2-20-138208/14 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja - lahend.ee

10.Hageja taotleb kostjalt sissenõudmiskulu summas 40 eurot väljamõistmist. VÕS § 1132 lg 2 p 2 kohaselt võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja pärast lepingu lõppemist nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1000 eurot. Hagiavaldusele lisatud tõendite kohaselt on kostjale saadetud võlateatised järgmistel kuupäevadel: 06.03; 05.05; 03.08; 02.09; 02.10; 01.12 ja 31.12.2019. a, samuti 08.01; 20.02; 27.02; 13.03; 24.03 ja 28.03.2020. a. Lisaks on kostjale 12.04.2020. a saadetud teade laenulepingu ülesütlemise kohta. Kuivõrd 12.04.2020. a teates laenulepingu ülesütlemise kohta nähtub, et teate esitamise seisuga (st enne lepingu lõppemist) on kostja sissenõudmiskulude võlgnevus 10 eurot, siis ei pea kohus põhjendatuks välja mõista VÕS § 1132 lg 1 alusel sissenõudmiskulusid rohkem, kui esialgne võlausaldaja oli lepingu lõpetamise seisuga arvestanud, ehk mitte rohkem kui 10 eurot. Lisaks ei saa kohtu hinnangul 28.04.2020.a teatist nõude loovutamise kohta lugeda meeldetuletuskirjaks, kuivõrd võlausaldajal oli seadusest tulenev kohustus tarbijat nõude loovutamisest teavitada (VÕS § 412 lg 1) ning lisaks ei sisalda kostjale edastatud teatis ühtegi võlgnetavat summat ega tähtaega. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja sissenõudmiskulude nõude summas 10 eurot ning jätab rahuldamata sissenõudmiskulud summas 30 eurot. Kohus peab vajalikuks märkida, et VÕS § 1132 lg 1 hõlmab kõikvõimalikke võla sissenõudmiseks tehtavaid toiminguid, mitte ainult meeldetuletuskirjade saatmist, mistõttu ei saa põhjendatuks pidada ka muid makseviivitusega tekkinud kulusid summas 15 eurot. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud üldjuhul pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab kohus otsusega kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hagiavalduse kohaselt on hageja menetluskulu maakohtus kokku 550 eurot, sh 175 eurot nõudelt tasutud riigilõiv ja 360 eurot õigusabikulu. Menetluskulu ringkonnakohtus on olnud 50 eurot, s.o määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõiv. Kohus leiab, et põhjendatud menetluskuluks saab lugeda nõudelt tasutud riigilõivu summas 175 eurot. Riigilõivu on tasutud seadusega ettenähtud määras, lähtudes hagihinnast. Lisaks leiab kohus, et ka hageja lepingulise esindaja tasu on põhjendatud üksnes osaliselt. TsMS § 175 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtu hinnangul on asjaolusid arvestades hageja lepingulise esindaja tasu ilmselgelt ülepaisutatud. Asja materjalidest nähtub, et esindaja õigusabi osutamine on seisnenud

järgnevas: maksekäsu kiirmenetluse avalduse ettevalmistamine, avalduse esitamine 0,5 tundi, s.o 60 eurot ning hagiavalduse koostamine ja esitamine kohtule 2,5 tundi, s.o 300 eurot. TsMS § 4842 sätestab, et maksekäsu kiirmenetluses määrab kohus maksekäsus või menetluse lõpetamise määruses võla tasumise tõttu TsMS §-s 4881 ettenähtud juhul lisaks menetluskulude jaotusele kindlaks ka hüvitatava riigilõivu rahalise suuruse ning määrab 20 eurot avaldaja menetluskulude katteks. Muid avaldaja kantud menetluskulusid maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata. Eelnevast tulenevalt peab kohus põhjendatuks maksekäsu kiirmenetluses kantud menetluskulude väljamõistmist kostjalt mitte enam kui 20 euro ulatuses. Kohus peab võimalikuks lähtuda esindaja rakendatud tunnihinnast 120 eurot tund. Lisaks eeltoodule leiab kohus, et tegemist ei ole õiguslikult keeruka nõudega, mille vormistamine eeldaks suurt ajakulu ja mahukat tõendite kogumist. Kohtu hinnangul on tegemist tavapärase õigusvaidlusega, mis õigusharidusega esindajalt eelduslikult ülemäärast aega ei nõua. Asjas ei ole toimunud sisulist vaidlust, esindaja ei ole pidanud osalema istungitel, ei ole pidanud tutvuma vastaspoole vastuväidetega. Kohus ei pea usutavaks, et sellise hagi koostamisel teeks esindaja mingisuguse õigusliku analüüsi või nõustaks kuidagi hagejat. Samuti ei ole esindajal vaja põhjalikumalt uurida lepingute tüüptingimusi, kuna need on sama hageja poolt esitatud erinevate hagide puhul samad. Seega pole kohtu hinnangul tegemist keeruka ja mahuka tsiviilasjaga. Arvestades eeltoodut peab kohus vajalikuks ja mõistlikuks ajakuluks hagimenetluses 1,5 tundi ning õigusabikulud kokku on põhjendatud summas 180 eurot (käibemaksuta). Määruskaebuse esitamisel tuli hagejal tasud riigilõivu 50 eurot. Hageja tasutud riigilõiv summas 50 eurot tagastatakse TsMS § 150 lg.1 p.5 alusel hagejale sellekohase avalduse esitamisel. Selle riigilõivu jätmist kostja kanda ei pea kohus põhjendatuks ja lähtub ringkonnakohtu 15.04.2021. a määruses väljendatud seisukohast, et maakohtu eksimus oleks olnud välditav, kui hageja oleks maakohtu korduvatele kirjadele reageerinud ning esitanud täiendavalt ka maksekorralduse riigilõivu tasumise kohta. Riigilõiv tagastatakse hagejale sellekohase avalduse esitamisel TsMS § 150 lg.4 alusel. TsMS § 150 lg.6 järgi riigilõivu tagastamise nõue lõpeb kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist. Eeltoodu alusel loeb kohus põhjendatud ja vajalikuks hageja menetluskuluks kokku summas 200 eurot (180+20). Kostja hagile ei vastanud ja kostjal asja menetlusega seoses menetluskulusid ei ole tekkinud. Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 2. lauses ettenähtud määras.