2-13-49286/67 - Võlaõigus - Kahju õigusvastane tekitamine - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 2. märtsi 2018 otsuse tühistamist osas, milles hagi rahuldati ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt ei ole hagi rahuldamine võimalik, kuna hageja ei ole tõendanud puude raiumist kinnistute kattuvalt alalt. Maakohus ei ole TsMS § 392 lg 1 p 3 alusel kostjalt küsinud, kas ta võtab omaks väite, et puid on tehtud kinnistute kattuvalt alalt, mistõttu ei saanud maakohus TsMS § 231 lg 4 alusel lähtuda vaikimisi omaksvõtust (vt Riigikohtu 1. juuli 2009 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 12). Kostja andis 22. novembri 2017 istungil mõista, et hageja ei ole vastavat asjaolu tõendanud. Kostja ei ole kattuvalt alalt metsa raiunud. Maakohus on kohaldanud üllatuslikult ja ebaõigesti VÕS § 1054 lg-t 3. Sätte eeldused ei ole täidetud ning kostjal ei olnud võimalust sätte kohaldamise osas oma arvamust avaldada. Mart Põldoja on küll kostja esindajana saanud metsateatise ja korraldanud volituse alusel metsaraiet, kuid ei ole ise puid raiunud ega selleks kostjaga töövõtulepingut sõlminud. Metsa ülestöötamise teenust võeti kolmandatelt isikutelt. VÕS § 1054 lg 3 ei reguleeri volitatud esindaja tegevust. Kostjal puuduvad andmed, kas, millal ja mida on vallavalitsuse ametnik rääkinud Mart Põldojaga väidetava telefonikõne ajal. Mart Põldoja on 22. novembri 2017 istungil kinnitanud, et teda ei teavitatud piirivaidlusest ja kohus ei oleks tohtinud väidetava telefonikõne ja selle sisu osas lähtuva vaid valla esindaja vastuskirjas toodust. VÕS § 1045 lg 1 p 8 kohaldamiseks peab olema tuvastatud teise isiku teadlik kahjustamissoov ja tahtlik heade kommete vastane tegu. Maakohus ega hageja ei ole neid eeldusi esile toonud. Kostja teostas metsaraiet oma kinnistul, mille osas ta oli riigile kasvava metsa varasemalt kinni maksnud. Isegi kui raiet teostati mingis osas kinnistute kattuvalt alalt, on kostja ka selle osa eest maksnud. Hagi osaline rahuldamine tähendab, et kostja peaks sama metsa veelkord kinni maksma. Arvestades seda, et kostjale oli metsa raiumiseks Keskkonnaameti poolt väljastatud metsateatis, on arusaamatu, kuidas saab järeldada hageja omandi rikkumist ja tahtlikku heade kommetega vastuolus olevat käitumist. Ringkonnakohus leidis 4. oktoobri 2015 lahendis tsiviilasjas nr 2-13-28737, et piir ei olnud hageja näidatud asukohas, vaid tegemist oli kattuva osaga ning eksisteeris kaks piiri, mis olid mõlemad kehtivad. Samuti oli ringkonnakohtu hinnangul oluline, et katastriüksuste osaline kattumine ei olnud tekitanud pika aja vältel probleeme ega takistanud omandi teostamist. Kostja teos puudub seega õigusvastasus. Hageja enda käitumine on pannud aluse kahe võrdselt õige piiri ja kattuva ala tekkeks. Ringkonnakohus on 4. oktoobri 2015 lahendis tsiviilasjas nr 2-13-28737 järeldanud, et Oja kinnistu piir oli piiriprotokollis märgitud viisil tähistamata. Sama on rõhutanud Maa-amet

8.Esmalt märgib ringkonnakohus, et kostja ei ole TsMS § 231 lg 4 mõttes omaks võtnud faktilise asjaolu kohta esitatud väidet, et ta korraldas metsaraiet kinnistute kattuvalt alalt, ning apellatsioonkaebus on selles osas põhjendatud. TsMS § 231 lg 4 alusel eeldatakse omaksvõttu, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Maakohtu hinnangul on kostja menetluse kestel esitatud seisukohtades kattuvalt alalt raie teostamise omaks võtnud ning puuduvad alused omaksvõtu tagasivõtmiseks, ning omaksvõtt on toimunud sel viisil, et vastuses hagile, 19.09.2016 ja 22.05.2017 eelistungitel, 29.06.2017 seisukohtades ja 22.11.2017 kohtuistungil ei ole kostja väitnud, et n-ö kinnistute kattuvalt alalt ei ole raiet üldse teostatud, vaid alles 08.12.2017 lõplikes seisukohtades väidab kostja, et kinnistu vahetust lähedusest, n-ö kattuvalt alalt. Asja materjalidest nähtuvalt 19.09.2016 eelistungil (I kd, tl 70-71) on pooled rääkinud tsiviilasjaga nr 2-3-28737 (kinnisasjade piiride kindlaksmääramine) seonduvast ja käsitletud ei ole asjaolusid seoses käesoleva tsiviilvaidlusega. 22.05.2017 eelistungi protokollist (I kd, tl 109-110) nähtub, et kostja esindaja on selgitanud, et hageja „/.../peaks näitama, millised puud on võetud tema alal. Metsateatis anti ju välja. Ta raius oma väljaostetud metsa.“ 29.06.2017 seisukohad (I kd, tl 140-142) on esitatud vastuseks hageja 12.06.2017 taotlusele, milles hageja on taotlenud kostjana Eesti Vabariigi kaasamist ning esitanud oma seisukoha selle kohta, et kostja ja tema esindaja enne puude maharaiumist teadsid kinnistute piiride kattumisest. 22.11.2017 kohtuistungil (I kd, tl 174175) on kostja esindaja küsinud hagejalt, et „Kust on näha, et puud on maha võetud ainult vaidlusaluselt maalt?“. Lähtudes eelnimetatud tõenditest on alusetu maakohtu seisukoht, et kostja on menetluse kestel TsMS § 231 lg 4 alusel omaks võtnud selle, et ta teostas raiet vaid vaidlusaluselt (kattuvalt) alalt. Lisaks eeltoodule on asjakohane kostja viide Riigikohtu 1. juuli 2009 lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p-le 12, mille kohaselt „TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab kolleegiumi arvates TsMS § 392 lg 1 p 3 järgimist kohtu poolt, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poole seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud.“ Antud juhul ei ole maakohus TsMS § 392 lg 1 p 3 alusel kostjalt küsinud, kas ta võtab omaks väite, et puid on raiutud kinnistute kattuvalt alalt.

10.Siinkohal märgib ringkonnakohus, et isegi kui nõustuda maakohtu seisukohaga, et kui tsiviilasjas nr 2-13-28737 ei oleks sõlmitud kompromissi ja piir oleks määratud kindlaks lähtuvalt ringkonnakohtu suunistest, oleks pool vaidlusalusest maast jäänud hageja ja pool kostja kinnistu koosseisu (ning sellest tulenevalt oleks poolel kattuval osal kostja teostatud raie õigusvastane), ei oleks siiski põhjendatud nõutava kahju hüvitamine pooles ulatuses, s.o summas 599 eurot. Hageja on esitanud väidetava kahju suuruse tõendamiseks 11. oktoobri 2013 eksperthinnangu (I kd, tl 11-20) ning metsamaterjali hinna (I kd, tl 21), metsalugemislehe (I kd, tl 22-23), puude mahu arvestuse (I kd, tl 24), raiekoha hindamise (I kd, tl 25) ja 4 fotot (I kd, tl 26-27). Nimetatud tõendite alusel ei ole võimalik kindlaks teha, kui suures mahus raiuti puid kinnistute kattuvalt alalt hageja poolele jäävalt osalt (ja mis oli nende väärtus) ning kostja poolele jäävalt osalt (ja mis oli nende väärtus). Hagis nõutava kahjuhüvitise suuruse mehhaaniline jagamine kaheks ei oleks õiglane, vaid kostja peaks hüvitama siiski ainult sellise kahju, mis tekkis hagejale tema õigusvastase tegevuse tõttu. Lisaks märgib ringkonnakohus, et metsateatis on antud kostjale raie lubamiseks eraldistelt 1, 2 ja 4 (I kd, tl 43) ning arvatavasti ta teostas puude raiet lubatud eraldistel, kuid eksperthinnangus märgitu kohaselt oli hindamise eesmärgiks eraldiselt 24 lageraie käigus raiutud puude mahu ja sortimentide müügist saadud kasumi määramine. Arvatavasti on erinevus eraldiste numbrites tingitud sellest, et eksperthinnang on antud Oja kinnistu kohta, kuid metsateatis on välja antud raieks Kasarmu kinnistul, kuid samas esitatud tõendite alusel ei ole võimalik järeldada, kuidas paiknes lank pindalaga 0,200 ha kinnistute kattuval alal 0,670 ha. Eelnevast tulenevalt ei ole hageja tõendanud väidetava kahju suurust. Seega lisaks asjaolule, et kostja poolt raie teostamine katastriüksuste kattuval alal ei ole õigusvastane, ei ole hageja tõendanud üldse asjaolu, et kostja organiseeris raie tegemise katastriüksuste kattuvalt alalt (samuti väidetav raie maht nimetatud alal ja ulatus).