Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

MAAKOHTU LAHEND

Õige on kostja väide, et VÕS § 1132 lg-d 1 ja 6 ei kehtinud lepingu sõlmimise ajal. Kohus nõustus aga hagejaga, et kostja on kaotanud õiguse nõuda leppetrahvi laenulepingu p 6.7 alusel. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta on leppetrahvi õigel ajal nõudnud, samuti seda, et tal oleks seoses vara kindlustamata jätmisega kahju tekkinud. Laenulepingu p 7.5 järgi on viivise määr 0,5% päevas. Tegemist ei ole tüüptingimusega, seega on tingimus kehtiv. Arvestades viivise määra ja hageja isikut, võiks kõne alla tulla viivise vähendamine, kuid hageja ei ole vastavat taotlust esitanud ning kostja ei ole hoiatuses viivist nõudnud, mistõttu kohus ei analüüsinud viivise vähendamise võimalusi. Isegi kui kostja rikkus laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei annaks see alust sundtäitmist lubamatuks tunnistada, kuna hageja ei ole esitanud rikkumisest tuleneda võivat kahju hüvitamise nõuet kostja rahalise nõudega tasaarvestamiseks ega muid vastunõudeid. Sundtäitmine ei ole lubamatu põhjusel, et täitmisteadet ei ole võlgnikule kätte toimetatud. Täitemenetlus tuleb lugeda alanuks, kuna hageja oli täitemenetlusest teadlik. Nii põhivõlgnik kui hageja on viibinud korteri arestimise juures. Lisaks ei oma sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude puhul täitmisteate kättetoimetamise fakt tähtsust, seda oleks võimalik vaidlustada, esitades kaebuse kohtutäituri tegevuse peale. Täitmisteate kätte toimetamata jätmine ei mõjuta nõude sisu, selle olemasolu ja võimalust seda täitemenetluses sisse nõuda.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

tagajärjeks on muude täitetoimingute tühisus. Kohus peab omal algatusel kontrollima, kas võlgnikule toimetati kätte täitmisteade, hoolimata eelnevast kaebuse esitamisest kohtutäituri tegevuse peale (3-2-1-45-09, p 19). Samuti on Riigikohus leidnud (3-2-1-142-15, p 17), et kuigi vaidlus täitedokumendi puudumise üle lahendatakse üldjuhul TMS § 217 lg 1 alusel esitatud kaebusega kohtutäituri otsuse või tegevuse peale, saab erandkorras sellist vaidlust lahendada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi raames. Menetlusökonoomia põhimõttega kooskõlas oleks lahendada kõik hageja vastuväited sundtäitmise osas korraga ja ühes menetluses; 4) on põhjendamatu kohtu järeldus, et isegi kui kostja rikkus laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei anna see alust sundtäitmist lubamatuks tunnistada, kuna hageja ei ole esitanud rikkumisest tuleneda võivat kahju hüvitamise nõuet kostja rahalise nõudega tasaarvestamiseks ega muid vastunõudeid. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu põhivõlgnikule tekkinud kahju hüvitamise nõue on esitatud hagiavalduse p-s 2.4.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on asja lahendamisel rikkunud selgitamiskohustust, mis on toonud kaasa ebaõige kohtulahendi. Vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 peab hagimenetluses kumbki poolt tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Antud juhul tugines hageja lepingu tühisusele ja sellest tulenevalt oli hageja kohustuseks tõendada tühisuse aluseks olevat asjaolu, st seda, et ta oli 25.06.2014 lepingu sõlmimise ajal piiratud teovõimega (või otsusevõimetu). Kuivõrd maakohus leidis, et hageja esitatud tõenditest ei piisa 25.06.2014 lepingu tühisuse tuvastamiseks, oli maakohtul TsMS § 392 lg-s 1 sätestatud selgitamiskohustusest tulenevalt kohustus selgitada hagejale täiendavate tõendite esitamise võimalust. Asja materjalidest nähtuvalt maakohus seda teinud ei ole. TsÜS § 8 lg-st 2 tuleneb, et alla 18-aastasel isikul (alaealisel) ja isikul, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida, on piiratud teovõime. Täisealise isiku piiratud teovõime mõjutab isiku tehingute kehtivust üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. Nimetatud säte kohaselt täisealise isiku piiratud teovõime mõjutab isiku tehingute kehtivust üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. Ulatuses, milles isik oma tegudest aru saab ja suudab neid juhtida, tema teovõime piiratud ei ole. Seega tuleb tehingute puhul, mille osas on tekkinud kahtlus, kas inimene on nende tegemisel teovõimeline või mitte, selgitada välja, kas konkreetse tehingu osas on teovõime olemas või mitte. Eelnevast järelduvalt on ebaõige hageja seisukoht, et 21.09.2016 määrusest, millega hagejale määrati eestkostja, piisab hageja teovõimele hinnangu andmisest 25.06.2014, mil sõlmiti hüpoteegi seadmise leping ja tagatiskokkuleppe. Riigikohus on 13.04.2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11 asunud seisukohale, et juhtudel, kus maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluse selgitamiskohustust (TsMS § 328 lg 2, § 329 lg 3, § 351 lg 2, § 392 lg 1 p-d 1-4), on põhjendatud asja saatmine TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi uueks arutamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumist. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus selgitama hagejale tõendamisele kuuluvaid asjaolusid ning andma hagejale võimaluse taotleda täiendavate tõendite esitamist, mille alusel on võimalik tuvastada vaidlusaluse tehingu tühisus (TsÜS § 11 või § 13). Põhjendatud võib olla kohtupsühhiaatriaekspertiisi määramine. Juhul, kui hageja oli 25.06.2014 teo- ja otsusevõimeline, peab maakohus hindama hageja ülejäänud väiteid, mh seda, kas kinnisasja arestimine võis olla tühine TMS § 55 lg 2 järgi.

/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson

/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke

/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.