Kohtulahend

selgitades samas, et nimetatud tähtaja jooksul vastuväiteid või vastust saamata teeb kohus määruse hageja menetluskulude kohta ( tl 6). Menetluskulude kindlaksmääramise avaldus koos selle lisadega ja määrusega vastuväidete esitamise õigusest on kostjale kätte toimetatud kostja eluruumis elavale või perekonda teenivale vähemalt neljateistaastasele isikule 5.veebruaril 2007 (tl 8). TsMS § 322 lg 1 kohaselt loetakse see kostjale kättetoimetatuks. Seega on kostja teadlik ka vastuväidete esitamise õigusest. Kostja ei ole määratud tähtpäevaks kohtule vastuväiteid esitanud. Tartu Maakohtu 15.novembri 2006 tagaseljaotsusega on kostjalt välja mõistetud 670, 95 krooni, millest põhinõue on 640, 19 krooni ning viivis 30, 76 krooni. Seega arvestades TsMS §-des 122 lg 1; 133 lg 1, lg 2 sätestatud on käesolevas asjas hagihinnaks 640, 19 krooni. TsMS § 175 lg 1, 3 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teise menetlusosalise lepingulise esindaja või nõustaja kulud, mõistab kohus esindaja või nõustaja kulud rahalise kindlaksmääramise korral välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Vabariigi Valitsus kehtestab lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad. Vabariigi Valitsuse 15.detsembri 2005 määrusega nr 306 Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärade kohaselt on tsiviilasja hinnalt kuni 5 000 krooni maksimaalselt sissenõutav kulu 2 500 krooni. Hageja on asja menetlemisel kandnud esindaja kulusid summas 450 krooni. Eeltoodust lähtudes loeb kohus TsMS § 175 alusel 450 krooni hageja esindaja põhjendatuks ja vajalikuks kuluks. Vastavalt asja menetlemise ajal kehtinud RLS § 37 lg 1 tuleb tsiviilasja hinnalt 640, 19 kroonilt tasuda riigilõivu 250 krooni. TsMS § 177 lg 2 kohaselt tuleb menetluskuludelt tasuda menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 ettenähtud ulatuses. Kohus märgib seda ka menetluskulude kindlaksmääramise määruses. Vastavalt VÕS § 113 lg 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Neil asjaoludel kohus leiab, et kuna jõustunud kohtuotsusega jäeti hageja menetluskulu kostja kanda, kostja ei ole menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastuväiteid esitanud, tuleb kostjalt R. K. välja mõista AS EMT kasuks menetluskuluna riigilõiv summas 250 krooni ja hageja esindaja kulu summas 450 krooni, kokku seega menetluskulu 700 krooni. Kostjal tuleb alates määruse jõustumisest, so menetlusosalistele kättetoimetamisest, kuni täitmiseni tasuda menetluskulult viivist VÕS § 113 lg 1 ettenähtud ulatuses. Vastavalt TsMS §-dele 178 lg 2; 466 lg 3 pole määrus edasikaevatav ning määrus jõustub kättetoimetamisest.