Ühinguõigus › Kinnistusraamatu asjad

omanikuna kinnistusraamatusse vastavalt asjaõigusseaduse (AÕS) § 65 lg-le 1, vaid soovib kinnistut võõrandada kolmandale heausksele isikule. Sellest tulenevalt on hageja oma õiguste kaitseks sunnitud esitama hagi AÕS § 65 lg 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 alusel tuvastamaks kostja kohustust anda nõusolek kinnistusraamatu kande parandamiseks.

notariaalses vormis.

tehingu tühistada, kui 1) eksimuse põhjustasid tehingu teise poole poolt teatavaks tehtud asjaolud või asjaoludest teatamata jätmine, kui asjaolude teatavakstegemine oli vastavalt hea usu põhimõttele nõutav; 2) tehingu teine pool teadis või pidi eksimusest teadma ja eksinud poole eksimusse jätmine oli vastuolus hea usu põhimõttega; 3) tehingu teine pool lähtus tehingu tegemisel samadest ekslikest asjaoludest, välja arvatud juhul, kui teine pool oleks asjaoludest õiget ettekujutust omades võinud eeldada, et eksinud pool oleks eksimusest teades tehingu siiski teinud. TsÜS § 92 lg 1 järgi on eksimus ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest ja lg 2 järgi on tehing tehtud olulise eksimuse mõjul, kui eksimus tehingu tegemisel oli sellise tähtsusega, et tehingu teinud isikuga sarnane mõistlik isik ei oleks samasuguses olukorras tehingut teinud või oleks selle teinud oluliselt teistsugustel tingimustel. Kohus oli seisukohal, et hageja vande all antud seletust eksimuse kohta ei saa täies ulatuses usaldusväärseks pidada, sest see on vastuolus 05.03.2006 kohtule saadetud pöördumisega, tunnistaja P. P ütlustega ja kostja vande all antud seletustega. Põhjendamatud on hageja väited selles, et tal ei olnud põhjust kinkida kostjale kinnistut, mille väärtus on vähemalt 960 000 krooni. VÕS § 259 lg 1 tulenevalt ei ole kingitava kinnistu väärtus oluline, sest vara antakse kingisaaja omandusse tasuta. Kinnistu väärtus määratakse lepingus poolte tahteavalduse alusel ega pea olema vastavuses kinnistu turuväärtusega. Lepingus määratud väärtuse ja kinnistu turuväärtuse vahe olemasolu ei tõenda, et hageja sõlmis lepingu eksimuse mõjul. Pealegi ei ole tõendatud, et kostja teadis või pidi teadma, et kinnistu turuväärtus on vähemalt kolm korda suurem lepingus märgitud vara väärtusest. Kostja seletuse kohaselt sai vara väärtus kinkelepingus määratud poolte kokkuleppel, kostja lähtus väärtuse määramisel sellest, et oli mõni aeg enne vaidlusaluse kinkelepingu sõlmimisest saanud isalt kinkelepingu alusel kinnistu, millel asusid talu ja kommunikatsioonid, selle vara väärtuseks oli kinkelepingus samuti 300 000 krooni.

tühisuse kohta AÕS § 641 ning TsÜS § 77 lg 3 ja § 83 lg 1 järgi. Seadusest ei tulene, et TsÜS § 98 lg-s 1 sätestatud avaldus peab olema tehtud samas vormis kui tehing, mille tühistamisele avaldus on suunatud. Tehingu tühistamise avaldus on ühepoolne kujundusõigus, mida teostatakse tahteavaldusega teisele poolele seaduses ettenähtud tähtaja jooksul. Tahteavaldusel ei ole eraldi vorminõudeid. Tehingu tühistamise avaldus ei ole asjaõigusleping AÕS § 641 tähenduses ega lepingu muutmine TsÜS § 77 lg 3 tähenduses. Kuivõrd tehing ei näe ette kinkelepingu tühistamise avaldusele kohustuslikku vormi, ei pea avaldus ega ka advokaadi volikiri olema notariaalselt tõestatud. Ühtlasi pidas kohus vajalikuks märkida, et tulenevalt TsÜS § 69 lg-st 2 tuleb kinkelepingu tühistamise avaldus lugeda kostja poolt kättesaaduks 27.02.2006, mil kostjale väljastati tema elukohas hagimaterjalid ja kostjal oli mõistlik võimalus kinkelepingu tühistamise avaldusega tutvuda. Poolte seletustega kohtuistungil on tõendatud, et hageja oli teadlik kostja elukoha muutumisest peale kinkelepingu sõlmimist, pooled olid igapäevases telefonisuhtluses, mistõttu ei saa tühistamisavaldust lugeda kättetoimetatuks kostjale kinkelepingus märgitud aadressil. Apellatsioonkaebuse põhjendus

tunnistaja P. P ütlustele asus kohus seisukohale, et kinkelepingu sõlmimise ajal soovis hageja kinkida kostjale terve kinnistu (38,6 ha). Sellest seisukohast tulenevalt on kohus järeldanud, et kinkeleping vastas hageja tahtele ega olnud sõlmitud olulise eksimuse mõjul. Hageja leiab, et sellise järelduse tegemisel ei ole kohus tõendite hindamisel järginud TsMS § 232 lg 1 nõudeid. Tõendite nõuetekohasel hindamisel pidanuks kohus asuma seisukohale, et hageja 05.03.2006 kirjalikku avaldust ei saa tõendina arvestada, kostja seletused ei ole usaldusväärsed (kostja-poolne hageja mõjutamine) ning alust hageja seletuse usaldusvääruses kahtlemiseks ei ole. Tunnistaja P. P ütlused kinkelepingu sõlmimise asjaolude kohta ei saa lükata ümber hageja väidet oma tegelikust tahtest kinkelepingu eseme osas, kuivõrd notariaalse lepingu sõlmimise kord iseenesest ei saa välistada ühe lepingupoole eksimust faktiliste asjaolude suhtes. Kohus on kohaldanud ebaõigesti TsÜS § 75 lg 1, mis käsitleb tahteavalduse tõlgendamist. Antud õigusnorm ei kuulu käesolevas tsiviilasjas kohaldamisele, kuivõrd vaidlust tahteavalduse tõlgendamise üle poolte vahel ei ole. Hageja tahteavaldus on 20.10.2005 kinkelepingus väljendatud üheselt ning hagi aluseks ei ole väide, et seda tahteavaldust tuleb tõlgendada mingisugusel konkreetsel viisil. Hagi aluseks on tehingu tühistamine eksimuse tõttu (TsÜS § 92) ning antud juhul ei ole kinkelepingu tõlgendamine hagi alusega mingis puutumuses. Asjaolu, et 20.10.2005 kinkelepingut saab tõlgendada üksnes selliselt, et kinkelepingu esemeks oli terve kinnistu (mitte hageja soovile vastav kinnistu osa), on väljaspool kahtlust ning vastupidist pole kumbki pool menetluses väitnud. Vaidlus käib selle üle, kas 20.10.2005 kinkeleping, mis sisaldas ainult üheselt tõlgendatavat poolte tahteavaldust, sõlmiti olulise eksimuse mõjul või mitte. Selles vaidluses TsÜS § 75 lg 1 kohaldatav ei ole. Seega on kohus otsuse tegemisel materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud.

selle üle ei vaielnud, ei ole hinnatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena, nagu väidab apellant. Tegemist on tehinguid reguleeriva üldnormiga, mille arvestamine ei ole viga. Isiku tegeliku tahte väljaselgitamiseks, välistamaks ebaõiget ettekujutust tehingu tegelikest asjaoludest, on vajalik tahteavaldust analüüsida. Kohtule esitatud tõenditest võib järeldada, et tehingut tõestanud notar on seda ka teinud. Asja materjali põhjal ei ole ringkonnakohtul võimalik teha maakohtust erinevat järeldust ega tuvastada hageja eksimust TsÜS § 92 tähenduses. Kuna ringkonnakohus ei pea vajalikuks faktiliste asjaolude uut tuvastamist, siis tulenevalt TsMS § 652 lg 1 p-st 1 lähtus ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel esimese astme kohtus tuvastatud faktilistest asjaoludest.

Ü.Jänes

G.Kivinurm

M.Klaar

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.