2-18-10622/5 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval - lahend.ee

Edasikaebamise kord: Kostja võib kaja esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kostja esitada kaja 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kostjal tuleb kaja esitamisel lisada kõik asja ettevalmistamise lõpule viimiseks vajalik, sh TsMS § 394 nõuetele vastav kirjalik vastus hagile Kajalt ja menetluse taastamise avalduselt tasutakse kautsjonina summa, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1500 eurot. Kautsjon tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE571010220229377229 SEB Pank AS-is või a/a EE062200221059223099 Swedbank AS-is või a/a EE513300333522160001 Danske Bank A/S Eesti filiaalis või a/a EE221700017003510302 Luminor Bank AS, märkides selgituseks: kaja kautsjon, tsiviilasja number, nimi. Hageja võib esitada kohtuotsusele apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

7.Hageja poolt hagiavalduses esitatud ja kostja poolt TsMS § 407 lg 1 kolmanda lause kohaselt omaksvõetud asjaoludel on hageja nõuded allpool märgitud ulatuses kohtu hinnangul õiguslikult põhjendatud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 396 lg 1 järgi on laenulepingust tulenevaks laenuandja põhikohustuseks anda teisele isikule (laenusaajale) rahasumma, laenusaaja põhikohustus on tagasi maksta sama rahasumma. Hageja on hagiavalduses tuginenud asjaolule, et 05.03.2017 sõlmis hageja kostjaga laenulepingu nr 2101703639, mille alusel sai kostja laenu summas 599,32 eurot. Hagiavalduses on hageja kvalifitseerinud pooltevahelise laenulepingu tarbijakrediidilepinguna VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Kohtule ei ole teada asjaolusid, mille alusel oleks pooltevaheline leping käsitatav muu kui tarbijakrediidilepingua. Hageja on sõlminud laenulepingu oma majandus- ja kutsetegevuses. Kostja on sõlminud laenulepingu füüsilise isikuna. Laenu sihtotstarbeks on tarbimislaen. Eeltoodust tulenevalt nõustub kohus, et poolte vahel on sõlmitud tarbijakrediidileping. Kostja ei ole hagejale laenu tagastanud summas 599,32 eurot. Hageja ütles lepingu üles 19.06.2017. VÕS § 189 lg 1 sätestab, et lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt on fikseeritud intressimääraks lepingus võlausaldaja ja võlgniku vahel terveks lepingu kehtivuse ajaks kokkulepitud intressimäär või kindlateks ajavahemikeks kokkulepitud intressimäär, mis arvutatakse üksnes kindlaksmääratud protsendimäära alusel. Kui kõik intressimäärad ei ole lepingus kindlaks määratud, loetakse intressimäär fikseerituks nendeks ajavahemikeks, milleks intressimäär on lepingu sõlmimisel väljendatud üksnes kindlaksmääratud protsendimäärana. Hagiavalduse kohaselt leppisid pooled 05.03.2017 sõlmitud laenulepingu p-s 4.5 kokku intressimääras, s.o 45,2%. Hageja on arvestanud intressi esimesest tasumata osamaksest 04.04.2017 – lepingu ülesütlemiseni eelnenud osamakseni, s.o kuni 03.06.2017 kokku summas 66,77 eurot. Hageja ütles laenulepingu üles 19.06.2017. Kuna kohus lähtub TsMS § 407 lg-s 1 sätestatu alusel sellest, et kostja on hagiavalduses esitatud asjaolud omaksvõtnud, on hageja intressinõue kohtu hinnangul põhjendatud. Hagejal on õigus VÕS § 8 lg 2, § 76 lg 1, § 82 lg 1, § 100, § 101 lg 1 p 1 ja 6, § 101 lg 2, § 108 lg 1, § 113 lg 1 ja TsMS § 367 alusel nõuda rahalise kohustuse täitmist, põhinõude täitmisega viivitamise eest nii sissenõutavaks muutunud viivist kui ka viivist, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud.

9.Hageja nõuab kostjalt viivist, mis on arvestatud põhivõlgnevuselt 599,32 eurot lepingust tulenevas viivisemääras 43,80% aastas (0,12 % päevas) ajavahemiku 20.06.2017 – 12.07.2018 eest summas 279,04 eurot. Kohus leiab, et hageja seisukohad nõutava viivisenõude põhjendatuse osas on ekslikud. Hagis esitatud ja kostja poolt TsMS § 407 lg 1 teise lause kohaselt omaksvõetud asjaoludel on hageja ja kostja vahel sõlmitud laenuleping tüüptingimustega tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõistes ning kostja tarbija VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Seega, kuigi vastavalt VÕS 415 lg-le 1 ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist ja kohtu hinnangul on kohaldatav ka VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud kolmas lause (nimetatut kinnitab Riigikohtu 14.01.2009 otsuses nr 3-2-1-120-08 p-des 12 ja 13 esitatud seisukohad), siis tuleb antud juhul hinnata lepingus kokku lepitud viivisemäära kui tüüptingimust, mis allub eraldi regulatsioonile, s.o VÕS § 35 jj, milledes ettenähtud kaitse tarbijatele on rangem võrreldes lepingutingimustega, mis on poolte vahel eraldi läbi räägitud. Kohus selgitab, et Riigikohus 10.05.2016 kohtuasjas nr 3-2-1-25-16 mitte ei vähendanud viivisemäära, vaid tuvastas, et lepingu tüüptingimus, mille alusel nõuti viivise tasumist on tühine. Tüüptingimuse mõiste on sätestatud VÕS § 35 lg-s 1, mille kohaselt tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Riigikohus on rõhutanud, et lepingujärgseid regulatsioone, nagu nõuete esitamise tähtajad ja vastutuse piirangud või ka tüüptingimused, tuleb käsitleda õiguse kohaldamise küsimusena, mille puhul ei ole kohus TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause järgi poolte seisukohtadega seotud (vt RKTKo nr 3-2-1-113-11, p 62; RKTKo nr 3-2-1-113-11, p 23.4). Käesolevas asjas on laenulepingus märgitud viivisemäär samuti tüüptingimus. Arvestades praktikas väljakujunenud kiirlaenu pakkuvate ettevõttete poolt välja töötatud laenulepingu sõlmimise tingimusi, ei ole kohtu jaoks usutav, et viivisemäär 43,80% aastas on poolte poolt läbi räägitud ning laenuvõtja poolt mõjutatav tingimus. Riigikohus kohtuasjas nr 32-1-25-16 p-s 13 leidis, et VÕS § 42 lg 1 järgi on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. Ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste näidisloetelu tarbija jaoks on sätestatud VÕS § 42 lg-s 3. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega: nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse

Tsiviilasi nr 2-18-10622 rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Kolleegium on selgitanud, et kuigi VÕS § 42 lgs 3 ei ole sõnaselgelt nimetatud, et ebamõistlikult kahjustav oleks tüüptingimustes ebamõistlikult kõrges määras viivise ettenägemine, on tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [--] muud hüvitist" alusel (vt RKTKo nr 3-2-1-139-14, p 11). Kohus on seisukohal, et tüüptingimustega tarbijakrediidilepingus kokku lepitud viivisemäär on tühine ja kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustav. Vastupidine seisukoht oleks vastuolus tarbijakaitselise eesmärgiga. Lepingus kokkulepitud viivisemäär ületab vaidlusalusel ajal kehtestatud seadusjärgset viivisemäära rohkem kui 5 korda. Kohtu hinnangul on ilmselgelt tegemist kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega. Riigikohtu kujundatud kohtupraktika kohaselt VÕS § 42 lg 3 p 5 ja VÕS § 42 lg 1 järgi on eelduslikult tühine selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (RKTKo tsiviilasjas nr 3-2-125-16, p 13). Ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt Riigikohtu 14.06.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Antud juhul ei ole võimalik kohaldada ka lepingus kokku lepitud intressimäära viivise määrana (samadel eeltoodud põhjustel), kuna tegemist on veelgi suurema määraga, võrreldes kokku lepitud viivisemääraga. Eeltoodu alusel kohus rahuldab hageja viivisenõude ajavahemiku 20.06.2016 – 12.07.2018 eest osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise seadusjärgses määras. Hagi esitamise seisuga on sissenõutavaks muutunud viivise summa seega 51,16 eurot (0,022% x 599,32 eurot x 388 päeva). Vastuseks hageja väidetele seonduvalt, et kui kohustuse rikkumise korral kohalduv viivisemäär oleks madalam kui lepingus kokku lepitud intressimäär, oleks võlgnikul soodsam lepingut rikkuda ja maksta intressist madalamat viivist kui oma kohustusi täita ja maksta kokkulepitud intressi, märgib kohus, et hageja seisukoht on käesoleva asja kontekstis meelevaldne. VÕS § 101 lg 2 sätestab üheselt, et võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Eelkõige ei võta kohustuse rikkumisest tuleneva õiguskaitsevahendi kasutamine võlausaldajalt õigust nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Ka VÕS § 113 lg 5 sätestab, et kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju suurus ületab viivise, võib nõuda viivist ületava kahju hüvitamist, kui kahju hüvitamise nõue on olemas. Eeltoodust ei nähtu kuidagi, et seaduses sätestatu kohaldamine soodustaks võlgniku lepingurikkumisi. Samuti nõuab hageja kostjalt viivist põhinõudelt alates 13.07.2018 kuni selle kohase tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses tasumata summalt päevas. Kohus leiab, et nimetatud viivisenõue on põhjendatud. Kostja ei ole viivise nõudele vastu vaielnud ega taotlenud selle vähendamist kuni põhinõude suuruseni.