Määruse tegemise aeg ja koht 21. september 2021, Tallinn Kohtuasja number
2-21-11414
Kohtuasi
SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku taotlus X paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 22.07.2021 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
X määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja: Sihtasutus Põhja-Eesti (registrikood 90006399)
Regionaalhaigla
Puudutatud isik (määruskaebuse esitaja): X (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 22.07.2021 määrus muutmata.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata.
3.Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik esitas 21.07.2021 Harju Maakohtule taotluse esialgse õiguskaitse rakendamiseks, millega taotles X (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse raames tahtest olenematu ravi kohaldamist kuni 4 päevaks ja ravi pikendamist 40 päevani.
2.Kiirabi toimetas puudutatud isiku 19.07.2021 psühhiaatriakliinikusse, kus tema suhtes võeti samal päeval kell 12.52 vastu tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi rakendamise otsus.
3.Taotlusega samal päeval esitas avaldaja kohtule psühhiaatrite KE ja ML arvamuse.
3.1.Arvamuses kirjeldatakse, et puudutatud isik on juba nooremast täiskasvanueast olnud sotsiaalselt tasakaalutu, vahetanud elukaaslasi ja töökohti, mida selgitas suhtumismõtetega. Esmakordselt hospitaliseeriti puudutatud isik haiglaravile ägeda psühhoosi- ja meeleolu tõusuga 23-aastaselt 15.01.–13.03.1992, mil diagnoositi skisofreenia. Taipas enda sõnul siis, et on „selgeltnägija“. Samal aastal vajas veel korduvat haiglaravi. Järgnevatel aastatel läbis igal aastal korduvaid haiglaravikuure haiguse ägenemiste tõttu (kokku tänaseks 19 korral), on saanud raviks erinevaid psühhoosivastaseid ja meeleolu stabiliseerivaid ravimeid, alates 1993. a-st on vormistatud invaliidsus. 2007. a seisund stabiliseerus, kasutas korrapäraselt toetusravi ja haiglaravi ei vajanud. 2013. a septembris vähendati raviannust, millega lähedased seostasid seisundi halvenemist. Kuigi annust tõsteti taas detsembris, seisund halvenes: öösiti ei maganud, tööl ei tegelnud tööülesannetega, vaid rääkis omaette, tantsis, mistõttu puudutatud isik hospitaliseeriti ja viibis tahtest olenematul ravil 14.01.–06.02.2014. Diagnoositi stabiilse defektiga episoodiline paranoidne skisofreenia (F20.02), sai kombineeritud psühhoosivastast ja meeleolu stabiliseerivat ravi, mille toimel rahunes, meeleolu stabiliseerus, tekkis osaline haiguskriitika ja ravisoostumus. Käis ambulatoorsetel vastuvõttudel, asus tööle, kuid seisund oli ebastabiilne. Ägeda paranoidse ja suurusluulumõtetega psühhoosi tõttu viibis haiglaravil nii 2016. kui 2017. aastal. Viimati viibis haiglaravil 03.05.–06.06.2019. Kõigil kordadel on puudutatud isikul esinenud samalaadse sisuga psühhoos (meelepetted ja luulutaju; suurusluulumõtted selgeltnägemisest, vajadusest kaitsta Eestimaad rahvusvahelise terrorismi ja Venemaa rünnakute eest, milleks omab erilisi võimeid; psühhoosist juhitud käitumine, unetus).
3.2.Käesolevalt tekkis psühhoosi ägenemine peale ravi katkestamist ca 2 nädalat tagasi. Tekkisid unetus ja ebaadekvaatne käitumine (väitis, et on selgeltnägija, peab kaitsma Eestit Venemaa rünnakute eest, milleks teeb rahvusvaheliselt koostööd; väitis, et peab kõigile kaitse peale panema, hoidnud ära pommi- ja gaasirünnakud Prisma kauplusele jms). Kuna puudutatud isik hulkus pidevalt lähedasi informeerimata öösiti ringi, temale ohtude selgitamisel muutus vaenulikuks ja süüdistavaks, ning piiramisel vägivaldseks, siis lähedaste initsiatiivil toimetati ta kiirabiga psühhiaatriakliinikusse. Vastuvõtul avaldas paranoidseid luulumõtteid, rääkis pomisedes monoloogina, väitis end pidevalt kuulvat teavet terroriaktide ja rünnakute kohta, suhtlevat lindudega, lugevat teavet pilvede asetusest ning samas oli oma sõnul pidevas kontaktis armastatuga Aruba saarelt, kes pidavat kohe saabuma. Puudutatud isiku käitumine oli meelepetetest ja suurusluulust juhitud, ravivajadust eitas, kuna väitis, et ravi segab tema võimeid ja „kaitsetegevust“.
3.3.Vaatamata saadud ravile pole puudutatud isiku seisund käesolevaks oluliselt paranenud. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire (paranoidse skisofreenia ägenemine; F20.02),
2-21-11414 tema käitumine on haiguslikest elamustest täiel määral juhitud (hallutsineerib elavalt, prognoosib Venemaa rünnakuid, süüdistab, et tal ei võimaldata eesti inimeste „kaitset tagada“) ning ebaadekvaatne, millega ohustab eelkõige iseenda turvalisust, kuid võib esile kutsuda ka teiste isikute agressiivset käitumist enda suhtes. Oma seisundist lähtuvalt pole võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist.
4.Kohus andis puudutatud isikule riigi õigusabi ja kuulas ta 21.07.2021 esindaja juuresolekul ära.
4.1.Puudutatud isiku raviarst avaldas ärakuulamisel, et tegemist on korduva patsiendiga. Tema psühhoos on ägenenud, sest on ravi pooleli jätnud.
4.2.Puudutatud isik avaldas, et ravi on õige, aga tema jaoks juba liiga kange. Tunnistas, et jättis ravimid võtmata, mis ei olnud vist õige mõte. Aga vajas teravat pilku. Elab abikaasaga, kuid lähevad lahku. Puudutatud isikul on suur-suur armastus, kes peab jõudma turvaliselt Eestisse. Vanem poeg mõistis seda, aga noorem poeg mitte. Psühhiaatriakliinikusse tuli kiirabi ja politseiga. Poiss kutsus kiirabi, kuna ta ei olnud nõus vabatahtlikult kaasa tulema. Enne, kui politsei juurest maha tuli, ütles, kus asuvad terroristid. On nendega kohtunud, kokku on neid neli. Puudutatud isik kirjeldab, et on terroristidega vastamisi olnud, kuid kaklema ei ole hakanud.
4.3.Puudutatud isiku esindaja toetas avaldust.
5.Maakohus rakendas 21.07.2021 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset alates 19.07.2021 kuni 23.07.2021 koos vabaduse võtmise ja vajadusel tahtevastase ravimite manustamisega.
6.Puudutatud isiku raviarst teavitas 22.07.2021 maakohut sellest, et puudutatud isik ei ole piisavalt paranenud ja vajab jätkuvalt haiglaravi. Tal puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsejatele. Maakohtu määrus ja põhjendused
7.Maakohus pikendas 22.07.2021 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset 40 päevani, paigutas puudutatud isiku psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega kuni 28.08.2021 või mõne nimetatud tähtpäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla on teinud otsuse tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks. Ühtlasi andis maakohus loa puudutatud isiku suhtes kohaldada tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi, sealhulgas vajadusel tahtevastast ravimite manustamist.
7.1.Psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi tema tahtest olenemata, kui isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ja muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. PsAS § 13 lg 2 kohaselt võib isiku tahtest olenematu ravi kesta üle 48 tunni ainult kohtu loal. PsAS § 13 lg 1 kohaselt esitab esialgse õiguskaitse rakendamise taotluse isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja isiku haigla psühhiaatriaosakonda paigutamiseks isiku elukoha järgne valla- või linnavalitsus, isiku eestkostja või haigla pea- või ülemarst haigla tegevuskohajärgsele kohtule.
2-21-11414
7.2.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg 1 järgi kohus võib avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. TsMS § 534 lg 5 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest ning pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates.
7.3.Avaldusest ja lisatud arvamustest järeldas maakohus, et puudutatud isik võib oma seisundist tingituna ja ravita jäämisel olla oma ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega ohtlik eelkõige iseendale. Isikul esineb psüühikahäire, tema käitumine on täiel määral psüühilisest haigestumisest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna eelkõige iseendale (haiguslikust seisundist tulenevalt on tema reaalsustaju häirunud ja ta käitub luululistel ajenditel ebaadekvaatselt). Tal puudub haiguskriitika ja ei mõista ravivajadust.
7.4.Esitatud on psühhiaatri arvamus, mis kinnitab esialgse õiguskaitse pikendamise vajadust. Puudutatud isik ei ole pärast 21.07.2021 määrusega rakendatud esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamist tervenenud. Puudutatud isikul esineb jätkuvalt raske psüühikahäire, millest tulenevalt ei suuda ta adekvaatselt hinnata enda tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi ega ravivajadust. Arvestades senist haiguskulgu ja hetkeseisundit, ei ole raskest psüühikahäirest paranemine nelja ööpäeva vältel realistlik. Ilma adekvaatse ravita võib tema seisund halveneda, toimetulematus süveneda. Seega esineb alus esialgse õiguskaitse pikendamiseks.
7.5.Taotlusest nähtuvalt vajab puudutatud isik ravi ja ravimite manustamist. Seetõttu tuleb anda luba puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
8.Puudutatud isik esitas esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada.
8.1.Puudutatud isik on veendunud, et tema ohtlikkus endale ei ole tõendatud ning piisav on kodune ravi. Puudutatud isikul ei ole võimalik nii kaua haiglas olla, kuna talle ei võimaldata arvutit, et suhelda oma kallimaga Arubal. Ravi jättis pooleli seetõttu, et vajas eriti selget pilku.
9.Avaldaja vaidles kaebusele vastu. Puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse kohaldamine ja selle pikendamine kuni 40 päevaks tahtevastase ravi kohaldamisega oli põhjendatud ja vajalik. Täidetud olid kõik tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise haiglaravi rakendamise tingimused. Arvestades puudutatud isikul esineva psüühikahäire süvenevat kulgu ja ravikoostöö puudumist ei olnud muu psühhiaatriline abi küllaldane. Ka määruskaebusest nähtub puudutatud isiku poolt oma esindajale avaldatud luulumõtete püsimine, haiguse olemasolu eitamine ja kavatsus psühhoosist juhitud käitumise jätkamiseks.
10.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
2-21-11414
12.Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
13.Maakohus asus õigesti seisukohale, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg 1 tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Sealjuures tugines maakohus psühhiaatrite arvamusele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Maakohus kuulas ära raviarsti, puudutatud isiku enda ja talle määratud esindaja. Psühhiaatrite arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul paranoidne skisofreenia (F20.02). Asjaolu, et puudutatud isik on seisukohal, et ta ei ole ohtlik ega vaja statsionaarset ravi, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile ning ei saa olla määravaks PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda psühhiaatrite seisukohtades.
14.Puudutatud isiku ravivajadus on piisavalt tõendatud psühhiaatrite arvamusega. Psühhiaatrite arvamusest nähtub, et puudutatud isiku käitumine on psühhootilistest elamustest lähtuvalt ettearvamatu ja ebaadekvaatne. Puudutatud isikul puudub haiguskriitika ning ta ei mõista ravivajadust ega suuda oma käitumist kontrollida, mistõttu on psühhiaatrilise haiglaravita ohtlik nii enesele kui ümbritsevatele. Puudutatud isiku varasemast käitumisest nähtub, et ta ei ole võimeline ise ennast väljaspool raviasutust ravima.
15.Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldused põhjendatud ja ringkonnakohtu hinnangul olid praegusel juhul täidetud tingimused esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamiseks. Seega jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.
16.Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.
17.TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 543 võimaldab käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse. (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler
(allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen
(allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.