Tühistada Saare Maakohtu 06.10.2005 otsus osas, millega jäeti rahuldamata M.V nõue tööle ennistamiseks ja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga saamiseks ning mõisteti M.Vlt välja kohtukulud. Tühistatud nõuete osas asja menetlus lõpetada. Riigilõiv jätta hagejalt riigituludesse välja mõistmata. Ülejäänud osas jätta Saare Maakohtu otsus muutma. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Asjaolud ning hageja nõue ja põhjendus
1.Hageja töötas kostja juures alates 12.09.1979. a. Töölepingu (ja selle hilisemate muudatuste) kohaselt töötas hageja alates 01.07.2002 * AS Teeninduse Saarte piirkonna klienditeenindaja II ametikohal (tl 15). Tööleping lõpetati hagejaga tööandja algatusel töölepingu seaduse (TLS) § 86 p 3 alusel seoses koondamisega 21.06.2004. M.V ei nõustunud töölepingu lõpetamisega ning pöördus avaldusega töövaidluskomisjoni. Saaremaa Töövaidluskomisjoni 05.10.2004 otsusega tunnistati töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 3 alusel ebaseaduslikuks, M.V ennistati tööle ning mõisteti tema kasuks välja keskmine palk sunnitud töölt puudumise aja eest summas 25 175 krooni, mille osas lubati tööandjal teha tasaarvestus koondamishüvitusega (30 818 krooni). Puhkusekompensatsiooni nõue jäeti rahuldamata.
2.M.V ei nõustunud töövaidluskomisjoni otsusega ning pöördus hagiga kohtusse. 12.11.2004 esitatud hagiavalduses palus ta end tööle ennistada (klienditeenindaja II ametikohale, tagades endised töötingimused, töö ja töötasu). Hagiavalduse põhjenduste kohaselt ei nõustunud hageja sellega, et töövaidluskomisjon ei ennistanud teda endisele tööle, s.o klienditeenindaja II ametikohale ning et tööandja ei taganud talle endist tööd ja töötingimusi. Samuti ei nõustunud hageja komisjoni otsusega selles, et sunnitud töölt puudumise aja eest väljamõistetud palga osas tehti tasaarvestus koondamishüvitisega.
3.02.02.2005 täiendas hageja oma nõudeid (tl 56-57), paludes: võimaldada kasutada haiguslehel viibimise ajale langenud temale ettenähtud kasutamata lisapuhkust (22.03.28.03.2004); võimaldada reaalselt kasutada 2004. a saamata jäänud puhkust ja mõista välja puhkusetoetus 3000 krooni; välja mõista 2004. a jõulutoetus 2000 krooni ja selle maksmisega viivitamise eest viivis 416 krooni; ennistada hageja tööle ja mõista välja töölt sunnitud puudumise aja eest töötasu (+2% palgatõus) summas 46 570 krooni; välja mõista viivis 6545 krooni, sest tööandja ei täitnud viivitamatult töövaidluskomisjon otsust kahe kuu palga maksmise osas. 20.09.2005 esitas hageja avalduse nimetatud nõuetest loobumise kohta (tl 160). Kohus võttis hageja loobumise vastu ning lõpetas nende nõuete osas menetluse.
4.28.02.2005 täpsustas hageja oma nõudeid (tl 90-93), paludes: kohustada kostjat ümber arvestama tulemuspalga arvel vähemmakstud koondamishüvitus ja puhkusekompensatsioon ning välja mõista palgaseaduse (PaS) § 35 ettenähtud viivis 0,5% ülekandmisele kuulunud palgast; kohustada Saaremaa Tööinspektsiooni esitama hageja 15.11.2004 kirja põhjal läbi viidud töökoha kontrolli tulemused, ning kontrollima kostja tööseaduste ja nende alusel kehtestatud õigusaktide nõuete täitmist; kohustada Eesti Energeetikatöötajate Ametiühingute Liitu kontrollima kostja kollektiivlepingu p-de 9.15.3 ja 9.16 realiseerimist; välja mõista haiguslehel viibimise aja eest saamata jäänud palk, kantud ravimikulud ja lõpparve kinnipidamise eest TLS § 119 lg 2 alusel hüvitis ühe kuu keskmise palga ulatuses. 20.09.2005 esitas hageja avalduse nimetatud nõuetest loobumise kohta (tl 160). Kohus võttis töövaidlusnõuetena esitatud nõuete (s.o esimese ja viimase) osas hageja loobumise vastu ning lõpetas nende nõuete osas menetluse.
5.14.04.2005 täpsustas hageja oma nõudeid (tl 117-119). Hageja nõustus töövaidluskomisjoni otsusega, millega tunnistati töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 3 alusel ebaseaduslikuks ja ennistati ta tööle 06.10.2004, jäeti rahuldamata puhkusehüvitise nõue koos õigusega kokkuleppel tööandjaga asuda puhkust reaalselt kasutama. Hageja palus ennistada end tööle klienditeenindaja II ametikohale koondamiseelsete tööülesannete, õiguste ja volitustega ning endiste töötingimustega ruumis nr 214; mõista kostjalt välja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmine palk summas 25 175 krooni (+2% palgatõusu); kahe kuu palga maksmisega viivitamise aja eest PaS §-s 35 ettenähtud viivis 0,5 % päevas ülekandmisele kuulunud palgast; lõpparve kinnipidamise aja eest viivis ühe kuu keskmise palga ulatuses 7420 krooni; lugeda töösuhe jätkuvaks alates 22.06.2004; välja mõista haiguslehel (03.03.-18.06.2004) viibimise aja eest saamata jäänud töötasu summas 26 802 krooni; välja mõista ravimitele kulunud 988 krooni; tunnistada töövaidluskomisjoni otsuse p 5 ebaseaduslikuks ja õigustühiseks; kohustada tööinspektsiooni kontrollima kostja tööseaduste ja nende alusel kehtestatud õigusaktide nõuete täitmist; vajadusel kohustada kostja sisekontrolli kontrollima ettevõtte sisedokumentide koostamise õigsust ja seaduslikkust. 20.09.2005 loobus avaldaja viiest viimasest nimetatud nõudest (tl 160). Kohus võttis loobumise vastu ning lõpetas nende nõuete osas menetluse.
6.20.09.2005 täpsustas hageja oma rahalist nõuet: töötasu sunnitud töölt puudumise aja eest on
25 175 krooni, viivis palga maksmisega viivitamise eest 30 784 krooni, hüvitis lõpparve kinnipidamise eest 7420 krooni. Kokku moodustas hageja nõue 20.09.2005 seisuga 63 379 krooni (tl 159). Kostja vastuväited
7.Kostja ei tunnistanud hagi. Kostja täitis töövaidluskomisjoni otsuse viivitamatult, ennistades hageja endisele klienditeenindaja II ametikohale, endiste tingimuste ja töötasuga. Kuigi 04.06.1993 töölepingu nr 89 lisa 6 p 1.2 kohaselt on hageja peamiseks tööülesandeks klientide teenindamine, keeldus hageja töölepingujärgset tööd tegemast. 28.10.2004 seletuskirjas põhjendas hageja tööülesannete mittetäitmist põhiliselt asjaoluga, et temal ei võimaldatud töötada kabinetis nr 214. Hagejale on välja makstud töötasu töötatud aja eest alates tööle ennistamisest 06.10.2004 kuni töösuhte lõppemiseni 10.11.2004. Tuginedes töövaidluskomisjoni otsusele tehti tasaarvestus summas 25 175 krooni. Hagejale maksti töötatud aja (06.10.-31.10.2004) eest töölepinguga ettenähtud töötasu 6360 krooni. Koondamishüvituse maksmisega on kostja sisuliselt hüvitanud töölt sunnitud puudumise aja kuni töösuhte taastamiseni. Maakohtu otsus ja põhjendused
8.Saare Maakohus jättis rahuldamata hageja nõuded tööle ennistamiseks endisele ametikohale endiste töötingimustega ning sunnitud töölt puudutud aja eest töötasu 25 175 krooni, palga pangakontole ülekandmisega viivitamise eest viivise 30 784 krooni ja lõpparve kinnipidamise eest hüvitise 7420 krooni väljamõistmiseks.
9.Töövaidlusorgani otsus töötaja tööle ennistamiseks ja töötaja palvel keskmise palga väljamõistmiseks sunnitud töölt puudumise aja eest kahe kuu ulatuses kuulub individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 32 lg 1 kohaselt viivitamatult täitmisele ning otsuse täitmist ei ole õigus peatada, ning lg 2 sätestab, et tööle ennistamise otsus on tööandja poolt täidetud, kui tööandja on kirjalikus vormis tühistanud töölepingu lõpetamise kande töölepingus või vastava käskkirja või muu kirjaliku dokumendi töölepingu lõpetamise kohta ega tee takistusi tööle ilmunud töötajale endise (otsuses märgitud) töö tegemiseks. Tuvastamist leidis, et tööle ennistamise päeval 06.10.2004 vormistati töölepingu lisa nr 9 ning klienditeenindaja ametijuhend (tl 33-35), mille kohaselt töötab hageja * AS Teenindus Kuressaare klienditeeninduses klienditeenindaja II ametikohal. Ametijuhendis on täpsustatud hageja tööülesanded. Tööraamatu kohaselt on hageja töövaidluskomisjoni 05.10.2004 otsuse alusel tööle ennistatud alates 06.10.2004 (tl 110).
10.Kohus leidis, et tööle ennistamise otsus on tööandja poolt täidetud - kostja tagas hagejale töö endisel ametikohal, endiste töötingimuste ja töötasuga - ja seda vaatamata asjaolule, et hageja tööle ennistamise ajaks oli liitumisalane töö ja struktuur * AS Teenindus Saarte piirkonnas ümber korraldatud (tl 72-73). Kuigi enne koondamist oli hageja peamiseks tööülesandeks töölepingu kohaselt klientide teenindamine (tl 13), keeldus hageja ise töölepingu järgset tööd tegemast ja tööülesandeid täitmast. Hageja eksib, leides, et tööandja oleks pidanud võimaldama tal töötada samas kabinetis, kus ta varem töötas. Töövaidluskomisjon ennistas töötaja samale ametikohale, mitte samale töötamiskohale. Tööandjal kui töö korraldajal on õigus töötajat kindlaksmääratud töötamiskoha piires ümber paigutada ilma töötaja nõusolekuta. Tööandja nõue, et töötaja peab tööd tegema alumise korruse klienditeeninduse saalis, oli seaduslik ning töötajale täitmiseks kohustuslik. Seaduslik oli ka tööandja korraldus määrata hageja ühekordseks tööülesandeks kuni organisatsiooniliste küsimuste lahendamiseni arhiivi korrastamise.
11.Kohus ei nõustunud hagejaga, et töövaidluskomisjon poleks tohtinud tasaarvestada temale
komisjoni otsusega välja mõistetud keskmist palka summas 25 175 krooni töölepingu lõpetamisel väljamakstud koondamishüvitusega summas 30 818 krooni. Tööandja õigust teha töötaja lõpparvest kinnipidamisi reguleerib PaS § 36. Nimetatud sätte eesmärk on kaitsta töösuhtes nõrgemat poolt (töötajat) tööandja omavoli eest, lubades palgast kinnipidamisi ainult töötaja õigusi kahjustamata. Palgaseaduse vastav regulatsioon lähtub rahvusvaheliselt tunnustatud palga puutumatuse põhimõttest. Kuid selles vaidluses ei ole tegemist olukorraga, kus palgast kinnipidamine eirab PaS § 36 eesmärki. Töötaja ise leidis, et temaga töölepingu lõpetamine koondamise tõttu 21.06.2004 oli ebaseaduslik ja soovis tööle ennistamist. Seega luges hageja ise koondamishüvitise alusetult saaduks ja soovis, et seda kinnitaks töövaidlusi lahendav organ. Töövaidluskomisjoni otsusega tunnistatigi töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks, hageja ennistati tööle ja kostjalt mõisteti välja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmine palk. Kui töövaidlusorgan on töötaja soovil andnud hinnangu, et koondamine oli ebaseaduslik, siis selle tulemusel langes ära õiguslik alus koondamishüvituse saamiseks, mistõttu on tööandjal õigus alusetult makstud koondamishüvituse töötajalt kinni pidada või tasaarvestada. Kooskõlas võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lg-ga 1 peavad ka töösuhtes töötaja ja tööandja käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. Hea usu põhimõttega poleks kooskõlas olukord, kus töölepingu lõpetamise korral töötajale makstud koondamishüvitus jääb töötajale, kui töötaja avalduse alusel tunnistatakse töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks, töötaja ennistatakse tööle ning talle mõistetakse välja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmine palk (tl 159). Apellatsioonkaebuse põhjendus
12.Hageja palub apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistada ning hagi rahuldada, korrates esimese astme kohtule esitatud nõudeid. Rahalist nõuet on apellant suurendanud 3396 krooni võrra (PaS § 35 alusel esitatud nõude osas), paludes kohustada kostjat välja maksma sunnitud töölt puudumise aja eest keskmine palk, mille osas lubati teha tasaarvestus, ning raha ülekandmisega viivitamise eest välja mõista viivis, mis apellatsioonkaebuse esitamise päeva seisuga on 34 180 krooni. Ühtlasi soovis apellant saada õiguslikku hinnangut kostja volituste kehtivusele. Apellandi arvates on E. J volikiri õigustühine, mistõttu ei saanud ta olla kostja esindaja (selle volikirja alusel tehtud tehingud on õigustühised). E. J volikirja väljaandmisega on M. A ületanud talle 14.05.2002 volikirjaga antud õigusi (kohus ei nõudnud selle volikirja originaali esitamist).
13.Kostja lõpetas 10.11.2004 teist korda juba 21.06.2004 lõpetatud töölepingu, s.o enne töövaidluskomisjoni otsuse jõustumist. Tööle ennistamise asemel on E. J, M. K ja T. P otsinud võimalusi distsiplinaarkaristuse määramiseks, mille nad ka saavutasid, lõpetades hagejaga töölepingu 10.11.2004. Hagejale on selgusetu, millise ametikoha järgi ja alusel arvestati talle töötasu töötamise eest arhiivis 06.10.-10.11.2004. Vastav korraldus puudub. Töölepingusse tehtud kannet töölepingu lõpetamise kohta 21.06.2004 ei ole siiani tühistatud. Teistkordse töölepingu lõpetamisega 10.11.2004 võttis kostja hagejalt õiguse esitada otsus sundtäitmisele ITVS § 32 lg 3 kohaselt. Kostja ei võimaldanud hagejal kasutada kasutamata jäänud puhkust.
14.Kaebuse kohaselt ei saa lugeda töölepingu lisa nr 9 ja uue ametijuhendi koostamist tööle ennistamise otsuse täitmiseks. Lõpetatud töölepingule ei ole võimalik koostada lisa. Töölepingu lisa jõustumise kuupäevaks on 06.10.2004, kuigi töösuhe tuli lugeda jätkuvaks alates 22.06.2004. Ka tööraamatus ei ole töölepingu lõpetamise kannet tühistatud. Töölepingu lisa nr 9 allkirjastas A. O alles 01.11.2004. Hageja ei nõustunud ebaseaduslikult koostatud töölepingu lisa ja uut ametijuhendit allkirjastama ning kostjal puudus alus seda nõuda. Hagejale ei ole tutvustatud 01.03.2004 käskkirja nr 7-P, sellele pole viidatud ka
koondamisteates ega töölepingu lõpetamise kandes 21.06.2004. Kui nimetatud käskkiri oli koondamise aluseks, tulnuks see seoses tööle ennistamisega tühistada. Õige ei ole kohtu väide, et hageja ennistati endisele ametikohale ja tagati endised töötingimused. Kuna kostja ei lubanud hagejat endisele tööle, peatas ta töölepingu (tl 42). Kostjal olnuks õigus pakkuda hagejale teise iseloomuga tööd alles peale ennistamisotsuse täitmist vastavalt ITVS § 32 lgle 2. Hageja põhikohustus ei olnud klientide teenindamine, vaid liitumistoodete müük, liitumislepingute sõlmimine ja klientide konsulteerimine liitumisalastes küsimustes (TVK tl 25-26). Tööle ennistamisel olid olemas hageja koondamiseelne töö ja töötingimused.
15.Koondamishüvitus ei kuulu PaS § 36 lg 1 alusel väljamaksete hulka, mida võib töötaja nõusolekuta palgast kinni pidada. Töötajale ekslikult välja makstud summade tagasinõudmist reguleerib PaS § 37. Kostja rikkus nimetatud sätet, tehes töötaja nõusolekuta sunnitud töölt puudumise aja eest välja mõistetud palgaga tasaarvestuse enam kui kolm kuud varem välja makstud koondamishüvitusega. Kostja rikkus ITVS § 32 lg 1, jättes kahe kuu palga viivitamatult välja maksmata ning ka PaS § 36 lg 3. Kostja ei ole soovinud tööle ennistamise korral kinni pidada nelja kuu koondamishüvitust ega teha tasaarvestust sunnitud töölt puudumise aja eest välja mõistetud keskmise palgaga. Töövaidluskomisjon tegi selles osas otsuse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 229 lg-t 1 rikkudes. Kostja rikkus ka VÕS § 198, mille kohaselt toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Töölt sunnitud aja eest keskmise palga välja maksmata jätmisega rikkus kostja ka tulumaksu-, sotsiaalmaksu- ja töötusikindlustuse seadust. Viivise väljamõistmata jätmisega rikkus kohus PaS § 35. Kostja ei maksnud töövaidluskomisjoni otsusega välja mõistetud sunnitud töölt puudumise aja eest keskmist palka ka 10.11.2004 lõpparvega. Kostja on ebaseadusliku tegevusega võtnud hagejalt õiguse töötuskindlustushüvitisele ja hageja on kaotanud kogu oma varasema töötuskindlustusstaaži. Apellatsioonkaebuse vastus
16.Kostja ei pea apellatsioonkaebust õigeks, palub jätta selle rahuldamata ning kohtuotsuse muutmata. E. J väljaantud volikirja oli allkirjastanud isik, kellel oli vastav pädevus. Apellandi väited volituste ulatuse kohta ei ole asjakohased ega oma asjas tähtsust. Vastustaja ei nõustu kaebusega ka muus osas, samuti leiab, et tasaarvestust käsitlevad väited ei ole kooskõlas seadusega. Ringkonnakohtu seisukoht
17.Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leiab, et kaevatav kohtuotsus tuleb kaebuse põhjendustest olenemata tühistada osas, millega kohus jättis hageja nõude tööle ennistamiseks ning sunnitud töölt puudumise aja eest töötasu saamiseks rahuldamata. Kooskõlas TsMS § 428 lg-ga 2 ja ITVS § 24 lg-ga 3 tuleb selles osas menetlus lõpetada. Ülejäänud osas tuleb Saare Maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Selles osas on kohtuotsus õige ega vaja muutmist. Kuna ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse vastavate põhjendustega, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda ta neid.
18.Töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel on töötajal TLS § 117 lg 1 kohaselt õigus nõuda enda tööle ennistamist ja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga maksmist. ITVS § 4 lg 2 kohaselt võivad töötaja ja tööandja pöörduda individuaalse töövaidluse lahendamiseks kas töövaidluskomisjoni või kohtusse. Asja materjalist nähtuvalt pöördus M.V töövaidluse lahendamiseks töövaidluskomisjoni, valides seega töövaidlust lahendavaks esmaseks organiks vastava komisjoni. Saaremaa Töövaidluskomisjoni otsusega tunnistati töölepingu lõpetamine M.Vga ebaseaduslikuks, töötaja ennistati tööle ning mõisteti tööandjalt välja
sunnitud töölt puudumise aja eest keskmine palk. Seega sai töötaja nende nõuete osas oma rikutud õigustele kaitset töövaidluskomisjonis. ITVS § 24 lg 1 võimaldab pooltel töövaidluskomisjonis lahendatud töövaidluse läbivaatamiseks pöörduda kohtusse üksnes komisjoni otsusega mittenõustumisel. Asja materjalist nähtuvalt ei nõustunud hageja töövaidluskomisoni otsusega vaid osas, millega lubati tööandajal väljamõistetud töötasu tasaarvestada töötajale väljamakstud koondamishüvitusega (puhkusekompensatsiooni nõude rahuldamata jätmist hageja ei vaidlustanud). Selles osas pidi kohus tema nõude läbi vaatama. Eelnevaga seoses esitas hageja kostja vastu kohtule ka kaks uut nõuet: nõude PaS § 35 alusel viivise ning TLS § 119 lg-st 2 tuleneva hüvituse saamiseks, mis tuli samuti lahendada. Kohtul ei olnud alust menetleda tööle ennistamise ja keskmise palga nõuet, sest selles osas oli vaidlus hageja kasuks töövaidlusorgani poolt juba lahendatud. Nii hagiavaldusest kui kohtuotsusest nähtuvalt ei olnud hagi aluseks ka asjaolud, mis põhjendaksid töölepingu lõpetamise ebaseaduslikkust, vaid väited töövaidluskomisjoni otsuse mittetäitmise kohta. Maakohtul ei olnud alust käsitada töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisena hageja väiteid, et tööandja ei asunud otsust täitma ega ennistanud teda viivitamatult endisele tööle. Kuna tööandja ei olnud töövaidluskomisjoni otsust vaidlustanud, oleks sama vaidluse teistkordne lahendamine (pealegi komisjoni poolt rahuldatud nõuete rahuldamata jätmine) vastuolus ka seaduse mõttega. Asjaolu, et töövaidluskomisjoni otsuse resolutsioonis ei olnud märgitud ametikoha kvalifikatsioonijärku (klienditeenindaja II), ei võimalda pidada vastavat nõuet rahuldamata jäetuks. Tööseadustest tulenevalt mõistetakse töötaja tööle ennistamise all tema õigust saada tagasi endine töö. Antud juhul ei olnud poolte vahel vaidlust, millist tööd (millisel ametikohal) hageja enne töölepingu lõpetamist tegi. Töövaidlusorgani otsuse täitmist puudutavad küsimused ei saanud olla antud hagi esemeks.
19.Eeltoodud käsitlus on kooskõlas ka alates 01.01.2006 kehtiva ITVS § 24 lg-ga 3, milles on üheselt sätestatud, mis ulatuses võib avaldaja nõuda oma töövaidluse uut läbivaatamist kohtus. Kuna hagejal puudus alus taotleda töövaidluskomisjoni otsusega rahuldatud nõuete uut läbivaatamist, oleks maakohus pidanud jätma hageja avalduse selles osas kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 149 lg 2 p 3 analoogiat kohaldades menetlusse võtmata. Kui kohus võttis avalduse menetlusse, oleks menetlus tulnud sama seaduse § 217 p 3 analoogiat kohaldades lõpetada. Sama seisukohta on väljendanud ka Riigikohus (14.11.2002 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-02).
20.Kolleegium ei nõustu apellandi väitega töövaidluskomisjoni poolt väljamõistetud töötasu ja väljamakstud koondamishüvituse tasaarvestamise lubamatusele. Antud juhul ei ole tegemist olukorraga, kus palgast kinnipidamine oleks vastuolus PaS §-st 36 tuleneva põhimõttega. Maakohtu otsus on selles osas õige. Käesolevas töövaidluses on tegemist hageja nõudel töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamisega ja tööle ennistamisega, mistõttu on hagejale väljamakstud koondamishüvitus osutunud alusetuks. Töövaidlusorgan on andnud töötaja soovil hinnangu, et koondamine oli ebaseaduslik, mille tulemusel langes ära õiguslik alus ka koondamishüvituse saamiseks (Riigikohtu 19.10.2004 otsus nr 3-2-1-107-04). Õige ei ole apellandi käsitlus tasaarvestusavalduse esitamata jätmise osas ning sellele tuginev järeldus. Tasaarvestuse avaldust ei olnud kostjal võimalik esitada enne kui töötajal oli palganõue tema vastu tekkinud ning töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 3 alusel tunnistatud ebaseaduslikuks. Pealegi ei võtaks tasaarvestuse avalduse esitamata jätmine huvitatud poolelt ära õigust alusetult makstud summat tagasi nõuda. Eelnevast tulenevalt ei jäänud hagejal töötasu saamata, mistõttu ei ole tal alust nõuda PaS §-s 35 ettenähtud viivist ega ühe kuupalga suurust hüvitust lõpparve maksmisega viivitamise eest TLS § 119 lg 2 alusel.
21.Apellandi hinnang kostja esindaja volitustele ei ole kooskõlas asja materjaliga. Esindaja
valik on esindatava määrata. Apellatsioonkaebuses püstitatud sellekohased probleemid ei mõjuta vaidluses tehtud kohtulahendi õigsust. Väide, et esindaja ei väljendanud kostja tegelikku seisukohta, on paljasõnaline ja kajastab hageja nägemust. Kostja ei ole oma esindaja tegevust kahtluse alla seadnud ega tema volitusi ka hiljem tühistanud.
22.Kohtukulude väljamõistmise osas tuleb maakohtu otsus tühistada menetlusnormi ebaõige kohaldamise tõttu. Kohtul ei olnud alust kohaldada kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 64 lg-t 2, mille kohaselt mõistetakse hagi rahuldamata jätmisel hagejalt, kes oli vabastatud riigilõivu tasumisest üksnes hagiavalduse esitamisel, riigilõiv välja riigituludesse. Nimetatud sättes on silmas peetud kehtinud TsMS § 57 lg 2 alusel riigilõivust vabastatud isikut, kelle puhul peab kohus vastavalt § 57 lg-le 3 määruses märkima, kas isik on vabastatud riigilõivu tasumisest üksnes hagiavalduse esitamisel või ka hagi rahuldamata jätmise korral. Hageja oli riigilõivu tasumisest vabastatud sama seaduse § 57 lg 1 alusel, seega tulenevalt riigilõivuseadusest (§ 16 lg 1 p 1). Seetõttu ei olnud kohtul alust mõista hagejalt hagi rahuldamata jätmisel välja riigilõivu riigituludesse.
23.Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis tulenevalt kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg-st 1 jäävad apellandi kohtukulud tema enda kanda.
Ü.Jänes
G.Kivinurm
M.Klaar
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.