lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/3-2-2-5-06

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudRiigikohus · 12.12.2006

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-2-2-5-06
Asja liik
Tsiviilasi
Kuulutamise aeg
12.12.2006
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
2512
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Viidatud sätted

Riigi Teataja
TsMS § 241 lg 4Tõendite kogumine väljaspool EestitTsMS § 27 lg 2Taandamine avaldusetaTsMS § 60Toimiku taastamineTsMS § 702 lg 2Teistmise alusedTsMS § 704 lg 1Teistmisavalduse esitamise tähtaegRÕAS § 24 lg 1TsMS § 147 lg 3Riigilõivu tasumineTsMS § 166 lg 1Menetluskulude jaotus poole asendamisel vaidlusaluse eseme võõrandamise korral

Lahendi tekst

Riigi Teataja

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev

KOHTUMÄÄRUS

3-2-2-5-06 Tartu, 12. detsember 2006. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik I. S hagi J. L vastu võlgnevuse 500 000 krooni saamiseks. Viljandi Maakohtu 29. märtsi 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-73-05 J. L teistmisavaldus Avaldaja J. L (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Mart Sikut. Vastustaja I. S (isikukood xxxxxxxxxxx). 13. november 2006, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1.Tühistada Viljandi Maakohtu 29. märtsi 2005. a otsus ja saata asi Tartu Maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Teistmisavaldus rahuldada.
3.Tagastada K. S'ile 4. septembril 2006. a J. L teistmisavalduselt tasutud kautsjon 1000 (üks tuhat) krooni.
4.Mõista osaühingu Sikuti Advokaadibüroo kasuks riigieelarvest välja kostjale osutatud riigi õigusabi tasu ja kuludena 2395 krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.
TsMS § 372Hagi menetlusse võtmise otsustamine
TsMS § 6Menetluse aja seadus
TsMS § 61 lg 1Valdkonna eest vastutava ministri pädevus toimiku osas
I. S esitas 15. veebruaril 2005. a Viljandi Maakohtule hagiavalduse J. L vastu, milles soovis, et kostjalt mõistetaks välja 500 000 krooni. Hageja märkis hagis, et kostja on ennast viimasest elukohast välja registreerinud ja andmed tema viibimiskoha kohta puuduvad.
2.Maakohus avaldas väljaandes Ametlikud Teadaanded kohtukutse 23. veebruaril 2005. a ja
2.märtsil 2005. a. 29. märtsi 2005. a kohtuistungil taotles hageja esindaja sisulise otsuse tegemist kostja kohalolekuta. Samal päeval, s.o 29. märtsil 2005. a rahuldas maakohus hagi. Maakohus märkis otsuse kirjeldavas osas, et kuna kostja elukoht on teadmata, avaldas kohus kohtukutse väljaandes Ametlikud Teadaanded. Samuti märkis kohus, et hageja seletuste kohaselt ei tea hageja kostja elukohta, kuigi teab, et kostja elab Tallinnas. Hageja on kostjaga suhelnud telefonil xxxxxxxx, kuid pärast hagi esitamist ei võeta enam telefoni vastu. Otsuse põhjendavas osas märkis maakohus, et 18. juuni 1995. a laenulepinguga on tõendatud, et hageja andis kostjale laenu 60 000 krooni. Laenu tagastamise tähtaeg oli 18. juuli 1995. a ja laenuintress 7% kuus. Kohus leidis, et kostjalt tuleb välja mõista põhivõlg 60 000 krooni ja lepingujärgne viivis 453 000 krooni. Otsuse resolutsiooni kohaselt on kostjalt välja mõistetud 60 000 krooni põhivõlgnevust, 430 000 krooni intressi ja 10 000 krooni viivist, kokku 500 000 krooni.

Kohtukulude osas leidis maakohus, et hageja õigusabikulud 25 000 krooni ulatuses tuleb kostjalt välja mõista. 5% hagi hinnast ongi 25 000 krooni. Samuti mõistis kohus kostjalt välja 26 000 krooni riigilõivu ja 300 krooni kohtukutse väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldamise kulu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

3.Kostja esitas 25. augustil 2006. a Riigikohtule teistmisavalduse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 702 lg 2 p 2 alusel. Selle sätte kohaselt tuleb kohtuotsus teista juhul, kui menetlusosalisele ei ole menetlusest seaduse kohaselt teatatud, muu hulgas hagiavaldust kätte toimetatud või menetlusosalist ei ole seaduse kohaselt kohtusse kutsutud, kuigi lahend tehti tema suhtes.
4.Teistmisavalduse põhjenduste järgi rikkus maakohus kostja kohtusse kutsumise korda, mis oli sätestatud enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 27 lg-tes 2 ja 6. 2003. a juunist alates elab kostja aadressil Xxxxx xx, Tallinn ja on kantud sellel aadressil ka elanike registrisse. Hageja teadis hästi kostja tegelikku elukohta, millele viitab pärast otsuse tegemist avalduse tegemine kohtutäiturile, milles hageja on näidanud kostja tegeliku elukoha. Alates 2005. a algusest on kostja töötanud ja viibinud enamiku ajast Inglismaal, mistõttu tal puudus võimalus lugeda väljaannet Ametlikud Teadaanded. Samas on ta kõik kutsed ja teated kätte saanud eespool märgitud aadressil.
5.Riigikohtu 31. mai 2006. a määrusega rahuldati avaldaja taotlus riigi õigusabi saamiseks ning määrus saadeti täitmiseks Eesti Advokatuurile. Eesti Advokatuur saatis nimetatud määruse täitmiseks osaühingule Sikuti Advokaadibüroo. 21. juunil 2006. a teatas nimetatud osaühing Riigikohtule, et riigi õigusabi osutab vandeadvokaat M. Sikut. Riigikohtu 21. juuni 2006. a määrusega määrati õigusabi osutajaks vandeadvokaat M. Sikut. M. Sikut on esitanud 25. augustil 2006. a Riigikohtule taotluse õigusabi kulude hüvitamiseks 4519 krooni (sh käibemaks 689 krooni) ulatuses.
6.Hageja teistmisavaldusele vastanud ei ole.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7.Kolleegium leiab, et teistmisavaldus on põhjendatud ja tuleb TsMS § 702 lg 2 p 2 ja § 705 alusel rahuldada. Viljandi Maakohtu otsus tuleb tühistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks Tartu Maakohtule.
8.Kolleegium käsitleb esmalt teistmisavalduse tähtaegse esitamisega seonduvat. Vaidlustatud kohtulahend on tehtud ja see on jõustunud enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi varasem TsMS) alusel. Varasema TsMS §-s 372 sätestatud aluste olemasolul oli isikul õigus jõustunud kohtulahendit vaidlustada Riigikohtule kohtuvigade parandamise avalduse esitamisega. Kohtuvea parandamise regulatsioon ei näinud ette tähtaega, mille jooksul oli isikul õigus kohtuvea parandamise avaldus esitada. Alates 1. jaanuarist 2006. a kehtiv TsMS § 702 tunneb varasema TsMS-i kohtuvea parandamise aluseid mõnevõrra muudetud kujul teistmisavalduse esitamise õigust andvate alustena. TsMS § 704 lg 1 teise lause kohaselt võib teistmisavalduse esitada põhjusel, et pool ei olnud menetluses esindatud, kahe kuu jooksul alates päevast, millal lahend toimetati poolele kätte. Vaidlusaluses asjas

ei ole poolele lahendit kätte toimetatud. Kohus tegi asjas seadusliku aluseta (vt otsuse p 9) sisulise otsuse kostja kohalolekuta ja avaldas kohtuotsuse resolutsiooni väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kolleegium leiab, et kuna kohtul ei olnud õigust otsust kostja kohalolekuta teha, ei ole ka otsuse teatavakstegemine väljaandes Ametlikud Teadaanded seadusega kooskõlas ja avaldajale tähtaja kulgemise osas siduv. Seejuures leiab kolleegium, et analoogiliselt tagaseljaotsusega tuli ka kostja kohalolekuta tehtud ja väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldatud sisulise otsuse edasikaebetähtaega arvutada varasema TsMS § 241 lg 4 teise lause kohaselt. Sarnasele järeldusele avaldajale tähtaja kulgemise mittesiduvuse osas on Riigikohus jõudnud ka oma 6. oktoobri 2006. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-2-2-06 (RT III 2006, 35, 300). Viidatud lahendis on leitud, et teistmisavalduse tähtaeg hakkas avaldaja jaoks kulgema kohtuotsusest teadasaamisest. Praegusel juhul nähtub asja materjalidest (tl 38), et teistmisavalduse esitaja on

2.augustil 2005. a alla kirjutanud apellatsioonkaebusele Viljandi Maakohtu 29. märtsi 2005. a otsuse peale. Seega võib pidada põhjendatuks, et avalduse esitaja sai otsusest teada mitte varem kui
2.augustil 2005. a. Kolleegium leiab siiski, et vaidlusaluses asjas ei saa kohaldada TsMS §-s 704 teistmisavalduse esitamise tähtaegade kohta sätestatut ega lugeda tähtaega ka otsusest teadasaamisest. Eespool on märgitud, et varasem TsMS ei näinud ette tähtaega kohtuvea parandamise avalduse esitamiseks. Praegune teistmisavaldus põhineb varasema TsMS § 372 teksti ja terminoloogia kohaselt nn kohtuveal. Seega tähendaks TsMS § 704 kohaldamine õiguse tagasiulatuvat kohaldamist, mis ei oleks kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seadusega (rakendusseadus). Vastupidi, nimetatud rakendusseaduse § 2 lg 1 kohaselt lõpeb menetlustähtaeg, mille kulgemine algas enne 1. jaanuari 2006. a, varasema TsMS-i kohaselt. Eelneva alusel jõuab kolleegium järeldusele, et kui TsMS § 702 lg 2 p-des 2 ja 3 nimetatud teistmisavaldust soovitakse esitada enne 1. jaanuari 2006. a jõustunud kohtulahendite peale, ei ole avaldaja seotud TsMS § 704 lg-s 1 sätestatud tähtaegadega. Sellist seotust TsMS § 704 lg 1 tähtaegadega ei saa järeldada ka asjaolust, et teistmisavalduse esitamise tähtaega oleks sellistel juhtudel teoreetiliselt võimalik hakata arvestama 1. jaanuarist 2006. a, mil TsMS jõustus. Sellist järeldust ei võimalda teha viidatud rakendusseaduse § 2 lg 1. Kolleegium juhib tähelepanu asjaolule, et eespool toodud järeldus kehtib ainult juhtudel, mil kohtulahend on jõustunud enne 1. jaanuari 2006. a. Kohtuvea parandamise avaldust sai esitada vaid jõustunud lahendi peale. Kui lahend tehti enne 1. jaanuari 2006. a, kuid jõustus pärast 1. jaanuari 2006. a, tuleb teistmisavalduse esitamisel lähtuda TsMS §-s 704 sätestatud tähtaegadest (vt selle kohta nt viidatud Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-2-2-06).
9.Kolleegium leiab, et ka kostja kohalolekuta tehtud sisulise otsuse tegemise eeldustele (eelkõige menetlusdokumentide kättetoimetamisele) kehtivad Riigikohtu varasemates lahendites tagaseljaotsuse tegemise eelduste kohta väljendatud seisukohad (nt Riigikohtu 3. juuni 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-04 (RT III 2004, 16, 200) ja 16. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-2-3-06 (RT III 2006 38, 324)). Kohtusse kutsumine ja hagiavalduse kostjale kätteantuks lugemine ajalehekuulutuse avaldamisega riivab intensiivselt põhiseaduse § 24 lg-s 2 sätestatud põhiõigust olla

oma kohtuasja arutamise juures. See asjaolu seab kõrgendatud nõuded kohtusse kutsumisele ja hagiavalduse kätteantuks lugemisele varasema TsMS § 27 kohaselt. Kolleegiumi hinnangul on kohus neid reegleid oluliselt rikkunud. Toimiku materjalidest ei nähtu, et kohus oleks varasema TsMS § 166 lg 1 kohaselt saatnud kostjale hagiavalduse. Toimiku materjalidest (tl-d 18?19) nähtub üksnes kohtukutse avaldamine väljaandes Ametlikud Teadaanded. Asjaolu, et hageja on hagis märkinud, et kostja asukoht on talle teadmata, ning lisanud ka rahvastikuregistri sellekohase teatise, ei võta kohtult kohustust teha täiendavaid toiminguid kostja viibimiskoha väljaselgitamiseks, et talle kätte toimetada hagiavaldus. Kuigi teistmisavalduses ei ole esitatud väidet, et kohus ei ole kostjale hagiavaldust saatnud, saab kolleegium seda asjaolu siiski kontrollida ning otsuse tühistada, tuginedes muu hulgas TsMS §-le 705 ning § 692 lg-le 5 ja § 669 lg 1 p-le 2. Samuti on teistmisavalduses õigusliku väitena toetutud TsMS § 702 lg 2 p-le 2, mis viitab ühe teistmisalusena ka sellele, kui kohus ei ole kostjale kätte toimetanud hagiavaldust. Viidatud otsuses tsiviilasjas nr 3-2-2-1-04 on Riigikohus märkinud järgmist: "Riigikohus on oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-3-5-02 (RT III 2002, 35, 384) rõhutanud, et ajalehekuulutuse kaudu võib kutset kätte anda ainult siis, kui kõik teised kätteandmise vahendid ei ole tulemust andnud. Kolleegium leiab, et analoogilistel juhtudel peaks kohus tegema täiendavalt toiminguid, et leida andmeid kostja elukoha kohta. Üheks täiendavaks toiminguks võib olla hagejale ettepaneku tegemine leida andmeid kostja elukoha kohta. TsMS § 147 lg 3 järgi peab hageja hagiavalduses märkima, mida ta on teinud kostja aadressi teadasaamiseks. Nimetatud sätte mõtte kohaselt (teha kõik mõistlikult võimalik, et kostja saaks hagiavalduse kätte) ei saa alati piisavaks pidada hageja poolt ainult TsMS § 27 lg 2 nõuete täitmist. Samuti võib kõne alla tulla kohtu pöördumine järelepärimistega kostja elukoha kohta mõne avaliku registri pidaja ja/või teise ametiasutuse poole, kellel võib nende ametitegevusest tulenevalt olla andmeid isiku elukoha kohta. Alles siis, kui need toimingud ei anna tulemust, võib põhjendatuks lugeda kohtudokumendi kätteantuks lugemise selle avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded." Kolleegium jääb selle seisukoha juurde ja märgib, et hageja on lisaks rahvastikuregistri teatisele teatanud kohtuistungil kohtule ka kostja mobiiltelefoni numbri ning seda, et kostja elab Tallinnas. Kokkuvõttes ei ole kohus menetlusseadust rikkudes kostjale kätte toimetanud hagiavaldust ega teinud toiminguid kostja viibimiskoha teadasaamiseks enne kohtukutse avaldamist väljaandes Ametlikud Teadaanded. Seetõttu tuleb Viljandi Maakohtu otsus tühistada ning asi saata Tartu Maakohtule uueks läbivaatamiseks.

10.Kolleegium märgib, et asjakohane ei ole avaldaja väide, mille kohaselt ta ei saanud Inglismaal viibimise tõttu lugeda väljaannet Ametlikud Teadaanded. Teate väljaandes avaldamise menetlusõiguslikud tagajärjed ei sõltu sellest, kas teate adressaat väljaannet loeb või mitte.
11.Teistmisavalduse esitaja esindaja taotleb ka osutatud riigi õigusabi eest tasu ning kulude kindlaksmääramist. Tasu ning kulude määramise korda reguleerib täpsemalt justiitsministri
26.jaanuari 2005. a määrus nr 2 "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused,

maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord" (edaspidi kord). Taotluse kohaselt on esindaja korra § 18 alusel kulutanud aega õigusabi osutamise kohta (Tallinn ja Tartu) jõudmiseks, mille eest tuleks maksta hüvitist 1239 krooni, sh käibemaks 189 krooni. Samuti on esindaja korra § 21 kohaselt teinud õigusabi osutamise tõttu kulutusi isikliku sõiduauto kasutamiseks 1156 krooni eest, sh käibemaks 176 krooni. Kolleegiumi hinnangul tuleb need kulud välja mõista. Seejuures märgib kolleegium, et korra § 21 lg 1 ei arvesta selgelt 1. jaanuarist 2006. a jõustunud kohtute tööpiirkondade reformimisega. Kolleegium leiab, et korra § 21 lg 1 korral tuleb sätte mõtte kohaselt lähtuda mitte selles sättes nimetatud kohtute tööpiirkondadest, vaid kohtumajade teeninduspiirkondadest. Ülejäänud osas ei vasta taotlus kolleegiumi hinnangul korra nõuetele. Nimelt jõustusid 11. augustil 2006. a korras mitmed muudatused. Näiteks on kehtetuks tunnistatud korra § 3, millele on taotluses viidatud. Samuti on muudatused tehtud määruse § 12 lg-s 1 ning § 12 lg 4 sätestab advokaadile kohustuse märkida pärast õigusteenuse osutamise lõpetamist esitatavale taotlusele kellaajaliselt õigusabi osutamiseks kulunud aeg ning võtta taotlusele märgitud ajakulu kohta riigi õigusabi saajalt allkirjastatud arvamus. See nõue on taotluses täitmata. Lisaks on taotluses tuginetud ka korra sätetele, mis tunnistati kehtetuks või mida muudeti 4. septembril 2005. a jõustunud muudatustega. Seetõttu ei pea kolleegium võimalikuks rahuldada taotlust esindaja tasu hüvitamise osas. Riigikohus andis taotlejale tähtaja taotluse korra nõuetele vastavaks viimiseks, kuid selle tähtaja jooksul ega ka kaks nädalat pärast tähtaja möödumist ei ole Riigikohtule esitatud nõuetekohast taotlust. Kokkuvõttes mõistab kolleegium riigieelarvest välja kostjale osutatud riigi õigusabi eest 2395 krooni osaühingu Sikuti Advokaadibüroo kasuks. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕAS § 24 lg 1 ja korra § 6 järgi osaühingule Sikuti Advokaadibüroo välja Eesti Advokatuur. Kolleegium peab õiguse ühetaolise kohaldamise huvides vajalikuks märkida veel järgmist. Eespool märgitu kohaselt on korda mitmel korral muudetud. Seejuures ei ole aga reguleeritud muutmistega seonduvaid rakendamisküsimusi ehk seda, millist korra redaktsiooni kohaldada, kui õigusabi on osutatud korra redaktsiooni alusel, mis õigusabi tasu taotluse esitamise hetkeks on juba muutunud. Kolleegium leiab TsMS § 6 alusel, et taotluse esitamisel tuleb lähtuda taotluse esitamise ajal kehtivast korra redaktsioonist. Siiski võib see tuua kaasa tagajärjed, mida õigusabi saaja, kellele on õigusabi võimaldatud hüvitamiskohustusega (riigi õigusabi seaduse § 25) ei pidanud ette nägema, st õigusabi saajal võivad tekkida suuremad kulutused, kui ta ette sai näha. Seetõttu tuleb kohtutel riigi õigusabi saajalt tasu väljamõistmisel selle probleemiga arvestada. Praegusel juhul ei ole teistmisavalduse esitajale pandud kohustust riigieelarvest väljamõistetavaid õigusabi tasu ja kulusid riigile hüvitada.

12.Kolleegium peab vajalikuks märkida veel järgmist. Viljandi Maakohus on otsuse resolutsioonis kostjalt välja mõistnud 430 000 krooni intresse ja 10 000 krooni viivist (otsuse põhjendavas osas on märgitud, et lepingujärgne viivis on 453 000 krooni). Toimiku materjalide kohaselt (tl 4) andis hageja kostjale laenu üheks kuuks 60 000 krooni, intressiga 7% kuus. Seega, kui kostja on viivituses laenu tagastamisega, ei ole õige arvutada alates tagastamisnõude sissenõutavaks muutumisest intressi 7% kuus, vaid tegemist on viivisega e.

sanktsiooniga juhuks, mil kohustuse täitmisega viivitatakse. 7% intressi saab arvutada vaid ühe kuu eest kui tasu laenu kasutamise eest, edasi saab nõuda viivist. Pooled olid kokku leppinud viivises 1% päevas (tl 4). Viivise korral on kohtul tsiviilkoodeksi (TsK) § 194 kohaselt õigus sellekohase taotluse alusel viivist vähendada. Kolleegium juhib tähelepanu, et Riigikohus on üksikasjalikult analüüsinud tsiviilkoodeksis leppetrahvi kohta sätestatut oma 14. juuni 2005. a lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 (RT III 2005, 23, 245). Riigikohus on oma 14. novembri 2002. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-130-02 (RT III 2002, 33, 360) leidnud, et varasema TsMS § 61 lg 1 alusel pidanuks ringkonnakohus hindama kohtumenetluse keerukust, pankrotihalduri kvalifikatsiooni, tööülesandeid ja -mahtu ning muid olulisi asjaolusid, mis oleksid või ei oleks õigustanud õigusabi osutaja kasutamist kohtuvaidlustes. Teisisõnu, Riigikohus leidis, et kohus pidi varasema TsMS § 61 lg 1 järgi hindama ja seega ka põhjendama, kas õigusabi osutamine oli vajalik ja põhjendatud. Seisukohale, et õigusabikulu peab TsMS § 60 kohaselt olema vajalik ja põhjendatud, on Riigikohus jõudnud ka 20. juuni 2005. otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-78-05 (RT III 2005, 25, 260) ja 1. oktoobri 2001. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-112-01 (RT III 2001, 25, 278). Kolleegium nõustub nende seisukohtadega ning rõhutab veelkord, et õigusabikulude väljamõistmisel tuleb õigusabikulude vajalikkust ja põhjendatust põhjalikult analüüsida ning lahendis põhjendada. Sama kehtib muude menetluskulude kohta. Eespool tooduga seoses märgib kolleegium, et maakohus rahuldas hageja õigusabikulude nõude täies ulatuses, märkides ainsaks põhjenduseks "5% ongi 25 000 krooni". Seejuures ei nähtu otsusest, et kohus oleks pidanud tsiviilasja keerukaks või ajamahukaks, mis õigustanuks niivõrd suurte õigusabikulude väljamõistmist. Kolleegium märgib, et toimiku andmete kohaselt on hagi esitatud

15.veebruaril 2005. a. 11. veebruari 2005. a kuupäeva kannab arve-kviitung nr 54 (tl 29), mille kohaselt on advokaadibüroo (advokaat P. Toom) osutanud hagejale õigusteenust hagiavalduse koostamisel ja kohtus esindamisel 5000 krooni eest. Kohtuistung toimus ning kohtulahend tehti
29.märtsil 2005. a. 28. märtsi 2005. a samuti P. Toomi allkirja kandva arve-kviitungi nr 107 (tl 30) kohaselt on advokaadibüroole tekkinud hageja esindamisest praeguses tsiviilasjas õigusabikulud 20 000 krooni. Ants Kull, Villu Kõve, Jaak Luik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.