Tsiviilasja number
2-06-36002
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Eesistuja Reet Allikvere, liikmed Ulvi Loonurm ja Urmas Reinola
Otsuse tegemise aeg ja koht
29.02.2008, Tallinn
Tsiviilasi
Merilyn Kelleri hagi Argo Otsa vastu 23 190 krooni saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 03.10.2007 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Argo Otsa apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Merilyn Keller (IK xxxxxxxxxxx, elukoht x), esindaja adv Aavo Aadli; Kostja Argo Ots (IK xxxxxxxxxxx, elukoht x)
Tühistada Pärnu Maakohtu 03.10.2007 otsus ja saata asi uueks arutamiseks samale kohtule. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada vandeadvokaadi vahendusel kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättetoimetamisest.
Asjaolud ja menetluse käik Pooltevaheline kooselu kestis umbes kaks aastat 2005 novembrikuuni ning poolte vahel oli suuline kokkulepe igapäevaste kulude kandmiseks võrdsetes osades. Kuna kostja oli pidevas rahahädas, finantseeris hageja nii ühiseks kasutamiseks mõeldud kui ka kostja
isiklikuks tarbeks mõeldud oste, pidades kulude osas arvestust. 19.08.2005 vormistasid hageja ja kostja võlakirja, mille kohaselt kohustus kostja hiljemalt 02.02.2006 hagejale tasuma 12 000 krooni. Jaanuaris 2006 vormistasid pooled teise võlakirja, mille kohaselt kostja kohustus hiljemalt 01.07.2006 hagejale maksma 11 190 krooni. Nimetatud kohustused kahe võlakirja järgi kinnitas kostja oma allkirjadega võlakirjadel. Nimetatud võlakirjade näol on tegemist võlatunnistusega võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 mõttes, millega on loodud iseseisvad kohustused, milliste olemasolu on kostja tunnistanud. Kuna kostja on endale võetud kohustusi rikkunud, jättes võlakirjades nimetatud summad tähtaegselt tasumata, siis nõuab hageja kostjalt VÕS § 76 lg 1, § 100, § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel kokku 23 190 krooni. Kostja eitas hagejaga kokkuleppeid kulude jagamise osas. Tõele ei vasta hageja väide kostja pideva rahahäda kohta, kuna kostja käis tööl ning hoopis hageja oli kodune. Seega kogu pere sissetulek oli kostja töötasu ning hageja ei ole finantseerinud nii ühiseks kasutamiseks mõeldud kui ka kostja tarbimiseks mõeldud oste. Kuna hageja väitel kestis kooselu 2005 novembrikuuni, siis puudus kostjal igasugune vajadus hagejalt peale kooselu lõppu raha laenata. Ka ei ole kostja pidanud mingit kuludokumentidele põhinevat kuluarvestust. Nõude aluseks olevad võlakirjad on koostatud hageja poolt ning kostja allkirjad nendel on saadud pettuse teel. Kostja võis mingil hetkel olla raskes joobes, mida hageja ilmselt ära kasutas. Esimese astme kohtu otsus Maakohus rahuldas hagi ja mõistis välja Argo Otsalt Merilyn Kelleri kasuks 23 190 krooni ning jättis menetluskulud kostja kanda. Tunnistaja K.Vi ütlustest nähtub, et kostja tunnistas võlgnevust, põhjendades mittemaksmist rahaliste raskustega. Sama kinnitas hageja vande all ning nii hageja kui ka tunnistaja K. Vi ütluste kohaselt andis kostja lubadusi võlgnevuse tasumiseks. Kostja tunnistas ka ise kohtuistungil, et hageja on temalt võlga nõudnud ning ta on lubanud maksta. Tähtsust ei oma poolte vastastikune kriitika teise poole vähese panuse kohta pere ülalpidamisel. Tõendamist leidis, et poolte kooselu ajal ei olnud nende materiaalsed võimalused head, kuna hageja ei töötanud üldse ning hageja ja tema ema kinnitusel toetas rahaliselt peret põhiliselt hageja ema K. V. Kuigi kostja töötas, oli ka tema töötasu miinimumlähedases määras. Hagiavalduse kohaselt vormistati just pooltevahelise kulude võrdse jaotamise kokkuleppe kinnituseks vastavad võlakirjad, mis kajastavad poolte kooselu ajal tekkinud kostja võlgnevust hageja ees kokku 23 190 krooni. Nimetatud võlakirjad vormistati laenulepinguna, kus fikseeriti lisaks laenusummadele ka tagasimakse tähtaeg. Hageja kinnitusel mõlemad võlakirjad allkirjastas kostja, kuid viimane andis selles osas vastuolulisi seletusi. Nii avaldas kostja, et ei ole enda allkirjades võlakirjadel kindel, leides sarnasust oma allkirjale 19.08.2005 võlakirjal. Samas kinnitas kostja, et mingisugusele paberile ta siiski alla kirjutas ning selliselt rääkis ta asjast ka tunnistajana ütlusi andnud T.A. Ekspertiisiaktist nr DK-0115-07/2430 nähtub, et ka ekspert jõudis arvamusele, et 19.08.2005 võlakirjal on tõenäoliselt kirjutatud allkiri kostja poolt. Samas ei ole ekspert välistanud võimalust, et ka teisel võlakirjal on kostja allkiri. Kostja on oma kahtlustustes paljasõnaline. Pooltevaheliste võlakirjade näol on tegemist võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, kuna antud kahe võlakirjaga on tunnistatud kostjapoolse kohustuse olemasolu hageja ees, mida võib vormistada laenuna VÕS § 396 lg 2 alusel. Kostja ei ole tõendanud, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Isegi juhul, kui teisel võlakirjal ei ole kostja allkiri, ei ole ta võlgnevusele sisulisi vastuväiteid esitanud ning ei ole eitanud, et on väljaspool kohtumenetlust ka hagejale võlgnevust tunnistanud. Põhjendatult on hageja tuginenud VÕS §
2(4)
76 lg 1, § 100, § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 sätetele, millest lähtudes tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ning kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse, sealhulgas raha maksmise kohustuse, täitmist. Kostja leidis täiendavalt, et tema allkiri on sattunud võlakirjadele pettuse teel, kuid milles pettus avaldub, vastuväidetest ei selgu. Kostja küll täpsustas, et allkirju võis ta anda sügavas alkoholijoobes, kuid selles osas ei saa olla tõendiks üksnes asjaolu, et kostjal oli probleeme alkoholi liigtarvitamisega. Kostja ei ole vaidlusaluseid võlakirju vaidlustanud TsÜS-s sätestatud korras, mistõttu tuleb kostja vastavad vastuväited jätta tähelepanuta. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi jätta rahuldamata. Maakohus hindas ebaõigesti esitatud asjaolusid ja tõendeid. Vastavalt VÕS § 30 lg-le l on võlatunnistuseks leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Hageja kinnitas korduvalt, et tema poolt võlakirjade koostamisel kostjale 12 000 krooni ja 11 190 krooni üle antud ei ole. Nimetatud summad pidid väljendama poolte varasema kooselu ajal tekkinud kostja võlgnevust. Poolte varasema kooselu ajal tekkinud kulude jagamise kokkuleppe ja sealt tekkinud võlgnevuse osas arvestas maakohus ainult hageja ja tema ema ütlustega. Asja materjalidega ei ole tõendatud ning ei ole ka eluliselt usutav, et kaks noort inimest kooselu alustades lepivad kokku kulude arvestuses, mis põhineb nö kviitungite ja tšekkide korjamises. Kostja ei kinnita sellise kokkuleppe olemasolu ning hageja poolt väidetud arvestuse pidamist. Kohtuotsuse põhjendused ei vasta kogutud tõenditele. Tuginedes eksperdiarvamusele ja sellele lisatud hindamisskaalale saab öelda, et tl 32 olevale võlakirjale on suure tõenäosusega alla kirjutanud keegi teine isik ning tl 33 oleva allkirjaga seoses viitab ekspert küll tõenäosusele, kuid kategooriliselt jaatavat vastust ekspert anda ei saanud. Vastupidiselt kohtuotsuses märgitule ei seadnud kostja eksperdiarvamust kahtluse alla. Samas on hageja selgelt öelnud, et ei ole nõus eksperdi otsusega. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta kohtuotsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Pärnu Maakohtu 03.10.2007 otsus tuleb tühistada tõendite ebaõige hindamise ja materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu. Maakohus on leidnud, et hageja poolt oma nõude tõendamiseks esitatud kaks tõendit, milledes kostja Argo Ots tunnistab laenu võtmist hagejalt summas 11190,00 krooni ja 12000,00 krooni, on võlatunnistused VÕS § 30 mõttes ja sellel alusel hagi rahuldanud (t.l.32,33). Maakohus on aga jätnud tähelepanuta, et mitte igasugune võlatunnistus ei ole konstitutiivne, s.t VÕS § 30 ei reguleeri kõiki võimalikke võla tunnistamise vorme. Võimalik on ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Sellise võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Lisaks katkestab sellise võlatunnistuse andmine TsÜS § 158 järgi nõude aegumise. Võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega, st võlatunnistus on kausaalne (aktsessoorne). Kui on tühine tehing, millest 3(4)
tuleneb põhikohustus, on tühine ka deklaratiivne võlatunnistus. Sellise võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub esmajoones VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises laenuna. Maakohus on hagi rahuldanud just VÕS §-de 30 ja 396 lg 2 alusel, kuid ei ole asjas tuvastanud, kas tehing, millest tuleneb põhikohustus, on kehtiv. Kostja eitab sellise põhikohustuse tekkimist üldse. Hageja ei ole aga kohtule esitanud tõendeid, millise lepingu alusel väidetav võlg on tekkinud, st pole esitanud tõendeid, millest nähtuks võla olemus ja suurus. Maakohus pole poolte tähelepanu eelmenetluses nimetatud asjaoludele ka juhtinud, millega on jätnud täitmata eelmenetluse ülesanded TsMS § 392 lg 1 p 1,2, 3 alusel. Maakohus on jätnud tuvastamata poolte tahte kahe dokumendi (t.l.32,33) vormistamisel ja alusetult eeldanud, et igasugune võla tunnistamine on sõltumatu põhikohustusest. Poolte tahet luua just konstitutiivne kohustus või senine kohustus asendada, peab tõendama võlausaldaja. Vastasel juhul tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Seega on maakohus VÕS § 30 kohaldanud, ilma et ta oleks seda põhjendanud. Ülaltoodu alusel tuleb asi saata uueks arutamiseks maakohtule TsMS § 656 lg 1 p 5 alusel. Kuivõrd maakohus ei ole tuvastanud asja lahendamiseks vajalikke asjaolusid, osaliselt on teinud seda ebaõigesti ja ei ole andnud õiguslikku hinnangut poolte väidetele, siis tuleb asi saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Asja uueks arutamiseks saatmine samale maakohtule on põhjendatud muuhulgas sellega, et laiaulatusliku tõendite kogumise ja hindamise juures, samuti uute faktiliste asjaolude tuvastamisel peab olema pooltele tagatud põhiseaduse §-ga 24 lg 5 ja TsMS §-ga 688 lg 3 ja 4 antud edasikaebeõigus kohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude vaidlustamiseks. Menetluskulud tuleb esimese astme kohtul jaotada vastavalt asja uue sisulise läbivaatamise tulemusele.
R. Allikvere
U. Loonurm
U. Reinola
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.