Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 15. detsembril 2006.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.26. jaanuaril 2006.a esitatud hagiavalduses palub hageja mõista xxx Aktsiaseltsilt (AS) hageja kasuks välja tekkinud liikluskahju (varakahju) 30000 krooni ning viivised liikluskahju hüvitamisega viivitatud aja eest vastavalt liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 45 lg-le 4. Hageja arvutuste kohaselt oli viivisenõude suurus hagi esitamise päeval 11400 krooni.
2.Hageja väidete kohaselt toimus 3. juulil 2005.a kell 17.56 liiklusõnnetus Tallinnas Kadaka tee ja Artelli tänava ristmiku juures. xxx juhtis hagejale kuuluvat mootorratast Aprilia (registreerimismärgiga 98LK). Teostades mootorrattaga möödasõitu aeglasemalt liikuvast sõiduautost, alustas viimane vasakpööret ning keeras mootorratturile ette. Pärast kokkupõrget selgus, et vasakpööret teostas turvafirma Skorpion Renault (registreerimismärgiga 617AUS), mille juht xxx (hagis ilmselt ekslikult märgitud xxx) sõitis väljakutsele. Liiklusõnnetuse sündmuskohale kutsuti ka politsei, kuna süü küsimus oli ebaselge ning liiklusõnnetuses sai vigastada inimene (xxx). Politsei määras liiklustehnilise ekspertiisi ning lõpetas 28. augusti 2005.a määrusega väärteomenetluse väärteo objektiivse külje tõendamatuse tõttu. 13. septembril 2005.a koostas kostja (xxx AS) kindlustusjuhtumiks tunnistamise otsuse, mille kohaselt asuti seisukohale, et mõlema liiklusõnnetuses osalenud sõidukijuhi süü on 50%. Hagejal liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud varalise kahju suurus oli 60000 krooni, millest kostja on hüvitanud 30000 krooni. 27. septembril 2005.a esitas xxx esindaja kostjale pretensiooni otsuse asjaolude uueks hindamiseks. Ühtlasi oli pretensiooni esitaja väidetavalt kogunud täiendavaid tõendeid, mis puudusid politsei ja kindlustuse toimikutes. 24. oktoobri 2005.a teatega jättis vastustaja pretensiooni rahuldamata ning otsuse muutmata. 17. novembril 2005.a esitas xxx kaebuse Kindlustuse Vahekohtule. 17. jaanuari 2006.a Kindlustuse Vaidluskomisjoni otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Sõiduautot Renault juhtinud xxx käitumist liiklusõnnetuse toimumise kohas reguleerisid hageja hinnangul (Vabariigi Valitsuse 2. veebruari 2001.a määrusega kinnitatud) liikluseeskirja (LE) § 91 ja § 156 nõuded, samuti LE § 82, § 86 ja § 97 nõuded. Mootorratta juhi xxx käitumist reguleerisid samas LE § 135 p 1, § 132 p 2, § 123 ja § 133 nõuded. Hageja leiab, et faktilistest ja õiguslikest asjaoludest nähtuvalt ei ole xxx vasakpööret alustades suundunud pärisuunavööndi vastava ääre lähedale, jätnud andmata suunamärguande ning ei ole veendunud oma manöövri ohutuses ega ka selles, kas temast on mõni sõiduk möödasõidul. Nimetatud liiklusnõuete rikkumised koosmõjus tõid kaasa liiklusõnnetuse toimumise. Mootorratast juhtinud xxx on kostja ette heitnud LE § 91, § 123 ja § 133 nõuete rikkumist. Samas on Kindlustuse Vaidluskomisjon asunud seisukohale, et xxx käitumises on tuvastatav üksnes LE § 123 nõuete rikkumine. LE § 91 ei ole xxx tegevusele kohaldatav, kuna ta ei sooritanud liiklusõnnetusega seoses mingeid manöövreid. Kui lugeda manöövriks möödasõidule asumist ning selleks vastassuunavööndisse reastumist, siis selline manööver ei saa kunagi takistada eespool liikuvat juhti. LE § 133 sätestab juhi kohustused möödasõidu katkestamiseks. Hageja hinnangul on efektiivseim moodus möödasõidu katkestamiseks pidurdamine ning seda on xxx käesoleval juhul ka teinud. Hageja arvates ei ole xxx rikkunud ka LE § 123 nõudeid. Hageja on seisukohal, et xxx tekkisid nimetatud sättest tulenevad kohustused alles siis, kui oht oli tegelikkuses etteaimatav, s.o hetkest, kui teise sõiduki juht asus vasakpööret sooritama. Sellest hetkest on xxx asunud ka tegutsema – pidurdanud kokkupõrke vältimiseks. Vastupidise seisukoha kohaselt ei tohiks keegi aeglasemast
sõidukist mööduda, kuna vasak- või tagasipöörde sooritamine on põhimõtteliselt võimalik mistahes kohas.
3.Hagis esitatud nõuete õigusliku alusena on hageja viidanud LKindlS § 7 lg-le 1 ja § 45 lg-le 4.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
Kostja hagi ei tunnista.
4.Kostja xxx AS leiab kirjalikus vastuses hagile, et 13. septembri 2005.a kindlustusjuhtumiks tunnistamise otsuseni, mille kohaselt mõlemad liiklusõnnetuses osalenud sõidukijuhid vastutavad võrdselt liiklusõnnetuse põhjustamise eest, jõudis kostja tuginedes liiklusõnnetuses osalenud juhtide seletustele, väärteomenetluse lõpetamise määrusele ja liiklustehnilisele ekspertiisi tulemustele. Liiklusõnnetuses osalenud juhtide seletused on kostja hinnangul vastuolulised. xxx seletuste kohaselt sõitis ta Laki tänavalt Kadaka teele. Viis sekundit enne pööret Artelli tänavale lülitas ta sisse vasaku suunatule, veendus, et ei ole vastutulijaid ja et keegi ei taha mööduda. Seejärel alustas xxx vasakpööret ja olles 90 kraadi pöördes, tundis ta järsku lööki tagant vasaku külje pealt. xxx seletuste kohaselt sõitis ta Kadaka teel sõiduki Renault järel. Artelli tänava kohal keeras Renault paremasse teeserva ilma suunatuld näitamata. Arvates, et Renault juht pöörab paremale, liikus xxx lähemale tee telgjoonele, et sõidukid teineteist ei segaks. Järsku keeras Renault ilma suunatuld näitamata uuesti teele ja seejärel vasakpöördele Artelli tänavale. Kuna manööver oli ootamatu, siis ei olnud võimalik kokkupõrget enam vältida. Teatel liiklusõnnetusest kumbki osapool enda süüd ei tunnistanud.
28.augustil 2005.a tegi Põhja Politseiprefektuur xxx ja xxx suhtes väärteomenetluse lõpetamise määruse, kuna kogutud materjalide alusel ei ole võimalik liiklusõnnetuse põhjustajat välja selgitada. Nimetatud määrusest nähtuvalt on osapoolte ütlused vastuolulised ja puuduvad andmed sündmust pealt näinud erapooletute tunnistajate kohta. Samuti ei andnud tulemusi väärteomenetluse raames läbi viidud liiklustehniline ekspertiis. Liiklustehnilise ekspertiisi käigus ei suudetud piisavate lähteandmete puudumise tõttu liiklusõnnetuse põhjustajat välja selgitada.
5.Kostja nõustub ka Kindlustuse Vaidluskomisjoni otsuses (nr 7-1/05/99) sisalduva järeldusega, et xxx väited möödasõidu sooritamisest on tõendamata. xxx ega hageja ise ei ole politseile ega kostjale antud seletustes väitnud, et mootorrattur teostas või alustas möödasõitu. Nimetatud dokumentides on läbivaks seletuseks see, et eesliikuv sõiduk (xxx poolt juhitud Renault) vähendas kiirust, suundus paremale tee serva ning tegi seejärel suunatuld näitamata ootamatu manöövri vasakule tänavasse, mille tagajärjel mootorratas sõitis sõiduautole vasakusse tagatiiba sisse. Sarnaselt Kindlustuse Vaidluskomisjoni otsuses märgituga leiab kostja, et riski eespoolse liikleja käitumise tõlgendamise eest kannab ka mootorratta juht, sest kohese möödumise asemel saanuks ta enda sõiduki liikumiskiiruse ühtlustada xxx sõiduki omaga. Kostja hinnangul rikkus mootorratta juht LE § 123 nõudeid, s.t ei kohaldanud sõidukiirust liiklussituatsioonile (ees liikunud sõiduki sõidukiirusele ja võimalikele manöövritele) vastavaks ja sõitis tagant otsa ees liikuvale sõiduautole. Samas heidab kostja mootorratast juhtinud xxx jätkuvalt ette ka LE § 91 ja § 133 nõuete rikkumist (vt toimik, lk 107 pöördel). xxx rikkus kostja hinnangul LE § 91 nõudeid.
6.Kostja märgib enda vastuses, et hagihinna suuruse üle pooltel iseenesest vaidlus puudub. Samas on hageja kostja arvates eksinud viivisearvestusel. Hageja on nimelt leidnud, et 80 päeva eest on viivisenõue (0,4% päevas) 11400 krooni. Kostja arvutuste kohaselt on väidetavalt põhivõlgnevuselt 30000 krooni 80 päeva (0,4% päevas) viivisesumma 9600 krooni (s.o
30000x0,004x80). Seega oleks hagiavalduse rahuldamisel põhjendatud viivisenõue summas 3000 krooni 10 kalendripäeva eest ja 120 krooni päevas iga järgneva päeva eest.
MENETLUSE KÄIK
7.Kohtuistungil jäi hageja kirjalikus hagiavalduses esitatud väidete ning nõuete juurde ja palus hagi rahuldada. Kostja vaidles hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata. Kohus kuulas kohtuistungil tunnistajatena üle xxx, xxx ja xxx, samuti kuulas kohus ära hageja Kätlin Luhaloo vande all antud seletuse.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
8.Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
9.Pooltel puudub vaidlus selle üle, et 3. juulil 2005.a Tallinnas Kadaka tee ja Artelli tänava ristmiku juures toimunud liiklusõnnetuse näol on tegemist liikluskindlustuse kindlustusjuhtumiga (liikluskahjuga) LKindlS § 26 lg 1 mõttes. Samuti puudub vaidlus selles, et hagejale on liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud varakahju suuruses 60000 krooni, millest kostja (kui xxx poolt juhitud sõiduki kindlustusandja) on LKindlS § 7 lg 1 alusel hüvitanud poole (1/2), s.o 30000 krooni. Pooled ei vaidle ka selle üle, et liiklusõnnetuses osalenud sõiduautot Renault juhtinud V.Baškov rikkus LE § 91 nõudeid ning need rikkumised on hagejal tekkinud kahjuga põhjuslikus seoses. (Hageja arvates on xxx rikkunud lisaks veel LE §-s 156 sätestatut ning LE § 82, § 86 ja § 97 nõudeid.)
10.Pooltel on õiguslik vaidlus küsimuses, kas liikluskahju põhjustamise eest on osaliselt vastutav ka hagejale kuulunud mootorratast juhtinud xxx ning kas sellest tulenevalt on xxx hagejal tekkinud liikluskahju eest vastutav osaliselt või täielikult. Samuti on hageja leidnud, et isegi kui lugeda xxx osaliselt liikluskahju tekitamise eest vastutavaks, on tema osa kahju tekkimises väiksem kui 50 protsenti (vt toimik, lk 107 pöördel).
11.Vastavalt LKindlS § 7 lg-le 1 on kindlustusandjal kohustus hüvitada kindlustatu tekitatud liikluskahju. LKindlS § 44 lg 2 kohaselt hüvitatakse liikluskahju kannatanule ning sama seaduse §-s 27 ja § 32 lg-s 1 nimetatud isikutele. Kui isik on liikluskahju tekitamise eest osaliselt vastutav, hüvitatakse temale tekitatud liikluskahju proportsionaalselt teiste liikluskahju tekitamise eest vastutavate isikute vastutusega. Võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 1057 tulenevalt vastutab mootorsõiduki otsene valdaja mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest, välja arvatud samas sättes loetletud erandid. Käesoleval juhul on hagejal kahju tekkinud kahe mootorsõiduki (mootorratas ja sõiduauto) kokkupõrke tagajärjel, mistõttu tuleb mootorsõidukite valdajate tsiviilvastutuse kindlaksmääramiseks hinnata mõlema mootorsõiduki valdaja süüd kahju tekitamisel. Süü suuruse hindamise vajadust tsiviilkoodeksi § 458 kohaldamisel on rõhutatud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktikas (vt nt: 13. aprilli 2005.a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-26-05 või 14. novembri 2006.a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-118-06). Kohus leiab, et Riigikohut nimetatud juhis on rakendatav VÕS § 1057 kohaldamisel, sest ka see säte näeb ette mootorsõiduki juhi kõrgendatud vastutuse (sarnaselt TsK §-ga 458). Juhul kui selgub, et liiklusõnnetuse põhjustas mõlema mootorsõiduki juhi süüline käitumine, tuleb tsiviilvastutuse kindlaksmääramisel edasiselt analüüsida ka mõlema sõidukijuhi süü suurust. VÕS § 1050 lg-st 3 tuleneb, et kui kahju hüvitamise eest vastutab mitu isikut, kellest üks või mitu on vastavalt seadusele kohustatud hüvitama õigusvastaselt tekitatud kahju, sõltumata oma süüst, tuleb kahju hüvitamise eest vastutavate isikute käitumise süülisust ja süü vormi võtta arvesse hüvitamiskohustuse jagunemisel kahju hüvitamise eest vastutavate isikute omavahelises suhtes. Vastavalt VÕS § 1050 lg-le 1 tuleb kahju tekitaja süüd eeldada.
12.Vaidlustamata asjaolude kohaselt rikkus xxx LE § 91 nõudeid ning see rikkumine on põhjuslikus seoses hagejal tekkinud liikluskahjuga. Seetõttu analüüsib kohus edasiselt üksnes küsimust, kas liiklusõnnetuses osalenud mootorratast juhtinud xxx on rikkunud liikluseeskirja nõudeid ning kas võimalikud rikkumised on põhjuslikus seoses hagejal tekkinud kahjuga. Kostja otsustas hüvitada hagejale tekitatud liikluskahju 50% ulatuses, kuna leidis, et 50% ulatuses lasub tsiviilvastutus hagejale kuulunud mootorratta juhil xxx, kes rikkus LE § 123 nõudeid (vt toimik lk 33). Käesoleva tsiviilasja menetluse käigus on kostja tuginenud lisaks ka LE § 91, ja § 133 nõuete rikkumisele xxx poolt. Liikluseeskirja § 91 kohaselt peab juht enne sõidu, manöövri või peatumise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista teisi liiklejaid ja teel töötajaid. LE § 123 kohustab juhti kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb. LE §-st 133 tuleneb, et kui möödasõidu ajal ilmneb takistus või liiklusoht, mida juht ei saanud ette näha või ei osanud õigesti hinnata enne möödasõidu alustamist, tuleb möödasõit katkestada. Kui möödasõidu katkestanud juht tahab naasta pärisuunavööndisse, peavad taga sõitvad juhid seda võimaldama. Hageja hinnangul ei ole xxx ühtegi liikluseeskirja nimetatud nõuetest rikkunud.
13.Asjas olemasolevate tõendite põhjal saab xxx käitumises näha ainult LE § 123 nõuete rikkumist. LE § 91 ja § 133 nõudeid xxx kohtu hinnangul rikkunud ei ole. Hageja põhiväite kohaselt oli xxx liiklusõnnetuse toimumise hetkel juba xxx möödasõidul või vähemalt alustanud sõiduautost möödasõitu ning liikus sõiduauto kõrval. Seetõttu pidanuks xxx vastavalt LE §-le 156 vasakpöörde teostamisel mootorratturile teed andma (vt toimik, lk 5). Kohtu hinnangul ei ole hageja väited möödasõidu teostamisest siiski tõendamist leidnud. xxx ega hageja poolt väärteomenetluses tunnistajana antud ütlused ei sisalda viidet sellele, et mootorratas oli kokkupõrke toimumise ajaks juba teostamas möödasõitu või seda alustanud. xxx on andnud ütlusi, mille kohaselt tõmbus Renault paremale teeserva nagu hakkaks paremale keerama, suunatuld ei näidanud. Arvates, et sõiduauto Renault keerab paremale, liikus xxx tee telgjoone lähedale, et sõidukid teineteist ei segaks. xxx vähendas ka kiirust, kuna sisetunne seda käskis. Kui xxx hakkas ligemale jõudma, tegi Renault suunamärguannet andmata äkkpöörde vasakule Artelli tänavale. xxx ei jäänud üle muud kui pidurdada palju saab ja loota parimat. Õnnetust vältida ei õnnestunud, kuid hoogu sai veidi maha (vt toimik, lk 20). Väärteomenetluses on tunnistajana üle kuulatud ka mootorrattal kaassõitjana viibinud hageja. Tema ütlustest nähtub, et mootorratta ees sõitnud sõiduk tegi ilma suunatuld näitamata äkkpöörde vasakule. Pööre oli niipalju äkiline, et reageerimiseks aega ei olnud ning mootorratas sõitis patrullile tagant sisse (vt toimik, lk 26). Ülekuulamisprotokolli lisana joonistatud skeemil on hageja kujutanud mootorratast liiklemas sõiduauto taga (vt toimik, lk 68). Käesoleva tsiviilasja raames on xxx tunnistajana ülekuulamisel seevastu väitnud, et ta asus sõiduautost möödasõidule (vt toimik, lk 96). Kuna xxx on oma ütlusi vaidlusaluses küsimuses seega võrreldes varasemaga selgelt muutnud ning muud tõendid tema väiteid möödasõidule asumise kohta ei kinnita, ei ole tsiviilasja raames antud ütlused kohtu jaoks usaldusväärsed. Väärteomenetluses läbi viidud liiklustehniline ekspertiis võimalikku möödasõidule asumist ei kinnita. Ekspert on esitanud üksnes tõenäolise oletuse, et kokkupõrge on toimunud tee keskosa piirkonnas (vt toimik, lk 29). Liiklusõnnetust paarisaja meetri kauguselt pealt näinud tunnistaja xxx on väitnud, et mootorratas oli autost vasakul ning oli jõudnud sõiduauto (turvafirma auto) kõrvale hetkel, kui auto hakkas vasakpööret tegema (vt toimik, lk 99). Samas nägi xxx õnnetust pealt tagantpoolt (tagantvaates) ning ei osanud kohtuistungil seletada, mille põhjal ta mootorratta liikumise kohta auto kõrval järelduse tegi. Ka hageja poolt kohtule vande all antud seletusest ei ilmne, et mootorratas oli sõiduautost möödasõidul. Hageja leidis küll, et väärteomenetluse ülekuulamisprotokollis joonistatud skeem on ebatäpne (vt toimik, lk 94). Hageja seletustest ja ka
tunnistaja xxx ütlustest võib kohtu hinnangul järeldada üksnes seda, et mootorratas ja auto sõitsid üksteise järel ning sõiduauto paiknes mootorrattast paremal ning eespool. Liiklusõnnetuses osalenud sõiduautot Renault juhtinud xxx ütluste kohaselt käitus ta õnnetusele eelnenud liiklusolukorras liikluseeskirja nõuete kohaselt (andis aegsasti suunamärguande, veendus manöövri ohutuses jne) ning mootorratast ta lihtsalt ei näinud (vt toimik, lk 101). Sisuliselt sama on xxx kinnitanud ka väärteomenetluse raames politseile antud ütlustes (vt toimik, lk 22-23).
14.Lähtudes eeltoodust peab kohus tõenäoliseks liiklusõnnetuse tekkemehhanismi, kus xxx juhitud sõiduauto liikus paremalt ette sõidutee keskel (mõttelise telgjoone lähedal) sõitnud mootorrattale ning viimane sõitis sõiduautole tagant otsa. Seega ei sooritanud xxx mootorrattaga möödasõitu, s.h ei reastunud ümber vastassuunavööndisse, ega teinud liiklusõnnetusega seonduvalt muid manöövreid LE § 2 lg 25 tähenduses. Seetõttu ei saa xxx kohtu hinnangul ette heita LE § 91 ja § 133 sisalduvate liikleja kohustuste rikkumist. Nimetatud normid reglementeerivad manöövrit alustava või möödasõitu sooritava juhi käitumist. Kuivõrd xxx ei olnud kohtu arvates möödasõidul, ei saa eelnenu põhjal tõendatuks lugeda aga ka hageja väidet LE § 156 nõuete eiramise kohta xxx poolt. LE § 123 nõuete rikkumise mootorratast juhtinud xxx poolt saab kohut hinnangul lugeda tõendatuks. xxx ei kohandanud motoorratta sõidukiirust vastavaks liiklussituatsioonile (s.o ees liikunud sõiduki sõidukiirusele ja võimalikele manöövritele). Eelkäsitletud tõendite põhjal võib iseenesest järeldada, et xxx enne vasakpöörde alustamist suunamärguannet ei andnud, kuna ükski teine tõend peale xxx enda ütluste nimetatud asjaolu ei kinnita. Samas vähendas mootorratta ees liikunud xxx juhitud sõiduk kiirust, nagu nähtub ka xxx enda poolt antud ütlustest (vt toimik, lk 20 ja lk 96). Puudub vaidlus ka selles, et 10 meetrit pärast Kadaka tee ja Artelli tänava ristmiku on reaalselt olemas paremale pööramise võimalus. Nimetatud asjaolu on lisaks fikseeritud politseiasutuse poolt koostatud liiklusõnnetuse skeemil (vt toimik, lk 12). Samalt skeemilt nähtub aga ka see, et liiklusõnnetuse toimumise kohas Kadaka teel pärsiuunavööndi ainsa sõiduraja laius üksnes 3,5 m. Seetõttu omab sõiduauto paremale kaldumise fakt üksnes suhtelist tähendust. Sõiduauto sõidu aeglustamisest ja 3,5 m laiuse sõiduraja paremale äärde liikumisest ei saanud xxx teha kohtu hinnangul ühest järeldust, et sõiduauto hakkab sooritama parempööret ning ei suundu tagasi vasakule. Lisaks tuleb arvestada, et liiklusõnnetuse toimumise kohas ei olnud vasakpööre iseenesest keelatud ning vasakult ristuv tee paiknes lähemal kui paremalt ristuv tee. Samuti puuduvad andmed selle kohta, et xxx oleks andnud parempöörde ettevalmistamisele viitavat suunamärguannet. Kohus leiab, et xxx jättis konkreetsetes liiklusoludes olulisel määral järgimata liikluses tavaliseks peetava hoolsuse – juht pidanuks konkreetses liiklusoludes liikumist aeglustanud sõiduki kavatsustes hoolikamalt veenduma ning vajadusel mootorratta sõidukiiruse sõiduauto omaga ühtlustama. xxx oli selleks ka võimalus. xxx poolt LE § 123 nõuete rikkumine on kohtu arvates conditio sine qua non reeglist (VÕS § 127 lg 4) lähtuvalt hagejal tekkinud kahjuga põhjuslikus seoses – juhul kui xxx oleks mootorratta kiirust piisavalt vähendanud, poleks hagejal liikluskahju tekkinud.
15.Asjas esitatud ja kogutud tõendite põhjal otsustades loeb kohus juhtide süü suurust liiklusõnnetuse põhjustamises ja liikluskahju tekkimises võrdseks. Ainsateks tõenditeks süü suuruse hindamisel on liiklusõnnetuses osalenud sõidukijuhtide ütlused ning hageja poolt kohtumenetluses vande all antud seletused ja väärteomenetluses antud ütlused. Õnnetust pealt näinud tunnistaja xxx ütlustest võib kohtu hinnangul järeldada üksnes seda, et sõiduauto liikus pärisuunavööndi parempoolses ääres ning mootorratas paiknes autost vasakul. Sõidukite suunamärguannetele xxx tähelepanu ei pööranud (vt toimik, lk 99). Suunamärguande mitteandmist xxx poolt enne vasakpööret on väitnud tunnistaja xxx ja hageja (vt toimik, lk 96 ja lk 94). Samas on xxx ise suunamärguande andmist enda ütlustes kinnitanud (vt toimik, lk 99). xxx ja xxx ütlustega ja hageja vande alla antud seletustega saab lugeda tõendatuks, et xxx ei veendunud manöövri ohutuses ning ei suundunud vasakpöördeks aegsasti pärisuunavööndi
vasakusse äärde, rikkudes sellega LE § 91 ja § 97 nõudeid. Samuti on kohtu hinnangul tõenäoline suunamärguande andmata jätmine xxx poolt, millega juht rikkus LE § 82 nõudeid. Lähtudes liiklusseaduse (LS) § 2 sätestatud liiklejate üldistest kohustustest, on mõlemad juhid käitunud võrdselt hooletult. Kahju saabumise tõenäosus kummagi juhi rikkumiste puhul on mõistliku liikleja arusaamast lähtudes ühesugune. Liikluseeskirja nõuete rikkumised juhtide poolt omavad ühesugust kaalu ning on põhjuslikus seoses tekkinud liikluskahjuga. Seega peab ka hageja liikluskahju hüvitamise kohustus jagunema mootorsõiduki juhtide vahel võrdselt ning hagis esitatud liikluskahju hüvitamise nõue rahuldamisele ei kuulu.
16.Arvestades, et hagis esitatud põhinõue jääb rahuldamata, ei pea kohus vajalikuks käsitleda poolte väiteid seonduvalt LKindlS § 45 lg 4 alusel esitatud kõrvalnõudega.
17.Vastuseks hageja väidetele märgib kohus täiendavalt, et LE §-st 137 tulenevalt on ees sõitvast sõidukist lubatud mööduda ka pärisuunavööndis, kuid see ei vabasta juhti LE § 123 sisalduvatest kohustustest. Hageja on viidanud ka LS § 2 lg-st 1 ja LE §-st 4 tulenevale nn usalduspõhimõttele liikluses, mida on muu hulgas käsitletud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13. aprilli 2005.a otsuses nr 3-2-1-26-05. Kohus ei eita iseenesest vajadust analoogsete vaidluste lahendamisel usalduspõhimõtet arvestada. Vaieldamatult peavad kõik liiklejad olema liikluses hoolikad ja ettevaatlikud ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekkimist, samuti on igal õiguspäraselt käituval liiklejal õigus eeldada, et ka teised liiklejad täidavad liikluseeskirja nõudeid. Samas ei saa kohtu hinnangul käesolevas asjas kogutud tõendite põhjal teha järeldust, et xxx ei ole liikluseeskirja nõuete vastu eksinud või tema süü liiklusõnnetuse ja –kahju põhjustamises oleks väiksem kui xxx oma.
18.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel (TsMS § 173 lg 3). TsMS § 162 lg 1 näeb ette, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi teisest lõikest tulenevalt hüvitab pool, kelle kahjuks otsus tehti, teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kuna kohus hagi ei rahulda, jätab kohus poolte menetluskulud hageja kanda.
Indrek Parrest kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.