2-17-101345/40 - Võlaõigus - Korteriühistuseaduse alusel osutatavate teenuste asjad - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

3.Viru Maakohus rahuldas 5. veebruari 2018 otsusega hagi osaliselt ja mõistis I. Nalivaykolt välja Kiige-Sõpruse elamuühistu kasuks 2900,62 eurot. Maakohus jaotas menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel vastavalt hagi rahuldamise ulatusele: kostja kannab 67% hageja menetluskuludest ja hageja kannab 33% kostja menetluskuludest. Maakohus mõistis kostjalt välja hageja kasuks hageja menetluskulude katteks 730,60 eurot ja hagejalt kostja kasuks kostja menetluskulude katteks 237,60 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on seitse maja, aadressidega Sõpruse 25, Sõpruse 26, Sõpruse 28, Sõpruse 30, Kiige 3, Kiige 5 ja Kiige 7, moodustanud Kiige-Sõpruse elamuühistu. Hagejal on olemas nii õigusvõime (mittetulundusühingute seaduse (MTÜS) § 2 lg 1) kui ka liikmete volitus hagi esitamiseks. Hageja on määratlenud oma õigusliku vormina „mittetulundusühing“ ning hageja on kantud äriregistrisse. Ühistu põhikirja p 9 sätestab, et ühistu esineb kohtus enda nimel. Põhikirja on allkirjastanud ka kostja. Poolte õigussuhe kvalifitseerub käsundita asjaajamisena (VÕS § 1018 jj). Kostja tasu maksmise kohustus tuleneb põhikirja p-st 27.4. Kostja märgib õigesti, et tegemist on korduvate kohustuste täitmisega, mille aegumist reguleerib TsÜS § 154, kuid TsÜS §-le 158 tuginedes ei nõustunud kohus kostja seisukohaga, et nõude aegumistähtaeg ei ole peatunud ega katkenud. Hageja esitatud arvelduste tabelist (tl 106) nähtuvalt on kostja teinud alates 2012. aastast makseid ebaregulaarselt, kuid tabelist ei nähtu sellist perioodi, millest tulenevalt saaks lugeda, et aegumine ei ole katkenud. Isegi kui lugeda, et kostja on makseid tehes andnud VÕS § 88 lg 1 alusel korralduse, millise arve täitmiseks ta makse teeb, siis arve summat ületanud osas kostja korraldust teinud ei ole, mistõttu on see arvestatav varasemate võlgnevuste katteks. Hageja on ajavahemikus 30.04.2015 kuni 31.12.2016 (arvete tasumise tähtajad 16.05.2015 kuni 16.01.2017) esitanud kostjale tasumiseks arveid summas 3238,31 eurot (sh viivis 411,68 eurot) (tl 106). Kostja on samas ajavahemikus tasunud hagejale 4066,92 eurot (tl 106, tl 73–77). Varasema perioodi eest oli kostjal võlgnevus 4140,91 eurot. Üldjuhul on võlgnikul VÕS § 88 lg 1 alusel õigus määrata, millise kohustuse täitmiseks ta raha maksab. Hageja märgib iseenesest õigesti, et VÕS § 88 lg-d 8 ja 9 on sätestatud võlausaldaja kaitseks ning oluline on see, et võlgnik ei saa määrata, et makstud raha arvestatakse kõigepealt põhivõla katteks ja intressid (samuti viivis, 3-2-1-138-11, p 11) jääksid tasumata, st et võlgnik ei saa võlausaldaja nõusolekuta määrata kohustuse täitmiseks VÕS § 88 lg-s 8 sätestatust erinevat järjekorda. Kostja on viidatud ajavahemikul teostatud maksetel määranud, millise arve katteks makse teostatakse. VÕS § 88 lg-d 8 ja 9 kohalduksid juhul, kui kostjal tuleks tasuda nii põhinõue kui intress/viivised, kuid maksest ei jätku kõige katteks. Sel juhul puuduks võlgnikul võimalus lugeda kaetuks üksnes põhinõue, jättes tasumata kõrvalnõuded. Kostja vastuväide hooldustasu 6 eurot osas on alusetu. Tulenevalt elamuühistu liikmete 20.01.2012 üldkoosoleku protokollist nr 32 kehtestati koosolekul hooldustasu 6 eurot kuus. Kohus rahuldas hagi põhinõude osas summas 2900,62 eurot lähtudes järgmisest arvestusest: kostja poolt hagis esitatud võlaperioodil tasutud maksed 4066,92 eurot, millest on maha arvatud samal perioodil kostjale esitatud arved (sh viivis) ehk 4066,92 – 2826,63 (ehk 3238,31 – 411,68) = 1240,20 eurot, s.o kostja poolt võlaperioodil enam makstud osa. Kostja varasem (aegumata) võlg 4140,91 eurot – 1240,20 eurot = 2900,62 eurot. Hageja viivisenõude jättis kohus rahuldama, kuna viivisenõue on põhjendamata ja tõendamata. Hagiavaldusele on lisatud viivise arvestuse tabel määraga 0,07% tasumata põhinõudest päevas. Menetluse käigus palus hageja jätta esialgselt esitatud viivise arvestuse tabel tähelepanuta.

9.Maakohus kvalifitseeris poolte vahelise õigussuhte käsundita asjaajamise sätete järgi (VÕS § 1018 jj). Kuigi maakohus ei ole õigussuhte kvalifitseerimist põhjendanud, on maakohtu nimetatud seisukoht õige. Asja materjalidest nähtuvalt kanti Kiige-Sõpruse Elamuühistu registrisse 08.10.1999. 01.01.2005 jõustus hooneühistuseadus ning Kiige-Sõpruse elamuühistut hooneühistuks ümber ei registreeritud. Kostjale kuulub XXX ridaelamust üks boks ning kinnistusraamatu väljavõtte (tl 78) kohaselt on ridaelamu boks kinnistusregistrisse kantud eraldi kinnistuna. Sellest tulenevalt on õige maakohtu seisukoht, et vaidlust ei saa lahendada korteriomandiseaduse ega korteriühistuseaduse sätete alusel. Puudub vaidlus, et kostjale osutas hooldus- ja kommunaalteenuseid hageja, kes esitas kostjale arveid ning hagi esemeks on kostja võlgnevus hooldus- ja kommunaalteenuste eest. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on hageja ees võlgnevus või mitte. VÕS § 1018 lg 1 kohaselt kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud seda tegu tegema, on käsundita asjaajajal VÕS §-des 1019-1023 sätestatud õigused ja kohustused, kui: 1) soodustatu kiidab asjaajamise heaks; 2) asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele; 3) asjaajamisele asumata jätmise korral jääks õigeaegselt täitmata soodustatu seadusest tulenev kohustus kolmandat isikut ülal pidada või on asjaajamisele asumine muul põhjusel avalikes huvides oluline. Ringkonnakohus leiab, et hageja poolt kostjale hooldus- ja kommunaalteenuste osutamisega on täidetud käsundita asjaajamise eeldused, s.o hageja ajas võõrast asja, millega soodustas kostjat ning selleks puudus tehingust või seadusest tulenev alus. Käsundita asjaajamise kohaldamiseks peab esinema vähemalt üks VÕS § 1018 lg 1 kolmes punktis loetletud asjaoludest. Praegusel juhul esinevad nimetatud kolmes punktis märgitust kaks, s.o hooldus- ja kommunaalteenuste osutamine vastas kostja tegelikule tahtele ning kostja on selle arvete tasumisega heaks kiitnud. Käsundita asjaajamist välistavatele asjaoludele ei ole kostja apellatsioonkaebuses tuginenud. Vastavalt VÕS § 1023 lg-le 1 võib käsundita asjaajaja nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused ja vabastaks ta asjaajamisel võetud kohustustest. Kulutuste hüvitamist ja asjaajamisel võetud kohustustest vabastamist võib käsundita asjaajaja nõuda

10.Hagiavalduse kohaselt nõudis hageja kostjalt hooldus- ja kommunaalteenuste võlgnevuse väljamõistmist perioodi eest 2015 aprill kuni 2016 detsember (arvete tasumise tähtajad vastavalt 16.05.2015 kuni 16.01.2017) kokku summas 2900,62 eurot (hageja võlgnevuse arvestus tl 15) ja viivise väljamõistmist summas 411,68 eurot (tl 87). Kostja vaidles hagile vastu ja kinnitas, et ta on vaidlusaluse perioodi eest arved tasunud, mida tõendavad arvelduskonto väljavõtted. VÕS § 88 lg-s 1 on sätestatud põhimõte, et võlgnik on õigustatud määrama, millise kohustuse täitmiseks ta raha maksis. Asja materjalidest nähtub, et hageja esitas kostjale igakuuliselt arved (tl 20-40), milles on märgitud jooksva kuu võlgnevuse summa ja tasumise tähtaeg. Kostja arvelduskonto väljavõtetest (tl 73-77) nähtuvalt on kostja osa arveid tasunud tähtaegselt ning osa arveid mõningase viivitusega. Kuigi kostja on tasunud igal kuul suurema summa, kui arvel näidatud (v.a 31.01.2016 arve nr 61155, mil kostja tasus täpselt arvel märgitud summa), on arvelduskonto väljavõtetega (alates 2015 maist kuni 2017 jaanuarini) tuvastatav, et kostja on tasunud igakuuliselt talle eelnevalt esitatud arve. Nimetatud asjaolu nähtub kostja arvelduskonto väljavõtetest, milledes kostja on märkinud iga ülekande juurde arve kuupäeva ning 17-l korral lisaks ka arve numbri. Seega on kostja selgelt määratlenud, millise arve ta tasus ning selline asjaolu on hagejale äratuntav. Seetõttu on põhjendamatu hageja seisukoht, et kostja tasutud summadega tuleb lugeda kaetuks kostja varasemad võlgnevused. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et toimikulehel 106 asuv tabel ei tõenda kostja varasemat võlgnevust (sh varasemat viivise võlgnevust). Kuigi maakohus on kohtuotsuse põhjendustes (kohtuotsuse p 12) leidnud, et vaidlusalusel perioodil teostatud maksetel on kostja määranud, millise arve katteks on maksed teostatud ning seetõttu on kostja tasunud vaidlusalusel perioodil enam (kohtuotsuse p 15), on maakohus ekslikult hageja põhinõude rahuldanud. TsMS § 439 kohaselt ei või kohus ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Kui maakohus tuvastas, et kostja on vaidlusaluse perioodi arved tasunud (tasunud enam kui hageja nõudis), tulnuks hageja nõue jätta rahuldamata. Praegusel juhul on maakohus hageja põhinõude rahuldamist põhjendanud sellega, et hagejal on varasemast ajast võlgnevus. Sellega on maakohus rikkunud TsMS §-s 439 sätestatut, kuna on teinud otsuse nõude osas, mida hageja ei ole esitanud.