Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov
Määruse tegemise aeg ja koht 22. september 2025, Tallinn Kohtuasja number
2-25-13705
Kohtuasi
Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus isiku paigutamiseks psühhiaatriakliinikusse tahtest olenematule ravile
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 29. augusti 2025 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
J.C määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti (registrikood 90006399)
Regionaalhaigla
Puudutatud isik J.C (isikukood XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Marika Jaanson Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 29. augusti 2025 määrus muutmata.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Määruskaebuse menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest alates. Määruskaebuse võib esitada isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa või temaga koos elav muu pereliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed, ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 543).
Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja, SA PERH) esitas 27.08.2025 Harju Maakohtule taotluse J.C (puudutatud isik) paigutamiseks psühhiaatriahaiglasse tahtest olenematu ravi jätkamiseks üle 48 tunni. Avaldaja palus rakendada puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja ühtlasi pikendada seda kuni neljakümne päevani ning lubada kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kuni nelikümmend päeva arvestades tahtest olenematu ravi otsusest. Taotluse kohaselt viibib puudutatud isik SA PERH Psühhiaatriakliinikus alates 26.08.2025, kell 13.43 rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule. Oma psüühikahäire tõttu on puudutatud isik ohtlik ümbritsevatele ja iseendale ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu ning ta ei ole võimeline ravivajadust ise hindama. Arvestades puudutatud isiku tervislikku seisundit, ei ole tema psüühilise seisundi paranemist alust prognoosida 4 ööpäeva vältel.
2.Taotlusele lisatud psühhiaatrite arvamuse kohaselt viibib puudutatud isik käesolevalt 10. korda elus SA PERH psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil ning tal on varasemalt diagnoositud paranoidne skisofreenia (F20.0). Varasemast on teada, et patsient haigestus psüühiliselt 1960. aastal, ta viibis statsionaarsel ravil ajavahemikus 1960-1986 kokku üheksal korral, viimati 30.07.–21.08.1986. Kliinilises pildis domineerisid tahteelu ja tahteaktiivsuse alanemine, depressiiv-hüpohondrilised luulumõtted (hakkas end pidama raskeks somaatiliseks haigeks, seoses luulumõtetega lamas aastate kaupa voodis). Viimati käis patsient ambulatoorsel psühhiaatri vastuvõtul 24.08.1989, kui tuli vastuvõtule kutse peale. Siis oli töötu, loobus ka invaliidsusgrupist, haiguskriitika puudus täielikult. Seejärel kontakt katkes, ravidokumentide andmeil rohkem psühhiaatri vastuvõtule pöördunud ei ole. Sotsiaaltöötaja sõnul oli puudutatud isik viimaste aastate jooksul elanud puuküürnikuna tuttava mehe korteris, keeldus korterist lahkumast, oli korteri omaniku suhtes verbaalselt agressiivne, tema toas esines antisanitaarne olukord. Seoses tema ebaadekvaatse käitumisega määras kohus puudutatud isiku suhtes kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi, et selgitada välja, kas on põhjendatud paigutada teda hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele. Kuna ta vabatahtlikult eksperdi juurde ei ilmunud, siis kohaldas kohus tema suhtes sundtoomist kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi läbiviimiseks. 26.08.2025 toodi puudutatud isik politsei saatel ekspertiisile, mida sooritada ei õnnestunud, sest puudutatud isik muutus agressiivseks ning ta toodi kiirabiga PERH Psühhiaatriakliiniku valvetuppa. Kiirabitöötajate suhtes oli ta agressiivne, koostööd ei teinud, ei lubanud elulisi näitajaid mõõta. Vastuvõtul ta oli räsitud välimusega, desorienteeritud situatsioonis, avaldas paranoilisi luulumõtteid (kurjategija võttis temalt korteri, kõrvalkorteris tapeti inimene ning tegeleti prostitutsiooniga), tal puudus
täielikult haiguskriitika. Valvepsühhiaater hospitaliseeris puudutatud isiku raskest psüühikahäirest tuleneva nii teda ennast kui ümbritsevaid ohustava ebaadekvaatse, ettearvamatu, agressiivsete avaldustega käitumise ja muu abi ebapiisavuse tõttu tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusega 26.08.2025 kell 13.43.
2.1.Taotluse esitamise ajal ei olnud puudutatud isiku seisund paranenud. Ta oli desorienteeritud situatsioonis, tema mõttekäik oli laialivalguv, ta avaldas endiselt paranoilisi luulumõtteid, eitas oma varasemat ebaadekvaatset käitumist ega mõistnud ravivajadust. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire - paranoidne skisofreenia (F20.0), mis käesolevalt on ägenenud ning piirab olulisel määral tema võimet ümbritsevat mõista ja oma käitumist juhtida. Haiglaravita jäädes püsib ta raskest psüühikahäirest tuleneva ettearvamatu, ebaadekvaatse käitumise tõttu ohtlikuna nii enesele kui ümbritsevatele. Puudutatud isikul puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Oma psüühilise seisundi tõttu ei ole ta võimeline tegema adekvaatset otsust enese ravimise kohta ega andma edasiseks haiglaraviks teadvat nõusolekut. Puudutatud isiku seisundit hinnates pole tõenäoline selle paranemine ja tema iseseisev ohutu toimetulek kodustes tingimustes 4-päevase haiglaravi järgselt, mistõttu taotletakse puudutatud isikule psühhoosivastase, meeleolu stabiliseeriva, rahustava ja muu vajaliku ravi manustamiseks ning vajadusel elekterimpulssravi teostamiseks haiglatingimustes kuni 40 päeva vältel alates tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusest. Menetluse vahepealne käik
3.Kohus kuulas puudutatud isiku ära SA PERH psühhiaatriakliinikus 27.08.2025. Puudutatud isik selgitas, et kohtunik tegi 18.08 ekspertiisimääruse, milles oli märgitud ka sundtoomine. Puudutatud isik ei osanud selgitada, mille pärast ekspertiis määrati (tegelikult 2-25-11717 hoolekandeasutusse paigutamise menetlus). Ta ei olevat ka määrust kätte saanud ja järsku olid tema juures politseinikud, kes hommikul unepealt ta autosse võtsid ja haiglasse tõid psühhiaatri juurde. Puudutatud isik eitas igasugust agressiivsust ja väitis, et psühhiaater valetab. Ta selgitas, et istus ilusti koridoris 1-1,5 tundi enne kui psühhiaater tema juurde tuli ja küsis tema nime, sellega vestlus piirdus. Järsku oli kohal hulk kiirabi töötajaid, kes käskisid puudutatud isikul ära minna. Tema ei saanud aru, miks. Väitis, et keegi mõjutas psühhiaatrit, et see väidaks agressiivsust. Puudutatud isik kinnitab, et ei ole haige, ei ole ravimeid võtnud ja pole kunagi kuulnud skisofreenia diagnoosist. Puudutatud isik on kõrgharidusega pedagoog, õpetanud suure koormusega. Puudutatud isik selgitas, et ei saa ka haiglas olla, sest tal on vaja asju ajada, peamine on kohtuvaidlus korteri /aadress/ pärast. Arvab, et see on ka põhjus, miks talle määrati ekspertiis, sest K., kes varem korteriühistut esindas, on selle taga. Samuti on puudutatud isikul vaja pangakaart uuendada, äkki laekub kontole korteri eest hüvitis. Tal on tuttavaid-sõpru, kes teda kohtumenetlustes toetavad ja saavad talle ka haiglasse järgi tulla. Arvab, et saab ise ilma haiglaravita hakkama, kui jääb haiglasse, siis ei saa ta oma asjadega tegeleda.
3.1.Kohus kuulas ära raviarsti, kes jäi esitatud taotluse juurde. Puudutatud isikule määratud esindaja toetas SA PERH avaldust ja leidis et puudutatud isiku psühhiaatriakliinikusse paigutamine ning tahtest olenematu ravi jätkamine esialgse õiguskaitse korras enam kui 48 tunniks kohtumääruse alusel vastab puudutatud isiku huvidele.
4.Harju Maakohus rakendas 27.08.2025 määrusega esialgset õiguskaitset ja lubas kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neli ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o alates 26.08.2025 kell 13.43 kuni 30.08.2025 kell
13.43.Kohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks, eeskätt psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamiseks haigla tingimustes ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui puudutatud isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta või ravimeetoditega ei nõustu.
5.Puudutatud isiku raviarst esitas 29.08.2025 arvamuse, mille kohaselt ei ole puudutatud isiku seisund muutunud ja esineb vajadus ravi pikendamiseks. Puudutatud isikul puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele. Maakohtu määrus ja põhjendused
6.Harju Maakohus pikendas 29.08.2025 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest, s.o alates 26.08.2025 kell 13.43 kuni 05.10.2025 kell 13.43. Maakohus märkis, et esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lõpeb 05.10.2025 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Kohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks, eeskätt psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamiseks haigla tingimustes ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui puudutatud isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta või ravimeetoditega ei nõustu. Menetluskulud jättis maakohus riigi kanda.
7.Maakohus tugines PsAS § 11 lg-le 1 ning TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5 ning leidis, et esinevad asjaolud puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks. Maakohus tugines taotluses ja psühhiaatrite arvamuses ning puudutatud isiku ärakuulamisel esile toodule. Maakohus leidis, et puudutatud isikul esineva raske psüühikahäire (paranoidne skisofreenia (F20.0)) tõttu on tema käitumine ebaadekvaatne. Raske psüühikahäire ägenemine piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida. Puudutatud isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek ravi jätkamiseks kodustes tingimustes. Puudutatud isik on ravita jäämisel ohtlik eelkõige enesele aga võib ohustada ka ümbritsevaid. Ebaadekvaatse käitumisega (luulumõttetest ajendatud käitumine) seab ta ohtu eelkõige enese tervise ja heaolu ning ka turvalisuse. Puudutatud isik ei ole suuteline hindama ravivajadust, probleemi tervisega ei adu. Puudutatud isik ei ole käesolevalt võimeline hindama oma tervislikku seisundit, mõistma ravivajadust ega asjaolusid hinnates andma teadvat nõusolekut enese raviks. Arvestades isiku psüühikahäiret ning asjaolu, et puudutatud isikul puudub haiguskriitika ja ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, siis tuleb kohaldada esmast õiguskaitsevahendit.
8.Maakohus märkis, et kuulas 27.08.2025 lisaks puudutatud isikule ära ka tema raviarsti ning puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja. Muude isikute ärakuulamist ei pidanud kohus vajalikuks, sest arvestades isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aita nende ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele. Ärakuulamisel veendus kohus, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida. Haiglaravita jäädes on puudutatud isik ebaadekvaatse käitumise tõttu jätkuvalt ohtlik eelkõige enesele. Ebaadekvaatse käitumisega (luulumõttetest ajendatud käitumine) seab ta ohtu eelkõige enese tervise ja heaolu ning ka turvalisuse. Sekeldava käitumise tõttu võib ta sattuda rünnakute või ärakasutamise ohvriks. Puudutatud isik ei ole võimeline mõistma ravivajadust. Puudutatud isiku ohtlikkus enese elule ja tervisele lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isiku raviarsti arvamuse kohaselt on vajalik tahtest olenematu ravi pikendamine, sest puudutatud isiku seisund ei ole muutunud, tal puudub teadev koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel ohustab ta psüühikahäire tõttu eelkõige ennast. Seega ei ole puudutatud isiku seisund alates tahtest olenematu ravi alustamisest paranenud ning esialgse õiguskaitse kohaldamise aluseks olnud asjaolud ei ole muutunud ega ära langenud. Kohus pikendas puudutatud isiku suhtes kohaldatud esialgset õiguskaitset 40 päevani alates puudutatud isiku haiglasse sattumisest. Taotlusest nähtuvalt vajab puudutatud isik ravi, mistõttu andis kohus esialgse õiguskaitse korras loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks, sh psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamiseks haigla tingimustes ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui puudutatud isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta või ravimeetoditega ei nõustu.
9.Maakohus märkis, et määruse põhjendust ei pea isikule teatavaks tegema, kui see võib tekitada olulist kahju tema tervisele (TsMS § 541 lg 1 ls 2). Kohus leidis, et põhjendustega määruse puudutatud isikule teatavaks tegemine võib tekitada kahju tema tervisele. Määruskaebus
10.Puudutatud isik esitas 01.09.2025 Harju Maakohtu 29.08.2025 määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada.
10.1.Puudutatud isikule määratud esindaja kohtus temaga PERHi Psühhiaatriakliiniku 5-s osakonnas. Puudutatud isik oli kontaktne, teadis oma isikuandmeid, rääkis et ei saa üldse aru, miks ta haiglasse paigutati. Puudutatud isiku väidetel toodi ta tegelikult ekspertiisi tegema ja dr. Ennet andis kohtule ja teistele arstidele täiesti ebaõiget infot puudutatud isiku sobimatu käitumise osas. Midagi sellist ei ole toimunud, puudutatud isik lihtsalt istus rahulikult ja midagi muud ei toimunud. Puudutatud isik soovib kiirelt haiglast välja saada, kuna tal on pooleli kohtuvaidlus, mis puudutab tema endist elamispinda /aadressil/. Ta peab esimesel võimalusel kohtule vajalikud tõendid esitama, sest muidu ei saa ta kohtus soovitud tulemit. Kohtuvaidlus korteri teemal on kestnud aastaid, esindajat puudutatud isikul ei ole ning seda ta ka ei soovi. Puudutatud isik kinnitas, et ilmselt on naabrid tema peale valekaebusi esitanud, sest ei esine asjaolusid, mis võimaldaksid teda tahte vastaselt ravil hoida. Ta ei ole ohtlik ei endale ega teistele. Peret ei ole, elab üksi. Saab endaga hästi hakkama. Ainus probleem on elamispind. Hetkel elab /aadressil/ ajutisel pinnal.
10.2.Puudutatud isik ei nõustu kohtumääruses toodud järeldusetega ja leiab, et kohtu seisukoht ei ole põhjendatud. Puudutatud isiku kinnitustel puudub alus tema suhtes tahte vastase ravi kohaldamiseks, ta sooviks minna koju. Puudutatud isik kinnitas esindajale, et tal on olnud viimasel ajal palju stressi seoses kohtuvaidlusega ning ta peab kohe koju saama, et asjaga tegeleda. Alusetu on väita, et tema kinnipidamine väidetava vaimse tervise häire tõttu on seaduslik olukorras, kui raviarst ega ka valvearst ei ole isiku seisundit täiendavalt hinnanud. Kaebaja hinnangul ei ole eeltoodud juhul seaduses toodud tingimused tahtevastase ravi kohaldamiseks täidetud. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-83-07 märkinud, et eksperdiarvamus isiku ohtlikkuse kohta pole kohtule siduv. See on üks tõenditest, mida kohus peab koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima, et otsustada isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja ravimise küsimus. Kohtud ei peaks seega tuginema üksnes konkreetse arstieksperdi arvamusele ja ka eksperdiarvamus peab siiski olema millegagi põhjendatud. Eelkõige saab isiku ohtlikkus väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile. Ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena. Asjaolu, et isikul oli erimeelsusi naabrite ja sotsiaaltöötajaga ei tähenda veel, et isik on ohtlik iseendale või teistele. Menetluse edasine käik
11.Avaldaja oli seisukohal, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Osakonnas on puudutatud isik olnud tõrges ja vaenulik personali suhtes, keda kahtlustab ennast kahjustavas tegevuses ja koostöös korteriomaniku ja Tallinna Linnavalitsusega. Psühhoosielamustest ajendatuna on keeldunud kõigist ravimitest (sh kõrge vererõhu tõttu näidustatud ravimist), uuringutest, sageli söögist ja joogist. Puudutatud isik avaldab rohkelt hüpohondrilisi (esineb maohaavand, veremuutused, selgroo asemel on tühjus) ja paranoidseid (politseinikust kurjategija on ta oma korterist välja tõstnud, 91-aastane korteriomanik on tapnud oma 30ndates partneri) luulumõtteid, veedab osakonnas ööpäevringselt aega erinevatele
ametiasutustele kaebekirjade kirjutamisega, haiguse esinemist eitab ja keeldub igasugusest ravikoostööst sh temale kehalise seisundi tõttu vajalikust ravist (vitamiinide asendusravi; vererõhuravi jm). Puudutatud isikul diagnoositud paranoidne skisofreenia (F20) on hinnatav raske psüühikahäirena ning tal puuduvad haigustaju ja koostöövalmidus raviks. Tema käitumine on täiel määral psühhoosielamustest (hüpohondrilised ja paranoidsed luulumõtted) juhitud, millega ohustab nii iseenda (elab asotsiaalsetes oludes; esineb väljendunud enesehooldusdefitsiit; puudulik toitumine ja selline eluviis on põhjustanud kehalise tervise häired, mille ravist keeldub; psühhoosist ajendatuna on avaldanud suitsiidmõtteid) kui ümbritsevate (psühhoosist juhitud vaenulikkus ja agressiivsus eluruumi eaka omaniku suhtes) turvalisust. Ravikoostöö puudumise tõttu on puudutatud isikule vajaliku ravi teostamine võimalik vaid tugevalt kontrollitud ravikeskkonnas. Avaldaja on seisukohal, et käesoleval juhul on täidetud PsAS § 11 lg 1 sätestatud tingimused.
12.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
13.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Määruskaebuse väited ei anna alust määruse tühistamiseks.
14.Kohus võib avaldaja taotlusel paigutada isiku TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ning on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. TsMS § 534 lg 5 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates.
15.Ringkonnakohus leiab, et puudutatud isiku terviseseisundi hindamiseks olid olemas piisavad dokumendid. Puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja selle pikendamise vajalikkuse kohta on olemas raviasutuse arsti S.T ja psühhiaatrite K.K ja L.L 27.08.2025 ühine arvamus ning raviarsti S.T poolt 29.08.2025 antud arvamus ravi pikendamise vajalikkuse kohta. Lisaks on maakohus 27.08.2025 raviarsti ära kuulanud. TsMS § 534 lg-st 5 tulenevalt piisab isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja selle pikendamiseks psühhiaatri või muu pädeva arsti arvamusest. Sealjuures võib isiku esialgse õiguskaitse pikendamise korras kinnisesse asutusse tahtest olenematule ravile paigutamise põhjendatuse kohta arvamust anda ka psühhiaater, kes tegi PsAS § 11 lg 3 mõttes otsuse kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut ravi kohtu loata (RKTKm 23.04.2021, 2-20-10639/48, p 15). Määruskaebuses viidatud täiendav hindamine ei ole esialgse õiguskaitse rakendamisel ega pikendamisel nõutav.
16.PsAS § 11 lg 1 sätestab, et isik võetakse tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata (edaspidi tahtest olenematu ravi), ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
16.1.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus nõuetekohaselt välja selgitanud PsAS § 11 lg 1 ja TsMS § 534 lg 5 kohaldamise eeldused. Sealjuures tugines maakohus raviasutuse psühhiaatrite arvamusele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Samuti on maakohus puudutatud isiku isiklikult ära kuulanud ja veendunud, et puudutatud isik vajab ravi. Raviasutuse psühhiaatrite arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire - paranoidne skisofreenia (F20.0), mis käesolevalt on ägenenud ning piirab olulisel määral puudutatud isiku võimet ümbritsevat mõista ja oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Ravile saabudes oli puudutatud isik desorienteeritud situatsioonis, tema mõttekäik oli laialivalguv, ta avaldas paranoilisi luulumõtteid ning tal puudus täielikult haiguskriitika. Esialgse õiguskaitse pikendamise taotluse esitamise ajaks ei olnud tema seisund muutunud. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud, et puudutatud isikul on diagnoositud raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (PsAS § 11 lg 1 p 1) ning määruskaebuse väited ei anna alust asuda selles osas maakohtust erinevale seisukohale.
16.2.Samuti leidis maakohus põhjendatult, et haiglaravita jäämisel võib puudutatud isik oma käitumisega olla ohtlik nii endale kui ka ümbritsevatele. Isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1). Raviasutuse psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt puudub puudutatud isikul täielikult haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks ning haiglaravita jäädes on ta raskest psüühikahäirest tuleneva ettearvamatu ja ebaadekvaatse käitumise tõttu ohtlik nii enesele kui ümbritsevatele. Enne ravile saabumist käitus puudutatud isik ebaadekvaatselt, ta elas viimaste aastate jooksul tuttava mehe korteris, kust ta keeldus lahkumast ning oli korteri omaniku suhtes verbaalselt agressiivne. Lisaks esines tema toas antisanitaarne olukord. Määruskaebusele esitatud seisukohas on raviasutuse psühhiaater toonud välja, et puudutatud isiku käitumine on täiel määral psühhoosielamustest (hüpohondrilised ja paranoidsed luulumõtted) juhitud ning ta ohustab sellega nii iseenda (elab asotsiaalsetes oludes; esineb väljendunud enesehooldusdefitsiit; puudulik toitumine ja selline eluviis on põhjustanud kehalise tervise häired, mille ravist keeldub; psühhoosist ajendatuna on avaldanud suitsiidmõtteid) kui ümbritsevate (psühhoosist juhitud vaenulikkus ja agressiivsus eluruumi eaka omaniku suhtes) turvalisust. Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul ka põhjendatult leidnud, et oma käitumise tõttu võib puudutatud isik sattuda ka rünnakute või ärakasutamise ohvriks. Võttes arvesse puudutatud isiku eelnevat käitumist ning asjaolu, et tal puudub oma seisundi suhtes kriitika, on kolleegiumi hinnangul alust arvata, et haiglaravita jäädes on puudutatud isiku ohtlikkus eelkõige tema enda elule ja tervisele lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline. Asjaolu, et puudutatud isiku enda hinnangul ei ole ta ei endale ega ka ümbritsevatele ohtlik, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile ega saa olla määravaks PsAS § 11 lõikes 1 sätestatud tingimuste hindamisel.
16.3.Kolleegiumi hinnangul on täidetud ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldus. Asja materjalide põhjal saab asuda seisukohale, et puudutatud isiku suhtes muu psühhiaatriline ravi ei ole praegu küllaldane. Taotlusest ja sellele lisatud teise psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt on puudutatud isik haiguskriitikata ning ta ei ole oma psüühilise seisundi tõttu võimeline tegema adekvaatset otsust enese ravimise kohta. Enne ravile saabumist keeldus puudutatud isik tsiviilasjas nr 2-25-11717 tema suhtes määratud kohtupsühhiaatria ekspertiisi läbiviimisest ning tema suhtes kohaldati kohtumäärusega sundtoomist. Käesolevas asjas toimunud ärakuulamisel on puudutatud isik kohtule avaldanud, et ta ei ole haige. Määruskaebusele esitatud seisukohas on raviasutuse psühhiaater toonud välja, et osakonnas ravil olles on puudutatud isik olnud vaenulik ja tõrges, eitab haiguse esinemist ja keeldub
igasugusest ravikoostööst, sh ka temale kehalise seisundi tõttu vajalikust ravist (vitamiinide asendusravi; vererõhuravi jm) ning sageli ka söögist ja joogist. Avaldaja on endiselt seisukohal, et ravikoostöö puudumise tõttu on puudutatud isikule vajaliku ravi teostamine võimalik vaid tugevalt kontrollitud ravikeskkonnas ning tema seisundit hinnates pole tõenäoline selle paranemine ja tema iseseisev ohutu toimetulek kodustes tingimustes. Arvestades puudutatud isiku seisundit, käitumist ja psühhiaatrite arvamust, ei nähtu ringkonnakohtule, et väljaspool raviasutust oleks tagatud korrektne ravimite manustamine ja puudutatud isiku terviseseisundi paranemine.
16.4.Eelnevast tulenevalt on maakohus põhjendatult leidnud, et praegusel juhul on täidetud TsMS § 534 lg-test 1 ja 5 ning PsAS § 11 lg-st 1 tulenevad tingimused puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi rakendamise tähtaja pikendamiseks kuni 40 päevani. Ringkonnakohtul ei ole alust arvata, et alused tahtest olenematu ravi kohaldamiseks on ära langenud. Neil kaalutlustel jätab ringkonnakohus vaidlustatud määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata.
17.TsMS § 172 lg 3 alusel tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta riigi kanda.
18.TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 543 võimaldab esitada praeguse määruse peale määruskaebuse.
19.Maakohus leidis, et põhjendustega määruse puudutatud isikule teatavaks tegemine võib tekitada kahju tema tervisele. Eeltoodust tulenevalt peab ka ringkonnakohus põhjendatuks teha puudutatud isikule teatavaks kohtumääruse sissejuhatuse ja resolutsiooni (TsMS § 541 lg 1 teine lause). (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.