Täitmine › Kaebused kohtutäituri otsuste peale

2-19-14491

Kohtutäitur jättis 16.09.2019 otsusega avaldaja 26.07.2019 kaebuse rahuldamata.

Täitemenetluse käigus on pidevalt kontrollitud avaldaja majanduslikku olukorda, tehtud võimalikud arestimistoimingud (pangakontode arestimine, töötasu arestimine erinevates töökohtades erinevatel aegadel), kohustatud avaldajat esitama vara nimekiri jne. Avaldaja majandusliku olukorra kontrollimine on toimunud kuue aasta jooksul minimaalselt kord kuus. KTS näeb ette täpse tasu võtmise korra ning kohtutäituril puudub õigus võtta seaduses sätestatust suuremat või väiksemat tasu. Kohtutäitur ei saa formaliseerituse põhimõttest tulenevalt iga täitemenetluse puhul eraldi otsustada, kas ja kui palju ta tasu nõuab. See seaks võlgnikud ebavõrdsesse olukorda. Kui varem on Riigikohus leidnud, et kohtutäituril tuleb tasu osas teha diskretsiooniotsus, siis hiljem on Riigikohtu üldkogu praktikat muutnud ja asunud seisukohale, et kohtutäituril ei ole õigust ega seaduslikku alust kohtutäituri tasu vähendamiseks, diskretsiooniotsuse tegemiseks ega kohtutäituri tasu maksmisest vabastamiseks (Riigikohtu üldkogu 25.01.2018 otsus asjas nr 2-15-17249). Kohtutäituri põhitasu ei ole seotud tehtud toimingute arvuga ega nende tegemisele kulunud ajaga, vaid sissenõutava summa suurusega. Kui sundtäitmisele esitatud nõue täidetakse väljaspool täitemenetlust, peab kohtutäitur tegema uue põhitasu otsuse. Sellisel juhul arvestatakse kohtutäituri tasu KTS § 41 lg-s 2 sätestatud alustel ja tingimustel (Riigikohtu 16.12.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-15, p-d 11 ja 13).

2(6)

2-19-14491

2-19-14491 lg 2. Kui võlgnevus tasutakse otse sissenõudjale, ei ole KTS § 41 lg 2 kohaldamiseks vaja sissenõudja avaldust täitemenetluse lõpetamiseks ning piisab sissenõudja teatest võla tasumise kohta (Riigikohtu 07.06.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-17, p 18). Kohtutäitur kohaldas seega õigesti KTS § 41 lg-t 2 ja tegi uue tasuotsuse, millega kohustas avaldajat tasuma pool kohtutäituri põhitasu arvestades tasuotsuse tegemise ajal kehtinud tasumäärasid. Puudusid alused jätta kohtutäituri tasu sissenõudja kanda. Avaldaja on ebaõigesti tõlgendanud Riigikohtu 01.06.2016 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-36-16 öeldut, et ka pool kohtutäituri põhitasust võib olla ebaproportsionaalselt suur, kui sisse nõudmata jäi suur osa nõudest või kogu rahaline nõue, ja teinud sellest järelduse, et kohtutäituril on õigus tasu ise vähendada. Riigikohus väljendas säärast seisukohta hinnates kohtutäituri tasu regulatsiooni põhiseaduspärasust. Riigikohus leidis, et KTS § 41 lg 2 kohaldamine toona kehtinud KTS § 35 lg 2 tasumäärades võib tuua mõnel juhul kaasa ebaproportsionaalse tasu suuruse, kuid lahendatavas olukorras oli võimalik sisustada KTS § 41 lg-t 2 põhiseaduspäraselt. Samas märkis Riigikohus, et õigusselguse ja täitemenetluse osaliste ja kohtutäituri huvide paremaks järgimiseks oleks seadusandjal otstarbekas kohtutäituri tasu regulatsiooni täpsustada. Riigikohtu üldkogu tunnistas 25.01.2018 otsusega asjas nr 2-15-17249 KTS § 35 lg-d 2 ja 3 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks edasiulatuvalt. Seadusandja kehtestas 01.09.2019 uued kohtutäituri põhitasu määrad. Riigikohtu lahendi kontekstist välja võetud lause põhjal ei saa järeldada, et kohtutäituril oleks kohustus või õigus asuda iseseisvalt KTS § 41 lg-s 2 sätestatud tasumäära muutma ja igal üksikjuhul tasu proportsionaalsust hindama. Formaliseerituse põhimõttest tulenevalt on kohtutäituril õigus tasu nõuda ainult seaduses sätestatud määrades. KTS § 41 lg 2 kohaldamine ei sõltu täitetoimingute arvust ega nende ajalisest kestusest. Samale seisukohale on jõudnud Tallinna Ringkonnakohus 08.05.2020 määruses tsiviilasjas nr 2-19-13841, mille peale esitatud määruskaebuse menetlusse võtmisest Riigikohus keeldus. Puudub ka mõistlik põhjus, miks tuleks praegu nõutavat kohtutäituri põhitasu pidada ebaproportsionaalselt suureks. Täitemenetlus kestis pea kuus aastat ning kohtutäitur kontrollis selle aja jooksul avaldaja majanduslikku seisu ja tegi arestimistoiminguid. Avaldaja ei tuginenud kaebuses kohtutäiturile sellele, et kohtutäitur pidanuks oma põhjendatud ja vajalike kulutuste katmiseks kasutama muid seaduses sätestatud võimalusi. Igal juhul ei esine siinsel juhul asjaolusid, millest tulenevalt peaks avaldaja tasuma üksnes täitemenetluse alustamise tasu. Lisatasu saamise õigus on kohtutäituril vaid erandjuhtudel ning lisatasu ei saa kohaldada põhitasu asemel. Avaldaja olukorda ei oleks muutnud sissenõudjalt tasu ettemaksu nõudmine, kuna see tagastatakse sissenõudjale, kui kohtutäituri tasu on võlgnikult täies ulatuses sisse nõutud. Avaldaja kaebus jääb seega rahuldamata ning kohtutäituri võimalikud õigusabikulud jäävad TsMS § 175 lg 31 alusel kohtutäituri kanda ja ülejäänud menetluskulud TsMS § 172 lg-te 1, 7 ja 10 alusel avaldaja kanda. Sissenõudja Bigbank AS on kaasatud puudutatud isikuna menetlusse põhjendamatult, kuivõrd avaldaja ja kohtutäituri vaheline vaidlus kohtutäituri tasuotsuse üle ei puuduta sissenõudja õigusi ega kohustusi täitemenetluses. Sissenõudja tuleb seega menetlusest kõrvaldada.

MENETLUSOSALISE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

4(6)

2-19-14491

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

2-19-14491 muutmata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud määruse põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6 ja § 659).

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.