Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Vahur-Peeter Liin
Määruse tegemise aeg ja koht
17. november 2021, Tartu
Tsiviilasja number
2-20-7739
Tsiviilasi
Maksim Smirnovi taotlus Venemaa Föderatsiooni Kostroma linna Sverdlovski rajoonikohtu 2. juuni 2017. a tsiviilasjas nr 2-1554/2017 tehtud otsuse tunnustamiseks ja täidetavaks tunnistamiseks Eesti Vabariigi territooriumil
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 1. septembri 2021. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Silvar Rattas määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Määruskaebuse esitaja (puudutatud isik): Silvar Rattas (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Robert Sprengk Vastustaja (avaldaja): Maksim Smirnov, lepinguline esindaja Sergei Tšurkin
RESOLUTSIOON
1.Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 1. septembri 2021. a määrus muutmata.
2.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Silvar Rattase kanda.
3.Mõista Silvar Rattaselt välja Maksim Smirnovi kasuks ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks 312 eurot. Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse ühe kuu jooksul, välisriiki kättetoimetamise puhul aga kahe kuu jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Maksim Smirnov (avaldaja) esitas Tartu Maakohtule Justiitsministeeriumi kaudu taotluse Venemaa Föderatsiooni Kostroma linna Sverdlovski rajoonikohtu 2. juuni 2017. a tsiviilasjas nr 2-1554/2017 tehtud otsuse tunnustamiseks ja täidetavaks tunnistamiseks Eesti Vabariigi territooriumil.
2.Silvar Rattas (puudutatud isik) vaidles avaldusele vastu. Puudutatud isik oli seisukohal, et tal on võimalik vaidlustada vaidlusalune otsus kassatsiooni korras ja seega pole otsus jõustunud. Lisaks on täitemenetlus Venemaal lõppenud ja seoses sellega on täitedokument Venemaal kaotanud aegumise tõttu õigusjõu. Puudutatud isik oli seisukohal, et kui kohtuotsust pole võimalik Venemaal täita, siis kohtuotsuse tunnustamiseks Eestis puudub eesmärk. Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel sõlmitud leping õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades näeb ette, et kummagi riigi kohtud on pädevad arutama tsiviil- ja perekonnaasju, kui kostjal on tema territooriumil elukoht. Puudutatud isikul ei ole kunagi olnud elukohta Venemaa Föderatsiooni territooriumil. Lisaks on vaidlusaluse kohtuotsuse täitmine Venemaa Föderatsioonis lõpetatud 30. detsembril 2019. Kuna kohtuotsuse täitmine on Venemaa Föderatsioonis lõpetatud, pole selle täitmine Eesti Vabariigis enam võimalik. Puudutatud isik taotles kohtult lõpliku vastuse esitamise tähtaja edasilükkamist vähemalt 50 päeva võrra, et puudutatud isik saaks esitada Venemaal kuriteokaebuse ning anda ütlused ja esitada kuriteoga seotud tõendid.
5.Avaldaja palus jätta puudutatud isiku taotluse tähtaja pikendamiseks rahuldamata. Avaldaja oli seisukohal, et puudutatud isikul on olnud piisavalt aega Venemaa Föderatsioonis kriminaalmenetluse algatamiseks vajalike toimingute sooritamiseks. Vaidlusalusest otsusest nähtub, et asja kohtualluvust arutati kohtumenetluse käigus ja rajoonikohus tuli järeldusele, et ta võib menetleda hagi, sest laenulepingu punktis 5 on öeldud, et kõik vaidlused ja erimeelsused lahendatakse Venemaa õigusaktides sätestatu kohaselt. Kooskõlas Venemaa Föderatsiooni tsiviilkoodeksi §-ga 316 esitatakse hagi kreeditori elukoha järgsele kohtule. Puudutatud isik on apellatsioonkaebuse lisas tsiviilasjas nr 2-1554/2017 kinnitanud Kostroma oblastikohtule, et elab Venemaa Föderatsiooni territooriumil alaliselt aadressil XXXXXXXXXXX ajavahemikul 2013-2017.
MAAKOHTU LAHEND
6.Tartu Maakohus rahuldas 1. septembri 2021. a määrusega taotluse Venemaa Föderatsiooni Kostroma linna Sverdlovski rajoonikohtu 2. juuni 2017. a otsuse tsiviilasjas nr 2-1554/2017
tunnustamiseks ja täidetavaks tunnistamiseks Eesti Vabariigi territooriumil. Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades (edaspidi õigusabileping) art 50 kohaselt tunnustavad ja täidavad lepingupooled vastastikku justiitsasutuste jõustunud otsuseid tsiviil- ja perekonnaasjades, samuti kohtuotsuseid kuriteo läbi põhjustatud kahju hüvitamise osas. Õigusabileping on kohaldatav ka Venemaa Föderatsiooni Kostroma linna Sverdlovski rajoonikohtu 2. juuni 2017. a tsiviilasjas nr 2-1554/2017 tehtud otsuse suhtes. Kohtule on esitatud Venemaa Föderatsiooni Kostroma linna Sverdlovski rajoonikohtu 2. juuni 2017. a tsiviilasjas nr 2-1554/2017 tehtud otsuse ärakiri koos vandetõlgi koostatud tõlkega. Kohtuotsuse ärakirjalt nähtub märge otsuse jõustumise kohta 13. septembril 2017. Avaldaja on esitanud ka 10. aprillil 2019 välja antud õiendi otsuse täitmise kohta Venemaa Föderatsioonis. 2. juuni 2017. a otsusest nähtub, et asjas nr 2-1554/2017 on toimunud kohtuistung, kuhu puudutatud isik ei ilmunud, vaid palus telefonogrammiga vaadata asi läbi ilma tema kohalolekuta. Puudutatud isik vaidlustas otsuse, kuid Kostroma oblastikohtu 13. septembri 2017. a apellatsioonimäärusega jäeti Kostroma linna Sverdlovski rajoonikohtu 2. juuni 2017. a otsus muutmata ja puudutatud isiku apellatsioonkaebus rahuldamata. Kohtuotsuse tunnustamisest ja täitmisest keeldumise alused tulenevad õigusabilepingu art-st 56. Toimiku materjalidest nähtuvalt art-s 56 toodud asjaolusid ei esine ja ka puudutatud isik ei ole vastavaid asjaolusid esile toonud. Kohtuotsuse kohaselt on puudutatud isik olnud kohtuistungi toimumisest teadlik ja ise palunud arutada asja ilma tema kohalolekuta. Kohtule ei ole teada sama õigusvaidluse osas samade poolte vahel jõustunud otsust või alustatud menetlust Eesti Vabariigis. Samuti ei ole kohtu ette toodud asjaolusid, millest nähtuks, et asi kuulub Eesti Vabariigi asutuste ainupädevusse. Õigusabilepingu art 21 lg 1 kohaselt on kummagi lepingupoole kohtud pädevad arutama tsiviil- ja perekonnaasju, kui kostjal on tema territooriumil elukoht. Avaldaja on esitanud kohtule puudutatud isiku apellatsioonkaebuse lisa, milles puudutatud isik kinnitab, et tal on alaline elukoht Venemaa Föderatsiooni territooriumil, seega oli Venemaa Föderatsiooni kohus pädev asja arutama. Kohus oli seisukohal, et õigusabilepinguga on ammendavalt sätestatud kohtuotsuse tunnustamisest ja täidetavaks tunnistamisest keeldumise alused ja menetluses ei tule kontrollida muid vastuväiteid, kui neid ei ole õigusabilepingu art-s 56 ette nähtud. Kuna õigusabilepingu art 56 ei näe ette kontrollida täitemenetluse seisundit otsuse teinud lepingupoole riigis, siis ei anna kohus sisulist hinnangut puudutatud isiku esitatud vastuväitele, et otsuse täitmine Venemaa Föderatsioonis on lõppenud ning see ei anna alust jätta kohtuotsus Eesti Vabariigis tunnustamata ja täidetavaks tunnistamata. Maakohus jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
7.Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles taotleb maakohtu määruse tühistamist ja uue määruse tegemist, millega jätta esitatud taotlus läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata ning menetluskulud avaldaja kanda. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et puudutatud isikul oli elukoht Venemaa Föderatsioonis. Puudutatud isik on apellatsioonkaebuse lisas teatanud Kostroma oblastikohtule lisaks sellele, et temal on alaline elukoht Venemaa Föderatsioonis ka konkreetsed ajavahemikud, millal temal oli vastav elukoht Venemaa Föderatsioonis. Kohtumenetluse ajal, so 17. veebruarist 2017 kuni
2.juunini 2017 puudutatud isikul elukohta Venemaa Föderatsioonis ei olnud.
Apellatsioonkaebuse lisa kohaselt oli tema elukoht Venemaa Föderatsioonis 2016. a kuni 9. juunini 2016 ja edasi alles alates 26. juunist 2017. Kuna puudutatud isikul puudus hagi menetlemise ajal elukoht Venemaa Föderatsioonis, ei olnud Kostroma linna Sverdlovski rajooni kohus vastavalt õigusabilepingu art-le 21 pädev asja lahendama. Õigusabilepingu art 21 ja art 56 kaitsevad isikut ka siis, kui isik oli teise riigi kohtumenetlusest teadlik ja selles osales. Puudutatud isik esitas Venemaa Föderatsiooni kohtule aegumise vastuväite, kuid hagi siiski rahuldati. Puudutatud isik ei suutnudki oma õiguseid Venemaa Föderatsiooni kohtus efektiivselt kaitsta. Kui hagi oleks menetletud Eestis, oleks hagi jäetud aegumise vastuväite tõttu rahuldamata. Tartu Maakohus ei olnud pädev asja arutama ning avaldus oleks tulnud jätta läbi vaatamata. Õigusabilepingu art 51 p 2 näeb ette, et täitmise loa taotlus esitatakse kohtusse, kes tegi asjas otsuse esimeses astmes. Taotlus, mis on esitatud kohtusse, kes tegi asjas otsuse esimeses astmes, saadetakse edasi kohtule, kes on pädev langetama otsuse taotluse kohta. Esimeses astmes tegi otsuse Kostroma linna Sverdlovski rajooni kohus. Seetõttu pidi avaldaja esitama taotluse otsuse Eestis täidetavaks tunnistamiseks kõigepealt otsuse teinud Kostroma linna Sverdlovski rajooni kohtule. Seejärel oleks taotlus edastatud pädevale Eesti kohtule. Maakohus pidi jätma avalduse läbi vaatamata. Avaldus ja selle lisad ei vasta õigusabilepingu art-le 6, mille kohaselt peavad dokumendid, mida justiits- ja muud asutused saadavad õigusabi andmise korras, olema tõendatud pitseriga. Käesolevas asjas pole seda nõuet järgitud. Puudutatud isik oli seisukohal, et kui avalduse esitamisel oleks järgitud menetluskorda, oleks Venemaa Föderatsiooni kohus leidnud, et Venemaa Föderatsioonis täitemenetluse lõppemise tõttu ei saa kohtuotsust täita.
8.Avaldaja vaidleb määruskaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude puudutatud isiku kanda jätmist. Kostroma linna Sverdlovski rajoonikohtul oli pädevus asja lahendada. Puudutatud isik on allkirjastanud apellatsioonkaebuse lisa, kus ta kinnitab, et ta elas Venemaal aadressil XXXXXXXXXXX. Puudutatud isik ei vaielnud vastu kohtualluvusele. Avaldaja taotlusel on olemas Kostroma linna Sverdlovski rajoonikohtu kohtuniku I. V. Šuvalova pealdis, millega kinnitati avaldaja allkirja õigsust. See asjaolu tõendab, et avaldaja pöördus pädeva kohtu poole kohtuotsuse tunnustamiseks ja täidetavaks tunnistamiseks vastavalt õigusabilepingu art 51 lg-s 2 sätestatule. Vastavalt õigusabilepingu art 2 lg-le 1 saatis Justiitsministeerium avaldaja taotluse Tartu Maakohtule puudutud isiku elukoha järgi ehk kooskõlas TsMS §-s 121 sätestatuga. Avaldaja leiab, et määruskaebuse põhjendused puudatud isiku menetlusõiguste rikkumisest ja aegumise kohaldamata jätmisest ei ole asjakohased.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 ja §-ga 659 ei pea vajalikuks neid kõiki korrata.
10.Ringkonnakohus märgib esmalt, et maakohus lähtus vaidlusaluse Venemaa Föderatsiooni kohtulahendi tunnustamisel ning täidetavaks tunnistamisel õigesti õigusabilepingust. Õigusabilepingu kui Riigikogus ratifitseeritud välislepingu prioriteet Eesti seaduste või muude
aktide suhtes tuleneb põhiseaduse § 123 lg-st 2 (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-10, p 10). Eeltoodust tulenevalt tuleb asja lahendamiseks hinnata, kas kohtulahendite tunnustamine ja täitmiseks loa andmine on õigusabilepingu järgi lubatav. Maakohus tuvastas, et praegusel juhul esinevad kohtulahendi tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise formaalsed eeldused ning et puudusid õigusabilepingu art-s 56 nimetatud alused välisriigi kohtulahendi tunnustamisest või täidetavaks tunnistamisest keeldumiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega.
11.Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgnevat. Õigusabi lepingu art 52 kohaselt tuli maakohtul kontrollida, kas täitmise loa taotluse juurde on lisatud art-s 52 nimetatud dokumendid. Õigusabilepingu art 52 järgi tuleb taotlusele lisada: 1) kohtu poolt tõestatud otsuse ärakiri ja ametlik dokument otsuse jõustumise kohta, kui see ei tulene otsuse enda tekstist, samuti õiend otsuse täitmise kohta, kui seda varem täideti lepingupoole territooriumil; 2) dokument, millest ilmneb, et kostjale, kes ei osalenud protsessis, kuid protsessinormide kohaselt pidi selles osalema, oli õigel ajal ja nõuetekohases vormis kätte antud kohtukutse. Tulenevalt õigusabilepingu art 56 p‐st 1 võib Eesti kohus Venemaa kohtu otsuse täidetavaks tunnistamisest keelduda, kui kostja ei võtnud menetlusest osa selle tõttu, et talle ei toimetatud õigel ajal ja nõuetekohaselt kätte kohtukutset. Maakohus leidis õigesti, et avaldaja on esitanud kõik õigusabi lepingu art-s 52 nimetatud dokumendid koos tõlgetega. Avaldaja on esitanud Venemaa Föderatsiooni Kostroma linna Sverdlovski rajoonikohtu 2. juuni 2017. a otsuse tsiviilasjas nr 2-1554/2017 ärakirja, millel on ka jõustumismärge, koos vandetõlgi koostatud tõlkega. Puudutatud isik oli kohtumenetlusest teadlik. Vaidlusaluse otsuse kohaselt ei ilmunud puudutatud isik kohtuistungile, kuid palus asja läbi vaadata ilma tema kohalolekuta. Samuti kinnitab puudutatud isiku osavõttu Venemaal toimunud kohtumenetlusest asjaolu, et ta esitas rajoonikohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse.
12.Puudutatud isiku väide, et avaldus ja selle lisad ei vasta õigusabilepingu art-s 6 toodud nõudele, ei ole õige. Õigusabilepingu art 6 kohaselt peavad dokumendid, mida justiits- ja muud asutused saadavad õigusabi andmise korras, olema tõendatud pitseriga. Ringkonnakohus kontrollis Justiitsministeeriumi 27. mai 2020 esitatud taotlusele lisatud dokumente. Need dokumendid on nõuetekohaselt tõendatud vapp-pitseriga.
13.Põhjendatud ei ole puudutatud isiku väide, et maakohus ei olnud pädev asja lahendama, kuna ei olnud järgitud õigusabilepingu art 51 lg-s 2 sätestatud menetluskorda. Täitmise loa taotluse vaatab õigusabilepingu art 51 lg 1 järgi läbi selle lepingupoole kohus, kelle territooriumil tuleb kohtulahendit täita, kuid taotlus ise esitatakse art 51 lg 2 järgi selle lepingupoole kohtule, kes tegi asjas otsuse. See tähendab, et taotlus esitatakse otsuse teinud kohtule, kes edastab avalduse keskasutuse (Eestis Justiitsministeeriumi) kaudu kohtule, kes on pädev tunnustamise otsust tegema. Ringkonnakohus on seisukohal, et taotlus on Tartu Maakohtusse jõudnud otsuse teinud kohtu kaudu. Avaldaja taotlusel on olemas Kostroma linna Sverdlovski rajoonikohtu kohtuniku I. V. Šuvalova allkiri, kes on kinnitanud avaldaja allkirja õigsust ja dokumendil on olemas kohtu vapp-pitser. See asjaolu tõendab, et avaldaja pöördus pädeva kohtu poole kohtuotsuse tunnustamiseks ja täidetavaks tunnistamiseks vastavalt õigusabilepingu art 51 lg-s 2 sätestatule. Vastavalt õigusabilepingu art 2 lg-le 1 saatis Justiitsministeerium avaldaja taotluse Tartu Maakohtule puudutud isiku elukoha järgi ehk kooskõlas TsMS §-s 121 sätestatuga.
14.Põhjendatud ei ole puudutatud isiku väide, et vastavalt õigusabilepingu art-le 21 ei olnud Venemaa Föderatsiooni kohus pädev asja lahendama, kuna puudutatud isiku elukoht ei olnud
hagi menetlemise ajal Venemaa Föderatsioonis. Puudutatud isik tugineb sellele, et esineb õigusabilepingu art 56 p-s 3 sätestatud alus otsuse tunnustamisest ja täitmisest keeldumiseks nimelt, et õigusabilepingu järgi oli vaidlusasja lahendama pädev üksnes Eesti kohus. Õigusabilepingu art 21 p 1 kohaselt kui käesolev leping ei näe ette teisiti, on kummagi lepingupoole kohtud pädevad arutama tsiviil- ja perekonnaasju, kui kostjal on tema territooriumil elukoht. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et puudutatud isiku elukoht oli kohtuvailduse ajal Venemaal. Avaldaja on kohtule esitanud puudutatud isiku oblastikohtule esitatud apellatsioonkaebuse lisa (tl 105), milles puudutatud isik ise kinnitas, et ta elab alaliselt Venemaa Föderatsiooni territooriumil. Puudutatud isik ei väitnud, et Venemaa Föderatsiooni kohus ei ole pädev asja lahendama, kuna tal puudub elukoht Venemaa Föderatsioonis. Vastupidi, puudutatud isik märkis selgesõnaliselt, et vaatamata sellele, et ta on Eesti Vabariigi kodanik, on ta pikka aega elanud X linnas. Vale on määruskaebuse väide, et ta tugines apellatsioonkaebuse lisas sellele, et elas Venemaal üksnes kindlatel ajavahemikel, mille hulka ei kuulunud kohtuasja menetlemise aeg. Puudutatud isik on apellatsioonkaebuse lisas kinnitanud, et elab alaliselt Venemaal. Selles toodud ajavahemikud olid puudutatud isiku väidete kohaselt toodud selle kohta, et puudutatud isikul on säilinud nende ajavahemike kohta tõendid elukoha registreerimise kohta. Samas nähtub selgelt, et puudutatud isik väitis, et elab alaliselt Venemaal ka kohtumenetluse ajal. Olukorras, kus puudutatud isik on Venemaal toimunud kohtumenetluse ajal ise kinnitanud, et elab Venemaal ega ole Vene kohtute alluvusele vastu vaielnud, ei saa ta kohtuotsuse tunnustamise üle peetavas vaidluses asuda vastupidisele seisukohale.
15.Seega on maakohus õigesti leidnud, et õigusabilepingu art-s 56 sätestatud kohtuotsuse tunnustamisest ja täitmisest keeldumise aluseid praeguses asjas ei esine. Samuti on kohtuotsuse tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise menetluses järgitud õigusabilepingust tulenevat menetluskorda. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata.
16.Kuivõrd ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata, siis tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel puudutatud isiku kanda. Avaldaja esindaja 5. novembri 2021. a menetluskulude nimekirja kohaselt on avaldaja esindajakulu kokku 312 eurot (käibemaksuga). Esindaja ajakulu on 2 tundi, s.o määruskaebusega tutvumine ja vastuse koostamine ning tunnitasu 130 eurot, millele lisandub käibemaks. Avaldaja esindaja on kinnitanud, et ei saa esindajakuludelt käibemaksu maha arvata. Ringkonnakohus leiab, et esindaja tunnitasu ei ületa oluliselt keskmist advokaadi tunnitasu määra ja on TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud. Ringkonnakohus peab esindaja ajakulu põhjendatuks. Seega tuleb puudutatud isikult avaldaja kasuks välja mõista ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks 312 eurot (130x2x1,2).
17.TsMS § 625 lg 2 kohaselt võivad määruse peale, millega välisriigi kohtulahend tunnistati täidetavaks või täidetavaks tunnistamist muudeti, esitada määruskaebuse sissenõudja ja võlgnik. Määruskaebuse esitamise tähtaeg on üks kuu alates määruse kättetoimetamisest, välisriiki kättetoimetamise puhul aga kaks kuud kättetoimetamisest.
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
/digitaalselt allkirjastatud/ Triin Uusen-Nacke
/digitaalselt allkirjastatud/ Vahur Peeter-Liin
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.