2-17-2001/19 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

8.Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus ekslikult kostjalt hageja kasuks välja mõistmata alates kohtuistungi toimumisele järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni seaduses sätestatud määras viivise. Hageja palus hagiavalduses mõista kostjalt enda kasuks välja seadusjärgse viivise kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Hageja ei ole menetluses edasiulatuvast viivisenõudest loobunud. 18. mai 2017. a kohtuistungi protokollist (tl 47) nähtub, et hageja arvutas küll kohtuistungil välja kohtuistungi toimumise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivise, kuid hageja ei ole millegagi väljendanud seda, et ta loobub pärast kohtuistungit sissenõutavaks muutuvast viivisest. Kostja võttis nimetatud kohtuistungil hagi õigeks, kuid kohtuistungi protokollist nähtuvalt 1107 euro 96 sendi ulatuses, sh istungi toimumise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivise osas. Nimetatud summa ei sisaldanud aga edasiulatuvat viivist. Seega võis kostja tahe olla küll suunatud sellele, et võtta õigeks kogu hageja nõue, kuid kohtuistungi protokolli märgitud summa tõttu ei saa kolleegium seda siiski järeldada. Kuna pooled ei sõlminud kohtuistungil ka 1107 euro 96 sendi tasumise kohta kompromissilepingut, ei saa hagi rahuldamine üksnes nimetatud ulatuses tuleneda ka poolte kokkuleppest. Kuna kostja võttis põhivõla osas hagi õigeks, on hagejal õigus nõuda kostjalt nii põhivõla tasumist kui ka selle tasumisega viivitamise korral seadusjärgses määras viivist. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 järgi võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni ning viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. TsMS § 367 järgi võib viivisenõude esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni, eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Seda arvestades tuleb rahuldada hageja viivisenõue VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras ka alates 19. maist 2017 kuni põhivõla täieliku tasumiseni.

2-17-2001 tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Riigikohus on selgitanud, et TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on siin kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti (vt Riigikohtu 26. jaanuar 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-10, p 10). Kuna tegemist on kohtu kaalutlusotsustusega, sekkub kõrgema astme kohus sellesse üksnes juhul, kui alama astme kohus on rikkunud kaalumispiire. Praegusel juhul on maakohus seda teinud. Maakohus põhjendas menetluskulude hageja kanda jätmist sellega, et kostja ei ole nõudele vastu vaielnud, kompromissi saavutamist takistas hageja jäik positsioon ning põhjendamatu maksevõime tõendamise nõue. Kolleegiumi hinnangul ei anna need asjaolud eraldi ega koosmõjus alust järeldada, et menetluskulude jätmine kostja kanda oleks äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Juhul, kui kostja ei vaielnud hageja nõudele vastu ja oli nõus sõlmima kompromissi, kuid see jäi sõlmimata seetõttu, et hageja ei nõustunud võla ajatamisega (osamaksetena tasumisega), kui kostja ei esita tõendeid oma maksevõime kohta, võiks kõne alla tulla menetluskulude jätmine hageja kanda hoopis TsMS § 163 lg 2 alusel. Kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus TsMS § 163 lg 2 järgi jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Olukorras, kus hageja nõudis võla täielikku tasumist ja hageja nõue oli kogu ulatuses põhjendatud, ei ole alust jätta menetluskulusid viidatud sätte kohaselt hageja kanda sõltumata sellest, millisel põhjusel jäi kompromiss sõlmimata. Kuna maakohus ei mõistnud kostjalt hageja kasuks välja võlga osamaksetena, ei saa hageja kompromissist keeldumine anda alust jätta menetluskulusid TsMS § 163 lg 2 alusel tema enda kanda. Hageja pöördus põhjendatult oma õiguste kaitseks kohtu poole ning selliseid asjaolusid, mis annaksid alust jätta menetluskulud hageja kanda, ei ole kostja esile toonud ega tõendanud. Menetluskulud