lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/2-16-18287/41

Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

TsiviilasiJõustunudTartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium · 12.02.2018

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
Kohtuasja number
2-16-18287/41
Asja liik
Tsiviilasi
Kategooria
Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine
Menetlusliik
Hagimenetlus
Kuulutamise aeg
12.02.2018
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
2335
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Viidatud sätted

Riigi Teataja
VÕS § 103 lg 1Rikkumise vabandatavusVÕS § 133 lg 1Keskkonnaohtliku tegevusega tekitatud kahju hüvitamineJahiS § 48JahiS § 50TsMS § 171 lg 1Kõrgema astme kohtu menetluskulude kandmise erisusedTsMS § 436 lg 7Otsuse seaduslikkus ja põhjendatusTsMS § 439Hagi lahendamise piiridTsMS § 442 lg 8Otsuse sisuTsMS § 651Apellatsioonkaebuse läbivaatamise ulatus

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. veebruar 2018, Tartu

Tsiviilasja number

2-16-18287

Tsiviilasi

Eesti Vabariigi (Keskkonnainspektsiooni kaudu) hagi Martin Ambo ja Kalle Maasiku vastu keskkonnale tekitatud kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

Martin Ambo apellatsioonkaebuse hind 1066 eurot Kalle Maasiku apellatsioonkaebuse hind 1066 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 2. augusti 2017 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Martin Ambo ja Kalle Maasiku apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

23. jaanuar 2018

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellandid (kostjad): Martin Ambo (isikukood XXX) ja Kalle Maasik (isikukood

XXX),

esindajad vandeadvokaat Tarmo Pilv ja advokaat Marit Seesmaa Vastustaja (hageja): Eesti Vabariik (Keskkonnainspektsiooni kaudu), esindaja Annika Kruus

RESOLUTSIOON

1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 2. augusti 2017 otsus muutmata.
2.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Martin Ambo ja Kalle Maasiku kanda.
3.

Sarnased lahendid

Võlaõigus
  • 20.07.20262-26-113859/3Viru Maakohus Rakvere kohtumaja
  • 17.07.20262-26-111516/11Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja
  • 16.07.20262-26-10708/6Pärnu Maakohus Rapla kohtumaja
  • 15.07.20262-26-3243/4Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus
  • 14.07.20262-26-12320/8Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 14.07.20262-25-121675/9Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Kuninga tänaval
TsMS § 654Ringkonnakohtu otsuse sisu
TsMS § 657 lg 1Ringkonnakohtu õigused apellatsioonkaebuse lahendamisel
VÕS § 104 lg 1Vastutus süü puhul
VÕS § 1043Õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamine
VÕS § 1050 lg 1Süü vastutuse alusena
VÕS § 63 lg 1Osavõlgnikud
VTMS § 7Väärteoga tekitatud kahju hüvitamine
Jätta menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Eesti Vabariik (Keskkonnainspektsiooni kaudu, hageja) esitas 6. detsembril 2016 Tartu Maakohtule hagi Martin Ambo (kostja I) ja Kalle Maasiku (kostja II) vastu keskkonnale tekitatud kahju hüvitamiseks. Hageja palus VÕS § 133 lg-te 1, 2 alusel välja mõista kummaltki kostjalt kahjuhüvitise 800 eurot ning solidaarselt 800 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda. Hagiavalduses märgitu kohaselt hukkas 23. novembril 2014 Jõgeva maakonnas Torma vallas Oti külas Torma jahiseltsi jahipiirkonnas kostja I ühe põdralehma, omamata jahipidamisõigust, ning kostja II hukkas ühe põdravasika, omamata jahipidamisõigust. Lisaks hukkasid kostjad Torma jahiseltsi jahipiirkonnas ühe põdrapulli, omamata jahipidamisõigust. Kostjad on põdrad hukanud Jahiseaduse (JahiS) § 7 lg-t 1, § 35 lg 1 p-i 2, § 40 lg 1-t ja lg 3 p-i 1 rikkudes, kuna kostjatele välja antud jahiluba andis neile õiguse küttida ulukeid ainult Sadala jahipiirkonnas. Kostjad on ulukid hukanud kohas, mis ei kuulu kostjatele jahiloa väljastanud jahiseltsi jahipiirkonda. Kostjad on ebaseaduslikult põtru hukates tekitanud keskkonnale kahju. JahiS § 48 ja selle alusel antud Vabariigi Valitsuse määrusega nr 79 kehtestatud kahjumäärade järgi on ühe põdra hukkamise eest kahjumäär 800 eurot. Kostjad ei ole tõendanud VÕS § 1050 lg 1 alusel süü puudumist ning mõlema kostja süü on vähemalt hooletuse vormis tõendatud.
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu ning leidsid et hageja ei ole tõendanud nende süülist ega õigusvastast käitumist loomade hukkamisel, mistõttu ei ole keskkonnakahju nõudmise eeldused täidetud. Kostja I ei ole küttinud põdrapulli ja ta ei vastuta põdrapulli küttimise eest. VÕS § 104 lg 1 järgi vastutab isik üksnes süü olemasolu korral. Ulukeid nähti ja suudeti vaid haavata, kuid mitte surmata, ning ulukid liikusid edasi naaberjahipiirkonda. Hea jahipidamistava näeb ette, et haavatud looma ei jäeta loodusesse ning seetõttu oli põhjendatud nende lõplik küttimine. Rikkumine oli vabandatav VÕS § 103 lg 1 I lause tähenduses. Hagist ei nähtu, milles seisneb keskkonna kvaliteedi halvenemine, millele hagis tuginetakse. Solidaarse vastutuse kohaldamine kostjate suhtes on ebaõige, kuna süüline käitumine peab olema tuvastatud iga isiku osas.

MAAKOHTU LAHEND

3.Tartu Maakohus rahuldas 2. augusti 2017 otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjatelt hageja kasuks välja kahjuhüvitise järgmiselt: kostjalt I 800 eurot põdralehma eest ja 266 eurot põdrapulli eest osakohustusena ning kostjalt II 800 eurot põdravasika eest ja 266 eurot põdrapulli eest osakohustusena. Menetluskuludest jättis maakohus 88,8 % kostjate kanda ja 11,2% hageja kanda, mõistes kummaltki kostjalt riigituludesse välja riigilõivu 111 eurot. Maakohtu põhjenduste kohaselt on kostjad 25. novembri 2015 Keskkonnainspektsiooni otsusega väärteoasjas nr 940014002084 tunnistatud süüdi JahiS § 50 järgi kvalifitseeritavas väärteos (jahiloata jahipidamine). VTMS § 7 järgi otsustatakse väärteo toimepanemisega tekitatud kahju hüvitamine tsiviilseadustes sätestatud alustel ja korras. Kostja II suhtes on otsus väärteoasjas jõustunud ning tema osas on tegemist väärteo toimepanemisega tekitatud kahju hüvitamise nõudega. Kostja I suhtes on Riigikohtu 10. aprilli 2017 otsusega väärteomenetlus lõpetatud väärteo aegumistähtaja möödumise tõttu. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja I hukkas 23. novembril 2014 Jõgeva maakonnas Torma vallas Oti külas Torma jahiseltsi jahipiirkonnas ühe põdralehma ja kostja II ühe põdravasika, omamata selles piirkonnas jahipidamisõigust. Lisaks hukkasid kostjad koos (sh kolmas tuvastamata isik)
23.novembril 2014 Torma jahiseltsi jahipiirkonnas ühe põdrapulli, omamata selles piirkonnas jahipidamisõigust. Kostja I on esitanud vastuväite, et ta ei ole põdrapulli küttinud, kuid eksperdiavamusest nähtuvalt pärineb põdrapulli kõhuõõnest väljavõetud kuul 23. novembri 2014 jahil kasutatud kostjale I kuuluvast jahivintpüssist Tikka M590 RH nr 827240. Kohus tuvastas, et kostjatel oli olemas jahiluba jahi pidamiseks Sadala jahipiirkonna maa alal, kuid nad küttisid Torma jahipiirkonnas, mis oli jahiloata jahipidamine ehk ulukite ebaseaduslik hukkamine JahiS järgi. Kohus viitas Riigikohtu 15. veebruari 2017 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-158-16 ning leidis, et keskkonnakahju hüvitamise nõude aluseks ei ole VÕS § 1043 ega VÕS § 133. JahiS § 48 ja Vabariigi Valitsuse 23. mai 2013 määruse nr 79 „Jahiuluki ebaseadusliku hukkamise või jahiuluki elupaiga hävitamise või kahjustamisega keskkonnale tekitatud kahju arvestamise alused ja kahjumäärad“ § 3 järgi on keskkonnakahju hüvitamise eelduseks uluki ebaseaduslik hukkamine, sh jahiuluki hukkamine jahipidamisõiguseta isik poolt või hukkamine kohas, mis ei kuulu jahiloa väljaandja jahipiirkonda. Nõude eelduseks ei ole kahju tekitaja süü ning seega ei pea nõude täitmiseks eraldi hindama kahju tekitaja süüd ega süü astet. Vabariigi Valitsuse määruse lisas on fikseeritud kahjuhüvitise suurus, mida uluki ebaseaduslik hukkamise korral tuleb maksta. Hageja nõuab kostjatelt kahju hüvitamist ettenähtud määras, s.o kummaltki kostjalt ühe hukatud põdra eest 800 eurot ja kostjate poolt koos hukatud põdra eest neilt solidaarselt 800 eurot. Kohus leidis, et kostjate käitumises ei esine rikkumist vabandavaid asjaolusid VÕS § 103 lg-te 1 ja 2 tähenduses. Tõendamata on, et Torma jahipiirkonda liiguti haavatud looma jälitamiseks ja, et Torma jahiseltsi teavitati liikumisest Torma jahipiirkonda. Kohus tegi kindlaks, et Oti-Venevere tee kulgeb üksnes Torma ja Laekvere jahipiirkonnas ning see ala ei külgne Sadala jahipiirkonnaga. Kaardimaterjalist selgus, et surnud põdralehm ja põdrapull lebasid Torma jahipiirkonna alal Oti-Venevere tee läheduses ning põdrajäljed, mis lähevad üle Oti-Venevere tee idast lääne suunas, tulevad Avinurme jahipiirkonna poolt. Kohus järeldas sellest, et põdralehm ja põdrapull on enne tabamuse saamist liikunud sügaval Torma jahipiirkonna alal ja kaugel eemal Sadala jahipiirkonna piiridest. Samuti ei leidnud tõendamist, et põdravasikat oleks haavatud juba Sadala jahiseltsi jahimaadel, kuna põdravasika liikumise kohta haavatuna puuduvad tõendid (nt verejäljed lumel). Tunnistajad Dora Kukk ja Ott Koppa on andnud väärteoasja kohtuistungil ütlusi selle kohta, et loomad ei saanud tulla kusagilt kaugemalt haavatuna, kuna verejälgi kusagil ei olnud. Eesti jahinduse hea tava (vastu võetud Eesti Jahimeeste Seltsi volinike koosolekul 16. aprillil 2014) III osa p 3 järgi tuleb alati teavitada jahipiirkonna kasutajat haavatud uluki liikumisest nende alale, kuid seda reeglit kostjad ei täitnud. Tõendid kinnitavad kostjate teadlikku küttimist Torma

jahipiirkonnas. Ei ole usutav kostjate väide, et metsas olles ei pruukinud nad aru saada, millises jahipiirkonnas parajasti asutakse. Kohus leidis, et kostjad on põdrapulli hukkamisega tekitatud kahju nõudes osavõlgnikud VÕS § 63 lg 1 tähenduses. Jahiseaduse sätete täitmise kohustus on igal jahipidajal (jahimehel) individuaalne ja mitte solidaarselt teise jahimehega. Kui mitu jahimeest on tabanud ühte jahiulukit, vastutab iga jahimees osavõlgnikuna temale langeva võla osas. Põdrapulli puhul on teada, et seda on tabanud kolme jahimehe püssist lastud kuulid, seega on põdrapulli hukkumisega tekkinud kahju eest vastutavaid osavõlgnikke kolm, kelle igaühe osa on1/3 tekkinud kahjust ehk 266 eurot.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4.Kostjad paluvad apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuses märgitu kohaselt on kohus väljunud hagi lahendamise piiridest ja teinud otsuse nõude kohta, mida hageja ei ole esitanud. Haginõude aluseks on VÕS § 133 lg 1 ja lg 2, kuid kohus on lahendanud nõude JahiS § 48 ja Vabariigi Valitsuse 23. mai 2013 määruse nr 79 alusel. Ebaõige on kohtu seisukoht, et loomade laskmise kohast sõltub, kas loomade laskmine oli seaduslik või mitte. Oluline on küsimus, kas ulukid, kes tapeti Torma jahipiirkonnas, võisid olla eelnevalt haavatud, mis omakorda välistaks kostjate vastutuse JahiS § 50 alusel. Kohus on jätnud tähelepanuta kostjate vastuväite, et jahitegevus sai alguse Sadala jahialal, kus üksnes haavati ulukeid ning haavatud ulukid liikusid edasi Torma jahiseltsi alale. Ainult verejälgede puudumine lumel ei anna alust järeldada, et loomad ei olnud vigastatud enne hukkamist, kuna tekitatud haavad võivad olla erineva raskusega, sh pindmised, kus verejooks on väike või puudub üldse. Kostjad tegid ulukite suunas lasud Sadala jahipiirkonnas ning kuna laskmisel ei ole alati haava raskus tuvastatav, oli kostjatel põhjust arvata, et ulukid said vigastada. Kohus on tuginenud Torma jahiseltsi esimehe teavitamise küsimuses vaid Torma jahiseltsi esimehe ütlustele ning on jätnud arvestamata nelja tunnistaja ütlustega, kes kõik on kinnitanud, et püüti saada ühendust Torma jahiseltsi esimehega. Kostjad ei ole toime pannud Eesti jahinduse hea tava III osa p 3 ja 2 rikkumist ega vastuta seetõttu JahiS § 50 alusel. Kohtu mõttekäik kahjuhüvitise nõude aluse kujunemisel on arusaamatu. Kohus on märkinud, et kostja II osa on tegemist väärteo toimepanemisega tekitatud kahju hüvitamise nõudega. Samas ei ole kohus võtnud seisukohta, kas kostja II suhtes esineb rikkumise vabandatavust VÕS § 103 mõttes ning otsusest ei selgu, milles seisnes kostja II poolt keskkonnale põhjustatud kahju. Asjaolu, et ulukid surmati teises jahipiirkonnas, ei ole käsitatav keskkonnaohtliku tegevusena VÕS § 133 mõttes. Kohus on rakendanud kostja I suhtes vääralt materiaalõiguse normi. Riigikohus tühistas Tartu Maakohtu 26. oktoobri 2016 otsuse kostja I suhtes, mistõttu ei ole võimalik kohaldada kostjalt I kahjuhüvitise väljamõistmisel VTMS §-i 7.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu 2. augusti 2017 otsus muutmata. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kaebust ei ole esitatud maakohtu otsuse peale osas, milles kohus jättis hagi osaliselt rahuldamata ning seetõttu ei kontrolli ringkonnakohus nimetatud osas vaidlustatud kohtuotsuse seaduslikkust ja põhjendatust. Kuna Tartu Maakohtu 2. augusti 2017 otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Maakohus on õigesti hinnanud asjas tõendeid, kohaldanud materiaalõigus- ja protsessiõigusnorme ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks.
7.Kostjate väite kohaselt on maakohus väljunud hagi piiridest ja teinud otsuse nõude kohta, mida hageja ei ole esitanud. Siinkohal on kostjad tuginenud asjaolule, et hageja on hagi õigusliku alusena tuginenud VÕS § 133 lg-le 1 ja lg-le 2, kuid maakohus on lahendanud nõude JahiS § 48 ja Vabariigi Valitsuse 23. mai 2013 määruse nr 79 alusel. Ringkonnakohus selgitab kostjatele, et TsMS § 442 lg 8 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas muuhulgas seadused, mida kohus kohaldas. Seega on seaduse kohaldamine kohtu ülesanne ning kui kohus kohaldab seadust, millele hageja oma hagis ei ole tuginenud, ei ole tegemist nõude piiride ületamisega TsMS § 439 mõttes. Hageja nõue on hagi ese ning kohtu poolt kohaldatava seaduse määramine ei mõjuta hagiavalduses märgitud hagi eset. Lisaks eeltoodule sätestab TsMS § 436 lg 7, et kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
8.Alusetu on kostjate seisukoht, et maakohus on jätnud tähelepanuta kostjate vastuväite, mille kohaselt jahitegevus sai alguse Sadala jahialal, kus üksnes haavati ulukeid, ning haavatud ulukid liikusid edasi Torma jahiseltsi alale. Maakohus ei ole nimetatud väidet jätnud tähelepanuta, vaid on analüüsinud väitega seoses olevaid tõendeid vaidlustatud otsuse p-des 7 ja 9. Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga tõenditele ning leiab, et puudub alus tõendite ümberhindamiseks. Maakohus on õigustatult tõendeid hinnates asunud seisukohale, et kostjad alustasid jahti vaidlusalustele loomadele Torma jahipiirkonnas. Siinkohal ei ole maakohus tuginenud ainuüksi verejälgede puudumisele lumel (nagu väidavad kostjad apellatsioonkaebuses), vaid kohus on kõiki asjas olevaid tõendeid hinnates (sh jahipiirkondade kaardid – I kd tl 146-150; sündmuskoha vaatluse protokoll koos lisadega – I kd tl 20-26; täiendava sündmuskoha vaatluse protokoll I kd tl 27-40; tunnistajate Dora Kuke (kohtuistungi protokoll 08.06.2016 väärteoasjas), Ott Koppa (kohtuistungi protokoll 08.06.2016 väärteoasjas), Meelis Finki ((kohtuistungi protokoll 08.06.2016 väärteoasjas) ja Veiko Kõre (kohtuistungi protokoll 08.06.2016 väärteoasjas) ütlused) asunud seisukohale, et põdralehm ja põdrapull liikusid enne tabamuse saamist Torma jahipiirkonna alal ja kaugel eemal Sadala jahipiirkonnast (vt kohtuotsuse p 7).
9.Kostjate apellatsioonkaebuses esitatud seisukoha kohaselt on maakohus jätnud arvestamata kostjate ning tunnistajate Meelis Finki ja Kaido Kruusi ütlustega, kes kõik kinnitasid, et püüti saada ühendust Torma jahiseltsi esimehega. Maakohus on tunnistajate Meelis Finki ja Kaido Kruusi ütlusi hinnanud kohtuotsuse p-s 9. Kohtu seisukoht, et Torma jahiseltsi ei teavitatud haavatud ulukite liikumisest nende jahipiirkonda, on

kooskõlas asjas olevate tõenditega. Ka kostjad ei ole ise väitnud, et nad teavitasid Torma jahiseltsi, vaid tunnistaja Kaido Kruusi ütlustest nähtub, et ta püüdis helistada Veiko Kõrele, kuid ei saanud teda kätte. Seega isegi kui kostjad väidetavalt alustasid loomade jälitamist Sadala jahupiirkonnast Torma jahipiirkonna suunas, ei täitnud nad loomade jälitamisele eelnevat teavitamiskohustust ning rikkusid hea jahinduse tava.

10.Maakohus on õigesti asja lahendamisel kohaldanud materiaalõiguse normi ning kostjate vastupidine väide on alusetu. Apellatsioonkaebuses esitatud mõttekäik selle kohta, et maakohus on kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi, on arusaamatu. Maakohus on selgitanud kohtuotsuse p-s 10, et nõude alusnormid on JahiS sätted ning Vabariigi Valitsuse 23.05.2013 määrus nr 79 „Jahiuluki ebaseadusliku hukkamise või jahiuluki elupaiga hävitamise või kahjustamisega keskkonnale tekitatud kahju arvestamise alused ja kahjumäärad“. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga materiaalõiguse normi kohaldamise osas ning ei pea vajalikuks korrata maakohtu põhjendusi. Seda, kas kostjate käitumises esineb rikkumist vabandavaid asjaolusid VÕS § 103 lg-te 1 ja 2 mõttes, on maakohus hinnanud kohtuotsuse p-s 9. Seega on ebaõige kostjate väide, et maakohus ei ole võtnud seisukohta selle kohta, kas kostja II suhtes esinevad VÕS §-s 103 sätestatud rikkumise vabandatavuse eeldused.
11.Alusetu on apellatsioonkaebuses esitatud väide, et kohtuotsusest ei selgu, milles seisnes kostja II poolt keskkonnale põhjustatud kahju. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud kohtuotsuse p-s 9, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid.
12.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis menetluskulud ringkonnakohtus jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostjate kanda. Hageja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ja ringkonnakohus jätab menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke

/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi

/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 14.07.20262-26-114762/3Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 13.07.20262-23-116107/17Harju Maakohus Tallinna kohtumaja