Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

MAAKOHTU LAHEND

VÕS § 334 lg 2 2. lause alusel ei vastuta üürnik asja hariliku kulumise, halvenemise ja muutuste eest, mis kaasnevad asja lepingujärgse kasutamisega. Sama paragrahvi lõige 4 sätestab, et kokkulepe, mille kohaselt üürnik enne üürilepingu lõppemist kohustub üürilepingu lõppemisel maksma muud kui võimalikku kahjuhüvitist, on tühine. Viimasest sättest tuleneb, et lepingus sisalduv tingimusteta kokkulepe 15 000 krooni tasumise kohta laudade kulumi eest on tühine. Hageja ei saa ka seaduse alusel, väljaspool nimetatud kokkulepet, laudade kulumi hüvitamist nõuda, sest seaduse kohaselt ei vastuta üürnik asja hariliku kulumise eest, mis kaasneb asja lepingujärgse kasutamisega. Nii laudade kasutamist piljardi mängimiseks kui ka laudade ülesseadmist ja mahavõtmist lepingu alustamisel ja lõpetamisel tuleb pidada seaduse mõttes asja lepingujärgseks kasutamiseks.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. TsMS § 633 lg 3 p 1 tulenevalt tuleb apellatsioonkaebuses märkida, missuguse asjaolu on esimese astme kohus ebaõigesti või ebapiisavalt tuvastanud. TsMS § 652 lg 3 p 1 kohaselt tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtus tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti ja tõend, mida esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta. Kuna hageja ei ole palunud eeltoodud asjaolu tuvastada ega hinnata, ei saa ta sellele ka apellatsioonimenetluses tugineda. Lisaks olid pooled lepingu lõpetamise etteteatamistähtaja järgimata jätmise eest leppinud kokku leppetrahvi 5000 krooni. Kohus on selles osas hagi rahuldanud. On ebamõistlik nõuda samadel põhjendustel veel 15 000 krooni tasumist. Lepingus ei ole märgitud, nagu tuleks see katte kulumi eest tasuda juhul, kui leping lõpetatakse varem, kui hageja oli enda ettekujutuse järgi arvestanud. Asjaolu, et kohus rahuldas hagi teistel alustel, kui pooled välja tõid, ei tähenda, et kohus oleks menetlusnormi rikkunud. Õigusnorm ei ole asjaolu. TsMS § 436 lg 7 sätestab sõnaselgelt, et kohus ei ole seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Jääb selgusetuks, millisest osundatud Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-70-05 punktist apellant vastupidise välja luges. Tulles tagasi eespool käsitletu juurde, mille kohaselt põhistab apellant oma nõuet esmakordselt asjaoluga, et leping öeldi üles liiga vara, siis ka selle kohta on samas lahendis asutud seisukohale, et kohus on TsMS § 229 kohaselt seotud nõudega ja selle aluseks olevate asjaoludega. Otsuse tegemisel saab kohus aluseks võtta vaid neid asjaolusid, mida menetlusse on toonud pool oma nõude või vastuväite alusena.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

tulenevalt VÕS § 334 lg 4, mille kohaselt tühine on kokkulepe, millega üürnik enne üürilepingu lõppemist kohustub üürilepingu lõppemisel maksma muud kui võimalikku kahjuhüvitust. Apellandi tõlgendus nimetatud sättele, et poolte tahe oli tagada üürileandjale üürniku suhtes kindlus erandjuhtudeks ja kuna leping oli suunatud pikaajalisele koostööle, siis jäi üürileandja ilma eeldatavast tulust ning nimetatud summa lepiti kokku, katmaks sisuliselt saamata jäänud tulu, ei ole veenev ega õige. VÕS § 29 sätestab lepingu tõlgendamise üldreeglid. Lõike 1 kohaselt lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Vaidlusaluses lepingus on pooled kokku leppinud tasumisele kuuluva summa laudade kulumi eest. Maakohtule esitatud kirjalikes dokumentides ei ole pooled sisustanud nimetatud lepingu punkti kui kahjuhüvitist (saamata jäänud tulu katteks). Ka vastustaja ei nõustu apellandi sellise tõlgendusega. Ringkonnakohus leiab, et poolte varasem käitumine, sh kirjalike dokumentide vahetamine, ega ka vaidlusaluse punkti sõnastus, ei anna alust tõlgendada lepingut teisiti, kui seda on teinud maakohus – poolte ühine tahe oli hüvitada laudade kulum, mis sai tekkida pikaajalisest kasutamisest. VÕS § 271 kohaselt kohustub üürileandja andma üürnikule kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu. Seega kasutusse antud asja tavapärast kulumit ei saa defineerida üürisuhte puhul kahjuna. VÕS § 334 lg 2 viimane lause kohaselt ei vastuta üürnik asja hariliku kulumise, halvenemise ja muutuste eest, mis kaasnevad asja lepingujärgse kasutamisega. Tegemist ei ole mitteeluruumi üürilepingute puhul imperatiivse sättega, seega võisid pooled kokku leppida ka teisiti, samas tuleneb VÕS § 334 lg 4, et selline kokkuleppe on tühine, kui tavapärase kulumi hüvituses lepitakse kokku enne lepingu lõpetamist. Ringkonnakohus leiab, et kuna kokkuleppe tühisus tuleneb seaduse imperatiivsest normist, siis jättis maakohus põhjendatult arvestamata asjaolu, et kostja võttis haginõude kulumi osas õigeks 1500 kr ulatuses (tl 25).

Üllar Roostoja

Egon Konsand

Andra Pärsimägi

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.