lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/3-2-1-27-07

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudRiigikohus · 18.04.2007

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-2-1-27-07
Asja liik
Tsiviilasi
Kuulutamise aeg
18.04.2007
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
2121
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Viidatud sätted

Riigi Teataja
VÕS § 1056 lg 1, 2, 3Vastutus suurema ohu allikaga tekitatud kahju eestVÕS § 1044 lg 3Muul alusel esitatavad nõudedTsMS § 351Asjaolude väljaselgitamine kohtuistungilTsMS § 370Nõuete paljusus hagisTsMS § 392Eelmenetluse ülesandedTsMS § 442 lg 8Otsuse sisuTsMS § 691Riigikohtu pädevus kassatsioonkaebuse lahendamiselVÕS § 101 lg 1Õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise korral

Hilisemad lahendid, mis sellele viitavad (41)

lahend.ee
2-24-15029/19Harju Maakohus Tallinna kohtumaja02.07.20252-19-17862/39Viru Maakohus Narva kohtumaja10.06.20252-20-5567/113Viru Maakohus Rakvere kohtumaja30.09.20242-23-6340/21Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium17.05.20242-23-6340/19Tartu Maakohus Tartu kohtumaja08.01.20242-20-13636/30Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium29.09.2023

Lahendi tekst

Riigi Teataja

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev

RESOLUTSIOON

Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-27-07 Tartu, 18. aprill 2007. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu T. J hagi mittetulundusühingu T vastu 30 000 krooni suuruse kahjuhüvitise saamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 2-04-778 T. J kassatsioonkaebus Hageja T. J (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Vahur Krinal Kostja mittetulundusühingu T (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Marti Hääl 19. märts 2007. a, kirjalik menetlus

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2006. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.T. J esitas mittetulundusühingu T vastu hagi 30 000 krooni saamiseks. Hagiavalduse kohaselt osales hageja kostja korraldatud ratsamatkal. Kuigi kostja esindaja kinnitas, et tema hobused on treenitud ja matkarada kergeastmeline, hakkas hageja juhitud hobune matka ajal ootamatult galopeerima, mistõttu hageja kukkus hobuse seljast ja sai tervisekahjustuse. Hagejal diagnoositi lülisamba nimmeosa ja vaagna hulgimurrud. Ta viibis pikka aega haiguslehel. Hageja nõudis kostjalt 30 000 krooni hüvitamist, millest 18 231 krooni on hageja tervisele tekitatud kahjuga seotud otsesed kulutused ja 11 769 krooni hagejal saamata jäänud palgatulu. Hageja leidis, et kostja vastutab loomapidajana võlaõigusseaduse (VÕS) § 1060 alusel ratsamatkal juhtunud õnnetuse tagajärjel hagejale tekkinud kahju eest.
VÕS § 1045 lg 1Kahju tekitamise õigusvastasus
VÕS § 1060Loomapidaja vastutus
VÕS § 139 lg 3Kahjustatud isiku osa kahju tekkimisel
VÕS § 24 lg 3Lepingupoolte kohustuste sisu
VÕS § 35Tüüptingimuse mõiste
VÕS § 42 lg 3Tüüptingimuse tühisus
2-22-9586/9
Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
19.01.2023
2-20-13636/22Harju Maakohus Tallinna kohtumaja22.02.2022
2-18-6236/53Harju Maakohus Tallinna kohtumaja17.01.2022
2-19-7379/61Riigikohtu tsiviilkolleegium26.10.2021
2-21-2693/6Harju Maakohus Tallinna kohtumaja05.04.2021
2-20-2086/25Tartu Maakohus Võru kohtumaja Põlvas11.12.2020
2-18-9966/68Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium20.11.2020
2-18-5278/51Riigikohtu tsiviilkolleegium04.12.2019
2-16-13226/27Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium22.11.2017
2-15-19242/69Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja04.07.2017
2-16-13226/18Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja22.05.2017
2-13-3996/50Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium08.02.2016
2-15-1896/15Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium14.10.2015
2-11-50806/113Viru Maakohus Narva kohtumaja12.11.2014
2-13-43075/11Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja20.06.2014
2-12-45320/19Tallinna Ringkonnakohus17.12.2013
2-13-28837/11Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja13.12.2013
2-08-60140/69Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium29.10.2013
3-2-1-103-13Riigikohus16.10.2013
2-12-45320/12Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja20.09.2013
2-13-11014/36Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja31.05.2013
3-2-1-21-13Riigikohus10.04.2013
2-11-36838/41Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium26.11.2012
2-08-60140/41Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja06.11.2012
2.Kostja vaidles hagile vastu. Ta leidis, et ta ei vastuta tekkinud kahju eest, kuna andis hobuse hageja valdusse viimase soovil. Hageja pidi arvestama võimaliku kukkumisega ning võttis endale riski vabatahtlikult. Kostja tegevuse ja saabunud tagajärje vahel puudub põhjuslik seos, sest hageja oli ohu allikat valitsenud isikuks.
3.Harju Maakohus rahuldas 30. juuni 2006. a otsusega hagi ning mõistis hageja kasuks kostjalt välja 30 000 krooni suuruse hüvitise. Maakohus tunnistas otsuse viivitamata täidetavaks 10 000 krooni osas. Maakohtu otsuse kohaselt vastutab loomapidaja looma tekitatud kahju eest VÕS § 1060 alusel sõltumata sellest, kas kahju põhjustanud tegu oli õigusvastane või mitte. Samuti ei oma tähtsust loomapidaja süü. Loomapidaja vastutus põhineb teadlikult ja tahtlikult enda peale võetud looma üle valitsemisel ja looma kasutamisest saadaval kasul. Kostja oli loomapidaja, ta rentis omanikelt hobuseid ja kasutas neid tulu saamiseks. Õige ei ole kostja väide, et kuna ta andis hobuse valduse üle

hagejale, vastutab hageja hobuse otsese valdajana temale tekkinud kahju eest. Kostja andis hobuse küll hageja faktilise võimu alla, kuid jäi ise ratsamatka saatjaks ja kontrollijaks. Seega ei läinud hobuse valdus hagejale üle. Hageja ja kostja vahel ei tekkinud rendisuhet. Järelikult jääb tekkinud kahju eest vastutajaks kostja. Kostja vastutust vähendavateks või välistavateks asjaoludeks oleks vääramatu jõud ja kannatanu tahtlus, kuid neid asjaolusid ei esine.

4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja väitis, et hageja ise põhjustas hobuse liikumise kiirenemise. Kuna hobuse vahetuks juhtijaks oli hageja ise, siis tuleks õnnetusjuhtumi puhul arvestada ka VÕS § 24 lg 3 punktis 5 sätestatud kohustuse täitmise sõltuvust teise lepingupoole käitumisest. Hobustega tegelemine seondub teatud mõistuspäraselt eeldatavate ohtudega. Hobusel kui transpordivahendil ja hobusega ratsutamisel on ilmsed suurema ohu allikale iseloomulikud tunnused. Kuna VÕS § 1060 sätestab vaid, et loomapidaja vastutab looma tekitatud kahju eest, siis on kohus asunud ekslikule seisukohale, et loomapidaja vastutus on praktiliselt absoluutne ning pole oluline, kas kahju põhjustanud tegu oli õigusvastane või mitte, kas loomapidaja oli süüdi või mitte. Oluline ei ole, kes oli hobuse valdajaks õnnetuse toimumise ajal. Oluline ja määrav on see, et õnnetuse toimumise ajal hageja ise vahetult juhtis hobust. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 8. novembri 2006. a otsusega maakohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendustest olenemata ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule, kuna maakohus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendanud. Ringkonnakohus leidis, et kuna maakohus tegi eelmenetluse toimingud puudulikult, siis ei ole välja selgitatud asja lahendamiseks vajalikud asjaolud ja ringkonnakohus ei saa ise uut otsust teha.
6.Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et praegusel juhul on tegemist looma tekitatud kahjuga ja loomapidaja süüst sõltumatu vastutusega (riskivastutusega) VÕS § 1060 mõttes. Hagejal tekkis kahju hobuse seljast mahakukkumise tõttu, kusjuures ta oli ise vabatahtlikult läinud hobusega ratsutama. Ebamõistlik on kohaldada loomapidaja riskivastutust juhul, kui kahjustatud isik on ennast vabatahtlikult loomast tulenevasse ohtu asetanud. Ratsutamine seondub teatud mõistuspäraselt eeldatavate ohtudega, millest kõige suuremaks ohuks on kukkumine, ning alates hetkest, mil hageja istus hobusele ja võttis hobuse oma kontrolli ja juhtimise alla, allus hobune hageja korraldustele, käskudele ja signaalidele ning kostjal oli võimatu sekkuda hobuse juhtimisse. Kuna hageja soovis ratsamatkal osaleda ja ise hobust juhtida lepingu alusel ning kostja seda võimaldas, ei saa hagejat lugeda VÕS § 1060 kaitsealas olevaks. Kuna hageja sai hobuse seljast kukkumisel kehavigastusi, on tal VÕS § 1044 lg 3 alusel õigus valida, kas esitada kahjunõue lepingu- või deliktiõiguse (VÕS §-d 1043,1045) järgi. Maakohus ei ole teinud eelmenetluse toiminguid korrektselt. Hageja ei ole välja toonud, milles pooled kokku leppisid, millised olid kostja kohustused ning millise neist jättis ta täitmata või täitis mittenõuetekohaselt. Maakohus peab TsMS § 392 alusel andma mõlemale poolele võimaluse oluliste asjaolude väljatoomiseks ja tõendamiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta maakohtu otsus jõusse. Ta leiab, et hobuse valitsejaks oli kostja ja hagi tuleb rahuldada VÕS § 1060 alusel. Kostja ei teinud midagi selleks, et kaitsta end hobuse kasutamisega seotud kahjulike tagajärgede eest. Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusnormi, kui leidis, et maakohus tegi eelmenetluse toimingud puudulikult. Maakohus tegi kõik endast oleneva asja õigeks lahendamiseks. Hageja esitatud väited on maakohtus tõendamist leidnud ja ilmselt ei muutu ka poolte seletused asja uuel läbivaatamisel üksikasjalikumaks.
8.Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Ta leiab, et VÕS § 1060 ei ole kohaldatav juhtudel, mil isik on ennast ise seadnud ohuolukorda, mis loomaga seotud tegevusest tuleneb. VÕS § 1060 sätestab, et loomapidaja vastutab looma tekitatud kahju eest. Praeguses asjas loom ei rünnanud hagejat ehk loom ei tekitanud hagejale mingit kahju. Loomapidajaks VÕS § 1060 tähenduses tuleb pidada isikut, kelle otseses valduses ja valitsemise all loom on. Loomapidaja peaks vastutama VÕS § 1060 alusel vaid juhul, kui tal oli võimalik kontrollida loomast lähtuvat riski. Kassatsioonkaebusest ei selgu, millist menetlusõiguse normi ringkonnakohus rikkus ja mis tõi kaasa ebaõige lahendi. Kostja möönab, et ringkonnakohus saatis asja esimesele astme kohtule tagasi põhjendamatult. Kui ringkonnakohus leidis, et nõuet ei saa VÕS § 1060 alusel rahuldada, oleks olnud põhjendatud lepingulise ja üldise deliktilise vastutuse asjaolude uurimine ja hagi lahendamine ka muul õiguslikul alusel. Nii lepingulise kui ka deliktilise üldvastutuse teemadel olid menetlusosalised korduvalt oma seisukohti väljendanud. Kuna hageja on jätkuvalt seisukohal, et asi tuleks lahendada VÕS § 1060 alusel, ja tema seisukoht tugineb kvalifitseeritud õigusabil, oleks ringkonnakohus pidanud ise asja lõpuni läbi vaatama ja hagi rahuldamata jätma.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis õigesti, et asjas ei tule kohaldada VÕS § 1060 ning et maakohus peab andma pooltele võimaluse esitada ja tõendada olulisi asjaolusid.
10.VÕS § 1056 lg 1 esimese lause järgi vastutab kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst, ohu allikat valitsenud isik. VÕS § 1056 lg 1 teise lause järgi vastutab suurema ohu allikat valitsenud isik kannatanu surma põhjustamise, talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise või tema asja kahjustamise eest, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 1056 lg 2 esimese lause järgi loetakse asja või tegevust suurema ohu allikaks, kui selle olemuse või selle juures kasutatud ainete või vahendite tõttu võib isegi asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamise korral tekkida suur kahju või võib kahju tekkida sageli. VÕS § 1056 lg 2 teise lause järgi, kui asjale või tegevusele sarnase ohu allika puhul on seadusega juba ette nähtud vastutus, sõltumata allikat valitsenud isiku süüst, eeldatakse, et asi või tegevus on suurema ohu allikas. VÕS § 1056 lg 3 sätestab, et riskivastutuse kohta VÕS 54. peatüki teises jaos sätestatu ei välista ega piira nõuete esitamist muul õiguslikul alusel, muu hulgas nõude

esitamist õigusvastaselt ja süüliselt tekitatud kahju hüvitamiseks. Kolleegium leiab, et VÕS § 1056 lg-d 1, 2 ja 3 kohalduvad üldsätetena kõikide suurema ohu allika valitseja riskivastutuse juhtude, sh VÕS §-s 1060 sätestatud loomapidaja riskivastutuse suhtes.

11.VÕS § 1056 lg 1 esimesest lausest järeldub, et VÕS § 1060 alusel järgneb vastutus üksnes juhul, kui VÕS § 1056 lg 1 teises lauses nimetatud kahjustused tekkisid loomapidamisele kui suurema ohu allikale iseloomuliku riski realiseerumise tõttu. Arvestada tuleb, et loomapidamine kui tegevus kätkeb endas mitmesuguseid riske ning et neist vaid osade tõttu peetakse loomapidamist suurema ohu allikaks. Seega ei järgne looma poolt kahju põhjustamisel alati loomapidaja vastutust VÕS § 1060 alusel. Näiteks ei ole alust kohaldada VÕS § 1060 ilmselt juhul, kui inimene komistab maas lamava looma otsa ja saab kukkudes kehavigastuse.
12.Lisaks sellele, et riskivastutus järgneb üksnes mingile asjale või tegevusele iseloomuliku kõrgendatud ohu tagajärjel, tuleb riskivastutuse õigustatud subjektide ringi määratlemisel silmas pidada VÕS § 1056 lg 1 esimesest lausest ja hea usu põhimõttest tulenevat riskivastutuse kaitseeesmärki. Riskivastutuse eesmärgiks on kolleegiumi arvates eriti ohtlikust asjast või tegevusest lähtuva iseloomuliku (kõrgendatud) ohu realiseerumise korral tagada kahju kannatanud isikule hüvitisnõue, sõltumata sellise ohu allikat (suurema ohu allikat) valitsenud isiku tegevuse õigusvastasusest ja süüst. Hea usu põhimõttest tulenevalt kaitstakse riskivastutusega eelkõige neid isikuid, kelle suhtes suurema ohu allika valitseja peab üles näitama hoolsuskohustust, mida tal aga suurema ohu allika olemusest tulenevalt ei ole võimalik alati järgida ka kõige hoolikamalt tegutsedes. Isikud, kes osalevad suurema ohu allika valitsemises, võtavad suurema ohu allika ajutiselt oma valitsemise alla või saavad suurema ohu allika valitsemisest kasu, ei ole hea usu põhimõttest tulenevalt õigustatud nõudma suurema ohu allika valitsejalt suurema ohu allika poolt neile tekitatud kahju hüvitamist riskivastutuse sätete alusel. Öeldu kehtib ka VÕS § 1060 suhtes.
13.Ringkonnakohus leidis õigesti, et hagejat ei saa lugeda VÕS §-ga 1060 kaitstud isikuks. Maakohtu otsuse järgi sai hageja kehavigastuse selle tõttu, et ta kukkus ratsutamise ajal kostjale kuuluva hobuse seljast maha, sest hobune hakkas galopeerima. Asjas esitatud andmetest nähtub, et hageja sai hobuse oma kasutusse kostjaga sõlmitud lepingu alusel, millega kostja osutas hagejale ratsamatka korraldamise teenust, ning et hageja juhtis matka ajal hobust iseseisvalt. Nende asjaolude tõesuse korral ei oleks kolleegiumi arvates VÕS § 1060 eesmärgiga kooskõlas lugeda hageja kaitstuks selle sättega. Hobusepidajaks mitteoleva isiku poolt hobuse selga istumine ja hobuse käitumise kontrollimise ajutine ülevõtmine hobusepidajalt kujutavad endast tahtelisi tegusid, mis sisaldavad endas muu hulgas nõusolekut taluda hobuse võimalikust ettearvamatust ja ohtlikust käitumisest tulenevat riski nii hobuse selga istuja kui ka kõrvaliste isikute jaoks. Kuna hobusega ratsutamise korral võib hobuse ettearvamatu ja ohtliku käitumise tõttu tekkida kõrvalistele isikutele suur kahju isegi asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamise korral, siis tuleb hobusega ratsutamist lugeda suurema ohu allikaks

VÕS § 1056 lg 2 esimese lause järgi ja hobusepidajaks mitteolevat ratsanikku suurema ohu allika valitsejaks VÕS § 1056 lg 1 järgi. Ratsaniku kui hobuse juhtimise hobusepidajalt vabatahtlikult üle võtnud ja hobuse käitumise eest VÕS § 1056 lg 1 ja lg 2 esimese lause järgi vastutava isiku poolt kahjuhüvitise nõudmine VÕS § 1060 alusel hobusepidajalt oleks hea usu põhimõtte vastane.

14.Hageja nõuab kostjalt kehavigastuse tõttu tekkinud varalise kahju hüvitamist. VÕS § 1060 kohaldamata jätmine praeguses asjas ei välista VÕS § 1056 lg-st 3 tulenevalt kostja kui hobusepidaja vastutust hageja ees mittevabandatava lepingurikkumise või õigusvastase ja süülise teo eest. Juhul, kui esinevad mõlemad nimetatud liiki vastutuse eeldused, on hagejal VÕS § 1044 lg 3 ja § 1056 lg 3 järgi õigus valida, kas ta nõuab kahju hüvitamist lepingu rikkumisest tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p 3, § 103 ja § 115 alusel või kehavigastuse tekitamisest kui õigusvastasest teost tulenevalt VÕS § 1045 lg 1 p 2 ja § 1050 alusel. Mõlemal juhul tuleb nõude ulatuse osas kohaldada VÕS §i 130. Kui kostja vastutab hagejale kehavigastuse põhjustamisega tekitatud kahju eest, siis saab kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 3 järgi vähendada, kui teisiti ei ole kokku lepitud, üksnes siis, kui kahju tekkimisele aitas kaasa hageja tahtlus või raske hooletus. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus TsMS § 351 lg-test 1 ja 2 tulenevalt selgitama, kas hageja tahab tugineda üksnes nendele asjaoludele, millega saab põhjendada kostja ja kannatanu sõlmitud lepingu rikkumisest tulenevat hüvitisnõuet, või tugineb hageja VÕS § 1044 lg-st 3 tulenevalt ka deliktiõigusliku hüvitisnõude eeldustele. TsMS § 442 lg 8 neljas lause sätestab, et kohus ei pea alternatiivse nõude rahuldamisel teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama. TsMS § 370 lg-st 2 tulenevalt on kohtule kohustuslik hageja taotlus kontrollida ühte võimalikest nõuetest esimeses järjekorras. Juhul, kui hageja soovib tugineda lepingu rikkumisest tulenevale vastutusele, peab maakohus selgitama, mis liiki lepinguga tegemist oli, missugused olid poolte lepingulised kohustused, kas kostja rikkus lepingut, kas lepingu rikkumine oli hageja kahju põhjuseks ning kas lepingu rikkumine oli vabandatav. Tüüptingimustega lepingu (VÕS § 35 jj) korral tuleb arvestada VÕS § 42 lg 3 p-ga 1, mille kohaselt loetakse tarbijaga sõlmitud lepingus tarbijat kui lepingu poolt ebamõistlikult kahjustavaks tüüptingimus, millega välistatakse tingimuse kasutaja seadusest tulenev vastutus või piiratakse seda juhuks, kui põhjustatakse teise lepingupoole surm või kahjustatakse tema tervist. Ants Kull, Jaak Luik, Tambet Tampuu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.