Asjaõigus › Omandiasjad

HAGEJA NÕUDED JA NENDE PÕHJENDUSED

Täiendatud ja muudetud hagiavalduse kohaselt kuulusid hageja emale J. K. omandiõiguse alusel XXXXXXX XXXXXX XXXXXXXXX XXXXX K. maaüksusel 1/4 elumajast, laut, küün, puukuur ja 1/2 saunast. 17.detsembril 2003.a. suri J. K. . J. K. vara pärijaks seadusjärgse pärimisõiguse alusel on hageja. Hageja palub kohtul tunnistada tema omandiõigust 1/2 mõttelisele osale kinnisasjast nimetusega K. kuna käesolevaks ajaks ei ole võimalik tunnistada hageja omandiõigust ehitistele kui vallasasjadele, sest ehitised on muutunud kinnisasja oluliseks osaks. Hagejal oli õigus erastada ehitiste juurde maad vastavalt MRS § 221 lg 1, 2, 4, § 9 lg 11 võrdses osas teise elamu omaniku kostja V. K. . Vastavalt Võrumaa Hooneregistri tõendile nr 845/153 12.detsember 2002.a. andis Võru notar Inga Anipai 12.06.2003.a. välja omandiõiguse tunnistuse poolele mõttelisele osale varale- ehitised asukohaga XXXX XXXXXXX XXXXXXX XXXX XXXXXXXXX XXXX M. K. abikaasale O. K. ja 12.06.2003.a. seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse poolele mõttelisele osale varale- ehitised asukohaga XXXX XXXXXXX XXXXXXX XXXX XXXXXXXXX XXXX M. K. pojale V. K. . O. K. kinkis oma ehitised kinkelepingu ning kokkuleppe seeselamisõiguse ning isikliku kasutusõiguse lepingu alusel 08.07.2003.a. V. K. . Lähtuvalt majaraamatute kinnitustest, kus O. K. on oma allkirjaga kinnitanud andmete õigsust, võib järeldada, et O. K. oli teadlik, et osaliselt kuuluvad ehitised J. K. . Kinkelepingu sõlmimisel puudus O. K. täielik omandiõigus võõrandatavale varale ning kinkelepinguga omandas kostja ka hagejale kuuluva osa. Kostja on pahauskne omanik asjaõigusseaduse § 95 lg 2 mõttes kuna kostja teadis, et võõrandajal ei ole õigust omandit üle anda. Samuti esimese ja teise järjekorra seadusjärgsed pärijad ei saa tugineda heausksele omandamisele tasuta tehingu järgi. Kinkeleping on tühine osas, millega võõrandati hageja mõtteline osa. 22.09.2004.a. sõlmisid Eesti Vabariik ja V. K. müügilepingu ja hüpoteegiga koormamise lepingu ning asjaõiguslepingu, mille alusel kanti 9.11.2004.a. maa kinnistusraamatusse. Selle lepingu sõlmimisel on lähtutud valest eeldusest, et kostja oli maatükil asuvate ehitiste ainuomanik ja omab õigust osta maatükk ainuomandisse. Hooneregistris registreerimise fakt ei loo iseenesest veel omandiõigust. Vaidlustatava lepingu sõlmimisel on oluliselt rikutud maareformi seaduse §221 lg 4, AÕS RakS § 12 lg 1. Ehitise ühe kaasomanikuna oli kostjal õigus erastada 1/2 mõtteline osa maast. Seoses maa erastamise ostu-müügilepingu tühisusega on tühine ka asjaõigusleping. Nimetatud lepingute osalise tühisuse töttu on ebaõige ka maatüki suhtes tehtud kinnistamisotsus ja kuna kostja nõusolek kinnistusraamatu kande muutmiseks puudub, palub hageja kinnistusraamatu kande parandamist. Kinnisasja mõttelist osa võib hüpoteegiga koormata ainult siis, kui see on kaasomaniku osa. Omaniku kande ja hüpoteegikande aluseks olnud asjaõiguslepingu tühisuse tõttu ei vasta kinnistusraamatu kanded tegelikule õiguslikule olukorrale ja tuleb AÕS § 65 lg 1 alusel kustutada. Neil asjaoludel ja lähtudes MRS §-dest 221 lg 1, 2, 4; 9 lg 11; TsÜS §-dest 87, 84 lg 1, 90; AÕS § 65 lg 1; AÕS RakS §-dest 12 lg 1, 4 lg 4 palub hageja tunnistada L. K. omandiõigust 1/2 mõttelisele osale kinnisasjast asukohaga XXXXXXX XXXX XXXXXXXXX XXXX nimetusega K. ; tunnistada 22.09.2004.a. Eesti

2 (10)

Vabariigi ja V. K. vahel sõlmitud maa müügilepingu, asjaõiguslepingu ja hüpoteegiga koormamise lepingu tühisust 1/2 mõttelise osas elumaa, asukohaga XXXX XXXXXXX XXXXXXX XXXX XXXXXXXXX XXXX nimetusega K. , ostmise, kinnisomandi ülemineku ja koormamise osas; kohustada Võru Maakohtu kinnistusosakonda muutma kinnistusraamatu kannet, millega Võru Maakohtu kinnistusameti registriosa nr XXXXX all on kinnistu K. ainuomanikuna sisse kantud V. K. ning kanda kinnistusraamatusse nimetatud kinnistu omanikena V. K. 1/2 mõttelises osas ning Eesti Vabariik 1/2 mõttelises osas, kandes registriosa III jakku märkusena riigivara haldaja Meremäe Vallavalitsus, kustutama Võru Maakohtu kinnistusameti registriosa nr XXXX neljandast jaost kanne 1/2 mõttelises kinnistu osas hüpoteegipidaja ehk Eesti Vabariigi kasuks seatud hüpoteek (I kd, tl 184-187).

KOSTJATE VASTUVÄITED

Kostja V. K. hagi ei tunnista. V. K. on saanud nimetatud maa ja sellel paiknevad ehitised seaduslikul alusel, erastades ehitiste juurde maad kooskõlas maareformi seadusega ja maa ostueesõigusega erastamise korraga. V. K. omandas XXXXXXXXX külas asuvad ehitised vastavalt seadusjärgse pärimisõiguse tunnistusele 12.06.2003.a. ja ehitise kinkelepingule ning kokkuleppele seeselamiseõiguse ning isikliku kasutusõiguse lepingule 08.07.2003.a. V. K. on esitanud nimetatud ehitiste juurde maa ostu-eesõigusega erastamise taotluse ja Meremäe Vallavalitsus on 3.11.2003.a. andnud korralduse V. K. kuuluvate XXXXXXX XXXXXX XXXXXXXXX XXXXX asuvate ehitiste juurde maa, pindalaga 23,3 ha, ostueesõigusega erastamiseks, juhindudes maareformi seaduse § 21 lg 1 ja § 22 lg 1. Samuti on Võru maavanema korraldusega 30.08.2004.a. otsustatud maa erastamine V. K. . Meremäe vald on hagejale 18.12.2002.a. saadetud kirjas teatanud, et K. talu kinnistul nr 933 asuvad M. K. kuuluvad ehitised ja maareformiseaduse § 9 alusel on M. K. pärijatel õigus erastada elamu juurde maad. Seega oli võimalus juba 2002.aastast nõuda J. K. omandiõiguse tunnustamist; J. K. aastal 2002 veel elas ja ta ise ning hageja pidid olema teadlikud J. K. kuuluvast ehitiste osast. J. K. suri 17.12.2003.a. ja hagejal oli võimalik takistada nende hoonete juurde ehitise omanikuna maa ostueesõigusega erastamist ainuüksi M. K. pärijatele. Hageja väited J. K. kuulunud omandist 1/4 elumajast, laut, küün, puukuur ja 1/2 saunast K. maaüksusel, on paljasõnalised. Puuduvad alused maa müügilepingu, asjaõiguslepingu ja hüpoteegiga koormamise lepingu tühisuse tunnustamiseks 1/2 ulatuses. Võlaõiguslik müügileping, millest tekkinud võlasuhte osaliseks hageja ei ole, ei tekita, muuda ega lõpeta tema suhtes tsiviilõigusi ega -kohustusi. Võlaõiguslikust lepingust tekivad õigused ja kohustused vaid selle võlasuhte osalistele. Asjaõiguslepinguga toimub kinnisasjaõiguse käsutamine ja selle alusel on tehtud kanne ka kinnistusraamatusse. Antud juhul ei ole hageja nõue kinnisasja omanikuna Eesti Vabariigi sissekandmiseks kohane, kuna maa erastamise aluseks olnud otsust ei ole tühistatud. HKMS ettenähtud tähtaeg 1 kuu on mööda lastud ning seetõttu ei ole ka kinnistusraamatu kanne muutunud ebaõigeks AÕSRakS § 11 lg 5 mõttes, mille kohaselt kantakse maa erastamise õigusliku aluse äralangemisel kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna riik. Antud juhul ei ole kande õiguslik alus ära langenud; hagi esitamise eeldused ei ole ka hageja poolt täidetud, kuna ta ei ole esitanud kostjale enne hagi esitamist vastavat taotlust kande muutmise nõusoleku saamiseks. Hageja viide AÕS RakS § 4 lg 4 on asjakohatu, kuna nimetatud säte on kehtetu. Kostja Eesti Vabariik (Võru maavanema kaudu) ei tunnista hagi. Kostja V. K. on Meremäe Vallavalitsusele 26.augustil 2003.a. esitanud maa ostueesõigusega erastamise avalduse, mille kohaselt kostja taotles XXXXXXX XXXXXX XXXXXXXXX XXXXX asuva temale kuuluva elamu juurde 50 ha suuruse maa ostueesõigusega erastamist. Kostja esitas Meremäe Vallavalitsusele notarite poolt koostatud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse ja kinke-

3 (10)

lepingu. Meremäe Vallavalitsuse 3.novembri 2003.a. korraldusega anti kostjale V. K. nõusolek erastada temale kuuluvate XXXXXXX XXXXXX XXXXXXXXX XXXXX asuvate hoonete juurde 23,3 ha maad. Maavanemale esitatud toimikus on notariaalselt tõendatud dokumendid, mille kohaselt kuuluvad XXXXXXXXX XXXXX asuvad ehitised kostja omandisse, mille alusel maavanem tegi ainuvõimaliku ja seadusliku otsuse erastada kostjale kuuluvate ehitiste juurde vallavalitsuse korraldusega määratud suuruses maa. Kostja soovis osta maad järelmaksuga ning seega sõlmiti maa müügileping ja hüpoteegiga koormamise leping ning asjaõigusleping notari poolt 22.septembril 2004.a. Hageja ei ole tõendanud J. K. omandiõiguse tekkimise aluseid ja esitatud nõudeõiguse alust. Meremäe Vallavalitsuse poolt hagejale 18.12.2002 saadetud kirjas anti hagejale teada, et K. talu kinnistul nr 933 asuvad M. K. kuuluvad ehitised ja K. pärijatel on õigus erastada elamu juurde maad. Hagejal oli seadusest tulenev õigus ja võimalus vaidlustada halduskohtus Meremäe Vallavalitsuse 03.11.2003 korraldus, millega anti V. K. nõusolek vaidlusaluse maa ostueesõigusega erastamiseks, kui hageja leidis, et tema õigusi on nimetatud korraldusega rikutud. Hageja ei ole vaidlustanud vallavalitsuse eeltoiminguid V. K. maa erastamisel ega erastamise korraldaja poolt teostatud maa erastamise toiminguid. Erastamise toimingute tegemisel, korralduse andmisel ja sellele järgnevate toimingute teostamisel on erastamise korraldaja tegevus olnud kooskõlas kehtinud õigusaktidega. Kinnistusraamatu kanded on tehtud kehtiva asjaõiguslepingu alusel vastavalt AÕS RakS § 11 lg 3. Kinnistusraamatu kande aluseks olnud dokumendid on õiguspärased ja kehtivad, seega ei ole kande õiguslik alus ära langenud. KOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA NENDEST TEHTUD

JÄRELDUSED

Kohus leiab, et hagi ei ole tõendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Hageja on kohtule esitanud K. , E. kuuluva elamu toimiku nr 692 materjalid (I kd, tl 12-14); tsiviilasja nr 2-527 1958 statistilise kaardi koopia (I kd, tl 15-16, 144); Viljandi notari Virgi Ojapi poolt 03.09.2004 väljaantud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse (I kd, tl 17); Meremäe valla kirja 28.02.2005 L. K. (I kd, tl 18); Meremäe Küla TSN TK 29.10.1970 otsuse nr 16 (I kd, tl 19); M. K. hoonete asendiplaani, ehitiste ja ruumide eksplikatsiooni ning ehitiste tehnilised andmed (I kd, tl 20-24, 28); Meremäe Vallavalitsuse 04.11.2002 korralduse nr 2-1/330 (I kd, tl 25); ehitise kasutusloa (I kd, tl 26); Võrumaa Hooneregistri õiendid (I kd, tl 27, 29-30); Võru notari Inga Anipai poolt 12.06.2003.a. väljaantud omandiõiguse tunnistuse (I kd, tl 39); Võru notari Inga Anipai 16. juuni 2003.a. kirja nr 525 (I kd, tl 40); Meremäe valla 01.02.2005.a. kirja (I kd, tl 41); 3.novembri 2003.a. Meremäe Vallavalitsuse korralduse nr 2-1/290 (I kd, tl 42); 22.09.2004.a. sõlmitud müügilepingu ja hüpoteegiga koormamise lepingu ning asjaõiguslepingu (I kd, tl 43-49); Võru Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusraamatu väljatrüki (I kd, tl 50); majaraamatu koopia (I kd, tl 110114); Võru Maavalitsuse registrite osakonna 22.12.2003.a. tõendi ja L. K. passi koopiad (I kd, tl 115, 116); Rahvusarhiivi Valga Maa-arhiivi 09.03.2005.a. kaaskirja koopia (I kd, tl 124); isiklike arvete koopiad (I kd, tl 133-136, 166-180, II kd, tl 10-33). Kostja V. K. on kohtule esitanud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse koopia (I kd, tl 95); ehitise kinkelepingu ning kokkuleppe seeselamisõiguse ning isikliku kasutusõiguse kohta koopia (I kd, tl 96-97); Meremäe Vallavalitsuse korralduse 03.11.2003.a. koopia (I kd, tl 98); Võru maavanema 30.08.2004.a. korralduse koopia (I kd, tl 99); Meremäe valla 18.12.2002.a. kirja L. K. koopia (I kd, tl 100); notar Inga Anipai poolt 12.06.2003 väljaantud omandiõiguse tunnistuse koopia (I kd, tl 101); testamendi koopia (I kd, tl 141).

4 (10)

Hageja palub kohtul tunnistada tema omandiõigust 1/2 mõttelisele osale kinnisasjast nimetusega K. . AÕSRakS § 2 lg 1 kohaselt kohaldatakse enne 1993.a. 1.detsembrit tekkinud ja sel päeval kestvatele õigussuhetele asjaõigusseaduse sätteid, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Viidatud sätte kohaselt saab asja omandaja küll omandi tekkimise ajast sõltumata kasutada alates 01.12.1993 asjaõigusseaduses toodud kaitsevahendeid, kuid omandi tekkimine tuvastatakse siiski selle juriidilise fakti asetleidmise ajal kehtinud seaduse järgi. AÕS § 80 järgi on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab; omaniku nõue on suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse. Seadusjärgse pärimisõiguse tunnistusega on tõendatud, et hageja on J. K. vara pärijaks. Kohus nõustub hagejaga, et PärS § 121 lg 2 kohaselt, kui pärija on pärandi vastuvõtmiseks asunud valdama, kasutama või käsutama kas või osa pärandvarast, loetakse ta kogu pärandi vastu võtnuks. Kohus nõustub hagejaga ka selles, et asja materjalidega on usaldusväärselt tõendatud, et tõenditel märgitud J. K. ja E. K. on üks ja seesama isik. Võru Maavalitsuse registrite osakonna 22.12.2003.a. tõendist nähtub (I kd, tl 115), et hageja sünniakti on tema emana kantud 31.08.1946.a. E. K. . Ka 1957.-1958.a. isiklikul arvel (II kd, tl 28), kohtuasja statistilisel kaardil (I kd, tl 15), majaraamatus (I kd, tl 111) ja Meremäe Küla TSN TK otsuses (I kd, tl 13) on märgitud E. K. nimi. Asja materjalidest nähtuvalt on alates 1960-ndatest aastatest kasutatud dokumentides põhiliselt hageja ema eesnimekuju J. . Kohus leiab, et olemasolevaid tõendeid kogumis hinnates (isanimi, sünniaeg, elukoht) on tõendatud, et tegemist on ühe ja sama isikuga. 1958.a. kehtinud Eesti NSV territooriumil kehtiva tsiviilkoodeksi (edaspidi tsiviilkoodeksi) § 61 kohaselt võis omandiõigus kuuluda kahele või mitmele isikule ühiselt mõttelistes osades (kaasomand). Tsiviilkoodeksi § 65 kohaselt on iga omanik õigustatud nõudma oma osa kaasomandist eraldamist, kui see pole vastuolus seadusega või lepinguga. Jagamisviisi kohta kokkuleppe mittesaavutamisel jagatakse vara kohtuotsuse põhjal natuuras, kuivõrd see on võimalik ilma vara majanduslikule otstarbele ebavõrdelist kahju tekitamata; vastasel korral saab eraldatav omanik rahalise vastutasu. Nähtuvalt hageja poolt esitatud 1958.a. tsiviilasjade arvestus-statistilisest kaardist (I kd, tl 144) esitas hageja E. K. 11.märtsil 1958.a. kohtule hagiavalduse E. K. , P. K. , M. K. ja O. K. vastu elumaja ning kõrvalhoonete jagamiseks (tsiviilasi nr 2-52). Asi on kohtu poolt läbi vaadatud 18.märtsil 1958.a., asi lõpetatud ning vastav kohtuotsus astus seadusjõusse 24.märtsil 1958.a. Rahvusarhiivi Valga Maa-arhiivi andmete kohaselt ei ole Vastseliina Rajooni Rahvakohtu 1958.a. kohtuotsus tõenäoliselt säilinud (I kd, tl 124). Majapidamisraamatu isiklikelt arvetelt nr 362-364 1958.a. kohta (II kd, tl 28-33) nähtub, et K. E. hooned on sisse kantud kohtuotsusega, hooned on jaotatud kohtus kokkuleppe lepingu alusel J. K. . Isikliku arve nr 364 kohaselt on E. K. majapidamise isiklikus omandis 1⁄4 elumaja, laut, vaheseinaga varjualune, pool sauna. Majapidamisraamatu väljavõtetest aastatel 1960.a. kuni 1990.a. (I kd tl 133-136, 166-180; II kd, tl 10-27) nähtuvalt on J. K. isiklikus omanduses ehitised: 1/4 elamust, laut, kuur, ühel korral 1/3 sauna. Hageja seletuse kohaselt J. K. oma perekonnaga kasutas pärast hoonete jagamist elamus ruume (vastavalt elamu ruumide eksplikatsioonile nr 7, 9, 8, 10), kuuri A, küüni B, lauta C (I kd, tl 20-22); hageja ehitas

5 (10)

ehitusmeeste abiga ühe hoone küüniks; vana saun lammutati, sest M. K. ehitas uue sauna (I kd, tl 108). Kostjad ei ole neid hageja poolt esitatud asjaolusid vaidlustanud ega esitanud nende ümberlükkamiseks tõendeid. Eesti NSV Võru Rajooni Meremäe Küla Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee 26.detsembri 1970.a. otsusega nr 19 (I kd, tl 13) on tõendatud, et E. K. nimele on registreeritud 1⁄4 elamust XXXXXXXXX XXXXX. E. K. kuuluva 1⁄4 elamu kohta avatud toimikus nr 692 on tunnistajate A. ja F. T. seletus (I kd, tl 12,14), millest nähtuvalt nad tõendavad, et E. K. omab 1⁄4 elumajast, lauta, küüni, puukuuri ja poolt saunast; ülejäänud osa kuulub M. K. . Asjaolu, et nimetatud täitevkomitee otsus on tehtud XXXXXXX XXXXXX XXXXXXXXX XXXXX K. maaüksusel olevate vaidlusaluste ehitiste kohta tõendab kohtus tunnistaja E. L. , kes antud otsuse täitevkomitee sekretärina alla kirjutas (II kd, tl 71). Meremäe Vallavalitsuse maanõunik tunnistaja G. P. annab ütlusi (II kd, tl 36), et kui J. K. dokumentide väljanõudmine algas, siis käis G. P. elamus kohal koos V. K. ; V. K. näitas talle seda elamut ja teisi abihooneid; elamu kohta ütles V. K. , et J. -poolne osa on eraldi sissekäiguga; et nad elasid koos, et see elamu oli neil kahe peale; majal oli kaks sissekäiku. Tõenditega kooskõlas ei ole kostja V. K. väide, et toimik 692 ei ole seotud XXXXXXXXX XXXXXX. Nimetatud toimiku esileheküljele on kirjutatud nii XXXXXXXXX kui XXXXXXX XXXX, täitevkomitee otsuses on märgitud XXXXXXXXX XXXX. Tunnistaja G. P. ütlustest nähtub, et XXXXXXXXX XXXX nimetati vahepeal XXXXXXX XXXXXX. Kohus nõustub kostjatega, et majapidamisraamatute isiklike arvete kannetes on ebatäpsusi elamu ja sauna ehitusaastate, isikute nimede ja sünniaegade kirjutamisel. Tunnistaja E. L. annab ütlusi, et isiklik arve koostati loenduse käigus ja iga kolme aasta pärast olid uued majapidamisraamatud ja isiklikud arved; loendaja käis kohapeal ja sinna andis allkirja isikliku arve omanik ja loendaja, loendaja pani kirja kõik asjad isikliku arve omaja jutu järgi; inimestel ei ole meeles, millal on ehitatud ja ütleb vahel ühe ja siis teise aastaarvu; nii nagu inimene mäletas, nii pandi kirja majapidamisraamatu isikliku arve peale. Kohus leiab, et seetõttu on põhjendatud erinevused ehitiste ehitusaastates ja ebatäpsused nimede ning sünniaegade kirjutamisel. Tolleaegne Meremäe Küla TSN TK sekretär tunnistaja E. L. annab ütlusi, et 1970.a. alustati elamute kirja panemist, sest paljudel inimestel ei olnud dokumente ja anti neile ülesanne, et teha toimik ja koguda sinna materjale, mis tõestaks omandiõigust; majaomanik tõi kaks tunnistajat, naabrit või lähedalt, kes teadsid tõestada, et temale kuulusid elumaja ja kõrvalhooned ja mis osas; selle järgi külanõukogu täitevkomitee tegi otsuse omandiõiguse kinnitamise kohta; J. K. kuulus osa elumajast ja oli ka osa kõrvalhoonetest, oli küll laut ja küün; elamusse kuulus nii elumaja ja kõrvalhooned, registreerimisel neid eraldi välja ei toodud. Kohus leiab, et kuigi hageja ei ole kohtule saanud esitada kohtulahendit, sest see ei ole arhiivis säilinud, K. elamu ja kõrvalhoonete jagamise kohta 1958.a., on muude tõenditega usaldusväärselt tõendatud J. K. omandiõiguse teke 1958.a. 1⁄4 elamule, laudale, puukuurile ja poolele saunast. Majapidamisraamatute kannetel on poolte õiguseellaste J. K. , M. K. , O. K. ja J. K. allkirjad, millega nad kinnitasid majapidamisraamatutesse märgitud andmete õigsust ning nad on kinnitanud sellega J. K. vara ulatust selles koosseisus. Sama tõendavad ka J. K. kuuluva elamu toimiku nr 692 materjalid, Meremäe Küla TSN TK 28.detsembri 1970.a. otsus nr 19, tunnistajate E. L. ja G. P. ütlused. Hageja seletuse kohaselt, mida ei ole kostjad kummutanud, on ümberehituste käigus hageja rajanud küüni ja lammutatud saun. Eeltoodud tõenditega loeb kohus tõendatuks, et J. K. omandisse kuulusid hoonete eksplikatsioonil (I kd, tl 20-24) märgitud elamu ruumid nr 7,8,9,10 pindalaga 30,3 m2; kuur A pindalaga 23,6 m2; küün B pindalaga 39,8 m2 ja laut pindalaga 61,2 m2. Seega moodustab J. K. kuulunud osa 30,3+ 23,6+ 39,8+ 61,2= 154,9 m2. Kogu ehitiste alusest pinnast moodustab see 154,9: 602= 1/4, nagu on möönnud ka kostja V. K. . Seadusjärgse

6 (10)

pärimisõiguse tunnistuse kohaselt (I kd, tl 17) on hageja 17.detsembril 2003.a. surnud J. K. vara pärija. Hageja ei ole esitanud nõuet O. K. ja V. K. vahel 08.07.2003 sõlmitud ehitise kinkelepingu ning kokkuleppe seeselamisõiguse ning isikliku kasutusõiguse kohta osalise tühisuse kohta, mistõttu kohus jätab sellekohased hageja väited tähelepanuta. Hageja taotleb omandiõiguse tunnustamist 1⁄2 mõttelisele osale K. kinnistust. Kinnistusraamatu väljavõttest (I kd, tl 50) nähtuvalt on K. kinnistu 23,3 ha pindalaga maatulundusmaa. AÕS § 68 lg 1 kohaselt on omand isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Kohus nõustub kostjatega, et hageja ei ole tõendanud oma omandiõigust 1⁄2 mõttelisele osale K. kinnistust. Poolte vahel ei ole vaidlust, et käesolevaks ajaks on hageja poolt päritud hooned muutunud kostjale V. K. kuuluva K. kinnistu oluliseks osaks. Tegemist ei ole elamumaaga, vaid 23,3 ha suuruse maatulundusmaaga, mis on kostja V. K. poolt erastatud. Seega ei saa hageja tugineda käesolevas asjas K. kinnisasja 1⁄2 mõttelisele osale omandi tekke alusena oma valdusele 1⁄4 hoonetele. Nähtuvalt 22.septembril 2004.a V. K. ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud maa müügilepingust ja hüpoteegiga koormamise lepingust ning asjaõiguslepingust (I kd, tl 43-49) on kostja V. K. ostnud maa ostueesõigusega erastamisel K. maaüksuse pindalaga 23,3 ha, sihtotstarbega maatulundusmaa, koos selle oluliste osadega müügihinnaga 96 402 krooni, millele on kasutatud sooduskoefitsienti ja müügihinna vähendamise õigust, kinnistule on kantud hüpoteek 21 000 krooni Eesti Vabariigi kasuks. Hageja taotleb tunnistada 22.09.2004.a. Eesti Vabariigi ja V. K. vahel sõlmitud maa müügilepingu, asjaõiguslepingu ja hüpoteegiga koormamise lepingu tühisust 1/2 mõttelise osas elumaa, asukohaga XXXX XXXXXXX XXXXXXX XXXX XXXXXXXXX XXXX nimetusega K. , ostmise, kinnisomandi ülemineku ja koormamise osas. Lepingute tühisuse seadusliku alusena on hageja viidanud TsÜS §-dele 87, 84 lg 1 ja 90. Hageja leiab, et vaidlustatava lepingu sõlmimisel on oluliselt rikutud maareformi seaduse §221 lg 2 ja 4, AÕS RakS § 12 lg 1. TsÜS § 87 kohaselt on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Asjakohane ei ole hageja viide TsÜS § 90, mis sätestab tehingu tühistamise mõiste. MRS § 221 lg 1 kohaselt võib ostueesõigusega maad erastada MRS §-des 7, 8, 9, 10 ja 21 sätestatud ulatuses, kui käesolevast paragrahvist ei tulene teisiti. MRS § 221 lg 2 järgi on väljaspool linna või tiheasustusega ala piire asuva elamu omanikul, kes on Eesti kodanik, õigus ostueesõigusega erastada tagastamise käigus vabaks jäävat maad kuni 50 ha ulatuses või endise kinnistu piires, kui see oli suurem 50 ha-st, tingimusel, et kinnistu moodustatakse elamu juurde ning sellega ei rikuta teise ostueesõigust omava isiku õigusi. Kinnistu võib koosneda elamualuse katastriüksusega vahetult külgnevatest katastriüksustest, kui nende vahel asub halduspiir või teisele isikule kuuluv tee, oja või jõgi, maaparandussüsteemi magistraalkraav või muude tehnovõrkude ja-rajatiste alune maa. Vastavalt MRS § 221 lg 4 kui 7 (10)

ehitis on kaasomandis, on kaasomanikel õigus maad ostueesõigusega erastada käesoleva paragrahvi 1. ja 2.lõikes sätestatud ulatuses ja tingimustel. Igal kaasomanikul on õigus erastada ehitise kaasomandi osale vastav mõtteline osa maast. Väljaspool linna piire asuva elamu kaasomanikud võivad ostueesõigusega erastada kokku maad kuni 50 ha ulatuses või endise kinnistu piirides, kui see oli suurem 50 ha-st. Erastatava maa suurus, mis ületab 2 ha, määratakse kaasomanike kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, erastatakse maa käesoleva seaduse § 9 1. lõikes sätestatud ulatuses. MRS § 9 lg 1 kohaselt, kui väljaspool linna piire asuval õigusvastaselt võõrandatud maal asub teise füüsilise isiku omandis olev ehitis ja kui õigustatud subjekt ning ehitise omanik ei lepi kokku hoonestusõiguse seadmises ehitise omaniku kasuks või ehitise võõrandamises õigustatud subjektile, ei tagastata õigusvastaselt võõrandatud maad: 1) elamu juures kuni 2 ha ulatuses, kui õigustatud subjekt ei lepi ehitise omanikuga kokku teisiti; 3) muu ehitise juures ehitise teenindamiseks vajaliku maa ulatuses. Vastavalt MRS § 9 lg 11 kui õigusvastaselt võõrandatud maal asuvad nii teiste füüsiliste isikute omandis olevad elamud kui ka õigustatud subjektile kuuluv elamu ja kui elamute omanikud ning õigustatud subjekt ei lepi kokku teisiti, jagatakse maa elamute omanike ja õigustatud subjekti vahel võimalikult võrdsetes osades. Vastavalt AÕS RakS § 12 lg 1 kaasomandis oleva ehitise alune ja selle ehitise teenindamiseks vajalik maa tagastatakse või erastatakse kaasomanikele vastavalt nende osa suurusele ehitises. Hageja väitel kostja ei olnud ehitiste ainuomanik ja tal ei olnud õigust osta maatükki ainuomandisse ning hageja sai nimetatud tehingutest teada alles jaanuari algul 2005.a. Samuti asja lahendamisel ei oma hageja arvates tähtsust, et hageja oli sama maa suhtes olnud õigustatud subjekt maa tagastamiseks ja et õigustatud subjektina taotles ta maa kompenseerimist. Kohus leiab, et käesoleva asja lahendamisel on oluline anda hinnang hageja tahteavaldustele. Meremäe valla kirjast (I kd, tl 41) nähtuvalt on hageja Võru Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 25.07.1997.a. otsusega nr 14668 tunnistatud õigustatud subjektiks endise K. talu maa suhtes; 20.06.2003 on hageja esitanud Meremäe Vallavalitsusele avalduse maa kompenseerimise kohta; Meremäe Vallavalitsuse 20.06.2003.a. korraldusega nr 2-1/191 on hagejale maa kompenseeritud. Seega ei ole hageja omandireformi käigus soovinud K. kinnistu omandamist, vaid taotlenud maa eest kompensatsiooni. Kohus nõustub kostjatega, et juba Meremäe Vallavalitsuse poolt hagejale 18.12.2002 saadetud kirjas anti hagejale teada, et K. talu kinnistul asuvad M. K. kuuluvad ehitised ja K. pärijatel on õigus erastada elamu juurde maad (I kd, tl 100). Hageja ei ole enne lepingute sõlmimist vaidlustanud Meremäe Vallavalitsuse eeltoiminguid V. K. maa erastamisel ja erastamise korraldaja poolt teostatud maa erastamise toiminguid. Määrav ei ole asjaolu, et valla poolt maa erastamistoimingute tegemise ajal elas hoonete omanik hageja õiguseellane J. K. , sest tal oli samuti õigus soovi korral neid toiminguid ja Meremäe Vallavalitsuse 3.novembri 2003.a. korraldust (ka esindaja kaudu) vaidlustada. Seega ei ole kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt hageja ja tema õiguseellane soovinud omandada K. kinnistu maad ning hageja on kohtusse pöördunud alles 22.septembri 2004.a. lepingute vaidlustamise nõudes 26.augustil 2005.a. (I kd, tl 36). Vastavalt AÕSRakS § 13 lg 5 võib ehitise omanik, kes ei soovi või kellel ei ole õigust saada maa omanikuks, nõuda ehitisealusele ja ehitise teenindamiseks vajalikule maale hoonestusõiguse seadmist. Kohus ei nõustu hagejaga, et Eesti Vabariigi ja V. K. vahel sõlmitud vaidlusalused lepingud on TsÜS § 87 alusel osaliselt tühised. TsÜS § 87 eeldab, et tehing oleks vastuolus seadusest 8 (10)

tuleneva keeluga, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. MRS § 221 lg 2,4 ja AÕSRakS § 12 lg 1 ei sätesta keeldu, mis tooksid kaasa tehingu tühisuse. Lepingust nähtuvalt ei ole tehingu objektiks olnud el(am)umaa, vaid 23,3 ha maatulundusmaa. Pooled on sõlminud K. maaüksuse koos selle oluliste osadega müügi-lepingu, otsustanud kinnistu hüpoteegiga koormamise ja leppinud kokku maaüksuse omandiõiguse üleandmises. Asjakohased ei ole hageja viited MRS § 9 lg 11 ja AÕS RakS § 4 lg 4. MRS § 9 lg 11 reguleerib maa jagamist maa tagastamisel õigustatud subjekti ja elamute omaniku vahel, AÕSRakS § 4 lg 4 on juba 28.juunist 1994.a. kehtetu. Kohus leiab, et ei ole tõendatud 22.septembril 2004.a V. K. ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud maa müügilepingu ja hüpoteegiga koormamise lepingu ning asjaõiguslepingu tühisus 1⁄2 mõttelise osa elumaa nimetusega K. ostmise, kinnisomandi ülemineku ja koormamise osas. Hageja taotleb kohustada Võru Maakohtu kinnistusosakonda muutma kinnistusraamatu kannet, millega Võru Maakohtu kinnistusameti registriosa nr XXXXX all on kinnistu K. ainuomanikuna sisse kantud V. K. ning kanda kinnistusraamatusse nimetatud kinnistu omanikena V. K. 1/2 mõttelises osas ning Eesti Vabariik 1/2 mõttelises osas, kandes registriosa III jakku märkusena riigivara haldaja Meremäe Vallavalitsus, kustutama Võru Maakohtu kinnistusameti registriosa nr XXXXX neljandast jaost kanne 1/2 mõttelises kinnistu osas hüpoteegipidaja ehk Eesti Vabariigi kasuks seatud hüpoteek. AÕS § 65 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, näiteks ei ole tema õigust kinnistusraamatusse kantud või on kantud ebaõigesti või on kahjustatud mõne olematu koormatise või kitsenduse sissekandmise läbi, nõuda ebaõige kande muutmist või kustutamist. Kande muutmiseks on vajalik selle isiku nõusolek, kelle õigusi parandamine puudutab. Kui nimetatud isik nõusolekut ühe kuu jooksul ei anna, on isikul, kes soovib kannet muuta, õigus esitada hagi. Kohus leiab, et kuna kohus eelpool tuvastas, et omaniku kande ja hüpoteegikande aluseks olnud lepingud on kehtivad, vastavad kinnistusraamatu kanded tegelikule õiguslikule olukorrale ja puudub alus nende muutmiseks. Neil asjaoludel tuleb jätta L. K. hagi V. K. ja Eesti Vabariigi (Võru maavanema kaudu) vastu omandiõiguse tunnustamiseks 1⁄2 mõttelisele osale kinnistust, maa müügilepingu, asjaõiguslepingu ja hüpoteegiga koormamise lepingu osalise tühisuse tunnustamise ning kinnistusraamatu kande muutmise nõudes rahuldamata. Kohtuotsuse jõustumisel tuleb kustutada hagi tagamiseks Võru Maakohtu 1.novembri 2005.a. määruse alusel kinnistusraamatu registriossa nr XXXXX V. K. kuuluvale K. kinnistule kantud vastuväide L. K. kasuks. Hageja taotleb kohtukuludena kostjatelt välja mõista tasutud riigilõiv 1930 krooni, õigusabikulud 23027 krooni ja sõidukulu 400 krooni (I kd, tl 7, 66, II kd tl 57-62). Kostja V. K. taotleb menetluskuluna hagejalt välja mõista õigusabikulu 20 886 krooni (II kd, tl 63-69). Kostja Eesti Vabariik ei taotle kohtukulude hüvitamist. TsMS ja TMS RakS § 3 kohaselt enne 1.jaanuari 2006.a. TsMS jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud TsMS sätestatut. TsMS § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. TsMS § 61 lg 1 p 1 kohaselt mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud 9 (10)

tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale või kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast kostjale; hinnata hagi puhul kohtu määramisel, kuid mitte üle justiitsministri kehtestatud suuruse. Kuna hageja hagi jäeti täies ulatuses rahuldamata tuleb hagejalt välja mõista kostja kasuks tema vajalikud ja põhjendatud kohtukulud kasutatud õigusabi eest. Hagi esimese nõude hinnaks on hageja määranud 25 000 krooni, kaks ülejäänud nõuet on hinnata ja tulenevad teineteisest. Kostja esindaja on koostanud kaks vastust hagile ja osalenud neljal kohtuistungil. Neil asjaoludel kohus leiab, et kostja vajalikuks ja põhjendatud kohtukuluks õigusabi eest tuleb lugeda 10 000 krooni ja mõista välja hagejalt 10 000 krooni kostja V. K. kasuks.

Kohtunik:

10 (10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.