lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/2-17-3867/27

Võlaõigus › Muud võlaõigusasjad

TsiviilasiJõustunudTartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium · 05.03.2018

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
Kohtuasja number
2-17-3867/27
Asja liik
Tsiviilasi
Kategooria
Võlaõigus › Muud võlaõigusasjad
Menetlusliik
Hagimenetlus
Kuulutamise aeg
05.03.2018
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1853
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Viidatud sätted

Riigi Teataja
TsMS § 174Menetluskulude kindlaksmääramine koos kulude jaotusegaTsMS § 171 lg 1Kõrgema astme kohtu menetluskulude kandmise erisusedTsMS § 177 lg 2Kohtulahend menetluskulude kindlaksmääramise kohtaTsMS § 657 lg 1Ringkonnakohtu õigused apellatsioonkaebuse lahendamiselVÕS § 1028 lg 1Kohustuse täitmisena saadu tagasinõudmise alusedVÕS § 259 lg 1Kinkelepingu mõisteVÕS § 396 lg 1Laenulepingu mõisteVÕS § 398 lg 1Tähtajatu laenulepingu korraline ülesütlemine

Sama asja menetluskäik

Riigi Teataja
2-17-3867/14Viru Maakohus Narva kohtumaja11.09.2017

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

5. märts 2018, Tartu

Tsiviilasja number

2-17-3867

Tsiviilasi

M.B. i hagi N.B. i vastu võla väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

23 829 eurot 60 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 11. septembri 2017 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M.B. i apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

13.02.2018

Menetlusosalised ja nende

Apellant (hageja): M.B. esindaja Vassili Kosteitšuk

(isikukood XXX), lepinguline

Vastustaja (kostja): N.B. vandeadvokaat Leino Biin

(isikukood XXX), esindaja

esindajad

RESOLUTSIOON

1.Jätta Viru Maakohtu 11. septembri 2017 otsuse resolutsioon muutmata, kuid täiendada kohtuotsuse põhjendusi.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus M.B. i kanda.
4.

Sarnased lahendid

Võlaõigus
  • 20.07.20262-26-113859/3Viru Maakohus Rakvere kohtumaja
  • 17.07.20262-26-111516/11Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja
  • 16.07.20262-26-10708/6Pärnu Maakohus Rapla kohtumaja
  • 15.07.20262-26-3243/4Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus
  • 14.07.20262-26-12320/8Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 14.07.20262-25-121675/9Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Kuninga tänaval
Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1.M.B. (hageja) esitas 10. märtsil 2017 Viru Maakohtule N.B. i (kostja) vastu hagiavalduse, milles palus välja mõista kostjalt enda kasuks põhivõla 21 900 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 177 eurot 60 senti ja alates 10. märtsist 2017 viivise põhinõudelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt sai hageja 24. augustil 2016 sõlmitud kinkelepinguga oma vanaisalt A.B. kingiks 30 000 eurot, millest hageja kandis A.B. palvel 29. augustil 2016 kostja pangakontole 21 900 eurot selgitusega „podarok“ ehk eesti keeles ,,kingitus“. Raha ülekande osas ei sõlmitud mingit kokkulepet ning hageja hinnangul on kostja kohustatud tagastama ilma õigusliku aluseta saadud raha VÕS § 1028 lg 1 sätestatud alusel. Alternatiivselt esitas hageja nõude laenulepingu täitmise nõudena. Kui kostja mingil põhjusel arvab, et tegemist oli temale antud laenuga, siis 21. novembri 2016 avaldusega teatas hageja laenulepingu korralisest ülesütlemisest VÕS § 398 lg 1 alusel ning laenulepingu lõppemise päevaks on 24. jaanuar 2017.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja ei ole hagejaga sõlminud laenulepingut, vaid tegemist on kehtiva kinkelepinguga. Antud juhul tegi A.B. hagejale ettepaneku, et hageja kingiks kostjale 21 900 eurot. Hageja aktsepteeris vanaisa ettepanekut ja kandis raha üle. Hageja kandis raha üle vabatahtlikult, sest raskesti haigel A.B. l või kostjal puudus hageja mõjutamiseks või sundimiseks mistahes võimalus. Hageja ei ole kinkelepingust VÕS §-des 267 ja 268 sätestatud alustel taganenud ja selleks puudub ka alus.

MAAKOHTU LAHEND

3.Viru Maakohus jättis 11. septembri 2017 otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohtu seisukoha kohaselt pooled ei vaidle, et hageja vanaisa A.B. kinkis 24. augusti 2016 kinkelepingu alusel hagejale 30 000 eurot. Kingiks saadud 30 000 euro arvelt tegi hageja vanaisa palvel 29. augustil 2016 enda kontolt kostja kontole ülekande summas 21 900 eurot selgitusega „kingitus“, mille kostja on kätte saanud. Kohus leidis, et VÕS § 1028 lg-s 1 sätestatud hagi rahuldamise eeldused ei ole täidetud. 12. juuli 2017 kohtuistungil selgitas hageja vande all, et vanaisa kutsus teda jutuajamisele ja palus üle kanda

kostjale teatud ajaks raha, kusjuures kostja pidi raha hagejale tagasi maksma; mis eesmärgil kostja soovis raha saada, vanaisa ei selgitanud. Hageja ei ole hagiavalduses ega vande all antud ütlustes väitnud, et kostja oleks hagejalt saanud raha olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena või, et hageja tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. Kostja andis vande all ütlusi selle kohta, et tema ja hageja vahel ei olnud suhteid, millest saaks tuleneda kohustus raha tasumiseks. Kohus leidis, et hageja ei ole tõendanud laenulepingu sõlmimist. 12. juuli 2017 kohtuistungil andis tunnistaja K.B. ütlusi selle kohta, et vanaisa palus aidata kostjat rahaga, juttu raha tagastamisest ei olnud. Kohus viitas Riigikohtu 1. märtsi 2017 otsusele 3-2-1-145-16 (p 13.1) ning leidis, et antud juhul ei ole tegemist kinkelepinguga VÕS § 259 lg 1 mõttes, kuna ei ole tõendatud, et hagejal oli tahe kostjat tasuta rikastada. Üksnes põhjendamatu makse tegemisest ei saa järeldada, et sõlmitud on kinkeleping. Hageja kandis kostjale raha selgitusega „kingitus“ ning täpsustas vande all ülekuulamisel, et nimetatud selgituse all pidas hageja silmas seda, et tegemist oli vanaisalt kingiks saadud rahaga. Kostja selgitas vande all, et tema ei tea, miks hageja kandis talle raha üle, kuna see oli hageja ja vanaisa omavaheline suhe, kostja eitas hagejaga kinkelepingu sõlmimist.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4.Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega rahuldada hagi ning jätta menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja rikkunud menetlusõiguse norme ning hinnanud tõendeid valesti. Hageja tõi kohtu ette kõik asjas tähtsust omavad faktilised asjaolud, õiguslik kvalifikatsioon ja asjaolude hindamine kuulub kohtu pädevusse. Maakohus asus seisukohale, et poolte vahel ei olnud laenulepingut ega kinkelepingut sõlmitud. Vaatamata sellele jättis maakohus alusetu rikastumise sätete alusel esitatud nõude täiesti arusaamatutel põhjustel rahuldamata. A.B. palus hagejat ajutiselt kanda kostja pangakontole 21 900 eurot ja lubas, et kostja tagastab raha. Oma olemuselt ja sisult vastab selline kokkuleppe tähtajatu laenulepingu tunnustele VÕS § 396 lg 1 mõttes. Kostja kontole ülekande tegemisel arvas hageja, et ta täidab A.B. vahendusel kostjaga saavutatud kokkuleppe, s.o laenulepingu. Kuna pärast hagejalt raha saamist ei ole kostja laenulepingu sõlmimist kinnitanud, siis saab järeldada, hageja tegi ülekande selle kohustuse täitmisena, mida tegelikult ei olnud olemas. Sellest tulenevalt on täidetud VÕS § 1028 lg-s 1 toodud alusetu rikastumise eeldused. Eluliselt usutav ei ole, et hageja oleks kinkinud kostjale nii suure rahasumma eriti arvestades, et nimetatud raha sai hageja kingitusena vaid mõned päevad enne seda ning samaaegselt sai kostja kingitusena 20 000 eurot ja K.B. sai kingitusena 50 000 eurot. Hageja suhted kostjaga ei ole kunagi olnud nii lähedased, et ta oleks tahtnud kinkida kostjale 21 900 eurot. Kostja sai hageja raha enda kontole ning kasutas seda enda huvides selleks õiguslikku alust omamata, saadud raha eest ostis kostja endale korteri Narva linnas.
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, leides, et maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6.Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu 11. septembri 2017 otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid täiendada tuleb osaliselt kohtuotsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
7.Asja materjalide kohaselt sai hageja 24. augustil 2016 sõlmitud kinkelepinguga oma vanaisalt A.B. kingiks 30 000 eurot, millest hageja kandis A.B. palvel 29. augustil 2016 kostja pangakontole 21 900 eurot selgitusega „podarok“ (,,kingitus“). Hageja seisukoha kohaselt on kostja kohustatud tagastama raha VÕS § 1028 lg 1 alusel kui ilma õigusliku aluseta saadu. Alternatiivselt esitas hageja nõude laenulepingu täitmise nõudena. Kostja vaidles hagile. Vastuväidete kohaselt hageja kinkis talle 21 900 eurot A.B. palvel. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja kandis vanaisa A.B. korraldusel kostja pangakontole 21 900 eurot. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus nõuda 21 900 euro tagastamist kostjalt. Ringkonnakohtu arvates on maakohus õigesti tuvastanud, et poolte vahel ei ole sõlmitud laenulepingut. Hageja väide, et A.B. palus tal ajutiselt kanda kostja pangakontole 21 900 eurot, lubades, et kostja tagastab raha, ei tõenda lepingulist suhet hageja ja kostja vahel. Asja materjalidest ei nähtu (ning hageja ei ole ka väitnud), et A.B. kostja esindajana oleks sõlminud hagejaga kostja nimel laenulepingu. Kostja on eitanud tahet sõlmida hagejaga laenuleping 21 900 euro laenamiseks ning ükski toimikus olev tõend ei anna alust järeldada, et poolte vahel oli sõlmitud laenuleping.
8.Kostja vastuväite järgi kinkis hageja talle A.B. palvel 21 900 eurot ning tegemist on kehtiva kinkelepinguga. Hageja on kostja väitele vastu vaielnud ning tema seisukoha kohaselt puudus tal ülekannet tehes tahe kostjat tasuta rikastada, raha ülekande kostjale tegi ta vanaisa soovil, s.o antud juhul puuduvad VÕS § 259 lg-s 1 sätestatud kinkelepingu eeldused. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti asunud seisukohale, et poolte vahel puudub kinkeleping, s.o raha 21 900 eurot ülekandmine ei ole käsitletav kinkelepingu täitmisena.
9.Hageja on nõudes tuginenud ka alusetu rikastumise sätetele, leides, et kostja kontole ülekande tegemisel ta arvas, et täidab A.B. vahendusel kostjaga saavutatud kokkuleppe, s.o laenulepingu, kuid kuna pärast hagejalt raha saamist ei ole kostja laenulepingu sõlmimist kinnitanud, siis saab järeldada, hageja tegi ülekande selle kohustuse täitmisena, mida tegelikult ei olnud olemas. VÕS § 1028 lg 1 järgi, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusena peab hageja väitma, et kostja sai temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, ning tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära (vt Riigikohtu 7. juuni 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 34;
20.detsembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-11, p 13). VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (vt Riigikohtu 22. oktoobri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-14, p 10).
10.Antud juhul ei ole poolte vahel vaidlust selles, et hageja on kandnud kostja pangakontole 21 900 eurot. Pooled vaidlevad eelkõige selle üle, kas hageja soovis raha ülekandmisega täita kohustust kostja ees. Hageja väite kohaselt soovis ta raha ülekandmisega kostjale täita A.B. vahendusel kostjaga sõlmitud laenulepingut, kuid kuna kostja ei kinnitanud laenulepingu sõlmimist, siis kohustust tegelikult ei tekkinud. Ringkonnakohus, hinnates asjas olevaid tõendeid (hageja vande all antud seletus – tl 56-57; kostja vande all antud seletus – tl 57-58; tunnistaja K.B. ütlused – tl 58-59), leiab, et hageja soovis raha ülekande tegemisega kostja kontole täita kohustust oma vanaisa A.B. ees, s.o hagejapoolse soorituse õiguslikuks aluseks oli hageja ja A.B. vaheline kokkulepe. Asjaolu, et hageja kandis raha üle kostja pangakontole kokkuleppel A.B. ga, nähtud hageja vande all antud seletusest, mille kohaselt ta kokkuleppel A.B. ga andis talle sularahas 8000 eurot ning 21 900 eurot kandis A.B. korraldusel kostja pangakontole. Samuti tõendavad kokkulepet hageja ja A.B. vahel raha ülekandmiseks kostja pangakontole kostja vande all antud seletus ja tunnistaja K. B ütlused. Hageja väide, et vanaisa kinnitusel pidi rahasumma talle tagastama kostja, ei muuda seda, et hageja raha ülekandmisel kostja pangakontole täitis hageja kohustust vanaisa A.B. ees. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja kohustust, mida ta soovis täita rahaülekande tegemisega kostja pangakontole, ei olnud olemas, kohustust ei tekkinud või kohustus langes ära pärast selle täitmist. Kuna asjas on tuvastatav õiguslik alus hagejapoolse soorituse tegemiseks (hageja ja vanaisa A.B. vaheline kokkulepe), siis ei ole täidetud VÕS § 1028 lg-s 1 sätestatud eeldused ja maakohus on õigesti jätnud hagi rahuldamata. Hagejal võivad olla nõuded A.B. pärandvara vastu (olenevalt hageja ja A.B. vahel sõlmitud kokkuleppe sisust).
11.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Antud juhul ei ole maakohus menetluskulusid kindlaks määranud ning tulenevalt TsMS § 174 lg-st 4 ei määra ringkonnakohus menetluskulude rahalist suurust. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke

/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi

/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 14.07.20262-26-114762/3Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 13.07.20262-23-116107/17Harju Maakohus Tallinna kohtumaja