2-17-4226/33 - Pankrotiõigus - Hagi nõude tunnustamiseks - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

2.Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostjad on seisukohal, et võlgnikul on õigus hageja poolt esitatud arveid mitte tasuda. Võlgnik ei ole töid tegelikult vastu võtnud, mistõttu ei ole hageja tasunõue muutunud sissenõutavaks. Hageja ei ole arvetel näidatud töid teinud ega tõendanud tööde sisu. Tarkvara arendamisele suunatud töövõtulepingute puhul on töö tulemuseks kokkulepitud funktsionaalsusega tarkvara. Kostjad eeldavad, et hageja osutas teenuseid lähtudes agiilse tarkvaraarenduse põhimõtetest, mille puhul on töö tulemuseks kokkulepitud funktsionaalsusega tarkvara. Erinevalt n-ö klassikalisest (nn koskmeetodi, waterfall) tarkvaraarendusest antakse agiilse tarkvaraarenduse puhul tükike funktsionaalset tarkvara (tarkvaraosa) üle iga lühikese arendusperioodi (nn iteratsiooni ehk sprindi) lõpus. Kuna tarkvaraarenduse puhul on töö vastuvõtmine tavaline, ei muutu töövõtja tasunõue võlaõigusseaduse (VÕS) § 637 lg 4 kohaselt sissenõutavaks enne, kui vastav tööosa (mingi funktsionaalne tarkvaraosa) on vastu võetud. Kostjad kahtlevad hageja poolt esitatud tööde üleandmise ja vastuvõtmise omakäeliselt allkirjastatud aktide õigsuses. Võlgniku pankrotihaldur Anne Tammer 14. juuni 2016 ettekande kohaselt puuduvad pankrotihalduril andmed võlgniku poolt tellitud programmi osalise lahenduse omandi- ja kasutusõiguse ning väärtuse kohta. Võlgnik ei ole loodut kajastanud varana oma raamatupidamises, mistõttu ei saa võimalikku loodud vara käsitleda võlgniku varana. Kinnitusest saab järeldada, et vaidlusalust tarkvaralahendust või selle osi (sh dokumentatsiooni) ei ole võlgnikule üle antud. Hageja seaduslik esindaja Tõnis Tobre on pankrotimenetluse käigus korduvalt kinnitanud, et võlgniku ja alltöövõtjate (sh hageja) vahel kirjalikke tööde/teenuste üleandmise-vastuvõtmise akte vms ei koostatud. Kirjalikud üleandmise-vastuvõtmise aktid on esmakordselt esitatud alles koos hagiavaldusega, mis vähendavad väidetavate tööde üleandmise-vastuvõtmise elulist usutavust ning viitavad üleandmise-vastuvõtmise aktide ebaõigsusele. VÕS § 642 lg 1 kohaselt peavad lisaks tööle vastama lepingutingimustele ka töö juurde kuuluvad dokumendid. Dokumentidena peaks mõistma dokumente, mis on vajalikud töö õiguspäraseks ja sihipäraseks kasutamiseks. Tarkvara puhul tuleb sellisteks dokumentideks lugeda ka protsesside ja koodi seoste kirjeldusi, ilma milleta ei ole tellijal võimalik tarkvara edasi arendada või kaasnevad sellega väga suured kulud. Hageja ei ole võlgnikule selliseid dokumente üle andnud. Hageja ei ole täitnud VÕS § 642 lg-st 1 tulenevat kohustust ning võlgnikul oli õigus keelduda oma kohustuse täitmisest VÕS § 110 lg 1 ja § 111 lg 1 alusel. Hageja poolt võlgnikule esitatud arved ei vasta kokkulepitud töödele kulunud ajale ning hageja on seetõttu rikkunud pooltevahelist lepingut. Hageja tegevus on vastuolus VÕS § 76 lg-s 2 sätestatud hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Arvestades et hageja esitas arveid tööde eest, mida ei ole tehtud või on tehtud väiksemas mahus, ei saa hageja käitumist pidada ausaks ega lojaalseks kostja suhtes. Hageja on arvetel nr 587 ja 604 kajastanud kulusid (ruumide rent), mille kandmine tellija poolt ei ole tavapärane tarkvaraarenduste praktikas ning mille kandmist ei näinud ette ka hageja ja võlgniku vaheline töövõtuleping.

4.Tartu Maakohus rahuldas 29. mai 2018 otsusega hagi osaliselt ja tunnustas hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses summas 34 641 eurot 70 senti, s.o põhinõue 26 603 eurot ja viivised 8038 eurot 70 senti pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p 2 rahuldamisjärku kuuluva nõudena. Maakohus jättis menetluskulud 96,26% ulatuses kostjate ja 3,74% ulatuses hageja kanda ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 1901 eurot 62 senti, millele lisandub viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Maakohus leidis, et hageja on esitanud hagi PankrS § 106 lg 1 ja § 107 järgi õigeaegselt. Pooltevahelise töövõtulepingu punkt 2.1 kohaselt on lepingu objektiks töövõtja poolt autorendi vahendajatele mõeldud tarkvara programmeerimine vastavalt tellija poolt etteantud lähteülesandele. Hageja selgitas 7. mai 2018 kohtuistungil, et lähteülesanne on antud lepingu punktis 2.1 ning igakuiselt toimusid arenduse osas arutelud ja nõupidamised. Lepingu p 7.3 alusel toimus tööde üleandmine kahe kuni nelja nädala pikkuste etappidena. Tehtud töömaht fikseeriti kord kuus aktiga. Lepingu p 7.4 alusel loetakse töö töövõtja poolt üleantuks ja tellija poolt vastuvõetuks töö üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamisega. Lepingu p 7.5 järgi on pooled kokku leppinud, et olenemata töö üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamisest loetakse töö tellijale üle antuks ja tellija poolt vastuvõetuks ka juhul, kui töö tulemusena valminud asi on tellijale faktiliselt üle antud ja tellija on asunud seda kasutama. Hageja esitas kohtule Tõnis Tobre (töövõtja) ja Jaan Jagomägi (tellija) poolt omakäeliselt allkirjastatud üleandmis-vastuvõtmise aktid kuupäevadega 27. veebruar 2015 (tl 21), 31. märts 2015 (tl 23), 30. aprill 2015 (tl 25) ning neile vastavad arved nr 587, 604 ja 725. Riigikohus on 10. mai 2017 lahendis nr 3-2-1-41-17 märkinud, et kostja esindaja allkirja olemasolu aktil ei tähenda, et kostja ei saa hiljem tugineda sellele, et aktil kajastatud andmed ei ole õiged ning vastavas mahus töid ei ole tegelikult tehtud. Siiski kehtib VÕS § 76 lg st 4 tulenev eeldus, et kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse, et täitmine on täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Seega eeldatakse töö vastuvõtmise korral, et vastuvõetud töö oli ka lepingukohane ja täielik ning vastupidist peab tõendama tellija. Seega tulnuks kostjatel tõendada, et tegelikult tehti töid väiksemas mahus. Maakohus leidis, et kui hageja oleks esitanud puudustega nõudeavalduse, oleks haldur andnud hagejale aega puuduste kõrvaldamiseks. Kuna haldur seda teinud ei ole, ei ole asjakohane kostjate väide, et ilmselt ei olnud üleandmise-vastuvõtmise akte haldurile nõudeavalduse esitamisel olemas. Kostjad ei ole taotlenud ekspertiisi tegemist üleandmise-vastuvõtmise aktide ebaõigsuse tuvastamiseks ega esitanud ka muid tõendeid, mis kinnitaksid aktide võltsitust. Maakohus jättis kostjate vastuväite arvestamata, kuna see on paljasõnaline ja tõendamata. Maakohus selgitas, et arvutiprogrammi raamatupidamises kajastamine ja omandiõiguse üleminek ei ole omavahel seotud. Kuivõrd asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 lg 1 järgi ei ole omandi tekkimise eelduseks selle kajastamine raamatupidamises, ei ole kostjate vastuväide asjakohane. Maakohtu hinnangul on põhjendamatu ja tõendamata kostjate väide, et hageja ei ole võlgnikule andnud üle töö juurde kuuluvaid dokumente. Hageja kinnitas 7. mai 2018 kohtuistungil, et dokumendid ja tarkvara on üle antud. Pooltevahelisest kirjavahetusest (tl 72-80) nähtub, et hageja on teinud võlgnikule võimalikuks ligipääsu tarkvara arenduse dokumentatsioonile Maakohus asus seisukohale, et hageja nõue on alusetu arvetel nr 587 ja 604 nimetatud ruumide rendi osas summas 928 eurot 80 senti. Töövõtja ruumide rendi eest sätestatud tasu maksmist ei olnud kirjas poolte vahelises töövõtulepingus. Ruumide rendi nõue ei tulene ka hageja ja võlgniku vahel allkirjastatud üleandmise-vastuvõtmise aktidest. Suulise kokkuleppe sõlmimine hageja ja võlgniku vahel on selles osas tõendamata.

5.Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid tühistada maakohtu otsus ja jätta hageja hagi nõude tunnustamiseks rahuldamata. Menetluskulud jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti leidnud, et hagejal on pankrotimenetluses nõue võlgniku vastu. Hageja ja võlgniku vaheline töövõtuleping on hageja kui töövõtja tasunõude eelduse osas mitmeti tõlgendatav. Maakohus lähtus tõlgendusest, et töövõtja tasunõue muutub sissenõutavaks töö vastuvõtmisest ning vastuvõtmine ja tasu maksmine pidi toimuma etapiviisi (VÕS § 637 lg 4 teine lause). Maakohus ei ole enda järeldusi põhjendanud. Omakäeliselt allkirjastatud üleandmise-vastuvõtmise aktid on vastuolus „Agiilse tarkvaraarenduse manifesti“ ühe peapõhimõttega, s.o töötavat tarkvara rohkem kui kõikehõlmavat dokumentatsiooni. Võlgnik ei ole asunud väidetud tarkvaralahendust kasutama. Kostjate jaoks on arusaamatu maakohtu seisukoht otsuse p-s 24. Võlgniku pankrotihaldur kui tellija ainus seaduslik esindaja on kinnitanud, et võlgnikul ei ole seda tarkvaralahendust või tarkvaralahenduse osa, mida väidetavalt hageja on võlgnikule üle andnud. Võlgniku pankrotihalduri kinnitus ei puuduta üksnes raamatupidamislikku käsitlust. Kui hageja oleks vastava dokumentatsiooni võlgnikule üle andnud, oleks see pidanud kättesaadav olema ka pankrotihaldurile. Seega hageja ei ole võlgnikule selliseid dokumente üle andnud, mis kinnitab ka tööde mitteüleandmist. Hageja seaduslik esindaja T. Tobre on võlgniku pankrotimenetluse käigus kinnitanud, et võlgniku ja alltöövõtjate (sh hageja) vahel kirjalikke tööde/teenuste üleandmise-vastuvõtmise akte ei koostatud, sest need on kirjas Jiras ja Confluences. Maakohus on ebaõigesti pannud kostjatele tõendamiskoormise ja seda olukorras, kus kostjad ei ole vaidlusaluse töövõtulepingu pooleks ning seetõttu on raskendatud oluliste asjaolude tõendamine. Kostjate jaoks on üllatav ja menetlusõigusi (TsMS § 436 lg 3) rikkuv maakohtu etteheide, et kostjad ei ole taotlenud üleandmise-vastuvõtmise aktide ebaõigsuse tuvastamiseks ekspertiisi tegemist (vt kohtuotsuse p 22). Kostjate arvates ei tõenda hageja esitatud üleandmise-vastuvõtmise aktid tööde nõuetekohast vastuvõtmist. Lepingu p 7.2 kohaselt ei olnud võlgnikul kui tellijal kohustust töid vastu võtta enne 1. septembrit 2015. Maakohus on hinnanud tõendeid ebaõigesti. Eeldades, et üleandmisevastuvõtmise aktid on tõesed, peab hageja tõendama, et arvetel märgitud tööd olid nõuetekohaselt teostatud ning et võlgnik kui tellija on need vastu võtnud või et need tööd saab lugeda vastu võetuks. Hageja poolt võlgnikule esitatud arved ei vasta kokkulepitud töödele kulunud ajale ning hageja on rikkunud pooltevahelist lepingut (VÕS § 635 lg 1). Hageja ei ole täitnud oma tõendamiskoormist ja ei ole esitanud vaidlusaluste iteratsioonide käigus teostatud tööde sisu kajastavad tõendeid. Hageja käitumine on vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega VÕS § 76 lg 2 mõttes. Kui arvetel nr 587 ja nr 604 kajastatud tööd on teostatud nõuetekohaselt ja need tööd on vastu võetud, siis on need arved esitatud ennatlikult enne 1. septembrit 2015. Töövõtulepingu p 8.3 kohaselt ei muutunud hageja tasunõue sissenõutavaks enne 1. septembrit 2015.

6.Hageja palus jätta kostjate apellatsioonkaebus rahuldamata ja hageja menetluskulud kostjate kanda. Maakohus on õigesti analüüsinud ja hinnanud esitatud tõendeid, samuti kostjate esitatud seisukohtasid ja jõudnud õigele järeldusele ning teinud põhjendatud ja õige otsuse. Hageja jääb enda poolt menetluses esitatud seisukohtade, sh 17. märtsi 2017 hagis, 2. veebruari 2018 seisukohas ja 12. veebruaril 2018 esitatu juurde. Kostjad tuginevad võlgniku halduri Anne Tammeri 14. juuni 2016 ettekandele, mida ei ole kohtule tõendina esitatud. Hageja palub jätta kostjate väited tähelepanuta. Hageja on kinnitanud võlgniku haldurile ning ka kostjatele, et arendus ning autoriõigused arenduse käigus loodule on võlgnikule üle läinud mahus, mille eest on tasutud (vt töövõtulepingu p 6.3). Asjaolu, et pankrotihaldur ei ole seda oma aruandes kajastanud, ei tähenda, et tehtud arendus ning sellega seotud autoriõigused ei oleks pankrotivarana olemas. Tõnis Tobre ei ole kunagi väitnud, et hageja ja võlgnikul vahel ei ole tööde üleandmise-vastuvõtmise akte koostatud. Istungil selgitas hageja, et iga detaili (programmijupi vms) kohta ei tehta tööde üleandmise-vastuvõtmise akte, vaid vastavalt töövõtulepingu p-le 8.1 fikseeritakse tehtud tööde maht tundides ja tööd antakse üle etappide kaupa vastavalt aktides kajastatud mahtudele, mille alusel toimus ka arveldamine (töövõtulepingu p 7.3, p 7.4, p 8.1). Detailsed tööde andmed on kirjas Jiras ja Confluences, mida ei ole vaja tööde üleandmise-vastuvõtmise aktides kajastada. Võlgnik ei ole pankrotihalduri vahendusel hageja nõudele vastu vaielnud, mistõttu on hageja nõue põhjendatud ja tõendatud. Poolte vahel ei ole sõlmitud töövõtulepingu punktis 8.3 viidatud kokkulepet arvete esitamiseks peale tööde lõpptähtaega. Võlgnik ei esitanud pretensioone tehtud tööde kohta. Maakohus andis kostjatele korduvalt tähtaegu hagile vastuse ning tõendite esitamiseks. Kostjad ei ole tõendeid esitanud ning kostjad pole ka selgitanud põhjuseid, miks nad tõendeid ei esita või ei saa esitada. Kostjad ei ole tõendeid esitanud ka ringkonnakohtu menetluses. Kostjad ei ole esitanud kohtu tegevusele vastuväidet.

10.Kostjad on apellatsioonkaebuses seisukohal, et OÜ Triptec ei ole hagejalt töid vastu võtnud. Kostjad tuginevad esmalt sellele, et hageja poolt kohtule esitatud üleandmise-vastuvõtmise aktid (tl 21jj) ei ole eluliselt usutavad ning need on tagantjärgi koostatud. Kostjad leiavad, et omakäeline allkirjastamine ei ole tarkvaraarenduses eelkõige agiilse meetodi puhul ebatavaline. Üleandmise-vastuvõtmise aktid esitati kohtule hagiavaldusest hiljem. Hageja seaduslik esindaja T. Tobre ise on kiinitanud, et OÜ Triptec ja alltöövõtjate vahel kirjalikke tööde või teenuste üleandmise-vastuvõtmise alte ei koostatud. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt on maakohus ebaõigesti jaganud dokumendi ehtsuse vaidlustamise puhul tõendamiskoormust. Kui vaidlustatakse dokumendi ehtsust TsMS § 277 mõttes, piisab dokumendi ehtsuse vaidlustamise põhistamisest TsMS § 277 lg 1 järgi. Kostjad on maakohtus 26. veebruari 2018 menetlusdokumendis (tl 51) esitanud vastuväite üleandmise-vastuvõtmise aktide koostamise ehtsuse kohta. Seega kui hageja tugineb tööde vastuvõtmisel OÜ Triptec poolt kehtivatele üleandmise-vastuvõtmise aktidele, peab hageja aktide ehtsust kostjate vastuväite esitamisel ka tõendama (Riigikohtu 14. septembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-16, p 10). Tunnistaja J. Jagomägi ütluste kohaselt kajastavad tööde üleandmise-vastuvõtuaktid tehtud töid, need on koostatud raamatupidamislikul eesmärgil, tööde üleandmisega samal ajal. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda tunnistaja ütlustes. Seega on hageja tõendanud, et tehtud tööd on kostjale üle antud. Paljasõnalised ja tõendamata on kostjate väited selle kohta, et hageja esitatud tööde üleandmise-vastuvõtmise aktid ei kinnita tööde vastuvõtmist, näidates vaid ajakulu. Põhjendamata on ka kostja apellatsioonkaebuse p-s 1.4 esitatud väide, et hageja on arved esitanud ennatlikult. Töövõtulepingu p 8.3 viitab poolte eraldi kokkuleppe võimalusele arve esitamiseks peale tööde lõpptähtaega juhul, kui tellijal puuduvad vahendid järgmise perioodi eest tasumiseks. Kostjad ei ole vaidlustanud maakohtupoolset hageja nõude suuruse arvutuskäiku.