2-19-6128/14 - Täitmine - Kaebused kohtutäituri otsuste peale - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

TMS § 1181 ei ole põhiseadusega vastuolus. Maakohus on 28. veebruari 2018 määruses tsiviilasjas nr 2-17-15228 põhjalikult analüüsinud TMS § 1181 põhiseaduspärasust. Ringkonnakohus nõustus 17.04.2018 määruses maakohtu vastavate põhjendustega ning jäi nende juurde ka 18.02.2019. a määruses. Maakohus ei nõustunud avaldaja seisukohaga, et kohtutäitur pidanuks arvestama ka teistele võlausaldajatele võlgniku eest tasutuga. Arestimisel tuleb lähtuda võlgniku, ja mitte võlausaldajate huvidest. Avaldaja ei saa otsustada, milliste kohustuste tagasitäitmine vastaks rohkem võlgniku huvidele. Võlgnik ei ole kohtutäituri tegevust vaidlustanud. TMS § 1181 lg-st 1 tulenevalt võib kohtutäitur elatisnõude täitmisel nõuda arestimisaktiga kolmandalt isikult võlgniku eest täidetud rahalise kohustuse tagasitäitmist üksnes juhul, kui võlgniku eest kolmandale isikule täidetud rahaline kohustus või rahalised kohustused kokku ületavad võlgnikule seadusega ettenähtud mittearestitava sissetuleku. TMS § 1181 lg 2 esimese lause järgi võib kolmandalt isikult nõuda tagasitäitmiseks rahalise kohustusena makstud summa, mis ületab võlgnikule seaduses ettenähtud mittearestitava sissetuleku. Ringkonnakohus märkis 18. veebruari 2019 määruses, et kohtutäitur pidanuks arstimisaktis võlgniku mittearestitava sissetuleku kindlaks määrama TMS §-de 131 ja 132 alusel. Ringkonnakohus leidis, et kuna sissenõude pööramine võlgniku varale ei ole viinud ja eeldatavalt ei vii lapse elatisnõude täielikule rahuldamisele, tulnuks kohtutäituril käesoleval juhul võlgniku mittearestitav sissetulek kindlaks teha TMS § 132 lg 11 alusel. TMS § 132 lg 1 järgi sissetulekut ei arestita, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. TMS § 132 lg 11 järgi kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii lapse elatisnõude täielikule rahuldamisele, võib arestida kuni pool käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud sissetulekust. Kui lapse elatisnõude täitmiseks võlgniku sissetulekust arestitav summa jääb alla poole käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud summast, võib arestida kuni ühe kolmandiku võlgniku sissetulekust. Sissenõude pööramine võlgniku varale ei ole viinud ja eelduslikult ei vii ka edaspidi lapse elatisnõude täielikule rahuldamisele, nimetatu on ringkonnakohtu poolt tuvastatud ning nähtub ka kohtutäituri 12. septembril 2018 tsiviilasjas nr 2-17-15228 esitatud vastusest (tl 41–46). Täitemenetluse kaudu ei ole õnnestunud vähendada elatise võlgnevust ega saavutada igakuise elatise tasumist. Minimaalsed laekumised elatise katteks toimusid vaid esimesel neljal kuul võlgniku töötasu arestimise tulemusena, kuid alates 24. juulist 2017 võlgnik ei tööta. Elatisnõude rahuldamine ei ole võimalik ka võlgniku vara arvelt. Võlgnikule kuulub 1⁄2 mõttelist osa kinnisasjast ja korteriomand, kuid vara käsutamine on keelatud. Vara on koormatud ka hüpoteekidega avaldaja kasuks. Seega tuli käesoleval juhul võlgniku mittearestitav sissetulek kindlaks teha TMS § 132 lg 11 alusel. Kohtutäitur määras õiges ulatuses mittearestitava sissetuleku TMS § 132 lg 11 järgi, kooskõlas ringkonnakohtu poolt tsiviilasjas nr 2-17-15228 kohtutäiturile antud juhistega.

menetluses ja uues kohtukoosseisus teistsugusele seisukohale. TMS § 1181 riivab igasuguse hüvitiseta avaldaja kui võlausaldaja omandiõigust, riivab võlgniku kohustuse täitnud kolmanda isiku omandiõigust, säte ei ole eesmärgipärane ning lg 5 järgi koheldakse põhjendamatult ebavõrdselt eraõiguslikke ja avalik-õiguslikke võlausaldajaid. Võlgnikule ettenähtud miinimumsumma taotlemine võlgniku poolt ei saa mõjutada avaldajale tekitatavat omandõiguse riivet, sh avaldajale kuuluva raha arestimise ulatust. Maakohtu määruse põhjendus, mille kohaselt tuleb arestimisel lähtuda võlgniku ja mitte võlausaldajate huvidest, ei ole asjakohane. Asjakohane ei ole ka maakohtu seisukoht, et võlgnik ei ole kohtutäituri tegevust vaidlustanud. TMS § 1181 lg 2 sätestab, et tagasi võib nõuda vaid summat, mis ületab võlgnikule seaduses ettenähtud mittearestitava sissetuleku. Ebamõistlik oleks võlausaldajalt eeldada, et ta selgitab välja võlgniku sissetuleku suuruse ja selle, kas võlgniku puhul on mittearestitava sissetuleku summat arvestatud. Arestimisaktis tuleb võlausaldaja kaitseks lähtuda miinimumi objektiivsest summast. Avaldaja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kohtutäitur saaks valida, millisele võlausaldajale tehtud makseid arestida. Sellises olukorras tuleks maksed arestida proportsionaalselt. Mitme võlausaldaja korral võiks kohtutäitur eelistada sellise kohustuse tagasitäitmise nõudmist, mis on teistega võrreldes kõige vähem seotud võlgniku miinimumvajaduste rahuldamisega. Praegusel juhul tasutakse eluasemelaenu (eluase, kui sotsiaalne miinimum). Sissetulekut mitteteeniva võlgniku täiendav „karistamine“ TMS § 1181 lg 2 miinimumsummast ilmajätmisega (kodu võõrandamisega) ei ole põhjendatud. Maakohus ei ole põhjendanud, miks on võlgnikule kuuluva korteriga seotud kommunaalmaksed rohkem seotud isiku miinimumvajadustega, kui sama korteri omandiõigus. Avaldaja hinnangul on eluaseme olemasolu rohkem seotud miinimumvajadustega, sest korteriomandi võõrandamisel ei ole vajalik vastavaid makseid enam üldse tasuda. Isegi kui pidada kommunaalmakseid ja eluaseme laenumakseid miinimumvajaduste osas võrdseks, siis tuleks kohtutäituril arestida tasutud summad proportsionaalselt.