Direktiiv 2009/52

Ebaseadusliku sisserändega võitlemiseks keelatakse käesoleva direktiiviga ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike töötamine. Sel eesmärgil sätestatakse direktiivis ühised miinimumnõuded karistuste ja meetmete suhtes, mida tuleb kohaldada liikmesriikides kõnealust keeldu rikkuvate tööandjate suhtes.

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi erimõisteid: a) „kolmanda riigi kodanik”– isik, kes ei ole Euroopa Liidu kodanik asutamislepingu artikli 17 lõike 1 tähenduses ja kes ei oma ühenduse vaba liikumise õigust vastavalt Schengeni piirieeskirjade artikli 2 lõikele 5; b) „ebaseaduslikult riigis viibiv kolmanda riigi kodanik”– liikmesriigi territooriumil viibiv kolmanda riigi kodanik, kes ei täida või kes enam ei täida selles liikmesriigis viibimise või elamise tingimusi; c) „töötamine”– siseriikliku õigusega reguleeritud või kehtiva tava kohast mis tahes vormis tööd hõlmav tegevus tööandja tarbeks, tema juhtimisel ja/või järelevalve all; d) „ebaseaduslik töötamine”– ebaseaduslikult riigis viibiva kolmanda riigi kodaniku töötamine; e) „tööandja”– füüsiline või juriidiline isik, sealhulgas rendiagentuur, kelle tarbeks või kelle juhtimisel ja/või järelevalve all töötamine toimub; f) „alltöövõtja”– füüsiline või juriidiline isik, kellele on määratud eelnevalt sõlmitud lepingu kohustuste osaline või täielik täitmine; g) „juriidiline isik”– iga üksus, millel on juriidilise isiku staatus vastavalt kehtivatele siseriiklikele õigusaktidele, välja arvatud riigid ja avalik-õiguslikud organid, kes teostavad riigivõimu, ning avalik-õiguslikud rahvusvahelised organisatsioonid; h) „rendiagentuur”– füüsiline või juriidiline isik, kes sõlmib vastavalt siseriiklikule õigusele töölepinguid või töösuhteid renditöötajatega, et lähetada neid kasutajaettevõtjatesse, kus nad töötavad ajutiselt kasutajaettevõtja järelevalve all ja juhtimisel; i) „eriti orjastavad töötingimused”– töötingimused, mille puhul esineb muu hulgas soolisest või muust diskrimineerimisest tulenevalt äärmine ebaproportsionaalsus võrreldes seaduslikult töötavate töötajate töötingimustega, mis mõjutavad näiteks töötajate tervist ja ohutust ning on vastuolus inimväärikusega; j) „ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike töötasu”– palk või mõni muu tasumoodus kas rahas või loonusena, mida töötaja tööandjalt oma töö eest otseselt või kaudselt saab ning mis on võrdne määradega, mida oleksid saanud seaduslikus töösuhtes olevad võrdväärset tööd tegevad töötajad.

1. Liikmesriigid keelustavad ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike töötamise. 2. Kõnealuse keelu rikkumise puhul kohaldatakse käesolevas direktiivis sätestatud karistusi ja meetmeid. 3. Liikmesriik võib otsustada mitte kohaldada lõikes 1 osutatud keeldu ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike suhtes, kelle väljasaatmine on edasi lükatud ja kellel on siseriiklike õigusaktide kohaselt lubatud töötada.

1. Liikmesriigid kohustavad tööandjaid a) nõudma, et kolmanda riigi kodanikul oleks ja ta esitaks enne tööleasumist tööandjale kehtiva elamisloa või muu riigis viibimise loa; b) säilitama vähemalt töötamise ajal elamisloast või muust riigis viibimise loast koopiat või registreerima selle sisu liikmesriikide pädevate asutuste võimalikuks kontrollimiseks; c) teavitama liikmesriikide määratud pädevaid asutusi kolmanda riigi kodaniku tööle võtmisest liikmesriigi poolt sätestatud tähtaja jooksul. 2. Liikmesriigid võivad näha ette lihtsustatud teavitamise korra vastavalt lõike 1 punktile c, kui tööandja on füüsiline isik ja töötatakse tema isiklikuks tarbeks. Liikmesriigid võivad sätestada, et lõike 1 punkti c kohane teavitamine ei ole vajalik, kui töötajal on nõukogu 25. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/109/EÜ (pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta) (11) kohaselt pikaajalise elaniku staatus. 3. Liikmesriigid tagavad, et lõikes 1 sätestatud kohustused täitnud tööandjat ei võeta vastutusele artiklis 3 sätestatud keelu rikkumise eest, välja arvatud juhul, kui ta teadis, et kehtiva elamisloana või muu riigis viibimise loana esitatud dokument on võltsitud.

1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et artiklis 3 sätestatud keelu rikkumisel kohaldatakse tööandja suhtes tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid karistusi. 2. Artiklis 3 sätestatud keelu rikkumise suhtes kohaldatavad karistused hõlmavad a) rahalisi karistusi, mis suurenevad vastavalt ebaseaduslikult töötavate kolmanda riigi kodanike arvule, ning b) ebaseaduslikult töötava kolmanda riigi kodaniku tagasisaatmise kulude tasumist, kui kolmanda riigi kodanik saadetakse tagasi. Liikmesriigid võivad otsustada, et punkti a kohaste rahaliste karistuste puhul kajastuvad vähemalt keskmised tagasisaatmiskulud. 3. Liikmesriigid võivad kehtestada kergemad rahalised karistused, kui tööandja on füüsiline isik, kes võtab ebaseaduslikult riigis viibiva kolmanda riigi kodaniku tööle oma isiklikuks tarbeks ning kui tegemist ei ole olnud eriti orjastavate töötingimustega.

1. Artiklis 3 sätestatud keelu rikkumise puhul tagavad liikmesriigid, et tööandja on kohustatud maksma a) kolmanda riigi kodanikule kogu maksmata jäänud töötasu. Kokkulepitud töötasu on eeldatavalt vähemalt asjaomases tegevusvaldkonnas kohaldatava miinimumpalga, kollektiivlepingute või tava kohane töötasu, välja arvatud juhul, kui tööandja või töötaja suudab tõendada muud, järgides vajaduse korral palkade suhtes kehtivaid kohustuslikke siseriiklikke nõudeid; b) maksude ja sotsiaalkindlustusmaksetega võrdse summa, mille tööandja oleks tasunud, kui kolmanda riigi kodanik oleks töötanud seaduslikult, sealhulgas hilinemisest tingitud karistusmaksed ja asjaomased haldustrahvid; c) vajaduse korral kõik kulud, mis kaasnevad tagasi pöördunud või tagasi saadetud kolmanda riigi kodanikule maksmata jäänud töötasu saatmisega. 2. Lõike 1 punktide a ja c kohaldamiseks tõhusate menetluste kättesaadavuse tagamiseks, võttes asjakohaselt arvesse artiklit 13, sätestavad liikmesriigid mehhanismid, mis tagavad, et ebaseaduslikult töötavad kolmandate riikide kodanikud: a) saavad esitada taotluse vastavalt siseriiklikes õigusaktides sätestatud aegumistähtajale ja täitmisele pöörata kohtuotsuse tööandja vastu maksmata jäänud töötasu väljanõudmiseks, sealhulgas juhtudel, kui nad on tagasi pöördunud või tagasi saadetud, või b) kui siseriiklike õigusaktidega on ette nähtud, pöörduda liikmesriigi pädeva asutuse poole sooviga algatada menetlus maksmata jäänud töötasu väljanõudmiseks, ilma et kolmanda riigi kodanikul oleks vaja esitada sellekohane taotlus. Ebaseaduslikult töötavaid kolmandate riikide kodanikke teavitatakse süstemaatiliselt ja objektiivselt õigustest, mis neil käesoleva lõike ja artikli 13 kohaselt on, enne mis tahes tagasisaatmisotsuse täitmist. 3. Lõike 1 punktide a ja b kohaldamiseks näevad liikmesriigid ette, et eeldatav töösuhe kestab vähemalt kolm kuud, välja arvatud juhul, kui tööandja või töötaja suudab muu hulgas tõendada teisiti. 4. Liikmesriigid tagavad selliste vajalike mehhanismide olemasolu, mis võimaldavad ebaseaduslikult töötanud kolmandate riikide kodanikel saada lõike 1 punktis a osutatud saadaoleva töötasu lõikes 2 osutatud taotluste alusel, sealhulgas ka juhul, kui nad on päritoluriiki tagasi pöördunud või kui nad on tagasi saadetud. 5. Artikli 13 lõike 4 kohaselt piiratud ajavahemikuks antud elamisloa puhul määratlevad liikmesriigid siseriiklikus õiguses tingimused, mille alusel võib nimetatud elamislube pikendada kuni kolmanda riigi kodanikule on käesoleva artikli lõike 1 kohaselt välja makstud saadaolev töötasu.

1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et tööandjate suhtes kohaldatakse vajaduse korral järgmisi meetmeid: a) mõne või kõigi riiklike hüvitiste, toetuste või riigiabi, sealhulgas liikmesriikide hallatavate ELi rahaliste vahendite saamise õigusest ilmajätmine kuni viieks aastaks; b) riigihankemenetlustes, mis on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivis 2004/18/EÜ (ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta) (12) osalemise õigusest ilmajätmine kuni viieks aastaks; c) kuni 12 kuu jooksul enne ebaseadusliku töötamise avastamist tööandjale antud mõne või kõigi riiklike hüvitiste, toetuste või riigiabi, sealhulgas liikmesriikide hallatavate ELi rahaliste vahendite tagasinõudmine; d) rikkumise toimepanekuks kasutatud asutuste ajutine või alaline sulgemine või kõnealuse äritegevuse loa ajutine või alaline tühistamine, kui see on põhjendatud olukorra tõsidusega. 2. Liikmesriigid võivad otsustada lõiget 1 mitte kohaldada, kui tööandja on füüsiline isik ja töötatakse tema isiklikuks tarbeks.

1. Juhul kui tööandja on alltöövõtja ja ilma et see piiraks tagasinõudeõigust või sotsiaalkindlustust käsitlevate siseriikliku õiguse sätete kohaldamist, tagavad liikmesriigid, et töövõtjat, kelle tööandja on vahetu alltöövõtja, võib kohustada lisaks tööandjale või tema asemel maksma a) vastavalt artiklile 5 kehtestatud rahalisi karistusi ja b) artikli 6 lõike 1 punktide a ja c ning artikli 6 lõigete 2 ja 3 kohast saadaolevat töötasu. 2. Liikmesriigid tagavad, et juhul kui tööandja on alltöövõtja, võib peatöövõtjat ja iga vahealltöövõtjat, kes olid teadlikud sellest, et tööandjast alltöövõtja võttis tööle ebaseaduslikult riigis viibivaid kolmandate riikide kodanikke, kohustada tööandjast alltöövõtja või töövõtja asemel, kelle tööandja on vahetu alltöövõtja, maksma lõikes 1 nimetatud makseid lisaks tööandjale või tema asemel. 3. Töövõtjat, kes on järginud siseriiklikes õigusaktides määratud vajaliku hoolsuse kohustust, ei võeta lõike 1 või 2 kohaselt vastutusele. 4. Liikmesriigid võivad oma siseriiklikes õigusaktides näha ette rangemad vastutust käsitlevad eeskirjad.

1. Liikmesriik tagab, et artiklis 3 nimetatud keelu rikkumist, kui see sooritati teadlikult, käsitletakse siseriikliku õiguse kohaselt määratletud kuriteona igal järgmisel tingimusel: a) rikkumine jätkub või kordub pidevalt; b) rikkumine hõlmab samaaegselt suurt arvu ebaseaduslikult tiigis viibivate kolmandate riikide kodanikke; c) rikkumisega kaasnevad eriti orjastavad töötingimused; d) rikkumise on sooritanud tööandja, kellele ei ole esitatud süüdistust ega keda ei ole mõistetud süüdi raamotsuse 2002/629/JSK kohaselt määratletud kuriteos ning kes kasutab ebaseaduslikult riigis viibiva kolmanda riigi kodaniku tööd või teenuseid, teades, et kõnealune isik on inimkaubanduse ohver; e) rikkumine on seotud alaealise ebaseadusliku töötamisega. 2. Liikmesriigid tagavad, et lõikes 1 osutatud teole kihutamine, kaasaaitamine ja õhutamine on kriminaalkorras karistatav kuritegu.

1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et füüsilisi isikuid, kes panevad toime artiklis 9 osutatud kuriteo, karistatakse tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate kriminaalkaristustega. 2. Välja arvatud juhul, kui see on välistatud õiguse üldpõhimõtetega, võib käesolevas artiklis sätestatud kriminaalkaristusi kohaldada siseriiklike õigusaktide kohaselt, ilma et see piiraks muude kui kriminaalõiguslike karistuste või meetmete kohaldamist, ning nendega võib kaasneda juhtumiga seotud asjaomase kohtuotsuse avaldamine.

1. Liikmesriigid tagavad, et juriidilisi isikuid võib võtta vastutusele artiklis 9 nimetatud süüteo eest, mille on nende kasuks toime pannud isik, kellel on juriidilises isikus juhtiv koht ning kes tegutses iseseisvalt või juriidilise isiku organi liikmena järgmistel alustel: a) õigus esindada juriidilist isikut või b) õigus teha juriidilise isiku nimel otsuseid või c) õigus kontrollida juriidilist isikut. 2. Liikmesriigid tagavad ka, et juriidilisi isikuid võib võtta vastutusele, kui lõikes 1 nimetatud isiku puuduliku järelevalve või kontrolli tagajärjel on juriidilise isiku alluvuses oleval isikul osutunud võimalikuks juriidilise isiku kasuks toime panna artiklis 9 osutatud süütegu. 3. Juriidilise isiku vastutus lõigete 1 ja 2 kohaselt ei välista kriminaalmenetlust füüsiliste isikute suhtes, kes on osalenud artiklis 9 osutatud kuritegude toimepanemises täideviija, kihutaja või kaasaaitajana.

Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et artikli 11 kohaselt vastutusele võetud juriidilise isiku suhtes kohaldatakse tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid karistusi, mis võivad hõlmata ka artiklis 7 osutatud meetmeid. Liikmesriigid võivad otsustada avalikustada nimekirja juriidilise isiku staatusega tööandjatest, kes on vastutusele võetud artiklis 9 osutatud kuriteo eest.

1. Liikmesriigid tagavad tõhusate mehhanismide olemasolu, mille kaudu ebaseaduslikult töötavate kolmandate riikide kodanikel on võimalik esitada kaebus oma tööandja kohta kas otse või liikmesriigi määratud kolmanda isiku, näiteks ametiühingu või muu ühenduse või, kui see on siseriiklike õigusaktidega ette nähtud, liikmesriigi pädeva asutuse kaudu. 2. Liikmesriigid tagavad, et kolmandad isikud, kellel on vastavalt asjakohases siseriiklikus õiguses sätestatud kriteeriumidele õigustatud huvi tagamaks, et käesolevat direktiivi järgitakse, võivad tegutseda kas ebaseaduslikult töötanud kolmanda riigi kodaniku nimel või tema toetuseks mis tahes haldus- ja/või tsiviilmenetlustes, mis on ette nähtud käesoleva direktiivi rakendamise eesmärgiga. 3. Kolmandate riikide kodanike abistamist kaebuste esitamisel ei tuleks käsitada ebaseaduslikule riigis elamisele kaasaaitamisena nõukogu 28. novembri 2002. aasta direktiivi 2002/90/EÜ (millega määratletakse kaasaaitamine ebaseaduslikule piiriületamisele, läbisõidule ja elamisele) (13) kohaselt. 4. Artikli 9 lõike 1 punktides c või e kirjeldatud kuriteo puhul määravad liikmesriigid siseriiklikes õigusaktides tingimused, mille alusel nad võivad anda asjaomastele kolmandate riikide kodanikele üksikjuhtumi asjaolusid kaaludes ajutise elamisloa, mille kehtivus on seotud asjaomase riikliku menetlusega tingimustel, mis on võrreldavad nende kolmandate riikide kodanikele kohaldatavate tingimustega, kellele laieneb direktiiv 2004/81/EÜ.

1. Liikmesriigid tagavad, et nende territooriumil kontrollitakse ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike töötamist tõhusalt ja piisavalt. Selline kontroll põhineb eelkõige riskianalüüsil, mille koostavad liikmesriikide pädevad asutused. 2. Kontrollide tõhususe parandamise eesmärgil määravad liikmesriigid riskianalüüsi alusel korrapäraselt kindlaks tegevusvaldkonnad, kuhu nende territooriumil on koondunud ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike töötamine. Liikmesriigid edastavad iga sellise tegevusvaldkonna kohta komisjonile igal aastal enne 1. juulit andmed eelneval aastal läbi viidud kontrollkäikude kohta, nii tegevusvaldkonna tööandjate absoluutarvud kui ka protsendilise osakaalu, ja kontrollkäikude tulemused.

Käesoleva direktiiviga ei piirata liikmesriikide õigust võtta vastu või säilitada sätteid, mis on soodsamad kolmandate riikide kodanikele, kellele kohaldatakse artikleid 6 ja 13, eeldusel et sellised sätted on kooskõlas käesoleva direktiiviga.

1. Hiljemalt 20. juulil 2014 ja seejärel iga kolme aasta järel esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, mis sisaldab vajaduse korral ettepanekuid artiklite 6, 7, 8, 13 ja 14 sätete muutmiseks. Komisjon käsitleb oma aruandes eeskätt seda, kuidas liikmesriigid rakendavad artikli 6 lõikeid 2 ja 5. 2. Liikmesriigid edastavad komisjonile lõikes 1 osutatud aruande koostamiseks kogu vajaliku teabe. Teave sisaldab vastavalt artikli 14 lõikele 1 tehtud kontrollkäikude arvu ja tulemusi, vastavalt artiklile 13 kohaldatavate meetmete ja võimaluse korral artiklite 6 ja 7 kohaselt kohaldatavate meetmete üksikasju.

1. Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 20. juulil 2011. Liikmesriigid teatavad nendest viivitamata komisjonile. Kui liikmesriigid need meetmed vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid. 2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastu võetud põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele kooskõlas Euroopa Ühenduse asutamislepinguga.