Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2-17-131770 Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul alates kirjeldava ja põhjendava osaga täiendatud kohtuotsuse kättetoimetamisest. Kohus täiendab otsust TsMS § 448 lõikes 41 sätestatu kohaselt, kui menetlusosaline teatab kümne päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates kohtule soovist esitada otsuse peale apellatsioonkaebus. Apellatsioonkaebuse esitamise soovi ei pea põhjendama. Kui menetlusosaline ei ole kohtule käesoleva paragrahvi lõikes 41 sätestatud tähtaja jooksul teatanud soovist kirjeldava ja põhjendava osata otsuse peale apellatsioonkaebust esitada, loetakse, et ta on apellatsioonkaebuse esitamise õigusest loobunud (TsMS § 4441 lg 42). Käesolev kohtuotsus on kirjeldava ja põhjendava osaga. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud, hageja nõue ja kostja vastuväited

2-17-131770 alusel, kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.

2-17-131770 aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada.“ See norm ei ole antud juhul kohaldatav. Esiteks ei ole tegu kokkulepitud tasu maksmise nõudega (kokkulepitud tasu makstakse näiteks töövõtulepingute puhul) ning ka Riigikohus on märkinud, et TsÜS § 147 lg 3 mõttes ei ole tasu maksmise nõudega tegemist laenu tagastamise nõude korral (Riigikohtu lahend tsiviilasjas 3-2-1-67-14, p 36). Kokkulepitud tasuna võiks käsitleda kokkulepitud intressi, kuid kuna intressi näol on tegu kõrvalnõudega ja kõrvalnõue aegub TsÜS § 144 järgi koos põhinõudega (ka siis, kui see ei oleks eraldi veel aegunud), tuleb aegumist kontrollida esmajoones põhinõude järgi. Tegu ei ole ka nõudega, mis muutub sissenõutavaks arve esitamisega TsÜS § 147 lg 3 teise lause mõttes. Riigikohus on selgitanud, et TsÜS § 147 lg 3 teise lause osa "muutub sissenõutavaks arve esitamisega" tuleb mõista nii, et nõude sissenõutavus peab olema seotud arvete esitamisega ning nii võib see olla esmajoones siis, kui arve esitamises sissenõutavuse eeldusena on kokku lepitud või kui see tuleneb tavast või lepingupoolte praktikast (Riigikohtu lahend tsiviilasjas 3-2-1-44-15, p 12). Hagiavaldusest tulenevalt pidi kostja laenu tagastama vastavalt arvetele, selliselt pealkirjastatud dokumendid on kohtule ka esitatud. Kuigi vormiliselt sisaldavad dokumendid kõiki tavapärasele arvele iseloomulikke tunnuseid, ei ole kohtu hinnangul laenumakse sissenõutavaks muutumine siiski seotud arve esitamisega. Laenutingimused (t lk 23 pöördel-25 pöördel) reguleerivad laenu tagastamise süsteemi, eelkõige punktid 2.1.2 ja 3.1. Punkt 2.1.2 reguleerib laenu tagastamisega seonduvat kuudes määratud tähtajaga laenude puhul, mh et tagasimakse tuleb teha laenuperioodile vastava arvu kuude jooksul alates laenusumma laekumisest kliendi kontole ja osamakse tuleb tasuda iga kuu kuupäeval, mis vastab laenusumma kliendi kontole laekumise kuupäevale – antud asjas on laen kostjale kantud 11.07.2014 ning tagasimaksed pidid toimuma 11.08.2014, 11.09.2014 ja 11.10.2014 ehk vastavalt punktile 2.1.2. Kõik arved kannavad kuupäeva 11.07.2014 (s.o raha kostjale ülekandmise päev). Kohtu hinnangul on arvete näol sisuliselt tegu maksegraafikuga, arvete eesmärk on tuua selgelt välja tasumisele kuuluv summa ja selle maksmise viimane päev, kuid osamakse sissenõutavus ei ole seotud arve esitamisega vaid on reguleeritud lepinguga. Eelnevast tulenevalt ei kohaldu antud asjas TsÜS § 147 lg 3.

2-17-131770 1132 lg-st 2, vaid lähtuda tuleb lõikest 1, mis sätestab: „Lepingu kehtivusajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse.“ Kuna hageja on sissenõudmiskulu kontekstis viidanud vaid ühe meeldetuletuskirja saatmisele ja lisanud ka hagile vaid ühe kirja, siis jääb sissenõudmiskulude nõue rahuldamata tulenevalt VÕS § 1132 lg 1 viimasest lausest.

2-17-131770 kindlaksmääramist pärast kohtulahendi jõustumist TsMS § 177 lg 2 järgi. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele menetluskulud summas 637 eurot (2% 650 eurost) ning ülejäänud osas jäävad kulud hageja kanda.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.