Direktiiv 2006/123

1. Käesolev direktiiv kehtestab üldsätted, mis lihtsustavad teenuseosutajate asutamisvabaduse teostamist ja teenuste vaba liikumist, säilitades samas teenuste kõrge kvaliteedi. 2. Käesolevas direktiivis ei käsitleta avalik-õiguslikele või eraõiguslikele isikutele reserveeritud üldist majandushuvi pakkuvate teenuste liberaliseerimist ega teenuseid osutavate avalik-õiguslike isikute erastamist. 3. Käesolevas direktiivis ei käsitleta teenuseid osutavate monopolide keelustamist ega liikmesriikide antavat abi, mis on reguleeritud konkurentsi käsitlevate ühenduse eeskirjadega. Käesolev direktiiv ei mõjuta liikmesriikide vabadust määrata kooskõlas ühenduse õigusega kindlaks, milliseid teenuseid nad loevad üldist majandushuvi pakkuvateks teenusteks, kuidas selliste teenuste osutamist tuleks korraldada ja rahastada kooskõlas riigiabi eeskirjadega ning milliseid konkreetseid kohustusi nende suhtes tuleks kohaldada. 4. Käesolev direktiiv ei mõjuta ühenduse või riigi tasandil kultuurilise või keelelise mitmekesisuse või meediapluralismi kaitseks või edendamiseks kooskõlas ühenduse õigusega võetud meetmeid. 5. Käesolev direktiiv ei mõjuta liikmesriikide kriminaalõigust. Siiski ei või liikmesriigid piirata teenuste osutamise vabadust kriminaalõiguse neid sätteid kohaldades, mis konkreetselt mõjutavad teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsu või selles valdkonnas tegutsemist, hoidudes kõrvale käesoleva direktiiviga kehtestatud eeskirjadest. 6. Käesolev direktiiv ei mõjuta tööõigust, s.t töölevõtu- ja töötingimusi, sh töötervishoidu ja tööohutust, ning tööandjate ja töötajate vahelisi suhteid käsitlevaid õigusnorme ja lepingusätteid, mida liikmesriigid kohaldavad vastavalt ühenduse õigust austavatele siseriiklikele õigusaktidele. Käesolev direktiiv ei mõjuta samuti sotsiaalkindlustust käsitlevaid liikmesriikide õigusakte. 7. Käesolev direktiiv ei mõjuta liikmesriikides ja ühenduse õiguses tunnustatud põhiõiguste teostamist. Samuti ei mõjuta see õigust pidada läbirääkimisi kollektiivlepingute üle, neid sõlmida ja rakendada ning õigust osaleda töövõitlusalases tegevuses vastavalt ühenduse õigust austavatele siseriiklikele õigusaktidele ja tavadele.

1. Käesolevat direktiivi kohaldatakse liikmesriikides asutatud teenuseosutajate poolt osutatavate teenuste suhtes. 2. Käesolevat direktiivi ei kohaldata järgmiste tegevusalade suhtes: a) mittemajanduslikel kaalutlustel osutatavad üldhuviteenused; b) finantsteenused, nagu panga-, krediidi-, kindlustus- ja edasikindlustusteenused, ameti- või personaalpensioniteenused, väärtpaberi-, investeerimisfondide, makse- ja investeerimisnõustamisteenused, sealhulgas teenused, mis on loetletud direktiivi 2006/48/EÜ I lisas; c) elektroonilised sideteenused ja -võrgud ning nendega seotud vahendid ja teenused küsimuste puhul, mis on reguleeritud direktiividega 2002/19/EÜ, 2002/20/EÜ, 2002/21/EÜ, 2002/22/EÜ ja 2002/58/EÜ; d) transpordi valdkonna teenused, sealhulgas sadamateenused, mis kuuluvad asutamislepingu V jaotise reguleerimisalasse; e) ajutist tööd vahendavate tööbüroode teenused; f) tervishoiuteenused, olenemata sellest, kas neid osutatakse tervishoiuasutuste kaudu või mitte, samuti olenemata sellest, kuidas neid riigi tasandil korraldatakse ja rahastatakse ning kas tegemist on avaliku või eratervishoiuasutusega; g) audiovisuaalteenused, sealhulgas kinoteenused, olenemata nende tootmis-, jaotus- ja edastamisviisist, ja raadioringhäälinguteenused; h) hasartmängudega seotud tegevused, sealhulgas rahalise panusega õnnemängud, kaasa arvatud loteriid, kasiinod ja kihlveotehingud; i) asutamislepingu artiklis 45 sätestatud avaliku võimu teostamisega seotud tegevused; j) sotsiaalteenused, mis on seotud sotsiaalkorterite, lastehoolduse ning püsivalt või ajutiselt puudustkannatavate perede ja isikute toetamisega ning mida osutavad riik või riigi volitatud teenuseosutajad või riigi tunnustatud heategevusorganisatsioonid; k) eraturvateenused; l) valitsuse otsusega ametisse nimetatud notarite ja kohtutäiturite osutatavad teenused. 3. Käesolevat direktiivi ei kohaldata maksustamisvaldkonna suhtes.

1. Kui käesoleva direktiivi sätted lähevad vastuollu ühenduse mõne muu õigusaktiga, mis reguleerib teatavates sektorites või teatavatel kutsealadel teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsu või selles valdkonnas tegutsemise konkreetseid aspekte, on muude ühenduse õigusaktide sätted ülimuslikud ning neid kohaldatakse asjaomaste sektorite ja kutsealade puhul. Sellised õigusaktid on: a) direktiiv 96/71/EÜ; b) määrus (EMÜ) nr 1408/71; c) nõukogu 3. oktoobri 1989. aasta direktiiv 89/552/EMÜ teleringhäälingutegevust käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta; (23) d) direktiiv 2005/36/EÜ. 2. Käesolev direktiiv ei puuduta rahvusvahelise eraõiguse norme, eelkõige lepinguliste ja lepinguväliste kohustuste suhtes kohaldatavat õigust reguleerivaid eeskirju, sealhulgas eeskirju, millega tagatakse tarbijate kaitse nende liikmesriigis kehtivates tarbijakaitsealastes õigusaktides sätestatud eeskirjadega. 3. Liikmesriigid kohaldavad käesoleva direktiivi sätteid kooskõlas asutamisõigust ja teenuste vaba liikumist käsitlevate asutamislepingu sätetega.

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid: 1) “teenus” – asutamislepingu artiklis 50 osutatud mis tahes iseseisev majandustegevus, mida tavaliselt osutatakse tasu eest; 2) “teenuseosutaja” – mis tahes füüsiline isik, kes on liikmesriigi kodanik, või asutamislepingu artiklis 48 osutatud mis tahes juriidiline isik, kes on asutatud mõnes liikmesriigis ning kes pakub või osutab mõnda teenust; 3) “teenuse kasutaja” – mis tahes füüsiline isik, kes on liikmesriigi kodanik või kellele on ühenduse õigusaktidega antud teatavad õigused, või asutamislepingu artiklis 48 osutatud mis tahes juriidiline isik, kes on asutatud mõnes liikmesriigis, ning kes kutsealastel või muudel eesmärkidel kasutab või soovib kasutada mõnda teenust; 4) “asukoha liikmesriik” – liikmesriik, mille territooriumil on asjaomane teenuseosutaja asutatud; 5) “asutamine” – asutamislepingu artiklis 43 osutatud majandustegevuse tegelik teostamine teenuseosutaja poolt määramata ajavahemiku jooksul ja püsiva infrastruktuuri abil, mille kaudu teenuste osutamine tegelikult toimub; 6) “autoriseerimisskeem” – igasugune menetlus, mille alusel teenuseosutaja või teenuse kasutaja on kohustatud astuma samme, et saada pädevalt asutuselt teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsu või selles valdkonnas tegutsemist käsitlev ametlik otsus või vaikimisi tehtud otsus; 7) “nõue” – mis tahes kohustus, keeld, tingimus või piirang, mis on kehtestatud liikmesriikide õigus- ja haldusnormidega või mis tuleneb kohtupraktikast, haldustavast, kutseühingute eeskirjadest või kutseliitude või muude kutseorganisatsioonide kollektiivsetest eeskirjadest, mis on vastu võetud nende iseseisva õigusvõime teostamise kontekstis; tööturu osapoolte läbirääkimiste tulemusel sõlmitud kollektiivlepingute eeskirju ei käsitata käesoleva direktiivi tähenduses nõuetena; 8) “olulise avaliku huviga seotud põhjus” – Euroopa Kohtu kohtupraktikaga tunnustatud mõiste, mis hõlmab järgmisi valdkondi: avalik kord; avalik julgeolek, avalik ohutus; rahvatervis; sotsiaalkindlustussüsteemi finantstasakaalu säilitamine; tarbijate, teenuste kasutajate ja töötajate kaitse; kaubandustehingute ausus; pettusevastane võitlus; keskkonna- ja linnakeskkonna kaitse; loomatervis; intellektuaalomand; rahvusliku ajaloo- ja kunstipärandi säilitamine; sotsiaal- ja kultuuripoliitika eesmärgid; 9) “pädev asutus” – mis tahes organ või asutus, millel on liikmesriigis teenuste osutamise alal kontrolli- või järelevalvealane või reguleeriv roll, sealhulgas eelkõige haldusasutused, sealhulgas kohtud, kutseühingud ning sellised kutseliidud või muud kutseorganisatsioonid, kes oma iseseisva õigusvõime teostamise kontekstis kontrollivad või reguleerivad kollektiivselt teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsu või selles valdkonnas tegutsemist või teostavad sellise juurdepääsu või tegutsemise üle järelevalvet; 10) “liikmesriik, kus teenust osutatakse” – liikmesriik, kus teises liikmesriigis asutatud teenuseosutaja teenust osutab; 11) “reguleeritud kutseala” - direktiivi 2005/36/EÜ artikli 3 lõike 1 punktis a osutatud kutsetegevus või -tegevuste hulk; 12) “kaubanduslik teadaanne” – mis tahes teadaanne, mille eesmärk on otseselt või kaudselt edendada kaubanduse, tööstuse või käsitööndusega tegeleva või reguleeritud kutsealal tegutseva äriühingu, organisatsiooni või isiku kaupu, teenuseid või mainet. Kaubanduslikuks teadaandeks ei loeta: a) teavet, mis võimaldab otsest juurdepääsu äriühingu, organisatsiooni või isiku tegevusele, sealhulgas eriti domeeninime ja e-posti aadressi; b) äriühingu, organisatsiooni või isiku kaupade, teenuste või maine kohta neist sõltumatult kogutud teavet, eriti juhul, kui seda ei tehta rahalise tulu saamise eesmärgil.

1. Liikmesriigid vaatavad läbi teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsu või selles valdkonnas tegutsemise suhtes kohaldatavad menetlused ja formaalsused. Kui käesoleva lõike alusel läbivaadatud menetlused või formaalsused ei ole piisavalt lihtsad, siis liikmesriigid lihtsustavad neid. 2. Komisjon võib artikli 40 lõikes 2 osutatud korras kehtestada ühenduse tasandil ühtlustatud vormid. Need vormid on samaväärsed teenuseosutajalt nõutavate sertifikaatide, tõendite ja muude dokumentidega. 3. Kui liikmesriigid nõuavad, et teenuseosutaja või teenuse kasutaja esitaks nõude täitmise tõenduseks sertifikaadi, tõendi või muu dokumendi, võtavad nad vastu teises liikmesriigis välja antud mis tahes dokumendi, millel on samaväärne eesmärk või millest ilmneb selgelt, et kõnealune nõue on täidetud. Liikmesriigid ei või nõuda teises liikmesriigis välja antud dokumendi esitamist originaaleksemplari, tõestatud koopia või kinnitatud tõlke vormis, välja arvatud juhul, kui selline nõue on sätestatud teistes ühenduse õigusaktides või on põhjendatud olulise avaliku huviga seotud põhjusega, sealhulgas avaliku korra ja julgeolekuga. Esimene lõik ei mõjuta liikmesriikide õigust nõuda dokumentide kinnitamata tõlkeid ühte oma ametlikest keeltest. 4. Lõiget 3 ei kohaldata dokumentide suhtes, millele on osutatud direktiivi 2005/36/EÜ artikli 7 lõikes 2 ja artiklis 50, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivi 2004/18/EÜ riiklike ehitustöölepingute, riiklike tarnelepingute ja riiklike teenuslepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta (24) artikli 45 lõikes 3, artiklites 46, 49 ja 50, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 1998. aasta direktiivi 98/5/EÜ, millega hõlbustatakse alalist tegutsemist advokaadi kutsealal muus liikmesriigis kui see, kus omandati kutsekvalifikatsioon, (25) artikli 3 lõikes 2, esimeses nõukogu 9. märtsi 1968. aasta direktiivis 68/151/EMÜ tagatiste kooskõlastamise kohta, mida liikmesriigid äriühingu liikmete ja kolmandate isikute huvide kaitseks asutamislepingu artikli 58 teises lõigus tähendatud äriühingutelt nõuavad, et muuta sellised tagatised ühenduse kõigis osades võrdväärseteks, (26) ja üheteistkümnendas nõukogu 21. detsembri 1989. aasta direktiivis 89/666/EMÜ avalikustamisnõuete kohta, mis on seotud liikmesriigis filiaali asutamisega teise liikmesriigi õigusele alluva teatud liiki äriühingu poolt. (27)

1. Liikmesriigid tagavad, et teenuseosutajatel on võimalik ühtsetes kontaktpunktides teha järgmisi menetlusi ja toiminguid: a) kõik teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsuks vajalikud menetlused ja -formaalsused, eelkõige kõik pädevatelt asutustelt autoriseeringu saamiseks vajalikud deklaratsioonid, teated või taotlused, sealhulgas registrisse, nimistusse või andmebaasi kandmise taotlused või kutseühingu või -liidu liikmeks registreerimise taotlused; b) mis tahes taotlused teenuste osutamiseks vajaliku autoriseeringu saamiseks. 2. Ühtsete kontaktpunktide loomine ei mõjuta asutuste vahelist ülesannete ja volituste jaotust siseriiklikes süsteemides.

1. Liikmesriigid tagavad, et teenusteosutajatele ja teenuse kasutajatele on ühtsete kontaktpunktide kaudu hõlpsasti kättesaadav järgmine teave: a) liikmesriigi territooriumil asutatud teenuseosutajate suhtes kohaldatavad nõuded, eelkõige menetlused ja formaalsused, mida tuleb täita teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsuks ja selles valdkonnas tegutsemiseks; b) pädevate asutuste kontaktandmed, mille abil nendega saab vahetult ühendust võtta, seahulgas teenuste osutamise valdkonnas tegutsemisega seotud küsimuste eest vastutavate asutuste andmed; c) teenuseosutajaid ja teenuseid käsitlevate riiklike registrite ja andmebaaside kasutamise võimalused ja tingimused; d) pädevate asutuste ja teenuseosutaja või teenuse kasutaja vahel ning teenuseosutaja ja teenuse kasutaja vahel või teenuseosutajate vahel tekkinud vaidluste korral üldkasutatavad õiguskaitsevahendid; e) kontaktandmed ühenduse võtmiseks liitude ja organisatsioonidega, mis ei ole pädevad asutused ja millelt teenuseosutajad või teenuse kasutajad võivad saada praktilist abi. 2. Liikmesriigid tagavad, et teenuseosutajatel ja teenuse kasutajatel on taotluse korral võimalik saada pädevatelt asutustelt abi, mis seisneb teabes lõike 1 punktis a osutatud nõuete üldise tõlgendamise ja kohaldamise viisi kohta. Vajaduse korral sisaldavad nõuanded lihtsaid sammsammulisi juhiseid. Teave esitatakse lihtsas ja arusaadavas keeles. 3. Liikmesriigid tagavad, et lõigetes 1 ja 2 osutatud teavet ja abi antakse selgel ja üheselt mõistetaval viisil, et selline teave ja abi on hõlpsasti kättesaadav vahemaa tagant ja elektrooniliste vahendite abil ning et see on ajakohastatud. 4. Liikmesriigid tagavad, et ühtsed kontaktpunktid ja pädevad asutused vastavad võimalikult kiiresti mis tahes taotlustele lõigetes 1 ja 2 osutatud teabe või abi saamiseks ning teavitavad taotlejat viivitamata vigasest või põhjendamatust taotlusest. 5. Liikmesriigid ja komisjon võtavad kaasnevaid meetmeid, julgustamaks ühtseid kontaktpunkte tegema käesolevas artiklis ettenähtud teabe kättesaadavaks teistes ühenduse keeltes. See säte ei mõjuta keelte kasutamist käsitlevaid liikmesriikide õigusakte. 6. Pädevate asutuste kohustus abistada teenuseosutajaid ja teenuse kasutajaid ei eelda, et kõnealused asutused annaksid üksikjuhtumitega seotud juriidilist nõu, vaid see puudutab ainult üldist teavet selle kohta, kuidas nõudeid tavaliselt tõlgendatakse või kohaldatakse.

1. Liikmesriigid tagavad, et kõiki teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsuga või selles valdkonnas tegutsemisega seotud haldustoiminguid ja -formaalsusi on võimalik hõlpsasti täita asjaomase ühtse kontaktpunkti kaudu ja asjakohastes pädevates asutustes vahemaa tagant ning elektrooniliste vahendite abil. 2. Lõiget 1 ei kohaldata teenuste osutamise paigaks olevate ruumide, teenuseosutaja poolt kasutatavate seadmete ega teenuseosutaja sobivuse, usaldusväärsuse ja tema alluvusse kuuluvate töötajate füüsilise kontrollimise suhtes. 3. Komisjon võtab käesoleva artikli lõike 1 rakendamiseks vastavalt artikli 40 lõikes 2 sätestatud menetlusele vastu üksikasjalikud eeskirjad, et edendada infosüsteemide koostalitlusvõimet ja liikmesriikidevaheliste toimingute teostamist elektrooniliste vahendite abil, võttes arvesse ühenduse tasandil väljatöötatud ühiseid standardeid.

1. Liikmesriigid võivad teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsu või selles valdkonnas tegutsemise suhtes kohaldada autoriseerimisskeemi ainult siis, kui on täidetud järgmised tingimused: a) autoriseerimisskeem ei diskrimineeri asjaomast teenuseosutajat; b) vajadus autoriseerimisskeemi järele on põhjendatud olulise avaliku huviga seotud põhjusega; c) taotletavat eesmärki ei ole võimalik saavutada vähem piirava meetmega, eelkõige põhjusel, et tagantjärele tehtav kontroll toimuks liiga hilja selleks, et olla tõeliselt tõhus. 2. Artikli 39 lõikes 1 osutatud aruandes määravad liikmesriigid kindlaks oma autoriseerimisskeemid ja põhjendavad nende vastavust käesoleva artikli lõikele1. 3. Käesolevat jagu ei kohaldata autoriseerimisskeemide nende aspektide suhtes, mis on otseselt või kaudselt hõlmatud muude ühenduse õigusaktidega.

1. Autoriseerimisskeemid põhinevad kriteeriumidel, mis välistavad pädevate asutuste hindamisõiguse meelevaldse kasutamise. 2. Lõikes 1 osutatud kriteeriumid peavad olema: a) mittediskrimineerivad; b) põhjendatud olulise avaliku huviga seotud põhjusega; c) proportsionaalsed selle avaliku huvi eesmärgiga; d) selged ja ühemõttelised; e) objektiivsed; f) eelnevalt avalikustatud; g) läbipaistvad ja kättesaadavad. 3. Iga uue asutamise korral kehtivad autoriseeringu andmise tingimused ei dubleeri nõudeid ja kontrolle, mis on oma eesmärgilt samaväärsed või põhiolemuselt võrreldavad nende nõuete ja kontrollidega, mida teenuseosutaja suhtes juba kohaldatakse teises liikmesriigis või samas liikmesriigis. Artikli 28 lõikes 2 osutatud koostööpunktid ja teenuseosutaja abistavad pädevat asutust, edastades mis tahes vajaliku teabe nimetatud nõuete kohta. 4. Autoriseering võimaldab teenuseosutajale teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsu või selles valdkonnas tegutsemise kogu riigi territooriumil, sealhulgas esinduste, tütarettevõtjate, filiaalide või kontorite loomise kaudu, välja arvatud juhul, kui iga individuaalse asutamise jaoks autoriseeringu saamise nõue või autoriseeringu piiramine teatavale territooriumi osale on põhjendatud olulise avaliku huviga seotud põhjusel. 5. Autoriseering antakse niipea, kui asjakohase uurimise teel on kindlaks tehtud, et autoriseeringu saamiseks vajalikud tingimused on täidetud. 6. Pädeva asutuse mis tahes otsust, välja arvatud autoriseeringu andmist, sealhulgas keeldumisotsust või autoriseeringu kehtetuks tunnistamist tuleb täielikult põhjendada ning seda peab olema võimalik kohtutes või muudes õiguskaitseorganites vaidlustada. 7. Käesolev artikkel ei mõjuta selliseid autoriseeringuid andvate liikmesriikide asutuste pädevuse jaotust kohalikul või piirkondlikul tasandil.

1. Teenuseosutajale antud autoriseering ei tohi olla piiratud kehtivusajaga, välja arvatud: a) autoriseeringut uuendatakse automaatselt või üksnes jätkuva nõuetele vastavuse korral; b) antavate autoriseeringute arv on piiratud olulise avaliku huviga seotud põhjuse tõttu; või c) autoriseeringu piiratud kehtivusaeg on põhjendatud olulise avaliku huviga seotud põhjuse tõttu. 2. Lõige 1 ei puuduta maksimaalset tähtaega, mille jooksul teenuseosutaja peab pärast autoriseeringu saamist oma tegevust tegelikult alustama. 3. Liikmesriigid nõuavad, et teenuseosutaja teavitaks artiklis 6 ettenähtud asjakohast ühtset kontaktpunkti järgmistest muudatustest: a) selliste tütarettevõtjate asutamine, mille tegevus kuulub autoriseerimisskeemi kohaldamisalasse; b) muutused teenuseosutaja seisundis, mille tulemusena autoriseerimistingimused ei ole enam täidetud. 4. Käesolev artikkel ei piira liikmesriikide võimalust autoriseeringuid kehtetuks tunnistada, kui autoriseerimistingimused ei ole enam täidetud.

1. Kui konkreetseks tegevuseks antavate autoriseeringute arv on olemasolevate loodusressursside või tehnilise võimsuse vähesuse tõttu piiratud, kohaldavad liikmesriigid valikumenetlust, mis kindlustab võimalikele kandidaatidele täieliku erapooletuse ja läbipaistvuse, sealhulgas eelkõige piisava teabe menetluse alustamise, läbiviimise ja lõpetamise kohta. 2. Lõikes 1 osutatud juhtudel tuleks autoriseering anda asjakohaseks piiratud tähtajaks ning see ei või olla automaatselt uuendatav ega anda muid eeliseid teenuseosutajale, kelle autoriseering on just lõppenud, ega ühelegi isikule, kellel on kõnealuse teenuseosutajaga erilised seosed. 3. Kui lõikest 1 ning artiklitest 9 ja 10 ei tulene teisiti, võivad liikmesriigid valikumenetluse eeskirjade kehtestamisel võtta kooskõlas ühenduse õigusega arvesse rahvatervise kaalutlusi, sotsiaalpoliitilisi eesmärke, töötajate või füüsilisest isikust ettevõtjate tervist ja ohutust, keskkonnakaitset, kultuuripärandi säilitamist ning teisi olulise avaliku huviga seotud põhjuseid.

1. Autoriseerimismenetlused ja sellega seotud nõuded on selged ja eelnevalt avalikustatud ning tagavad selle, et taotlejate taotlust käsitletakse objektiivselt ja erapooletult. 2. Autoriseerimismenetlused ja nendega seotud nõuded ei ole tegevust piirava iseloomuga, ei tee teenuse osutamist põhjendamatult keerulisemaks ega lükka seda edasi. Need on hõlpsasti juurdepääsetavad ning mis tahes kulud, mis taotlejatele taotluse esitamisega seoses tekivad, on mõistlikud ja proportsionaalsed asjaomaste autoriseerimismenetluste kuludega ega ole nendest suuremad. 3. Autoriseerimismenetlus ja sellega seotud nõuded tagavad taotlejatele, et nende taotlusi käsitletakse võimalikult kiiresti ja igal juhul mõistliku ning eelnevalt kindlaksmääratud ja avalikustatud tähtaja jooksul. Nimetatud tähtaega arvestatakse ajast, mil esitati kogu dokumentatsioon. Kui seda õigustab küsimuse keerukus, võib pädev asutus tähtaega üks kord ja piiratud ajaks pikendada. Tähtaja pikendamine ja selle kestus peab olema nõuetekohaselt põhjendatud ning sellest tuleb taotlejat teavitada enne esialgse tähtaja lõppu. 4. Kui vastust ei anta vastavalt lõikele 3 kindlaksmääratud tähtaja või pikendatud tähtaja jooksul, loetakse autoriseering antuks. Võib siiski kehtestada teistsuguse korra, kui see on põhjendatud olulise avaliku huviga seotud põhjustega, sealhulgas kolmandate isikute seadusliku huviga. 5. Kõikidest autoriseeringutaotlustest tuleb teatada nii kiiresti kui võimalik. Selline teavitamine peab sisaldama järgmist: a) lõikes 3 osutatud tähtaeg; b) olemasolevad õiguskaitsevahendid; c) vajadusel kinnitus, et kui taotlusele kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul ei vastata, loetakse autoriseering antuks. 6. Puuduliku taotluse korral tuleb taotlejat võimalikult kiiresti teavitada vajadusest esitada lisadokumente ja samuti võimalikust mõjust lõikes 3 osutatud tähtajale. 7. Kui taotlus lükatakse tagasi nõutavatele menetlustele ja formaalsustele mittevastavuse tõttu, tuleb taotlejaid taotluse tagasilükkamisest teavitada niipea kui võimalik.

Liikmesriigid ei sea oma territooriumil teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsu ega selles valdkonnas tegutsemise eeltingimuseks vastavust mis tahes järgmistele nõuetele: 1) diskrimineerivad nõuded, mis põhinevad otseselt või kaudselt kodakondsusel või äriühingute puhul registrijärgsel asukohal, sealhulgas eelkõige: a) teenuseosutaja, tema töötajate, aktsionäride ja osanike või teenuseosutaja juht- või järelevalveorganite liikmete kodakondsusele esitatavad nõuded; b) teenuseosutajale, tema töötajatele, aktsionäridele ja osanikele või teenuseosutaja juht- või järelevalveorganite liikmetele esitatav nõue olla vastava territooriumi resident. 2) keeld olla asutatud enam kui ühes liikmesriigis, olla kantud enam kui ühe liikmesriigi registritesse või olla registreeritud enam kui ühe liikmesriigi kutseühingu või -liidu liikmeks; 3) piirangud teenuseosutaja vabadusele valida peamise ja teisese asutamiskoha vahel, eelkõige teenuseosutaja kohustus omada peamist asutamiskohta liikmesriigi territooriumil, või piirangud vabadusele valida esinduse, filiaali või tütarettevõtja vormis asutamise vahel; 4) vastastikkuse tingimused liikmesriigiga, mille territooriumil teenuseosutaja juba on asutatud, välja arvatud energeetikat käsitlevates ühenduse õigusaktides sätestatud vastastikkuse tingimused; 5) majandusliku põhjendatuse testi üksikjuhtumipõhine rakendamine, mille tõttu autoriseeringu andmine sõltub majandusliku vajaduse või turul eksisteeriva nõudluse olemasolu tõestamisest, tegevuse potentsiaalsete või olemasolevate majanduslike mõjude hindamisest või hinnangust selle kohta, kas tegevus on kooskõlas pädeva asutuse majanduslike planeerimiseesmärkidega; see keeld ei puuduta planeerimisnõudeid, millel ei ole majanduslikku eesmärki, kuid mis on seotud olulise avaliku huviga seotud põhjustega; 6) konkureerivate ettevõtjate otsene või kaudne kaasamine autoriseeringu andmisse, sealhulgas nõuandvate organite koosseisus, või pädevate asutuste muude otsuste vastuvõtmisse, välja arvatud juhul, kui pädeva asutusena tegutsevad kutseühingud ja -liidud või muud kutseorganisatsioonid; see keeld ei puuduta selliste organisatsioonidega nagu kaubanduskojad või tööturu osapooled konsulteerimist küsimustes, mis ei ole seotud konkreetsete taotlustega autoriseeringu saamiseks või konsulteerimist laiema üldsusega; 7) kohustus esitada finantsgarantii, osaleda finantsgarantii andmises või sõlmida kõnealusel territooriumil asutatud teenuseosutaja või asutusega kindlustusleping. See ei mõjuta liikmesriikide võimalust nõuda kindlustust või finantstagatist kui sellist, samuti ei mõjuta see nõudeid, mis on seotud kollektiivses hüvitusfondis osalemisega, näiteks kutseühingute või kutseorganisatsioonide liikmete puhul; 8) kohustus olla teatud perioodi jooksul eelnevalt registreeritud nende territooriumil peetavas registris või kohustus olla varem asjaomast tegevust nende territooriumil teostanud.

1. Liikmesriigid kontrollivad, kas nende õigussüsteemis on kehtestatud lõikes 2 loetletud nõuded, ja tagavad, et kõik taolised nõuded on kooskõlas lõikes 3 sätestatud tingimustega. Liikmesriigid kohandavad oma õigus- ja haldusnorme selliselt, et need oleksid vastavuses nimetatud tingimustega. 2. Liikmesriigid kontrollivad, kas nende õigussüsteemi kohaselt seatakse teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsu või selles valdkonnas tegutsemise eeltingimuseks mõni järgmistest nõuetest: a) kvantitatiivsed või territoriaalsed piirangud, eelkõige rahvaarvust või teenuseosutajate vahelisest minimaalsest geograafilisest vahemaast tulenevate piirmäärade kujul; b) teenuseosutaja kohustus valida teatud õiguslik vorm; c) äriühingus osaluse omamisega seonduvad nõuded; d) nõuded, millega juurdepääs teenuste osutamise valdkonnale on teatavatele teenuseosutajatele reserveeritud selle teenuse olemuse tõttu, välja arvatud nõuded, mis käsitlevad direktiiviga 2005/36/EÜ hõlmatud küsimusi või mis on sätestatud muudes ühenduse õigusaktides; e) keeld omada sama riigi territooriumil rohkem kui ühte asutamiskohta; f) töötajate minimaalset arvu sätestavad nõuded; g) kehtestatud miinimum- ja/või maksimumhinnad, millest teenuseosutaja peab kinni pidama; h) teenuseosutaja kohustus osutada koos oma teenusega teisi spetsiifilisi teenuseid. 3. Liikmesriigid kontrollivad, kas lõikes 2 osutatud nõuded vastavad järgmistele tingimustele: a) mittediskrimineerimine: nõuded ei või olla otseselt ega kaudselt diskrimineerivad kodakondsuse alusel ega äriühingute puhul registrijärgse asukoha alusel; b) vajadus: nõuded peavad olema põhjendatud olulise avaliku huviga seotud põhjusega; c) proportsionaalsus: nõuded peavad olema sobivad taotletava eesmärgi saavutamise tagamiseks; nõuded ei või minna nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale; samuti ei tohi olla võimalik asendada neid nõudeid muude, vähem piiravate meetmetega, millega saavutataks sama tulemus. 4. Lõikeid 1, 2 ja 3 kohaldatakse üldist majandushuvi pakkuvate teenuste valdkonna õigusaktide suhtes ainult sellises ulatuses, milles nimetatud lõigete kohaldamine ei takista juriidiliselt ega faktiliselt neile määratud konkreetse ülesande täitmist. 5. Artikli 39 lõikes 1 osutatud vastastikuse hindamise aruandes esitavad liikmesriigid järgmise teabe: a) nõuded, mida nad kavatsevad säilitada, ja põhjendus selle kohta, miks need nõuded nende arvates vastavad lõikes 3 sätestatud tingimustele; b) nõuded, mis on kaotatud või muudetud vähem rangeks. 6. Alates 28. detsembrist 2006 ei kehtesta liikmesriigid ühtegi uut lõikes 2 loetletud tüüpi nõuet, kui see nõue ei vasta lõikes 3 sätestatud tingimustele. 7. Liikmesriigid teavitavad komisjoni kõikidest uutest õigus- ja haldusnormidest, millega kehtestatakse lõikes 6 osutatud nõudeid, koos põhjendustega nende nõuete kehtestamise vajaduse kohta. Komisjon teeb need sätted teatavaks teistele liikmesriikidele. Selline teatamine ei välista kõnealuste sätete vastuvõtmist liikmesriikide poolt. Kolme kuu jooksul pärast teavitamist kontrollib komisjon uute nõuete vastavust ühenduse õigusele ning olukorrast lähtuvalt võtab vastu otsuse, millega ta palub kõnealusel liikmesriigil hoiduda nende nõuete vastuvõtmisest või need nõuded kaotada. Vastavalt direktiivile 98/34/EÜ siseriikliku õigusakti eelnõust teatamisega täidetakse käesolevas direktiivis sätestatud teatamiskohustus.

1. Liikmesriigid austavad teenuseosutajate õigust osutada teenuseid muus liikmesriigis kui selles, kus nad on asutatud. Liikmesriik, kus teenust osutatakse, tagab oma territooriumil vabaduse teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsuks ja selles valdkonnas tegutsemiseks. Liikmesriigid ei sea oma territooriumil teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsu ega selles valdkonnas tegutsemise eeltingimuseks vastavust mis tahes järgmistele nõuetele, mis ei vasta järgmistele põhimõtetele: a) mittediskrimineerimine: nõuded ei või olla otseselt ega kaudselt diskrimineerivad kodakondsuse alusel või juriidilise isiku puhul asutamiskoha liikmesriigi alusel; b) vajadus: nõue peab olema põhjendatud avaliku korra, avaliku julgeoleku, rahvatervise või keskkonnakaitse seisukohast; c) proportsionaalsus: nõuded peavad olema sobivad taotletava eesmärgi saavutamise tagamiseks ega või minna nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale. 2. Liikmesriigid ei või piirata teises liikmesriigis asutatud teenuseosutaja teenuste osutamise vabadust, eelkõige järgmiste nõuete kehtestamise kaudu: a) teenuseosutaja kohustus olla asutatud kõnealuse liikmesriigi territooriumil; b) teenuseosutaja kohustus saada asjaomase liikmesriigi pädevalt asutuselt autoriseering, kaasa arvatud registrisse kandmine või registreerimine kõnealuse liikmesriigi territooriumil asuvas kutseühingus või -liidus, välja arvatud käesolevas direktiivis või muudes ühenduse õigusaktides sätestatud juhtudel; c) teenuseosutajale kehtestatud keeld seada kõnealuse liikmesriigi territooriumil sisse teatavas vormis või teatavat tüüpi infrastruktuur, sealhulgas kontor või büroo, mida teenuseosutaja vajab asjaomaste teenuste osutamiseks; d) teenuseosutaja ja teenuse kasutaja vahel teatava lepingulise korra kohaldamine, mis välistab teenuse osutamise füüsilisest isikust ettevõtja poolt või piirab seda; e) teenuseosutaja kohustus omada isikut tõendavat dokumenti, mille kõnealuse liikmesriigi pädevad asutused on spetsiaalselt välja andnud teatava teenuse osutamiseks; f) nõuded, mis mõjutavad selliste seadmete ja materjalide kasutamist, mis on osutatava teenuse lahutamatuks osaks, välja arvatud töötervishoiu ja tööohutuse seisukohalt vajalikud nõuded; g) artiklis 19 osutatud teenuste osutamise vabaduse piirangud. 3. Käesolevad sätted ei takista liikmesriiki, kuhu teenuseosutaja siirdub, kehtestamast nõudeid teenuste osutamise valdkonnas tegutsemise suhtes, kui need on põhjendatud avaliku korra, avaliku julgeoleku, rahvatervise või keskkonnakaitsega seotud põhjustega ning on kooskõlas lõikega 1. Samuti ei takista nimetatud sätted kõnealust liikmesriiki kohaldamast kooskõlas ühenduse õigusega siseriiklikke eeskirju, mis on seotud sealsete töölevõtutingimustega, sealhulgas kollektiivlepingutes sätestatud eeskirju. 4. Hiljemalt 28. detsembriks 2011 esitab komisjon pärast liikmesriikidega ja ühenduse tasandi tööturu osapooltega konsulteerimist Euroopa Parlamendile ja nõukogule käesoleva artikli kohaldamist käsitleva aruande, milles kaalutakse vajadust teha ettepanek käesoleva direktiiviga reguleeritud teenuste osutamisega seotud tegevuse ühtlustamise meetmete vastuvõtmiseks.

Artiklit 16 ei kohaldata järgmise suhtes: 1) üldist majandushuvi pakkuvad teenused, mida osutatakse mõnes teises liikmesriigis, sealhulgas: a) postisektoris Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiiviga 97/67/EÜ ühenduse postiteenuste siseturu arengut ja teenuse kvaliteedi parandamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta (28) hõlmatud teenused; b) elektrienergia sektoris Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2003. aasta direktiiviga 2003/54/EÜ, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju, (29) hõlmatud teenused; c) gaasisektoris Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2003. aasta direktiiviga 2003/55/EÜ maagaasi siseturu ühiseeskirjade kohta (30) hõlmatud teenused; d) vee jaotus- ja tarnimisteenused ning reoveega seotud teenused; e) jäätmetöötlus; 2) direktiiviga 96/71/EÜ hõlmatud küsimused; 3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiiviga 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (31) hõlmatud küsimused; 4) nõukogu 22. märtsi 1977. aasta direktiiviga 77/249/EMÜ õigusteenuste osutamise vabaduse tulemuslikuma elluviimise kohta (32) hõlmatud küsimused; 5) võlgade kohtuliku sissenõudmisega seotud tegevus; 6) Direktiivi 2005/36/EÜ II jaotisega hõlmatud küsimused, samuti teenuse osutamise kohaks olevas liikmesriigis kehtivad nõuded, kui teenuse osutamine on reserveeritud üksnes teatud kutseala esindajatele; 7) määrusega (EMÜ) nr 1408/71 hõlmatud küsimused; 8) isikute vaba liikumise ja nende elukoha suhtes kohaldatavate haldusformaalsuste puhul direktiivi 2004/38/EÜ sätetega hõlmatud küsimused, millega kehtestatakse selle liikmesriigi, kus teenust osutatakse, pädevate asutuste haldusformaalsused, mida kasusaajad peavad järgima; 9) kolmandate riikide kodanike puhul, kes siirduvad teise liikmesriiki seoses teenuse osutamisega, liikmesriikide võimalus nõuda viisat või elamisluba kolmandate riikide kodanikelt, kelle suhtes ei kehti ühispiiridel kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta 14. juunil 1985. aastal sõlmitudSchengeni lepingu rakenduskonventsiooni (33) artiklis 21 sätestatud vastastikuse tunnustamise kord, ja võimalus kohustada kolmandate riikide kodanikke teavitama selle liikmesriigi pädevaid asutusi, kus teenust osutatakse, riiki saabumise ajal või hiljem; 10) jäätmeveo puhul nõukogu 1. veebruari 1993. aasta määrusega (EMÜ) nr 259/93 jäätmesaadetiste järelevalve ja kontrolli kohta Euroopa Ühenduses, ühendusse sisseveo ning ühendusest väljaveo korral, (34) hõlmatud küsimused; 11) autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused, nõukogu 16. detsembri 1986. aasta direktiiviga 87/54/EMÜ pooljuhttoodete topoloogia õiguskaitse kohta (35) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 1996. aasta direktiiviga 96/9/EÜ andmebaaside õiguskaitse kohta (36) hõlmatud õigused, samuti tööstusomandi õigused; 12) toimingud, millesse seaduste kohaselt tuleb kaasata notar; 13) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2006. aasta direktiiviga 2006/43/EÜ, mis käsitleb raamatupidamise aastaaruannete ja konsolideeritud aruannete kohustuslikku auditit, (37) hõlmatud küsimused; 14) teises liikmesriigis liisitud sõidukite registreerimine; 15) lepingulisi ja lepinguväliseid kohustusi käsitlevad sätted, sealhulgas lepingute vorm, mis on kindlaks määratud rahvusvahelise eraõiguse eeskirjade kohaselt.

1. Erandina artiklist 16 ja üksnes erakorralistel asjaoludel võib liikmesriik mõnes teises liikmesriigis asutatud teenuseosutaja suhtes võtta teenuste ohutusega seotud meetmeid. 2. Lõikes 1 sätestatud meetmeid võib võtta üksnes siis, kui on järgitud artiklis 35 kehtestatud vastastikuse abi menetlust ning on täidetud kõik järgmised tingimused: a) siseriiklikke sätteid, mille kohaselt meede võetakse, ei ole ühenduse tasandil teenuste ohutuse valdkonnas ühtlustatud; b) meetmed tagavad teenuse kasutajale kõrgemal tasemel kaitse võrreldes asutamiskoha liikmesriigi poolt tema siseriiklike sätete kohaselt võetava meetmega; c) asutamiskoha liikmesriik ei ole võtnud ühtegi meedet või on võtnud meetmeid, mis on artikli 35 lõikes 2 osutatud meetmetega võrreldes ebapiisavad; d) meetmed on proportsionaalsed. 3. Lõigete 1 ja 2 kohaldamine ei mõjuta ühenduse õigusaktides sisalduvate selliste sätete kohaldamist, mis tagavad teenuste osutamise vabaduse või lubavad teha sellest erandeid.

Liikmesriigid ei või kehtestada teenuse kasutajale nõudeid, mis piiravad teises liikmesriigis asutatud teenuseosutaja poolt osutatava teenuse kasutamist, eelkõige järgmisi nõudeid: a) kohustus hankida kõnealuse liikmesriigi pädevatelt asutustelt autoriseering või esitada neile deklaratsioon; b) rahalise abi andmise suhtes kehtivad diskrimineerivad piirangud, mis on seotud asjaoluga, et teenuseosutaja on asutatud mõnes teises liikmesriigis, või teenuse osutamise koha tõttu.

1. Liikmesriigid tagavad, et teenuse kasutajatele ei kohaldata diskrimineerivaid nõudeid nende kodakondsuse või elukoha tõttu. 2. Liikmesriigid tagavad, et teenuseosutaja poolt avalikkusele üldiselt kättesaadavaks tehtud teenusele juurdepääsu üldtingimused ei sisalda diskrimineerivaid sätteid, mis on seotud teenuse kasutaja kodakondsuse või elukohaga, kuid ilma et see välistaks võimaluse näha juurdepääsutingimuste puhul ette erisused, kui need on otseselt õigustatud objektiivsete kriteeriumidega.

1. Liikmesriigid tagavad, et teenuse kasutajatel on oma elukohaliikmesriigis võimalik saada järgmist teavet: a) üldine teave teises liikmesriigis kohaldatavate nõuete kohta, mis on seotud teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsu ja selles valdkonnas tegutsemisega, eelkõige tarbijakaitset käsitlevate nõuete kohta; b) üldine teave teenuseosutaja ja teenuse kasutaja vahel tekkinud vaidluse korral kättesaadavate õiguskaitsevahendite kohta; c) selliste liitude või organisatsioonide kontaktandmed, sealhulgas Euroopa tarbijate nõustamise keskuste võrgustiku kontaktpunktide kontaktandmed, kust teenuseosutajad või teenuse kasutajad võivad saada praktilist abi. Vajaduse korral sisaldavad pädevate asutuste nõuanded ka lihtsaid sammsammulisi juhiseid. Teavet ja abi antakse selgel ja üheselt mõistetaval viisil, see peab olema hõlpsasti kättesaadav vahemaa tagant, sealhulgas elektrooniliste vahendite abil, ning see peab olema ajakohastatud. 2. Liikmesriigid võivad anda vastutuse lõikes 1 osutatud ülesande eest ühtsetele kontaktpunktidele või mis tahes muule organile, näiteks Euroopa tarbijate nõustamise keskuste võrgustiku kontaktpunktidele, tarbijaühingutele või euroinfokeskustele. Liikmesriigid teatavad komisjonile määratud asutuste nimed ja kontaktandmed. Komisjon edastab nimetatud andmed kõikidele liikmesriikidele. 3. Lõigetes 1 ja 2 sätestatud nõuete täitmiseks võtab asjaomane asutus, mille poole teenuse kasutaja on pöördunud, vajadusel ühendust asjaomase liikmesriigi vastava asutusega. Viimane edastab taotletud teabe võimalikult kiiresti taotlevale asutusele, kes saadab teabe edasi teenuse kasutajale. Liikmesriigid tagavad, et nimetatud asutused osutavad üksteisele vastastikust abi, ja kehtestavad kõik tõhusa koostöö tagamiseks vajalikud võimalikud meetmed. Liikmesriigid kehtestavad koos komisjoniga lõike 1 rakendamiseks vajaliku praktilise korra. 4. Komisjon võtab vastavalt artikli 40 lõikes 2 sätestatud menetlusele vastu meetmed käesoleva artikli lõigete 1, 2 ja 3 rakendamiseks, määrates kindlaks eri liikmesriikide asutuste vahel teabe vahetamise ja eelkõige infosüsteemide koostalitlusvõime tehnilised mehhanismid, võttes arvesse ühiseid standardeid.

1. Liikmesriigid tagavad, et teenuseosutajad teevad teenuse kasutajale kättesaadavaks järgmise teabe: a) teenuseosutaja nimi, õiguslik seisund ja vorm, geograafiline aadress, kus on ta asutamiskoht, ning andmed, mille abil on temaga võimalik kiiresti ühendust võtta ja temaga otse või vajadusel elektrooniliste vahendite abil suhelda; b) kui teenuseosutaja on registreeritud äriregistris või mõnes muus sarnases riiklikus registris, kõnealuse registri nimi ja teenuseosutaja registrinumber või sellega samaväärne identifitseerimistunnus kõnealuses registris; c) kui kõnealuse tegevuse suhtes kohaldatakse autoriseerimisskeemi, asjaomase pädeva asutuse või ühtse kontaktpunkti andmed; d) kui teenuseosutaja tegutseb teenuse osutamise valdkonnas, mille tõttu ta on käibemaksukohuslane, siis nõukogu 17. mai 1977. aasta kuuenda direktiivi 77/388/EMÜ kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta — ühine käibemaksusüsteem: ühtne maksubaas (38) artikli 22 lõikes 1 osutatud identifitseerimisnumber; e) reguleeritud kutsealade puhul iga kutseühing või sarnane asutus, mille juures teenuseosutaja on registreeritud, kutsenimetus ja liikmesriik, kus kõnealune nimetus on antud; f) teenuseosutaja poolt kasutatavad üldtingimused ja -sätted, kui neid on; g) lepingu suhtes kohaldatava õiguse ja/või pädevate kohtute alaste lepingusätete olemasolu, juhul kui teenuseosutaja neid kasutab; h) müügijärgne garantii, kui see on olemas, mida ei ole ette nähtud seadusega; i) teenuse hind, kui hinna teatud teenuseliigile määrab eelnevalt kindlaks teenuse osutaja; j) teenuse peamised omadused, kui need ei selgu kontekstist; k) artikli 23 lõikes 1 osutatud kindlustus või garantiid, eelkõige kindlustaja või garandi kontaktandmed ning andmed nende tegutsemise territoriaalse ulatuse kohta. 2. Liikmesriigid tagavad, et lõikes 1 osutatud teave vastavalt teenuseosutaja eelistusele: a) esitatakse teenuseosutaja poolt tema enda algatusel; b) on teenuse kasutajale hõlpsasti kättesaadav teenuse osutamise või lepingu sõlmimise kohas; c) on teenuse kasutajale hõlpsasti kättesaadav elektrooniliselt, teenuseosutaja antud aadressil; d) on toodud teenuseosutaja poolt teenuse kasutajale esitatud mis tahes teabedokumendis, mis sisaldab teenuseosutaja poolt osutatava teenuse üksikasjalikku kirjeldust. 3. Liikmesriigid tagavad, et teenuseosutajad esitavad teenuse kasutaja taotlusel järgmise lisateabe: a) kui teatud teenuseliigi hind ei ole teenuseosutaja poolt eelnevalt kindlaks määratud, teenuse hind või juhul, kui täpset hinda ei saa teatada, hinna arvutamise meetod, et teenuse kasutaja saaks seda kontrollida, või piisavalt üksikasjalik hinnaprognoos; b) reguleeritud kutsealade puhul viide asutamiskoha liikmesriigis kohaldatavatele kutse-eeskirjadele ja nendega tutvumise võimalusele; c) teave oma multidistsiplinaarsete tegevuste ja partnerluste kohta, mis on asjaomase teenusega otseselt seotud, ning huvide konfliktide vältimiseks võetud meetmete kohta. Nimetatud teave esitatakse mis tahes teabedokumendis, milles teenuseosutajad kirjeldavad üksikasjalikult nende poolt osutatavaid teenuseid; d) mis tahes tegevusjuhendid, mida nad peavad järgima, ning aadress, kus selliste tegevusjuhenditega saab elektroonilisel teel tutvuda, täpsustades olemasoleva keeleversiooni; e) kui teenuseosutaja peab järgima mõnda tegevusjuhendit või kui tal on mõne kaubandusliidu või kutseühingu liikme staatus, mis võimaldab vaidluste lahendamist kohtuväliselt, sellekohane teave. Teenuseosutaja täpsustab, kuidas on võimalik saada üksikasjalikku teavet kohtuvälise vaidluste lahendamise süsteemi ja selle kasutamise tingimuste kohta. 4. Liikmesriigid tagavad, et teave, mida teenuseosutaja peab käesoleva peatüki kohaselt esitama, tehakse kättesaadavaks või edastatakse selgelt ja üheselt mõistetavalt ning aegsasti enne lepingu sõlmimist, või kui kirjalikku lepingut ei sõlmita, enne teenuse osutamist. 5. Käesolevas peatükis sätestatud teavitamisnõuded täiendavad ühenduse õiguses juba kehtestatud nõudeid ega välista liikmesriikide õigust kehtestada täiendavaid teavitamisnõudeid, mida kohaldatakse nende territooriumil asutatud teenuseosutajate suhtes. 6. Komisjon võib vastavalt artikli 40 lõikes 2 sätestatud menetlusele täpsustada käesoleva artikli lõigetes 1 ja 3 sätestatud teabe sisu lähtuvalt teatavate tegevuste eripärast ning võib kindlaks määrata käesoleva artikli lõike 2 rakendamise praktilised viisid.

1. Liikmesriigid võivad tagada, et teenuseosutajad, kelle teenustest tuleneb otsene ja konkreetne risk teenuse kasutaja või kolmanda isiku tervisele või ohutusele või teenuse kasutaja finantsturvalisusele, sõlmivad kutsealase vastutuskindlustuse lepingu, mis on kooskõlas riski iseloomu ja ulatusega, või näevad ette garantii või samaväärse meetme, mille eesmärk on vastutuskindlustusega samaväärne või põhiosas võrreldav. 2. Kui teenuseosutaja on asutatud liikmesriigi territooriumil, ei või liikmesriik teenuseosutajalt nõuda kutsealast vastutuskindlustust või garantiid, kui teenuseosutaja on liikmesriigis, kas ta juba on asutatud, kaetud samaväärse või põhiosas võrreldava garantiiga, mis puudutab kõnealuse garantii eesmärki ning katvust kindlustatud riski, kindlustussumma, garantii ülemmäära ja võimalike erandite osas Kui kindlustus on samaväärne vaid osaliselt, võib liikmesriik olemasoleva kindlustusega hõlmamata aspektide katmiseks nõuda lisagarantiid. Kui liikmesriik nõuab oma territooriumil asutatud teenuseosutajatelt kutsealase vastutuskindlustuse sõlmimist või muu garantii esitamist, aktsepteerib liikmesriik piisava tõendina teistes liikmesriikides asutatud krediidiasutuste ja kindlustusandjate kinnitust sellise kindlustuskatte kohta. 3. Lõiked 1 ja 2 ei mõjuta muudes ühenduse õigusaktides sätestatud kutsealast vastutuskindlustust ja garantiimehhanisme. 4. Lõike 1 rakendamiseks võib komisjon vastavalt artikli 40 lõikes 2 osutatud regulatiivkomitee menetlusele kehtestada nimekirja teenustest, millel on käesoleva artikli lõikes 1 märgitud omadused. Komisjon võib ühtlasi vastavalt artikli 40 lõikes 3 osutatud menetlusele võtta vastu meetmed, mis on mõeldud käesoleva direktiivi mitteoluliste elementide muutmiseks, täiendades seda, sätestades ühised kriteeriumid selle määratlemiseks, mis on käesoleva artikli lõikes 1 osutatud kindlustuse või garantiidega seoses riski olemust ja ulatust arvestades kohane. 5. Käesolevas artiklis kasutatakse järgmisi mõisteid: — “otsene ja konkreetne risk” – otseselt teenuse osutamisest tulenev risk; — “tervis ja ohutus” – teenuse kasutaja või kolmanda isiku surma või raske kehavigastuse ennetamine; — “finantsturvalisus” – teenuse kasutajale tuleneva märkimisväärse rahalise või vara väärtuse kaotuse ennetamine; — “kutsealane vastutuskindlustus” – teenuseosutaja võetud kindlustus teenuse osutamisest tulenevate võimalike kohustuste osas teenuse kasutaja ja vajadusel kolmandate isikute suhtes.

1. Liikmesriigid kõrvaldavad kõik täielikud keelud, mis on seotud reguleeritud kutsealade kaubanduslike teadaannetega. 2. Liikmesriigid tagavad, et reguleeritud kutsealade kaubanduslikud teadaanded on vastavalt ühenduse õigusaktidele kooskõlas kutse-eeskirjadega, mis on eelkõige seotud kutseala sõltumatuse, väärikuse ja terviklikkuse ning samuti ametisaladusega viisil, mis on kooskõlas iga kutseala eripäraga. Kutse-eeskirjad kaubanduslike teadaannete kohta peavad olema mittediskrimineerivad, põhjendatud olulise avaliku huviga seotud põhjusega ning proportsionaalsed.

1. Liikmesriigid tagavad, et teenuseosutajate suhtes ei kohaldata nõudeid, mis kohustavad neid tegutsema teatud konkreetses valdkonnas või mis piiravad erinevate tegevuste ühiselt või partnerluse korras elluviimist. Siiski võib selliseid nõudeid kohaldada järgmiste teenuseosutajate suhtes: a) teenuseosutajad reguleeritud kutsealadel, kui selliste nõuete kehtestamine on põhjendatud vajadusega tagada vastavus kutse-eetikat ja ametialast käitumist reguleerivatele eeskirjadele, mis on iga kutseala laadist tulenevalt erinevad, ning kui see on vajalik nende sõltumatuse ja erapooletuse tagamiseks; b) sertifitseerimise, akrediteerimise, tehnilise järelevalve, testimise või katsetamise teenuste osutajad, kui selliste nõuete kehtestamine on põhjendatud vajadusega tagada teenuseosutajate sõltumatus ja erapooletus. 2. Kui lõike 1 punktides a ja b osutatud teenuseosutajatele on antud luba multidistsiplinaarsete tegevuste teostamiseks, tagavad liikmesriigid, et: a) huvide konfliktid ja vastuolud erinevate tegevuste vahel on välistatud; b) mitmete tegevuste puhul nõutav sõltumatus ja erapooletus on tagatud; c) erinevate tegevuste kutse-eetikat ja ametialast käitumist reguleerivad eeskirjad on üksteisega kooskõlas, eriti ametisaladust puudutavate küsimuste osas. 3. Artikli 39 lõikes 1 osutatud aruandes märgivad liikmesriigid, milliste teenuseosutajate suhtes käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud nõudeid kohaldatakse, esitavad nende nõuete sisu ja põhjendavad nende vajadust.

1. Liikmesriigid võtavad koostöös komisjoniga kaasnevaid meetmeid, et julgustada teenuseosutajaid vabatahtlikult tegutsema teenuste osutamise kvaliteedi tagamisel, eelkõige järgmiste meetodite abil: a) tegevuste sertifitseerimine või hindamine sõltumatute või akrediteeritud asutuste poolt, b) oma kvaliteedipõhimõtete koostamine või ühenduse tasandil kutseühingute poolt koostatud kvaliteedipõhimõtetes või kvaliteedimärkides osalemine. 2. Liikmesriigid tagavad, et teave teenustega seotud teatud märkide tähenduse kohta ning märkide ja muude kvaliteedimärkide kohaldamise kriteeriumide kohta on teenuseosutajatele ja teenuse kasutajatele hõlpsasti kättesaadav. 3. Liikmesriigid võtavad koostöös komisjoniga kaasnevaid meetmeid, et julgustada nende territooriumil tegutsevaid kutseühinguid, samuti kaubanduskodasid, käsitööndusliite ja tarbijaühinguid tegema ühenduse tasandil koostööd teenuste osutamise kvaliteedi parandamiseks, muutes eelkõige lihtsamaks teenuseosutajate pädevuse hindamise. 4. Liikmesriigid võtavad koostöös komisjoniga kaasnevaid meetmeid, et julgustada teenuste osutamise kvaliteedi ja puuduste sõltumatu hindamise arendamist, eriti tarbijaühingute poolt, ning eelkõige võrdluskatsete ja -testide arendamist ühenduse tasandil ning tulemuste teatavakstegemist. 5. Liikmesriigid soodustavad koostöös komisjoniga vabatahtlike Euroopa standardite arendamist eesmärgiga hõlbustada eri liikmesriikides teenuseosutajate poolt pakutavate teenuste vastavust ning edendada teenuse kasutajatele teabe andmist ja teenuste osutamise kvaliteeti.

1. Liikmesriigid võtavad üldisi meetmeid tagamaks, et teenuseosutajad teevad kättesaadavaks kontaktandmed, eelkõige postiaadressi, faksinumbri või e-posti aadressi ja telefoninumbri, millele kõik teenuse kasutajad, kaasa arvatud mõnes muus liikmesriigis elavad teenuse kasutajad, saavad saata kaebuse või esitada teabenõude osutatava teenuse kohta. Teenuseosutajad teevad teatavaks oma juriidilise aadressi, juhul kui see erineb nende tavapärasest postiaadressist. Liikmesriigid võtavad üldisi meetmeid tagamaks, et teenuseosutajad vastavad esimeses lõigus osutatud kaebustele võimalikult lühikese aja jooksul ja teevad jõupingutusi rahuldavate lahenduste leidmiseks. 2. Liikmesriigid võtavad üldisi meetmeid tagamaks, et teenuseosutajad on kohustatud tõendama käesolevas direktiivis sätestatud teavitamiskohustuse täitmist ning samuti tõendama teabe õigsust. 3. Kui kohtuotsuse täitmisel on nõutav finantsgarantii, tunnustavad liikmesriigid teises liikmesriigis asutatud krediidiasutuse või kindlustaja esitatud samaväärseid garantiisid. Kõnealused krediidiasutused peavad olema liikmesriigis tegevusloa saanud vastavalt direktiivile 2006/48/EÜ, ning kõnealused kindlustajad peavad olema loa saanud vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. juuli 1973. aasta esimesele direktiivile 73/239/EMÜ otsekindlustustegevuse, välja arvatud elukindlustustegevuse alustamise ja jätkamisega seotud õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta, (39) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. novembri 2002. aasta direktiivile 2002/83/EÜ elukindlustuse kohta (40) 4. Liikmesriigid võtavad üldisi meetmeid tagamaks, et teenuseosutajad, kes peavad järgima tegevusjuhendit või kes on mõne kaubandusliidu või kutseühingu liikmed, mis võimaldab vaidluste lahendamist kohtuväliselt, teavitavad sellest teenuse kasutajat ning nimetavad seda fakti kõigis nende teenuseid üksikasjalikult kirjeldavates dokumentides, täpsustades, kuidas sellise mehhanismi omaduste ja kasutamistingimuste kohta põhjalikumat teavet saada.

1. Liikmesriigid osutavad üksteisele vastastikust abi ja võtavad kõik meetmed liikmesriikidevaheliseks tõhusaks koostööks, et tagada teenuseosutajate ja nende poolt osutatavate teenuste järelevalve. 2. Käesoleva peatüki rakendamiseks nimetavad liikmesriigid ühe koostööpunkti või mitu koostööpunkti, mille kontaktandmed edastatakse teistele liikmesriikidele ja komisjonile. Komisjon avaldab koostööpunktide loetelu ja ajakohastab seda regulaarselt. 3. Käesoleva peatüki alusel esitatud teabenõuded ja taotlused kontrollimiste, inspekteerimiste ja uurimiste läbiviimiseks peavad olema nõuetekohaselt põhjendatud, teatades eelkõige taotluse põhjuse. Kõnealust teavet kasutatakse üksnes sel eesmärgil, milleks seda taotleti. 4. Teise liikmesriigi pädevalt asutuselt saabunud abitaotluse korral tagavad liikmesriigid, et nende territooriumil asutatud teenuseosutajad edastavad oma riigi pädevatele asutustele kogu teabe, mis on vajalik nende tegevuse järelevalveks siseriikliku õiguse kohaselt. 5. Teabenõudele vastamisel esinevate raskuste korral või kontrollimiste, inspekteerimiste või uurimiste läbiviimisel teavitab asjaomane liikmesriik kiiresti teavet taotlenud liikmesriiki eesmärgiga leida lahendus. 6. Liikmesriigid vastavad teiste liikmesriikide ja komisjoni esitatud teabenõuetele elektrooniliste sidevahendite abil ja võimalikult lühikese perioodi jooksul. 7. Liikmesriigid tagavad, et registritest, millesse teenuseosutajad on kantud ja millest kõnealuse liikmesriigi pädevad asutused võivad teha päringuid, saavad samadel tingimustel teha päringuid ka teiste liikmesriikide samaväärsed pädevad asutused. 8. Liikmesriigid edastavad komisjonile teabe juhtudel, kui teised liikmesriigid ei täida oma vastastikuse abi kohustusi. Vajaduse korral võtab komisjon asjakohaseid meetmeid, sealhulgas asutamislepingu artiklis 226 sätestatud menetlused, et asjaomased liikmesriigid täidaksid oma vastastikuse abi kohustusi. Komisjon teavitab korrapäraselt liikmesriike vastastikuse abi sätete toimimisest.

1. Teises liikmesriigis teenuseid osutavate teenuseosutajate puhul annab asutamiskoha liikmesriik teise liikmesriigi taotlusel teavet oma territooriumil asutatud teenuseosutajate kohta ning kinnitab eelkõige, et teenuseosutaja on tema territooriumil asutatud ja temale teadaolevalt ei tegutse ebaseaduslikult. 2. Asutamiskoha liikmesriik viib läbi teise liikmesriigi poolt taotletud kontrollimised, inspekteerimised ja uurimised ning teavitab taotlevat liikmesriiki kontrollimiste, inspekteerimiste ja uurimiste tulemustest ning vajadusel võetud meetmetest. Seda tehes tegutsevad pädevad asutused neile nende liikmesriigis antud volituste piires. Pädevad asutused võivad otsustada, millised meetmed on igal üksikul juhul kõige asjakohasemad, et täita teise liikmesriigi taotlus. 3. Saanud teadlikuks tema territooriumil asutatud teenuseosutaja, kes osutab teenuseid teistes liikmesriikides, poolt toime pandud konkreetsest tegevusest, mis liikmesriigile teadaolevalt võib põhjustada tõsist kahju inimeste tervisele või ohutusele või keskkonnale, teavitab asutamiskoha liikmesriik sellest võimalikult kiiresti kõiki teisi liikmesriike ja komisjoni.

1. Artikli 31 lõikega 1 hõlmamata juhtudel tagab asutamiskoha liikmesriik, et tema nõuete järgimist kontrollitakse kooskõlas tema siseriiklikes õigusaktides sätestatud järelevalveõigusega, eelkõige järelevalvemeetmete rakendamise teel teenuseosutaja asutamiskohas. 2. Asutamiskoha liikmesriik ei või keelduda järelevalve- või rakendusmeetmete võtmisest oma territooriumil põhjendusel, et teenust osutati või teenus põhjustas kahju teises liikmesriigis. 3. Lõikes 1 sätestatud kohustus ei hõlma asutamiskoha liikmesriigi kohustust viia läbi tegelikke kontrollimisi ja inspekteerimisi selle liikmesriigi territooriumil, kus teenust osutatakse. Selliseid kontrollimisi ja inspekteerimisi tuleb teostada asutamiskoha liikmesriigi ametiasutuste taotlusel nende liikmesriikide ametiasutuste poolt, kus teenuseosutaja ajutiselt tegutseb, vastavalt artiklile 31.

1. Seoses siseriiklike nõuetega, mida võib kehtestada artiklite 16 või 17 alusel, vastutab teenuse osutamise kohaks olev liikmesriik teenuseosutaja tegevuse järelevalve eest oma territooriumil. Kooskõlas ühenduse õigusega tegutseb teenuse osutamise kohaks olev liikmesriik järgmiselt: a) võtab kõik vajalikud meetmed tagamaks, et teenuseosutajad järgivad teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsul ja selles valdkonnas tegutsemisel kõnealuseid nõudeid; b) viib läbi kontrollimised, inspekteerimised ja uurimised, mis on vajalikud järelevalveks osutatava teenuse üle. 2. Muude kui lõikes 1 osutatud nõuete puhul, kui teenuseosutaja siirdub teenuse osutamiseks ajutiselt teise liikmesriiki, ilma et tal oleks seal asutatud, osalevad kõnealuse liikmesriigi pädevad asutused teenuseosutaja järelevalves vastavalt lõigetele 3 ja 4. 3. Asutamiskoha liikmesriigi taotlusel teostavad teenuse osutamise kohaks oleva liikmesriigi pädevad asutused asutamiskoha liikmesriigi poolt teostatava tõhusa järelevalve tagamiseks vajalikke kontrollimisi, inspekteerimisi ja uurimisi. Seda tehes tegutsevad pädevad asutused neile nende liikmesriigis antud volituste piires. Pädevad asutused võivad otsustada, millised meetmed on igal üksikul juhul kõige asjakohasemad, et täita asutamiskoha liikmesriigi tingimusi. 4. Teenuse osutamise kohaks oleva liikmesriigi pädevad asutused võivad omal algatusel viia läbi kontrollimisi, inspekteerimisi ja uurimisi kohapeal, tingimusel et sellised kontrollimised, inspekteerimised ja uurimised ei ole diskrimineerivad, ei tulene asjaolust, et teenuseosutaja on asutatud teises liikmesriigis, ja on proportsionaalsed.

1. Kui liikmesriik on saanud teada teenuse osutamisega seotud konkreetsest toimingust või asjaoludest, mis võivad põhjustada tõsist kahju inimeste tervisele või ohutusele või keskkonnale tema territooriumil või teiste liikmesriikide territooriumil, teavitab asjaomane liikmesriik sellest võimalikult kiiresti asutamiskoha liikmesriiki, asjassepuutuvaid liikmesriike ja komisjoni. 2. Lõike 1 rakendamiseks soodustab komisjon liikmesriikide ametiasutuste üleeuroopalise võrgustiku tegutsemist ja võtab sellest osa. 3. Artikli 40 lõikes 2 osutatud korras võtab komisjon vastu käesoleva artikli lõikes 2 osutatud võrgustiku tegevust käsitlevad üksikasjalikud eeskirjad ja ajakohastab neid regulaarselt.

1. Liikmesriigid esitavad teise liikmesriigi pädeva asutuse taotlusel teabe, kooskõlas nende siseriikliku õigusega, nende pädevate asutuste poolt teenuseosutaja suhtes võetud distsiplinaar- või haldusmeetmete või teenuseosutaja kriminaalkaristuste ning pettusega seotud maksejõuetuse või pankrotiga seoses tehtud otsuste kohta, mis on otseselt seotud teenuseosutaja pädevuse või tema kutsealase usaldusväärsusega. Teavet esitav liikmesriik teavitab sellest teenuseosutajat. Esimese lõike kohast taotlust tuleb nõuetekohaselt põhjendada, eelkõige seoses teabenõude põhjustega. 2. Lõikes 1 osutatud karistustest ja meetmetest teatatakse vaid juhul, kui on langetatud lõplik otsus. Muude lõikes 1 osutatud täitmisele pööratud otsuste suhtes täpsustab teavet edastav liikmesriik, kas kõnealune otsus on lõplik või kas selle kohta on esitatud apellatsioonikaebus; viimati nimetatud juhul peaks kõnealune liikmesriik edastama teabe kuupäeva kohta, millal on oodata otsust asjaomase kaebuse kohta. Lisaks sellele täpsustab kõnealune liikmesriik siseriiklike õigusaktide sätted, mille kohaselt langetati teenuseosutaja suhtes süüdimõistev otsus või mille alusel määrati karistus. 3. Lõigete 1 ja 2 rakendamine peab olema kooskõlas isikuandmete edastamise eeskirjadega ning õigustega, mis on tagatud asjaomastes liikmesriikides, sealhulgas kutseühingute poolt süüdi mõistetud või karistatud isikutele. Igasugune asjakohane avalik teave tehakse tarbijatele kättesaadavaks.

1. Komisjon võtab koostöös liikmesriikidega kasutusele elektroonilise süsteemi teabe vahetamiseks liikmesriikide vahel, võttes arvesse olemasolevaid teabesüsteeme. 2. Liikmesriigid võtavad komisjoni abiga kaasnevaid meetmeid, et hõlbustada vastastikuse abi rakendamise eest vastutavate ametnike vahetamist ning niisuguste ametnike väljaõpet, sealhulgas keele- ja arvutiõpet. 3. Komisjon hindab mitmeaastase programmi koostamise vajadust, et korraldada vastavat ametnike vahetust ja väljaõpet.

1. Kui liikmesriik kavatseb võtta meetmeid vastavalt artiklile 18, kohaldatakse käesoleva artikli lõigetes 2–6 sätestatud menetlust, ilma et see piiraks kohtumenetlusi, sealhulgas eelmenetlust ja eeluurimistoiminguid kriminaalmenetluse raames. 2. Lõikes 1 osutatud liikmesriik taotleb, et asutamiskoha liikmesriik võtaks teenuseosutaja suhtes meetmeid, edastades kogu asjakohase teabe kõnealuse teenuse ja juhtumi asjaolude kohta. Asutamiskoha liikmesriik kontrollib võimalikult kiiresti, kas teenuseosutaja tegutseb seaduslikult, ja teeb kindlaks taotluse aluseks olevad asjaolud. Asutamiskoha liikmesriik teavitab taotluse esitanud liikmesriiki võimalikult kiiresti võetud või kavandatud meetmetest või vajaduse korral põhjustest, miks ta ei ole ühtegi meedet võtnud. 3. Pärast asutamiskoha liikmesriigilt lõike 2 teises lõigus sätestatud teatise saamist teavitab taotluse esitanud liikmesriik komisjoni ja asutamiskoha liikmesriiki oma kavatsusest võtta meetmeid, tuues ära järgmise: a) põhjused, miks ta arvab, et asutamiskoha liikmesriigi poolt võetud või kavandatud meetmed on ebapiisavad; b) põhjused, miks ta arvab, et tema poolt kavandatavad meetmed on kooskõlas artiklis 18 sätestatud tingimustega. 4. Meetmeid ei või võtta enne viieteistkümne tööpäeva möödumist pärast lõikes 3 sätestatud teavitamise kuupäeva. 5. Ilma et see piiraks taotleva liikmesriigi võimalust võtta kõnealuseid meetmeid lõikes 4 nimetatud perioodi lõppedes, uurib komisjon võimalikult kiiresti, kas teatatud meetmed on kooskõlas ühenduse õigusega. Kui komisjon otsustab, et meede ei ole kooskõlas ühenduse õigusega, võtab ta vastu otsuse, milles asjaomasel liikmesriigil palutakse hoiduda kavandatud meetmete võtmisest või lõpetada viivitamata kõnealuste meetmete kohaldamine. 6. Kiireloomulistel juhtudel võib liikmesriik, kes kavatseb meedet võtta, teha lõigete 2, 3 ja 4 nõuetest erandi. Sellisel juhul teavitatakse meetmest võimalikult kiiresti komisjoni ja asutamiskoha liikmesriiki, tuues ära liikmesriigi põhjendused selle kohta, miks olukord on tema meelest kiireloomuline.

Komisjon võtab vastavalt artikli 40 lõikes 3 sätestatud menetlusele vastu rakendusmeetmed, mis on mõeldud käesoleva peatüki mitteoluliste elementide muutmiseks, täiendades seda, määrates artiklites 28 ja 35 ettenähtud tähtajad. Komisjon võtab ühtlasi vastavalt artikli 40 lõikes 2 osutatud menetlusele vastu liikmesriikide vahel elektroonilise teabevahetuse praktilise korra, eelkõige infosüsteemide koostalitlusvõimet käsitlevad sätted.

1. Koostöös komisjoniga võtavad liikmesriigid kaasnevaid meetmeid, et julgustada kooskõlas ühenduse õigusega ühenduse tasandil tegevusjuhendite koostamist, eelkõige kutseühingute, -organisatsioonide ja -liitude poolt, et hõlbustada teenuste osutamist või teenuseosutaja asutamist teises liikmesriigis. 2. Liikmesriigid tagavad, et lõikes 1 osutatud tegevusjuhendid on kättesaadavad vahemaa tagant elektrooniliste vahendite kaudu.

Komisjon hindab hiljemalt 28. detsembriks 2010 võimalusi esitada ettepanekud ühtlustavate õigusaktide vastuvõtmiseks järgmistes valdkondades: a) juurdepääs võlgade kohtuliku sissenõudmise valdkonnas tegutsemisele; b) eraturvateenused ning sularaha ja väärtasjade vedu.

1. Hiljemalt 28. detsembriks 2009 esitavad liikmesriigid komisjonile aruande, mis sisaldab järgmistes sätetes nimetatud teavet: a) artikli 9 lõige 2, autoriseerimisskeemid; b) artikli 15 lõige 5, hindamisele kuuluvad nõuded; c) artikli 25 lõige 3, multidistsiplinaarsed tegevused. 2. Komisjon edastab lõikes 1 ettenähtud aruanded liikmesriikidele, kes teevad tähelepanekud iga aruande kohta kuue kuu jooksul. Komisjon peab sama aja jooksul huvitatud isikutega nõu kõnealuste aruannete üle. 3. Komisjon esitab aruanded ja liikmesriikide tähelepanekud artikli 40 lõikes 1 osutatud komiteele, kes teeb omapoolsed tähelepanekud. 4. Lõigetes 2 ja 3 ettenähtud tähelepanekuid arvestades esitab komisjon hiljemalt 28. detsembriks 2010 Euroopa Parlamendile ja nõukogule kokkuvõtva aruande, millele on vajadusel lisatud ettepanekud täiendavate algatuste kohta. 5. Liikmesriigid esitavad hiljemalt 28. detsembriks 2009 komisjonile aruande siseriiklike nõuete kohta, mis võivad kuuluda artikli 16 lõike 1 kolmanda lõigu ja artikli 16 lõike 3 esimese lause kohaldamisalasse, esitades põhjendused, miks selliste nõuete kohaldamine vastab nende meelest artikli 16 lõike 1 kolmandas lõigus ja artikli 16 lõike 3 esimeses lauses osutatud kriteeriumidele. Seejärel edastavad liikmesriigid komisjonile teabe kõikide nõuete muutmiste kohta, sealhulgas uued nõuded, nagu on esitatud eespool, ja selliste nõuete kehtestamise põhjendused. Komisjon saadab talle edastatud nõuded edasi teistele liikmesriikidele. Selline edastamine ei välista kõnealuste sätete vastuvõtmist liikmesriikide poolt. Seejärel koostab komisjon igal aastal analüüsi käesoleva direktiivi raames selliste sätete kohaldamise kohta ning annab vastavad suunised.

1. Komisjoni abistab komitee. 2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 5 ja 7, võttes arvesse nimetatud otsuse artikli 8 sätteid. Tähtajaks otsuse 1999/468/EÜ artikli 5 lõike 6 tähenduses määratakse kolm kuud. 3. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikli 5 a lõikeid 1–4 ja artiklit 7, võttes arvesse nimetatud otsuse artikli 8 sätteid.

Komisjon esitab 28. detsembriks 2011 ja seejärel iga kolme aasta tagant Euroopa Parlamendile ja nõukogule põhjaliku aruande käesoleva direktiivi kohaldamise kohta. Selles aruandes antakse vastavalt artikli 16 lõikele 4 eelkõige hinnang artikli 16 kohaldamisele. Samuti käsitletakse selles direktiivi reguleerimisalaga hõlmamata küsimuste jaoks täiendavate meetmete võtmise vajadust. Vajadusel lisatakse aruandele ettepanekud direktiivi muutmiseks eesmärgiga teenuste siseturg lõplikult välja kujundada.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. mai 1998. aasta direktiivi 98/27/EÜ tarbijate huve kaitsvate ettekirjutuste kohta (41) lisasse lisatakse järgmine punkt: “13. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiiv 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul (ELT L 376, 27.12.2006, lk 36).”.

Käesoleva direktiivi, eelkõige selle järelevalve alaste sätete rakendamisel ja kohaldamisel austatakse isikuandmete kaitse eeskirju, mis on sätestatud direktiivides 95/46/EÜ ja 2002/58/EÜ.

1. Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi kõikide muude sätete rakendamiseks vajalikud õigusnormid hiljemalt 28. detsembriks 2009. Nad edastavad kõnealuste meetmete teksti viivitamata komisjonile. Kui liikmesriigid need meetmed vastu võtavad, lisavad nad nendesse või ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid. 2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastuvõetud põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.

Käesolev direktiiv jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.