lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/2-04-2102/11

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudTallinna Ringkonnakohus · 10.01.2007

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtuasja number
2-04-2102/11
Asja liik
Tsiviilasi
Menetlusliik
Hagimenetlus
Kuulutamise aeg
10.01.2007
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
2843
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Viidatud sätted

Riigi Teataja
PankrS § 12 lg 3TsMS § 182 lg 4, 5Füüsilisele isikule menetlusabi andmise piirangudTsMS § 60 lg 1Toimiku taastamineTsÜS § 84 lg 1Tehingu tühisusPankrS § 119 lg 1PankrS § 20PankrS § 42PankrS § 43 lg 1PankrS § 54 lg 1

Lahendi tekst

Riigi Teataja

2-04-2102

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Malle Seppik ja Ande Tänav

Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht

10. jaanuar 2007.a , Tallinn Ringkonnakohtu kantselei

Tsiviilasja number

2-04-2102

Tsiviilasi

T.T (pankrotis) hagi T.V vastu 06. novembri 2003.a kohtuliku kokkuleppe tühisuse tunnustamiseks ja 150 000 krooni tagasinõudmiseks pankrotivarasse

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Linnakohtu 10. novembri 2005.a otsus tsiviilasjas nr 2/29-9499/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T.V apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant (kostja) T.V (IK xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja vandeadvokaat Eerik Entsik Vastustaja (hageja) T.T (IK xxxxxxxxxxx) seadusjärgne esindaja pankrotihaldur P.A

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Linnakohtu 10. novembri 2005.a otsus muutmata. T.V apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Kohtukulude jaotus

Apellandi kohtukulud jätta tema enda kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib edasi kaevata vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates, kuid mitte pärast viie kuu möödumist ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

TsMS § 211Kinnisasja, laeva ja õhusõiduki võõrandamine
TsMS § 217Esindamine kohtus
TsMS § 657 lg 1Ringkonnakohtu õigused apellatsioonkaebuse lahendamisel
TsMS § 73 lg 3Kohtu määratud kohtualluvus
TsMS § 77 lg 1Asja kohtualluvuse muutumine
TsÜS § 6 lg 3Õigusjärglus
TsÜS § 67 lg 1Tehingu mõiste
TsÜS § 85Tehingu ühe osa tühisus
TsÜS § 88 lg 1Käsutuskeeldu rikkuv tehing
VÕS § 1027Alusetu rikastumise mõiste
VÕS § 1028Kohustuse täitmisena saadu tagasinõudmise alused
VÕS § 578Kompromissilepingu mõiste
Asjaolud ja menetluse käik
1.T.T seaduslik esindaja pankrotihaldur P.A esitas 09.11.2004 Tallinna Linnakohtule hagi T.V vastu, milles palus tunnustada T.T ja T.V vahel 06.11.2003 sõlmitud kohtuliku kokkuleppe tühisust, mille alusel T.T kohustus kahju hüvitisena tasuma T.Vle kokku 418 000 krooni, sellest 150 000 krooni Tallinna Linnakohtu deposiitarve kaudu T.V arveldusarvele. Samuti palus pankrotihaldur nõuda pankrotivarasse tagasi 150 000 krooni. Hagi aluseks olid enne 01.01.2004 kehtinud PankrS § 12 lg 3 ning TsÜS § 84 ja § 88 ning VÕS § 1027 ja § 1028 lg 1.
2.24.03.2005 pankrotihaldur P.A täiendas hagi alust ning esitas alternatiivse nõude T.T ja T.V vahel 06.11.2003 sõlmitud kohtuliku kokkuleppe kehtetuks tunnistamiseks enne 01.01.2004 kehtinud PankrS § 43 lg 1 p 1 ja § 43 lg 2 alusel ning 150 000 krooni tagastamiseks T.T pankrotivarasse kehtiva PankrS § 119 lg 1 alusel. Kostjaga kohtuliku kokkuleppe sõlmimisega kahjustas pankrotivõlgnik teiste võlausaldajate huve.
3.Harju Maakohtu 03.11.2003 määrusega algatati füüsilise isiku T.T pankrotimenetlus. Sama määrusega keelas kohus pankrotivõlgnikul vara võõrandamise ajutise pankrotihalduri nõusolekuta. Harju Maakohtu 17.02.2004 otsusega kuulutati välja T.T pankrot ja nimetati pankrotihalduriks P.A.
4.Pankrotimenetluse käigus selgus, et pärast pankrotimenetluse algatamist sõlmis pankrotivõlgnik T.T kostjana tsiviilasjas nr 2/243-2053/03 hagejaks oleva T.Vga 06.11.2003 kokkuleppe, mille kohaselt T. T kohustus kahju hüvitisena tasuma T. V kokku 418 000 krooni, sellest 150 000 krooni kohtu deposiitarve kaudu koheselt pärast kokkuleppe kinnitamist ja taotles kohtult menetluse lõpetamist kohtumäärusega. Nimetatud kohustuse täitmiseks kandis T. T 31.10.2003 Tallinna Linnakohtu deposiitarvele 150 000 krooni. Tallinna Linnakohus kinnitas 17.11.2003 määrusega poolte kokkuleppe ja kandis T. V arveldusarvele 150 000 krooni.
5.PankrS § 12 lg 3 kohaselt on tehing, mille võlgnik on teinud ajutise halduri nõusolekuta, kui kohus on selle tegemise ajutise halduri nõusolekuta keelanud, tühine. Tühise tehingu alusel saadu tuleb pankrotivarasse tagastada nagu alusetult omandatud vara. Hageja leidis, et TsMS § 73 lg 3 ja § 182 alusel kokkuleppe kinnitanud kohtumäärus ei ole õiguslikuks takistuseks hagi rahuldamisel, kuna kohtumäärusega ei lahendatud asja sisuliselt, vaid sellega tõendati, et määruses nimetatud kokkulepe on sõlmitud. Kostja vastuväited
6.Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kohtulikku kokkulepet on võimalik vaidlustada üksnes protsessiõiguse normidega ettenähtud alustel ja korras. Kohtuvaidluses kohtuliku kokkuleppe sõlmimist ei saa lugeda võlgniku vara võõrandamiseks. Kohtulik kokkulepe ei ole tehing, seega ei ole kohaldatav tagasivõitmine. Kohtuliku kokkuleppe kinnitamise määrust oli pooltel võimalik edasi kaevata, esitades erikaebuse. Jõustunud määruse alusel T.T poolt T.Vle üleantud 150 000 krooni ei saa lugeda õigusliku aluseta saaduks. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused
7.Tallinna Linnakohus rahuldas hagi 10.11.2005 otsusega, millega tunnustas T.T ja T.V vahel 06.11.2003 sõlmitud kohtuliku kokkuleppe tühisust ja mõistis kostjalt hageja pankrotivarasse välja 150 000 krooni.
8.Otsuse põhjenduste kohaselt on tuvastatud, et Harju Maakohtu määrusega 03.11.2003 tsiviilasjas nr 2/1-1257/03 algatati T.T pankrotimenetlus, ajutiseks pankrotihalduriks nimetati P.A. Sama määrusega keelas kohus pankrotivõlgnikul vara võõrandada ajutise pankrotihalduri nõusolekuta. Harju Maakohtu 17.02.2004 otsusega kuulutati välja T.T pankrot ja

2 (7)

pankrotihalduriks nimetati P.A. PankrS § 54 lg 1 kohaselt on haldur pankrotimenetluses võlgniku seaduslik esindaja, kes teeb võlgniku nimel pankrotivaraga seonduvaid tehinguid ja muid toiminguid ning esindab võlgnikku kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes.

9.Asja juurde liidetud Tallinna Linnakohtu tsiviiltoimiku nr 2/243-2053/03 materjalidega on tõendatud asjaolu, et Tallinna Linnakohtu menetluses oli alates 11.03.2003 T.V hagi OÜ T, T.T ja OÜ N vastu 1 595 000 krooni saamiseks. Menetlus nimetatud tsiviilasjas lõpetati poolte vahel 06.11.2003 vormistatud kokkuleppe kinnitamisega kohtu poolt 17.11.2003. Nimetatud kokkuleppe kohaselt kohustus T.T tasuma T.Vle kahju hüvitamiseks 418 000 krooni, millest 150 000 krooni kohustus T.T tasuma Tallinna Linnakohtu deposiitarvele enne kokkuleppe kinnitamist. Nimetatud summa tuli kanda T.V arveldusarvele pärast kokkuleppe kinnitamise kohtumääruse jõustumist. Sõlmitud kokkuleppe täitmiseks kandis T.T 31.10.2003 Tallinna Linnakohtu deposiitarvele 150 000 krooni.
10.Seega sõlmis pankrotivõlgnik T.T kolm päeva pärast pankrotimenetluse algatamist kokkuleppe T.Vle 150 000 krooni ülekandmiseks pärast kokkuleppe kinnitamist kohtu poolt. Kuni 01.01.2004 kehtinud pankrotiseaduse § 12 lg 3 kohaselt on tehing, mille võlgnik on teinud ajutise halduri nõusolekuta, kui kohus on selle tegemise ajutise halduri nõusolekuta keelanud, tühine. TsÜS § 88 lg 1 järgi kohtu või muu seadusega selleks õigustatud ametiasutuse või ametiisiku poolt antud käsutuskeeldu rikkuv käsutustehing on tühine. Eeltoodust tulenevalt tunnustas kohus pooltevahelise 06.11.2003 kohtuliku kokkuleppe tühisust.
11.TsÜS § 84 lg 1 järgi ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Pankrotimenetluses haldurile esitatud nõuetega on tõendatud, et seisuga 25.08.2003 olid T.Tl kohustused OÜ E suhtes 1 023 022,22 krooni ja AS *panga ees 10 185,02 krooni ulatuses. Samas on võlgnik varatu. Seega kostja väited, et vaidlustatud kokkuleppega ei kahjustatud võlausaldajate huve, on asjakohatud. Vaidlustatud kokkulepe on käsitletav tehinguna, mille alusel rahuldati ühe võlausaldaja nõue, eelistades teda teistele ja kahjustades sellega teiste võlausaldajate huve. Õige on hageja seisukoht, et pankrotivarana on käsitletav igasugune võlgniku omandis olev vara, sealhulgas ka raha, samuti varalised õigused. Raamatupidamislikult käsitletakse raha kui käibevara. VÕS § 1027 kohaselt peab isik teisele isikule alusetu rikastumise alusel temalt õigusliku aluseta saadu välja andma. VÕS § 1028 lg l sätestab, et kui isik on teiselt isikult midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kostjalt tuleb välja mõista 150 000 krooni T.T pankrotivarasse. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused
12.Kostja palub Tallinna Linnakohtu 10.11.2005 otsuse täies ulatuses tühistada ning saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks ja lahendamiseks esimese astme kohtule teises koosseisus. Kostja palub hagejalt enda kasuks välja mõista nii esimese kui teise astme kohtus kantud kohtukulu, sealhulgas kulud advokaadi õigusabile.
13.Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kaevatav kohtuotsus põhjendamatu ja oluliselt seadusega vastuolus. Kohus on ebaõigesti kohaldanud PankrS § 12 lg 3. Esimese astme kohus ei ole otsuses üldse tähelepanu pööranud kostja vastuväitele, et T.T ja T.V vaheline 06.11.2003 kohtuliku kokkuleppe kinnitamise taotlus tsiviilasjas nr 2/243-2053/03 ei ole käsitletav tsiviilõigusliku vara võõrandamise tehinguna, mida saaks pankrotimenetluses hagiga vaidlustada. Apellant on jätkuvalt seisukohal, et kohtuliku kokkuleppe kinnitamise taotlus on piiratud õigusjõuga menetlusdokument, mille kehtivus lõpeb kohtuliku kokkuleppe kinnitamise määruse tegemisega kohtu poolt. Pärast vastava kohtumääruse tegemist lõpeb kohtuliku kokkuleppe

3 (7)

kinnitamise taotluse kehtivus kohase täitmisega ja see ei loo pooltele enam õigusi ega kohustusi. Apellant märgib, et pankrotimenetlust algatava Harju Maakohtu 03.11.2003 kohtumäärusega keelati pankrotivõlgnik T.Tl ajutise halduri nõusolekuta vara võõrandada, kuid vara võõrandamise keeld ei hõlmanud võlgniku õigust teostada protsessiõigusi ja -vabadusi, sealhulgas esitada taotlusi ja sõlmida kohtulikku kokkulepet. Seega kohtuliku kokkuleppe kinnitamiseks taotluse esitamisega ei rikkunud võlgnik kohtu poolt seatud vara käsutamiskeeldu.

14.Kaevatav kohtuotsus on apellandi arvates vastuoluline, kuna kohus tunnustas pooltevahelise kohtuliku kokkuleppe (tegelikult kokkuleppe kinnitamise taotluse) tühisust, kuid Tallinna Linnakohtu 17.11.2003 määrus tsiviilasjas nr 2/243-2053/03, millega kohtulik kokkulepe kinnitati ja kohus kandis vaidlusalused 150 000 krooni apellandi arvele, on jätkuvalt jõus. Nimetatud kohtumäärus ei ole samuti tsiviilõiguslik tehing, mida käesolevas tsiviilasjas saaks hagimenetluse korras vaidlustada, kuna ühes tsiviilasjas tehtud jõustunud kohtulahendi vaidlustamine teises tsiviilasjas ei ole tsiviilkohtumenetluse põhimõtetega kooskõlas. Hageja pankrotihaldur ei ole Tallinna Linnakohtu 17.11.2003 määrust seaduses sätestatud korras (erikaebuse esitamise teel) edasi kaevanud. Kuni 01.01.2004 kehtinud PankrS § 20 lg-test 3 ja 4 tulenes põhimõte, mille kohaselt enne pankroti väljakuulutamist tehtud jõustunud kohtulahenditest tulenevad kohustused jäävad muutumatult kehtima. Ebaproportsionaalne ning põhjendamatu on anda sarnases olukorras teist tsiviilasja läbivaatavale kohtule õigus tunnustada jõustunud kohtuliku kokkuleppe kinnitamise määruse tühisust, eriti kuna kokkuleppe kinnitanud kohus on kontrollinud, kas kokkulepe kahjustab avalikku huvi (TsMS § 182 lg 5).
15.Apellant leiab, et ta omandas 150 000 krooni õiguslikul alusel, milleks oli Tallinna Linnakohtu 17.11.2003 määrus kohtuliku kokkuleppe kinnitamise kohta, ning alusetu rikastumise sätete kohaldamine kaevatavas kohtuotsuses oli ebaõige. Apellandile kandis 150 000 krooni üle Tallinna Linnakohus oma deposiitarvelt, kuhu T.T oli raha maksnud. VÕS § 1027 ja § 1028 kohaselt esitatakse alusetu rikastumise nõue raha saaja vastu, mistõttu 150 000 krooni väljanõudmine otse apellandilt jääb arusaamatuks.
16.Tallinna Linnakohus on tsiviilasja lahendamisel rikkunud ka oluliselt protsessiõiguse norme. 06.11.2003 kohtuliku kokkuleppe kinnitamise taotlus tsiviilasjas nr 2/243-2053/03 sõlmiti T.T, T.V ja OÜ N vahel. Käesolevas asjas ei kaasanud kohus kostjana OÜ-d N, kelle seadusega kaitstud õigusi ja vabadusi nimetatud taotluse tühisuse tuvastamine samuti mõjutab. Riigikohus on korduvalt leidnud, et kohus peab TsMS § 77 lg 1 järgi kaasama kostjana menetlusse ka isiku, keda hageja ei ole hagiavalduses kostjana märkinud, kuid kes on vaidlustatud õigussuhte osaline.
17.Kuivõrd esimese astme kohus on kostja kaasamata jätmisega oluliselt rikkunud protsessiõiguse norme, tuleb tsiviilasi pärast kaevatava otsuse tühistamist saata tagasi esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks. Samas palub apellant anda ringkonnakohtul sisuline hinnang PankrS § 12 lg 3 kohaldatavusele kohtuliku kokkuleppe kinnitamise taotluste vaidlustamisel, samuti võtta seisukoht, kas pärast kohtu poolt kohtuliku kokkuleppe kinnitamise määruse tegemist ja selle jõustumist on taotlust määruse tegemiseks võimalik vaidlustada ja kas kohtuliku kokkuleppe kinnitamise taotlust võib tõlgendada tsiviilõigusliku tehinguna. Vastuväited apellatsioonkaebusele
18.Hageja pankrotihaldur vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Vastustaja peab kaevatavat kohtuotsust seaduslikuks, milles vaidluse asjaolusid on hinnatud õigesti ja kohaldatud õiget seadust. Riigikohus on 22.12.2004 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-148-04 asunud seisukohale, et kohtulik kokkulepe on käsitletav kompromissilepinguna ja kokkuleppe kinnitamise kohtumäärus on üksnes täitedokumendiks. Eeltoodust tulenevalt on kohtulik kokkulepe tsiviilõiguslik tehing, mille tühisust saab tuvastada.

4 (7)

19.Kohtuliku kokkuleppe tõlgendamine protsessuaalse taotlusena on uus asjaolu, mida kostja esimese astme kohtumenetluses ei esitanud ja mille esitamata jätmist ta ei ole põhjendanud. Seega on ringkonnakohtul alus jätta nimetatud väited tähelepanuta.
20.Puudub vajadus OÜ N kostjana kaasamiseks käesolevas asjas, kuna OÜ N ei olnud kohtuliku kokkuleppe osaline Tallinna Linnakohtu tsiviilasjas nr 2/243-2053/03. Vaidlus ei puuduta OÜ N õigusi ega kohustusi; hagejal ei ole OÜ N vastu nõuet. Kehtiv tsiviilkohtumenetluse seadustik võimaldab kostjat kaasata ainult hageja taotluse alusel ja hageja sellist taotlust esitanud ei ole. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
21.Kolleegium, tutvunud asja materjalidega, leiab et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Tallinna Linnakohtu 10. novembri 2005.a otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb linnakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
22.Apellatsioonkaebuses asus apellant seisukohale, et ei kohtuliku kokkuleppe kinnitamise taotlust ega kohtuliku kokkuleppe kinnitamise kohtumäärust ei ole võimalik hagimenetluse korras teises kohtuasjas vaidlustada ning kohtumääruse peale on võimalik edasi kaevata üksnes esitades seaduses ettenähtud korras erikaebuse (määruskaebuse). Apellandi niisugune seisukoht ei ole õige. Enne 01. jaanuari 2006.a kehtinud TsMS § 73 lg 3 esimese lause järgi võisid pooled menetluse lõpetada kokkuleppega, kui kokkulepe ei olnud seadusega vastuolus. TsMS § 182 lg 4 esimese lause kohaselt kinnitas kohus sellisel juhul poolte kokkuleppe määrusega, millega ühtlasi lõpetas asja menetluse. Sama tulenes ka TsMS § 217 p-st 5. Vastavalt TsMS § 211 lõikele 1 oli määrus kohtulahend, millega asja sisuliselt ei otsustatud.
23.Asjaolu, et poolte kokkulepe kinnitati kohtu määrusega, ei tähenda, et nimetatud kokkulepe ei ole tehing TsÜS § 67 lg 1 mõttes. TsÜS § 67 lg 1 kohaselt on tehing toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Kohtumenetluses oleva vaieldava kohustise osas kokkuleppe sõlmimine on käsitatav VÕS §-s 578 sätestatud kompromissilepinguna, mis oma protsessuaalse iseloomu tõttu allub ühtlasi ka tsiviilkohtumenetluse regulatsioonile ning erineb tavapärasest kompromissilepingust selle poolest, et see on ühtlasi ka täitedokumendiks täitemenetluses (kohtuliku kokkuleppe dualistlik iseloom). Iseenesest on õige apellandi arusaam, et teises kohtuasjas ei saa enam jõustunud kohtumäärust vaidlustada, kuid käesolevas asjas ei olegi vaidlustatud kohtumäärust, vaid kohtumäärusega kinnitatud kokkulepet.
24.Samuti ei ole hageja PankrS § 12 lg 3 alusel vaidlustatava tsiviilõigusliku vara võõrandamise tehinguna käsitanud mitte vaidlusaluse 06. novembri 2003.a kohtuliku kokkuleppe kinnitamise taotlust, vaid kohtulikku kokkulepet kui niisugust. Kolleegiumi arvates tuli kehtinud PankrS § 12 lg 3 tähenduses vara võõrandamise tehinguna mõista võlgniku poolt varaliste väärtuste üleandmist teistele isikutele, millega kaasnes pankrotivara vähenemine üleantu väärtuse võrra. Vara võõrandamine PankrS § 12 lg 3 tähenduses võis seisneda nii vara üleandmises sellega üheaegselt tehtud võõrandamistehingu alusel kui ka varem tekkinud võlakohustuse täitmises (samale järeldusele jõudis Riigikohus oma 03. juuni 2003.a otsuses nr 3-2-1-58-03 p 10). Seega tuli kuni 01. jaanuarini 2004.a kehtinud PankrS tähenduses vara võõrandamist mõista laiemalt kui üksnes võõrandamistehingutena VÕS tähenduses. Kehtinud PankrS tõlgendamisel tuleb arvestada, et see jõustus veel enne asjaõigusseadust (01.12.1993.a), millest alates võib Eesti õigussüsteemis rääkida kohustus- ja käsutustehingute eristamisest. Seega puudutab PankrS § 12 lg 3 kolleegiumi arvates ühtviisi nii vara võõrandamisele suunatud tehinguid, millega loodi üksnes kohustus vara üle anda, kui ka vara vahetut üleandmist mingi õigussuhte raames.
25.Eeltoodust tulenevalt käsitas maakohus põhjendatult poolte vahel 06.11.2003.a sõlmitud ning 17.11.2003.a kohtumäärusega kinnitatud kokkuleppe punktis 2 sätestatut vara võõrandamise 5 (7)

tehinguna PankrS § 12 lg 3 tähenduses. Nimetatud kokkuleppega kohustus pankrotivõlgnik (T. Turro) tasuma kostjale kahju hüvitisena 418 000 krooni, sellest 150 000 krooni kohtu deposiitarvele. Kokkulepe kujutas endast ühtlasi kompromissilepingut VÕS § 578 tähenduses, mille kohaselt muudetakse kompromissilepinguga vastastikuste järeleandmiste teel vaieldamatuks pooltevaheline õiguslikult vaieldav või ebaselge õigussuhe. Eelduslikult loobuvad lepingupooled kompromissilepingu tagajärjel oma senistest nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Seega võttis T. T endale kompromissi sõlmides senisega võrreldes uue varalise kohustuse, mis oli suunatud raha maksmisele ning mis asja materjalidest nähtuvalt (t lk 4) oli juba enne kompromissi kohtule kinnitamiseks esitamist ka osaliselt (150 000 krooni ulatuses) täidetud. Niisugustel asjaoludel tuleb poolte vahel sõlmitud kohtuliku kokkuleppe punkti 2 kehtinud PankrS § 12 lg 3 tähenduses lugeda vara võõrandamise tehinguks.

26.Vaidlus puudub selles, et Harju Maakohtu 03. novembri 2003.a määrusega tsiviilasjas nr 2/1-1257/03, millega algatati T. T pankrotimenetlus, keelas kohus ühtlasi pankrotivõlgnikul vara võõrandada ajutise pankrotihalduri nõusolekuta. Kuni 01. jaanuarini 2004.a kehtinud PankrS § 12 lg 3 kohaselt võis kohus keelata võlgnikul ajutise halduri nõusolekuta vara võõrandada ning kehtetu on võlgniku poolt ajutise halduri nõusolekuta tehtud tehing, kui kohus oli keelanud niisuguse tehingu tegemise ajutise halduri nõusolekuta. Seega jõudis linnakohus õigele järeldusele, et tulenevalt Harju Maakohtu 03. novembri 2003.a määrusest tsiviilasjas nr 2/11257/03 oli T. T keelatud sõlmida ajutise halduri nõusolekuta kompromissilepingut osas, millega määratleti võlgniku kohustuste ulatus kostja ees, ning tulenevalt kehtinud PankrS § 12 lg-st 3 on kompromissileping vaidlustatud osas tühine, kuna kohus oli keelanud niisuguse tehingu tegemise ajutise halduri nõusolekuta. Ehkki kompromissileping ei ole käsutustehing TsÜS § 6 lg 3 ja § 88 lg 1 mõttes, tuleneb kehtinud PankrS § 12 lg 3 ja TsÜS § 88 lg 1 koosmõjust, et tühine on ka kohtu poolt kohaldatud keelu vastaselt sõlmitud kompromissileping või selle osa. Linnakohus leidis õigesti, et TsÜS § 84 lg 1 järgi ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi ning tühise tehingu alusel saadu kuulub tagastamisele vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Tühise kompromissilepingu alusel kostjale tasutud 150 000 krooni tuleb pankrotivarasse tagastada VÕS § 1027 ja § 1028 lg alusel.
27.Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, nagu oleks linnakohus rikkunud tsiviilasja lahendamisel protsessiõiguse norme seoses asjaoluga, et 06. novembri 2003.a kompromissikokkulepe sõlmiti kolmepoolse lepinguna, millele kirjutas alla ka OÜ N esindaja, keda aga tsiviilasja menetlusse ei kaasatud. Ringkonnakohus märgib, et TsÜS § 85 kohaselt ei too tehingu ühe osa tühisus kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata. Vaidlus puudutab üksnes pooltevahelise kohtuliku kokkuleppe punkti 2 ning ülejäänud osas kokkulepet vaidlustatud ei ole, mistõttu puudub kohtul alus anda hinnangut kompromissikokkuleppe kui terviku kehtivusele. Kohtuliku kokkuleppe vaidlustatud punkt 2 puudutas üksnes T. T ja kostja vahelist õigussuhet ega mõjuta OÜ N õigusi.
28.Kuna apellatsioonimenetluses ei ole esitatud väiteid ega seisukohti hageja poolt esitatud alternatiivse nõudealuse – tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise – kohta ning ringkonnakohus nõustub hagi rahuldamise osas esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea kolleegium vajalikuks võtta seisukohta selles, kas vaidlusalune osa kohtulikust kokkuleppest olnuks tagasivõidetav kehtinud PankrS § 42 ja § 43 lg 1 p 1 alusel.
29.Kaevatav kohtuotsus ei ole ka vastuoluline ega ebaloogiline, nagu leidis apellant. Kohtuliku kokkuleppe kehtetuks tunnistamine ega ka tühisuse tuvastamine ei tähenda ega peagi tähendama kokkulepet kinnitanud kohtumääruse kehtetuks muutumist. T. T poolt on 150 000 krooni kostjale tasutud poolte kokkuleppe, mitte aga 17. novembri 2003.a kohtumääruse alusel. Küll aga võib edaspidi osutuda võimatuks selle kohtumääruse sundtäitmine, kuna kohtumääruse aluseks olnud

6 (7)

kokkuleppe äralangemisel puudub mõistlik põhjendus siduda kokkuleppe pooli kohtumääruses kinnitatud kokkuleppe tekstiga, kui kokkulepet ennast õiguslikus mõttes enam ei eksisteeri.

30.Apellatsioonkaebuse esitamisel taotles apellant (kostja) vastustajalt (hagejalt) kohtukulude väljamõistmist. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 kohaldatakse enne nimetatud seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuna apellatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele, tuleb linnakohtu otsus jätta kohtukulude jaotuse osas muutmata ning TsMS § 60 lg 1 ja 8 alusel jäävad apellandi kohtukulud tema enda kanda.

Kohtunikud:

M. Seppik

A. Tänav

K. Kullerkupp

7 (7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.