Määrus 593/2008

1. Käesolevat määrust kohaldatakse seaduste konflikti korral lepingulistele võlasuhetele tsiviil- ja kaubandusasjades. Määrust ei kohaldata eelkõige maksu-, tolli- ega haldusasjadele. 2. Käesoleva määruse reguleerimisalast jäetakse välja a) füüsilise isiku õigusliku seisundi ning õigus- ja teovõimega seotud küsimused, ilma et see piiraks artikli 13 kohaldamist; b) võlasuhted, mis tulenevad perekonnasuhetest ja suhetest, mis on kohaldatava õiguse kohaselt perekonnasuhetega sarnase toimega, sealhulgas ülalpidamiskohustused; c) võlasuhted, mis tulenevad abikaasade varasuhtest või varasuhtest, mis kehtib kohaldatava õiguse kohaselt abieluga sarnase toimega kooseluvormis, ning testamentidest ja pärimisasjadest tulenevad võlasuhted; d) võlasuhted, mis tulenevad vekslitest, tšekkidest ja lihtvõlakirjadest ning muudest vabalt kaubeldavatest väärtpaberitest sellisel määral, mil võlasuhted tekivad selliste muude kaubeldavate väärtpaberite kaubeldavusest; e) arbitraažikokkulepped ja kohtualluvuskokkulepped; f) küsimused, mida reguleerib äriühinguõigus ning muid juriidilisi isikuid ja organiseeritud isikute ühendusi käsitlev õigus, näiteks äriühingute ja muude juriidiliste isikute või organiseeritud ühenduste asutamine registreerimise teel või muul moel, nende õigus- ja teovõime, sisemine struktuur või lõpetamine ning osanike ja juhtide isiklik vastutus äriühingu, muu juriidilise isiku või ühenduse kohustuste eest; g) küsimus, kas esindaja võib võtta käsundiandjale või organ võtta äriühingule või muule juriidilisele isikule või organiseeritud ühendusele kolmanda isiku ees kohustusi; h) sihtfondi asutamine ning suhted asutajate, usaldusisikute ja kasusaajate vahel; i) võlasuhted, mis tulenevad lepingu sõlmimisele eelnenud toimingutest; j) kindlustuslepingud, mis tulenevad muude organisatsioonide kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. novembri 2002. aasta direktiivi 2002/83/EÜ (elukindlustuse kohta) (14) artiklis 2 nimetatud ettevõtjate tegevusest, mille eesmärk on anda hüvitisi ettevõtja või ettevõtjate grupi või kutseala või kutsealade rühma töötajatele või füüsilisest isikutest ettevõtjatele surma või invaliidistumise korral või tegevuse katkemise või piiramise korral või kutsehaiguste või tööõnnetuste korral. 3. Käesolevat määrust ei kohaldata tõendite ja menetluste suhtes, ilma et see piiraks artikli 18 kohaldamist. 4. Käesolevas määruses käsitatakse „liikmesriigina” kõiki liikmesriike, kelle suhtes käesolevat määrust kohaldatakse. Artikli 3 lõikes 4 ja artiklis 7 käsitatakse „liikmesriigina” siiski kõiki liikmesriike.

Käesolevas määruses nimetatud mis tahes õigust kohaldatakse, olenemata sellest, kas tegemist on liikmesriigi õigusega või mitte.

1. Lepingu suhtes kohaldatakse lepingupoolte valitud õigust. Valik tuleb teha sõnaselgelt või nähtuma selgelt lepingutingimustest või juhtumi asjaoludest. Omal valikul võivad pooled valida kas terve lepingu või üksnes mõne selle osa suhtes kohaldatava õiguse. 2. Pooled võivad igal ajal kokku leppida selles, et lepingu suhtes hakatakse kohaldama muud õigust, kui selle suhtes kohaldati varem kas käesoleva artikli alusel tehtud valiku või muude käesoleva määruse sätete alusel. Pärast lepingu sõlmimist kohaldatavas õiguses tehtud muudatused ei piira artikli 11 kohast lepingu vormilist kehtivust ega kahjusta kolmandate isikute õigusi. 3. Kui kõik muud kohaldatava õiguse valimise ajal olukorda mõjutanud asjaolud esinevad muus riigis kui riik, mille õigus kohaldamiseks valiti, ei piira poolte valik selle teise riigi õiguse nende sätete kohaldamist, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda. 4. Kui kõik muud kohaldatava õiguse valimise ajal olukorda mõjutanud asjaolud esinevad ühes või mitmes liikmesriigis, ei piira poolte otsus kohaldada muud õigust kui liikmesriigi õigust selliste ühenduse õiguse sätete kohaldamist, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda, rakendades neid vajaduse korral kohtu asukoha liikmesriigi õigusesse üle võetud kujul. 5. Poolte nõusoleku olemasolu ja kehtivus kohaldatava õiguse valiku suhtes määratakse kindlaks artiklite 10, 11 ja 13 kohaselt.

1. Kui lepingu suhtes kohaldatavat õigust ei ole valitud vastavalt artiklile 3 ning ilma et see piiraks artiklite 5 kuni 8 kohaldamist, määratakse lepingute suhtes kohaldatav õigus kindlaks järgmiselt: a) kauba müümise leping on reguleeritud selle riigi õigusega, kus on müüja harilik viibimiskoht; b) teenuse osutamise leping on reguleeritud selle riigi õigusega, kus on teenuse osutaja harilik viibimiskoht; c) leping, mille esemeks on kinnisasjaõigus või õigus kasutada kinnisasja, on reguleeritud kinnisasja asukohariigi õigusega; d) olenemata punktist c on kinnisasja kasutamise leping, mis on sõlmitud kinnisasja ajutiseks isiklikuks kasutamiseks maksimaalselt kuueks järjestikuseks kuuks, reguleeritud selle riigi õigusega, kus on kasutusse andja harilik viibimiskoht, tingimusel et kasutaja on füüsiline isik ja tema harilik viibimiskoht on samas riigis; e) frantsiisileping on reguleeritud selle riigi õigusega, kus on frantsiisivõtja harilik viibimiskoht; f) turustusleping on reguleeritud selle riigi õigusega, kus on turustaja harilik viibimiskoht; g) kauba oksjonimüügil sõlmitud leping on reguleeritud selle riigi õigusega, kus on oksjoni toimumise koht, kui seda on võimalik kindlaks määrata; h) leping, mis on sõlmitud sellise mitmepoolse süsteemi raames, milles viiakse kokku mitmete kolmandate isikute ostu- ja müügihuvid direktiivi 2004/39/EÜ artikli 4 lõike 1 punktis 17 määratletud finantsinstrumentide suhtes või hõlbustatakse nende kokkuviimist kooskõlas mittediskretsionaarsete eeskirjadega, ja mis on reguleeritud üheainsa õigusega, on reguleeritud kõnealuse õigusega. 2. Juhul kui leping ei ole hõlmatud lõikega 1 või kui lepingu elemendid on hõlmatud rohkem kui ühe lõike 1 punktiga a kuni h, reguleeritakse lepingut selle riigi õigusega, kus on lepingule iseloomuliku soorituse täitja harilik viibimiskoht. 3. Juhul kui juhtumi kõikidest asjaoludest ilmneb selgelt, et leping on oluliselt tihedamalt seotud mõne teise, lõikes 1 või 2 osutamata riigiga, kohaldatakse asjaomase teise riigi õigust. 4. Juhul kui kohaldatavat õigust ei saa kindlaks määrata lõike 1 või 2 kohaselt, on leping reguleeritud selle riigi õigusega, millega leping on kõige tihedamalt seotud.

1. Kui pooled on jätnud kaubaveolepingu suhtes kohaldatava õiguse artikli 3 kohaselt valimata, kohaldatakse selle riigi õigust, kus on vedaja harilik viibimiskoht, tingimusel et veose vedamiseks vastuvõtmise või veose saajale üleandmise koht või kaubasaatja harilik viibimiskoht on samuti kõnealuses riigis. Kui need tingimused ei ole täidetud, kohaldatakse selle riigi õigust, kus asub poolte kokkulepitud veose saajale üleandmise koht. 2. Kui pooled on jätnud reisijaveolepingu suhtes kohaldatava õiguse teise lõigu kohaselt valimata, kohaldatakse selle riigi õigust, kus on reisija harilik viibimiskoht, tingimusel et kas lähte- või sihtkoht on kõnealuses riigis. Kui need tingimused ei ole täidetud, kohaldatakse selle riigi õigust, kus on vedaja harilik viibimiskoht. Artikli 3 kohaselt võivad pooled valida reisijaveolepingu suhtes kohaldatavaks õiguseks üksnes selle riigi õiguse, kus on a) reisija harilik viibimiskoht või b) vedaja harilik viibimiskoht või c) vedaja peakontori asukoht või d) lähtekoht või e) sihtkoht. 3. Juhul kui juhtumi kõikidest asjaoludest ilmneb selgelt, et leping on õiguse valiku puudumisel oluliselt tihedamalt seotud mõne teise, lõikes 1 või 2 osutamata riigiga, kohaldatakse asjaomase teise riigi õigust.

1. Ilma et see piiraks artiklite 5 ja 7 kohaldamist, on leping, mille füüsiline isik on sõlminud oma tegevus- või kutsealast välja jääval eesmärgil („tarbija”) teise isikuga, kes tegutseb oma tegevus- või kutsealal („kutseala esindaja”), reguleeritud selle riigi õigusega, kus on tarbija harilik viibimiskoht, tingimusel et kutseala esindaja a) teostab oma majandus- või kutsetegevust riigis, kus on tarbija harilik viibimiskoht, või b) kutseala esindaja suunab mis tahes viisil sellised tegevused kõnealusesse riiki või mitmesse riiki, mille hulka kuulub ka kõnealune riik, ning et leping jääb nende tegevuste raamesse. 2. Olenemata lõikest 1 võivad pooled artikli 3 kohaselt valida lõikes 1 sätestatud nõuetele vastava lepingu suhtes kohaldatava õiguse. Selline valik ei või siiski põhjustada tarbija ilmajätmist kaitsest, mis on talle ette nähtud selliste sätetega, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis valiku puudumisel oleks olnud kohaldatav lõike 1 alusel. 3. Kui lõike 1 punktide a ja b nõuded ei ole täidetud, määratakse tarbija ja kutseala esindaja vahelisele lepingule kohaldatav õigus kindlaks vastavalt artiklitele 3 ja 4. 4. Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata järgmiste lepingute suhtes: a) teenuse osutamise leping, kui tarbijale tuleb teenust osutada üksnes väljaspool tarbija hariliku viibimiskoha riiki; b) veoleping, välja arvatud pakettreisileping nõukogu 13. juuni 1990. aasta direktiivi 90/314/EMÜ (reisipakettide, puhkusepakettide ja ekskursioonipakettide kohta) (15) tähenduses; c) leping, mille esemeks on kinnisasjaõigus või õigus kasutada kinnisasja, välja arvatud lepingud, mille esemeks on kinnisasja osaajaline kasutusõigus direktiivi 94/47/EÜ tähenduses; d) finantsinstrumendi kujul esinevad õigused ja kohustused, siirdväärtpaberite emiteerimist või üldsusele pakkumist ja avalikke ülevõtmispakkumisi reguleerivate tingimuste kujul esinevad õigused ja kohustused ning ühisinvesteerimisettevõtjate osakute märkimine ja tagasiostmine, kui need toimingud ei ole käsitatavad finantsteenuse osutamisena; e) leping, mis on sõlmitud artikli 4 lõike 1 punkti h reguleerimisalasse kuuluva süsteemi raames.

1. Käesolevat artiklit kohaldatakse lõikes 2 osutatud lepingute suhtes olenemata sellest, kas kaetud risk asub liikmesriigis, ning kõigi muude kindlustuslepingute suhtes, mis katavad liikmesriikide territooriumil asuvaid riske. Seda ei kohaldata edasikindlustuslepingute suhtes. 2. Nõukogu 24. juuli 1973. aasta esimese direktiivi 73/239/EMÜ (otsekindlustustegevuse, välja arvatud elukindlustustegevuse alustamise ja jätkamisega seotud õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta) (16) artikli 5 punktis d määratletud suuri riske katvate kindlustuslepingute suhtes kohaldatakse õigust, mille pooled on käesoleva määruse artikli 3 kohaselt valinud. Kui pooled on jätnud kohaldatava õiguse valimata, kohaldatakse kindlustuslepingu suhtes selle riigi õigust, kus on kindlustusandja harilik viibimiskoht. Juhul kui juhtumi kõikidest asjaoludest ilmneb selgelt, et leping on tihedamalt seotud mõne teise riigiga, kohaldatakse asjaomase teise riigi õigust. 3. Lõikega 2 hõlmamata kindlustuslepingu puhul võivad pooled valida artikli 3 kohaselt kohaldatavaks õiguseks üksnes: a) selle liikmesriigi õiguse, kus risk lepingu sõlmimise ajal asub; b) selle riigi õiguse, kus on kindlustusvõtja harilik viibimiskoht; c) elukindlustuse korral selle riigi õiguse, mille kodanik kindlustusvõtja on; d) ühes liikmesriigis, välja arvatud riski asukohaliikmesriik, esinevate juhtumitega piirnevaid riske katvate kindlustuslepingute puhul selle liikmesriigi õiguse; e) mis tahes asjaomase liikmesriigi õiguse või selle riigi õiguse, kus on kindlustusvõtja harilik viibimiskoht, juhul kui käesoleva lõike kohase lepingu sõlminud kindlustusvõtja tegeleb majandus- või tööstustegevusega või on vabakutseline ning kindlustusleping hõlmab kahte või enamat sellise tegevusega seotud riski, mis asuvad erinevates liikmesriikides. Kui punktides a, b või e esitatud juhtumitel otsustavad liikmesriigid jätta kindlustuslepingu suhtes kohaldatava õiguse osas suurema valikuvabaduse, võivad pooled seda vabadust kasutada. Kui pooled ei ole kohaldatavat õigust käesoleva lõike kohaselt valinud, kohaldatakse lepingu suhtes selle liikmesriigi õigust, kus risk asub lepingu sõlmimise ajal. 4. Kindlustuslepingute suhtes, mis katavad riske, mille suhtes liikmesriik on kehtestanud kindlustamiskohustuse, kehtivad järgmised lisareeglid: a) lepinguga täidetakse kindlustamiskohustust ainult juhul, kui see vastab asjaomast kindlustust käsitlevatele kindlustamiskohustuse kehtestanud liikmesriigi sätestatud erisätetele. Kui riski asukoha liikmesriigi õigus on vastuolus kindlustuskohustuse kehtestanud liikmesriigi õigusega, kohaldatakse viimast; b) liikmesriik võib erandina lõigetest 2 ja 3 sätestada, et kindlustuslepingu suhtes kohaldatakse kindlustamiskohustuse kehtestanud riigi õigust. 5. Lõike 3 kolmanda lõigu ja lõike 4 kohaldamisel, juhul kui kindlustusleping katab enam kui ühes liikmesriigis asuvaid riske, käsitatakse lepingut koosnevana mitmest lepingust, millest igaüks käsitleb ainult üht liikmesriiki. 6. Käesoleva artikli kohaselt määratakse riski asukohariik kindlaks kooskõlas nõukogu 22. juuni 1988. aasta teise direktiivi 88/357/EMÜ (otsekindlustustegevusega, välja arvatud elukindlustustegevusega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta, millega nähakse ette sätted teenuste osutamise vabaduse tegeliku kasutamise hõlbustamiseks) (17) artikli 2 punktiga d ning elukindlustuse puhul on riski asukohariik kohustuse liikmesriik direktiivi 2002/83/EÜ artikli 1 lõike 1 punkti g tähenduses.

1. Individuaalne tööleping on reguleeritud õigusega, mille pooled on artikli 3 kohaselt valinud. Selline õiguse valik ei või siiski põhjustada töötaja ilmajätmist kaitsest, mis on talle ette nähtud sätetega, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis valiku puudumisel oleks olnud kohaldatav vastavalt käesoleva artikli lõigetele 2, 3 ja 4. 2. Kui pooled on jätnud individuaalse töölepingu suhtes kohaldatava õiguse valimata, on leping reguleeritud selle riigi õigusega, kus või - kui seda ei ole võimalik kindlaks teha - kust töötaja teeb harilikult oma lepingujärgset tööd. Riiki, kus töötaja harilikult töötab, ei loeta muutunuks, kui töötaja asub ajutiselt tööle teise riiki. 3. Juhul kui kohaldatavat õigust ei saa kindlaks määrata lõike 2 kohaselt, on leping reguleeritud selle riigi õigusega, kus asub töötaja tööle võtnud ettevõtja tegevuskoht. 4. Kui asjaoludest tervikuna ilmneb, et leping on tihedamalt seotud mõne teise, lõikes 2 või 3 osutamata riigiga, kohaldatakse asjaomase teise riigi õigust.

1. Üldist kehtivust omavad sätted on sätted, mille järgimist peetakse riigi avalike huvide, näiteks tema poliitilise, sotsiaal- või majanduskorralduse kaitsmise seisukohast niivõrd oluliseks, et need on kohaldatavad igas olukorras, mis kuulub nende reguleerimisalasse, olenemata sellest, milline õigus oleks lepingule kohaldatav käesoleva määruse alusel. 2. Käesolevas määruses ei piira miski kohtu asukohariigi üldist kehtivust omavate sätete kohaldamist. 3. Kohaldada võidakse selle riigi õiguse üldist kehtivust omavaid sätteid, kus lepingust tulenevaid kohustusi tuleb täita või on täidetud, niivõrd kuivõrd need üldist kehtivust omavad sätted muudavad lepingu täitmise ebaseaduslikuks. Nende sätete kohaldamise üle otsustamisel võetakse arvesse nende laadi ja otstarvet ning tagajärgi, mille nende kohaldamine või kohaldamata jätmine kaasa tooks.

1. Lepingu või lepingutingimuse olemasolu ja kehtivus määratakse kindlaks selle õiguse alusel, mis kehtiks lepingu või lepingutingimuse suhtes käesoleva määruse alusel, kui leping või lepingutingimus kehtiks. 2. Pool võib oma nõusoleku puudumise tõendamiseks siiski tugineda oma hariliku viibimiskoha riigi õigusele, kui asjaoludest ilmneb, et lepingupoole tegevuse tagajärgi ei oleks mõistlik kindlaks määrata lõikes 1 määratud õiguse alusel.

1. Leping, mis on sõlmitud isikute vahel, kes viibivad ise või kelle esindajad viibivad lepingu sõlmimise ajal samas riigis, on vormiliselt kehtiv, kui see vastab käesoleva määruse alusel lepingu sisu suhtes kohaldatava õiguse vorminõuetele või selle riigi õiguse vorminõuetele, kus leping on sõlmitud. 2. Leping, mis on sõlmitud isikute vahel, kes või kelle esindajad viibivad lepingu sõlmimise ajal erinevates riikides, on vormiliselt kehtiv, kui see vastab lepingu sisu suhtes käesoleva määruse alusel kohaldatava õiguse vorminõuetele või kummagi riigi, kus kumbki pool või tema esindaja lepingu sõlmimise ajal viibis, õiguse vorminõuetele või selle riigi õiguse vorminõuetele, kus oli kummagi poole harilik viibimiskoht sellel ajal. 3. Olemasoleva või kavandatava lepinguga seotud ühepoolne tehing on vormiliselt kehtiv, kui see vastab käesoleva määruse alusel asjaomasele lepingule kohaldatava või eeldatavalt kohaldatava õiguse või tehingu tegemise asukohariigi õiguse või tehingu tegemise ajal tehingu teinud isiku harilikuks viibimiskohaks olnud riigi õiguse vorminõuetele. 4. Käesoleva artikli lõikeid 1, 2 ja 3 ei kohaldata selliste lepingute suhtes, mis kuuluvad artikli 6 kohaldamisalasse. Selliste lepingute vorm on reguleeritud tarbija hariliku viibimiskoha riigi õigusega. 5. Olenemata lõigetest 1 kuni 4 kohaldatakse lepingu suhtes, mille esemeks on kinnisasjaõigus või õigus kasutada kinnisasja, kinnisasja asukohariigis kehtivaid vorminõudeid, kui selle õiguse kohaselt a) kehtestatakse sellised nõuded olenemata riigist, kus leping sõlmitakse ja riigist, mille õigusega on leping reguleeritud, ja b) neist nõuetest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda.

1. Käesoleva määruse alusel lepingu suhtes kohaldatav õigus reguleerib eelkõige a) tõlgendamist; b) lepingu täitmist; c) kohtu poolt talle menetlusõiguse alusel antud volituste raames võlasuhete täieliku või osalise rikkumise tagajärgede hindamist, sealhulgas tekitatud kahju hindamist, niivõrd kui see on õigusega reguleeritud; d) kohustuste lõppemise mitmesuguseid viise ning aegumisest ja tähtaja möödumisest tulenevat õiguste kaotamist; e) lepingu tühisuse tagajärgi. 2. Lepingu täitmise viis ja lepingu mittetäieliku täitmise korral võetavad meetmed määratakse kindlaks, võttes arvesse selle riigi õigust, kus lepingut täidetakse.

Samas riigis olevate isikute vahel sõlmitud lepingus võib füüsiline isik, kes oleks kõnealuse riigi õiguse kohaselt teovõimeline, tugineda oma õigus- ja teovõime piirangutele muu riigi õigusest lähtudes üksnes siis, kui teine lepingupool oli sellistest õigus- ja teovõime piirangutest lepingu sõlmimise ajal teadlik või ei olnud neist teadlik oma hooletuse tõttu.

1. Senise võlausaldaja ja uue võlausaldaja omavaheline suhe muu isiku („võlgnik”) suhtes nõudeõiguse ülemineku korral lepingu alusel on reguleeritud õigusega, mida käesoleva määruse alusel kohaldatakse senise ja uue võlausaldaja vahelisele lepingule. 2. Lepingu alusel üle antava nõudeõiguse suhtes kohaldatava õigusega määratakse nõudeõiguse üleantavus, uue võlausaldaja ja võlgniku suhe, tingimused, mille alusel võib võlgnikult nõuda lepingu alusel üle antud nõuete täitmist, ning see, kas võlgniku kohustusi peetakse täidetuks. 3. Nõudeõiguse üleandmise mõiste käesolevas artiklis hõlmab otsest nõudeõiguse üleminekut, nõudeõiguse üleminekut tagatisena, samuti pandiõigusi või muid nõuete tagatisõiguseid.

Kui isikul („võlausaldaja”) on lepinguline nõue teise isiku („võlgnik”) vastu ning kui kolmas isik on kohustatud täitma võlausaldaja nõuet või on seda juba teinud, määratakse see, kas ja millises ulatuses on kolmandal isikul õigus kasutada võlgniku vastu võlausaldaja õigusi, mis tal olid nende suhet reguleerinud õiguse kohaselt, kindlaks selle õigusega, mille kohaselt on kolmas isik kohustatud täitma võlausaldaja nõuet.

Kui võlausaldajal on nõue mitme sama nõude rahuldamise eest vastutava võlgniku vastu ning kui üks võlgnik on nõude kas täies mahus või osaliselt juba rahuldanud, reguleerib õigus, millega on reguleeritud võlgniku ja võlausaldaja võlasuhe, samuti võlgniku õigust nõuda hüvitist teistelt võlgnikelt. Teised võlgnikud võivad toetuda kaitsele, mis neil oli võlausaldaja suhtes, nende ja võlausaldaja vahelisele võlasuhtele kohaldatava õigusega tagatud ulatuses.

Kui õigus tasaarvestusele on poolte vahel kokku leppimata, on tasaarvestus reguleeritud õigusega, mida kohaldatakse nõudele, mille suhtes tasaarvestust nõutakse.

1. Käesoleva määruse alusel lepingulise võlasuhte suhtes kohaldatavat õigust kohaldatakse sel määral, mil see sisaldab lepingulise võlasuhtega seonduvaid seadusest tulenevaid eeldusi või tõendamiskoormist. 2. Lepingut või tehingut võib tõendada mis tahes viisil, mida tunnustab kohtu asukohariigi õigus või mõni muu artiklis 11 nimetatud õigus, mille alusel leping või tehing on vormiliselt kehtiv, tingimusel et sellist tõendit saab kohtu asukohariigis esitada.

1. Käesoleva määruse kohaldamisel käsitatakse äriühingute ja muude juriidiliste isikute või organiseeritud ühenduste hariliku viibimiskohana peakontori asukohta. Majandustegevusega tegeleva füüsilise isiku harilikuks viibimiskohaks on tema peamine tegevuskoht. 2. Kui leping sõlmitakse filiaali, agentuuri või muu üksuse tegevuse käigus või kui lepingu järgi lasub lepingu täitmine sellisel filiaalil, agentuuril või üksusel, käsitatakse hariliku viibimiskohana filiaali, agentuuri või muu üksuse asukohta. 3. Hariliku viibimiskoha kindlaksmääramisel lähtutakse lepingu sõlmimise ajast.

Käesolevas määruses osutatud riigi õiguse kohaldamine tähendab kõnealuses riigis kehtivate õigusnormide, välja arvatud sealsete rahvusvahelise eraõiguse normide kohaldamist, kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti.

Käesolevas määruses osutatud riigi õiguse sätte kohaldamisest võib keelduda üksnes siis, kui selle kohaldamine on ilmselgelt vastuolus kohtu asukoha riigi avaliku korraga.

1. Kui riik koosneb mitmest territoriaalüksusest, millest igaühes kehtivad lepinguliste võlasuhete suhtes oma õigusnormid, peetakse iga territoriaalüksust käesoleva määruse alusel kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel riigiks. 2. Liikmesriik, kus eri territoriaalüksustes kehtivad lepinguliste võlasuhete suhtes eri õigusnormid, ei ole üksnes selliste üksuste õigusaktide vahelise konflikti korral kohustatud käesolevat määrust kohaldama.

Käesolev määrus, välja arvatud artikkel 7, ei piira selliste ühenduse õigusnormide kohaldamist, milles on sätestatud konkreetses valdkonnas lepinguliste võlasuhetega seotud rahvusvahelise eraõiguse normid.

1. Käesolev määrus asendab liikmesriikides Rooma konventsiooni, välja arvatud nende liikmesriikide territooriumide puhul, mis kuuluvad nimetatud konventsiooni territoriaalsesse reguleerimisalasse, kuid mis jäävad väljapoole käesoleva määruse reguleerimisala vastavalt asutamislepingu artiklile 299. 2. Niivõrd, kuivõrd käesolev määrus asendab Rooma konventsiooni sätted, käsitatakse mis tahes viidet nimetatud konventsioonile viitena käesolevale määrusele.

1. Käesolev määrus ei piira selliste rahvusvaheliste konventsioonide kohaldamist, mille osalisteks käesoleva määruse vastuvõtmise ajal on üks liikmesriik või mitu liikmesriiki ning milles on sätestatud lepinguliste võlasuhetega seotud rahvusvahelise eraõiguse normid. 2. Käesolev määrus on siiski ülimuslik konventsioonide suhtes, mis on sõlmitud üksnes kahe või enama liikmesriigi vahel, sellisel määral, mil need konventsioonid käsitlevad käesoleva määrusega reguleeritud küsimusi.

1. Liikmesriigid teatavad 17. juuniks 2009 komisjonile artikli 25 lõikes 1 osutatud konventsioonide loetelu. Pärast nimetatud kuupäeva teatavad liikmesriigid komisjonile kõigist nende konventsioonide denonsseerimistest. 2. Komisjon avaldab kuue kuu jooksul pärast lõikes 1 osutatud teate saamist Euroopa Liidu Teatajas a) lõikes 1 osutatud konventsioonide loetelu; b) lõikes 1 osutatud konventsioonide denonsseerimised.

1. Komisjon esitab 17. juuniks 2013 Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele aruande käesoleva määruse kohaldamise kohta. Vajaduse korral lisatakse aruandele ettepanekud käesoleva määruse muutmiseks. Aruanne sisaldab a) uuringut kindlustuslepingute suhtes kohaldatava õiguse kohta ja hinnangut kehtestatavate sätete mõju kohta, kui neid on, ning b) hinnangut artikli 6 rakendamise kohta, eelkõige seoses ühenduse õiguse sidususega tarbijakaitse valdkonnas. 2. Komisjon esitab 17. juuniks 2010 Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele aruande nõudeõiguse loovutamisest või ülemineku kehtivusest kolmandate isikute suhtes ning loovutatud nõudeõiguse eelisseisundist teise isiku õiguste suhtes. Selle aruandega kaasneb vajaduse korral ettepanek muuta käesolevat määrust ning hinnang kehtestatavate sätete mõju kohta.

Käesolevat määrust kohaldatakse lepingute suhtes, mis on sõlmitud pärast 17. detsembrit 2009.

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. Seda kohaldatakse alates 17. detsembrist 2009, välja arvatud artikkel 26, mida kohaldatakse alates 17. juunist 2009.