2-17-13574/59 - Võlaõigus - Töövõtulepingud - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

1.1.Hagiavalduse kohaselt rajas kostja hageja kinnistule puurkaevu, mille eest hageja tasus 16. juuli 2015 arve alusel kostjale 11 292 eurot. Tellimus hõlmas järgmisi töid (koos seadmete müügiga): puurkaevu sügavusega 60–70 m rajamine; pumba, rauaeraldusfiltri ja muude seadmete paigaldamine; vee- ja kaablitrassi kaevamine ja selle materjalid. 20. mai 2014 hinnapakkumise kohaselt võib puurkaevu vees olla kõrgendatud rauasisaldus. Samuti on hinnapakkumisel märgitud, et kui on vaja puurida lisameetreid, siis on need tasuta. Hageja tellis 18. augustil 2015 Veterinaar- ja Toidulaboratooriumist veeanalüüsi, mille tulemuste kohaselt oli puurkaevust võetud vee rauasisaldus 299 μ/l. Sotsiaalministri 31. juuli 2001. a määruse nr 82 „Joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded ning analüüsimeetodid“ (määrus nr 82) kohaselt on raua piirsisaldus joogivees 200 μ/l (0,2 mg/L). Tervisele ohutuks rauasisalduseks peetakse 0,1–0,3 mg/L. Kostja tehtud töö ei vasta lepingutingimustele (võlaõigusseaduse (VÕS) § 641 lg 1). Töövõtja tehtud töö peab olema vähemalt keskmise kvaliteediga (VÕS § 77 lg 1). Kostja rajatud puurkaevu vesi ei vasta sellele tingimusele, kuna vee rauasisaldus on joogivee kohta liiga kõrge. Kuna kostja rajatud puurkaevu vesi ei vasta joogiveele kehtestatud nõuetele, ei ole hagejal võimalik puurkaevu sihtotstarbeliselt kasutada. Asjaolust, et puurkaevu vesi on tarbimiseks kõlbmatu, annavad tunnistust hageja pereliikmetel perearsti poolt tuvastatud terviseprobleemid (iiveldus ja kõhuvalu puurkaevu vee joomisest, nahal tekkinud allergiline lööve sellega pesemisest). Kuna hageja tasus puurkaevu rajamise eest 11 292 eurot, kuid ei saanud toimivat puurkaevu, tekkis hagejal kahju 11 292 eurot. Lisaks rikkus kõrge rauasisaldusega vesi hageja majapidamistehnika väärtusega 1550 eurot. Kokku tekkis hagejal kahju 12 842 eurot. Hageja teavitas kostjat puudusest ning kostja tegi puurkaevu juures täiendavaid töid, mille tulemusel ei ole puurkaevust enam võimalik vett saada. Kuna kostja on keeldunud puurkaevu joogivee kvaliteedi parandamise tööde tegemisest, on hagejal õigus nõuda kostjalt lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Hageja on sunnitud rajama uue puurkaevu.

2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Puurkaevu rajamise tellis ja selle eest tasus R K (tellija). Kostjal ei olnud hagejaga lepingut. Tellija ei esitanud kostjale volikirja ega maininud kordagi, et ta esindab hagejat. Kostja selgitas hinnapakkumise tegemisel tellijale, et puurkaevu vees võib olla kõrgendatud rauasisaldus. Vastav märge on ka kirjalikul hinnapakkumisel. Tellija oli seega enne tööde tellimist teadlik, et rajatava puurkaevu vesi võib olla kõrgendatud rauasisaldusega. Sellele vaatamata soovis tellija puurkaevu rajamist ning võttis sellega teadliku riski. Kostja töö seisnes puurkaevu puurimises, seadmete müügis ja paigaldamises, mida kostja tegi nõuetekohaselt. Kostja ülesanne ei olnud tagada tellijale konkreetse kvaliteediga vett. Pärast puurkaevu valmimist selgus, et rauasisaldus puurkaevu vees suureneb, kui vesi puurkaevus vähese kasutatavuse tõttu seisab. Kostja pakkus tellijale lahenduseks lahtise mahutiga süsteemi, kuid tellija loobus sellest. Teine võimalik lahendus oli kaevu sügavamaks puurimine, mida kostja ei saa ise teha, vaid peab selleks kasutama alltöövõtjat. Samuti ei pruugi täiendav puurimine tagada sajaprotsendilise kindlusega hagejale madalama rauasisaldusega vett. Kaevu sügavamaks puurimise võimaldamiseks paigaldas kostja tellija palvel ilma lisatasu küsimata manteltoru, mis peab välistama kõrgematest veekihtidest vee voolamise puurkaevu. Kostja tegi tellijale ettepaneku jagada puurkaevu süvendamise kulud pooleks, kuid tellija ei vastanud sellele ettepanekule. Hinnapakkumisel kaevu süvendamise kohta märgituga pidas kostja silmas, et kui 70 m sügavusel ei ole puurkaevu toimimiseks piisavalt vett, puurib kostja kaevu sügavamaks kuni piisava veetaseme saavutamiseni. Kuna kostja saavutas puurimisel piisava veetaseme, ei olnud kaevu täiendav süvendamine vajalik. Puurkaevu vesi oleks kostja soovituste järgimise korral olnud kasutatav. Seega vastas kostja tehtud töö lepingutingimustele. Hageja ei ole vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg-le 1 tõendanud kahju tekkimist. Tellija sai xxxxxxxxxxx vallalt puurkaevu rajamiseks 6500 euro suuruse toetuse, s.t tellija kandis puurkaevu rajamise kuludest 4792 eurot. Hageja viidatud määruse nr 82 nõuded ei laiene isiklikule veevärgile, kust vett võetakse alla 10 m3 ööpäevas või mida kasutab vähem kui 50 inimest (määruse § 1 lg 2 p 3). Kostjale teadaolevalt telliti puurkaev isiklikule veevärgile ning planeeritud veetarbimine oli alla 10 m3 ööpäevas. Isikliku puurkaevu vee kvaliteedile ei ole standardeid kehtestatud. Esimese astme kohtu otsus

7.Maakohus järeldas asjas esitatud asjaolusid ja tõendeid arvestades õigesti, et hageja ei ole kostjaga lepingut sõlminud. Hageja väitel sõlmis R K kostjaga töövõtulepingu hagejat esindades, mida hageja arvates tõendab 1. juuni 2014 volikiri (tl 118). Kõnealuse volikirja kohaselt on hageja volitanud R Kit esitama enda eest dokumente ja tegema kõiki vajalikke toiminguid hajaasustuse programmi raames seoses puurkaevu rajamisega. TsÜS § 115 lg 1 järgi võib tehingu teha esindaja kaudu. Esindaja tehtud tehing kehtib esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus. Seda, kelle nimel isik konkreetse lepingu sõlmib, tuleb hinnata TsÜS § 116 järgi. Üldjuhul eeldab esindamine, et esindaja väljendaks tehingu tegemisel (st tehingu tegemiseks vajalike tahteavalduste tegemisel), et ta ei tegutse enda nimel, vaid teeb tehingu teise isiku (esindatava) nimel. Tehingu tegemine esindatava nimel võib tuleneda ka tehingu tegemisega seotud asjaoludest (TsÜS § 116 lg 1). Esindaja tehtava tehingu teisel poolel peab tehingu tegemisel olema võimalik aru saada, kellega ta tehingu teeb ning kas tehing hakkab kehtima esindaja või esindatava suhtes (Riigikohtu 15. oktoobri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-14, p 11). Maakohus selgitas hagejale, et ta peab tõendama seda, millal tutvustas R. K kostjale volikirja ja selgitas, et ta esindab hagejat (18. aprilli 2018. a kohtuistungi protokoll, tl 110–111). Kostja väitel ei esitanud R. K talle volikirja ega maininud kordagi, et ta esindab kedagi teist. Hageja pole suutnud kohtule vastupidist tõendada. Asjas esitatud tõenditest nähtub, et R. K küsis kostjalt puurkaevu hinnapakkumist (tl 6) ning arve koostati R. Kile (tl 7), kes ka tasus selle eest (tl 82). Puuduvad igasugused tõendid hageja ja kostja vahelise suhtluse kohta. Kuna kostjale ei olnud äratuntav lepingu sõlmimine hageja nimel, ei saa hagejat pidada töövõtulepingu pooleks, kelle nimel sõlmis lepingu R. K. Kuna hageja ei ole töövõtulepingu pool, ei saa ta ka nõuda kostjalt lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist ega esitada kostja vastu muid lepingust tulenevaid nõudeid.