Tsiviilasi nr.2-06-1236/21
Harju Maakohus kohtunik Aase Sammelselg otsuse aeg ja koht 16.november 2006 Kentmanni kohtumaja tsiviilasi AS BLRT G hagi AS RGR vastu raudteeinfrastruktuuri kasutamise tasu määramises ja kasutustasu väljamõistmises kohtuistungi aeg 11.oktoober 2006 hageja AS BLRT G, reg. XXX, vandeadvokaat Andres Aavik
asub
XXX
kohtuistungil
osales
volitatud
esindaja,
kostja AS RGR, reg. XXX, asub XXX kohtuistungil osales volitatud esindaja Alexey Masly asjaolud 12.oktoobril 2000 on AS ERja AS RGR sõlminud tehnoloogilise koostöö lepingu nr. 23, millega on reguleeritud muu hulgas poolte suhted vagunite etteandmisel-äratoomisel tee valdaja (kostja) haruteel asukohaga XXX, . Lepingu p. 8.1.1. järgi liitub kostja harutee AS L haruteega pöörangu nr. 201 kaudu. AS L ja AS BLRT G on 17.jaanuaril 2003 sõlminud sõiduteeservituudi seadmise, kinnistu müügi- ja hüpoteegi seadmise lepingud, milles sisalduvad ka vastavad asjaõiguslikud kokkulepped. Osundatud lepinguga on hageja ostnud Tallinnas, XXX asuva kinnistu (Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna jaoskonna kinnistusregistri registriosa XXX). Kinnistu sihtotstarve on transpordimaa; kinnistu oluliseks osadeks on raudteeharuteed nr. 1, 3, 4, 5, 6 ja 7, mootorvedurite depoo ning autotee. Hageja on kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse sisse kantud 3.aprillil 2003. ER 28.juuli 2004 kirja nr. 11.3/8945 kohaselt on AS ER ajavahemikus 2003 veebruarist kuni 2004 jaanuarini AS RGR haruteele ette andnud ja ära viinud 413 vagunit. hageja nõue Hageja esitas
20.jaanuaril
Harju
Maakohtule
hagi,
milles
palus
määrata
raudteeinfrastruktuuri kasutamise tasu arvestusega 675 krooni vaguni eest, mõista kostjalt hageja vara kasutamise eest välja 278 775 (675 x 413) krooni ja tasu maksmisega viivitatud perioodi eest seadusjärgne intress. Menetluse kestel täpsustas hageja nõuet ja ning palus määrata raudteeinfrastruktuuri kasutamise tasu 2003 aastal arvestusega 748 krooni vaguni eest ning välja mõista kostjalt vastavalt 308 924 (748 x 413) krooni. Hageja väidab, et 1) tal lasub raudteeseadusest tulenev kohustus võimaldada kostjal kasutada raudteeinfrastruktuuri; kostja on hageja seadusest tulenevat kohustust ära kasutades kasutanud hageja vara tasuta; 2) hagejal on õigus nõuda kostjalt oma vara kasutamise eest tasu; hageja pole saavutanud kostjaga tasu suuruses kokkulepet; tasunõue on tekkinud, kuna kostja on tegelikult hageja vara kasutanud; 3) kostja juurdepääsuteele on ajavahemikus 1.veebruarist 2003 kuni 31.detsembrini 2003 saabunud hageja raudteeharude kaudu 413 kaubavagunit ja sama palju ka tagasi viidud; 4) hageja on vaguni hinna arvestamisel lähtunud kehtestatud metoodikast ja raudteeinfrastruktuurile tehtud kulutustest ja investeeringutest; 5) kostja on tasu maksmisega viivitanud pikema aja kestel ja peab seetõttu tasuma seadusjärgset viivitusintressi. Hageja palub kohtukulud jätta kostja kanda. kostja seisukoht Kostja hagi ei tunnista. Kostja väidab, et 1) on omas asukohas kauba saajaks; hageja raudteed mööda kostjale vagunite etteandmise ja äraviimisega tegeleb AS Eesti Raudtee, kelle vastu kostja võiks oma nõude suunata; 2) hageja tasunõue saab tekkida alates kohtu poolt hinna määramisest; samas menetluses ei ole võimalik määrata teenuse hinda ja mõista välja tasu; 3) viivitusintressi nõue ei saa olla põhjendatud, kuna tasu suurus ja maksekohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud; 4) hageja ei ole vaguni tasu määramisel lähtunud kehtestatud metoodikast; hageja poolt valemisse paigutatud arvnäitajad ei ole õiged; hageja on tegevuskuludena näidanud kulusid, mis ei ole seotud vaidlusaluse raudteeharu ekspluateerimisega; maa soetamise maksumust ei saa lugeda investeeringuks; kostjasse ei puutu hageja väidetavad investeeringud kogu raudteelõigul kuna kostja kasutab üksnes 221 meetri pikkusega raudteelõiku (katastriplaanil p. 27 kuni p. 33); 5) hageja pole tõendanud, et vaidlusaluses ajavahemikus oleks kostjale adresseeritud 413 vagunit; kostja nimekirja kohaselt on kostja saajana vastu võtnud 42 vagunit; 6) hageja nõue on aegunud, vedudest tulenevate nõuete aegumistähtaeg on 1 aasta; 7) hageja pole hagi esitamisel tasunud riigilõivu seaduses ettenähtud ulatuses. Kostja palub jätta kohtukulud hageja kanda. kohtu hinnang Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 5 ja võlaõigusseaduse § 3 järgi tekivad tsiviilõigused ja -kohustused tehingutest, seaduses sätestatud sündmustest ja muudest toimingutest, millega seadus seob tsiviilõiguste ja -kohustuste tekkimise, samuti õigusvastastest tegudest. Poolte vahel on vaidlus raudteeinfrastruktuuri kasutamisega seonduvate õiguste ja kohustuste üle 2003 aastal.
Vaidlusalusel perioodil kehtinud raudteeseaduse (RtS) §
järgi peab raudteeinfrastruktuuri ettevõtja, kelle raudtee piirneb või liitub teise raudteeinfrastruktuuriettevõtja raudteega, lubama viimasele ühenduse oma raudteeinfrastruktuuriga. Ühenduse tingimused ja selle eest makstav tasu lepitakse kokku raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjate vahel. Kui ühenduse tingimustes või tasus kokkulepet ei saavutata, on õigus pöörduda kohtusse. RtS § 3 järgi on raudtee-ettevõtja äriregistrisse kantud äriühing, kelle tegevuseks on raudteeveoteenuse osutamine või raudteeinfrastruktuuride majandamine. Raudtee-ettevõtjat, kes majandab raudteeinfrastruktuuri, loetakse raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjaks. Pooled on raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjateks raudteeseaduse tähenduses. Vaidlust ei ole selles, et kostja juurdepääsutee/raudteeharu liitub hageja raudteega; oma raudteeharule pääsemiseks on kostjal vajalik läbida hageja raudteed 221 meetri pikkusel lõigul. Kostja harutee kaudu toimub vagunite etteandmine ka osaühingule Balti Teras (tl. 180). Pooled raudteeinfrastruktuuri kasutamise tasus kokkuleppele jõudnud ei ole. Raudteeseaduse § 27 järgi tekib raudtee infrastruktuuri kasutamisest tasuline kahekülgne võlasuhe. Võlasuhe tuleb lugeda tekkinuks alates raudteeinfrastruktuuri kasutamisest. Hageja on võimaldanud kostjal oma vara kasutada ja kostja on seda ka teinud. Raudteeseaduse mõtte kohaselt ei eeldata vara tasuta kasutust. Pooled ei ole tasuta kasutuses kokku leppinud. Seega tuleb lugeda poolte vahel leping sõlmituks lahtise tingimusega; lahtiseks tingimuseks on kasutustasu. Hageja on hagi esitamisega realiseerinud raudteeseaduse §-st 27 lg. 2 ja võlaõigusseaduse §-st 26 lg. 9 ettenähtud õiguse nõuda lahtise tingimuse määramist kohtu poolt. Kooskõlas võlaõigusseaduse §-ga 26 lg. 10 määrab kohus lepingu lahtise tingimuse, lähtudes lepingu olemusest ja eesmärgist. Kohus leiab, et raudtee infrastruktuuri kasutamise tasu määramisel tuleb lähtuda raudteeameti peadirektori 21.detsembri 2000 käskkirjaga nr. 227 kehtestatud raudteeinfrastruktuuri kasutamise tasu metoodikast (edaspidi - metoodika) arvestades seejuures asjaolu, et poolte suhe on kaetud ärihuviga ning orienteeritud kasu saamisele. Metoodika § 5 järgi peab raudteeinfrastruktuuri kasutustasu katma iga majandusaasta kõik raudteeinfrastruktuuri valdamise ja kasutamise kulud. Kasutustasu arvestamisel lähtutakse raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja raudteeinfrastruktuuri majandamise kogukuludest, mille hulka kuuluvad: infrastruktuuri majandamisega seotud tegevuskulud (ilma amortisatsiooni ja intressikuludeta), infrastruktuuri korrashoiuks ja parendamiseks iga-aastaselt tehtavad pikaajalised investeeringud (jooksvale majandusaastale eelneva kolme majandusaasta tegelike investeeringukulude ning jooksva ja järgneva majandusaasta prognoositavate investeeringukulude keskmine kulu) finantseerimisallikate poolt nõutav tulu (kaalutud keskmine kapitalikulu, mis on hinnatav õiglase tuluna investeeringutelt). Metoodika § 7 ja 8 järgi koosneb raudteeinfrastruktuuri kasutustasu 30% ulatuses püsikulude (põhineb tellitud rong-kilomeetritel ega muutu sõltuvalt teenuse kogusest) ja 70% ulatuses muutuvkulude (põhineb tegelikel brutotonn-kilomeetritel) osast. Metoodika § 8 järgi tuleb püsikulude määramisel võtta aluseks 30% raudteeinfrastruktuuri kogukuludest jagades selle raudteeinfrastruktuuri raudteeharude kogupikkusega ning korrutada seejärel konkreetse ettevõtja poolt kasutatava raudteelõigu pikkusega. Muutuvkulude määramisel tuleb võtta aluseks 70% raudteeinfrastruktuuri kogukuludest
jagades selle antud kuul veetud brutotonn-kilomeetrite koguhulgaga ning korrutada seejärel konkreetse ettevõtja huvides veetud brutotonn-kilomeetrite hulgaga. Hageja väidab, et vaidlusalusel perioodil oli tema majandamise kogukulu raudteeinfrastruktuurile kokku 2 063 929 (476 182 + 1 058 429 + 529 246) krooni. Kostja väidab, et hageja on näidanud raudteeinfrastruktuuri majandamise kogukulu alusetult suurena. Kohus nõustub kostja vastuväidetega osaliselt. Hageja majandamise kogukulu koosneb hageja arvestuse kohaselt tegevuskuludest, investeeringutest ja finantseerimisallikate poolt nõutavast tulust.
teenindava otstarbega. Ka ei ole tegevuskulud depoole ja veeremile esitatud tõendite järgi märkimisväärsed. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga selles, et kulude suuruse määramisel tuleks lähtuda üksnes AS Radlik kostjale adresseeritud kirjas nimetatud kulutusi. AS Radlik on hagejale saadetud kirjas oma seisukohti täiendanud. Vastused on antud konkreetsetele küsimustele ega kajasta kogu taustsüsteemi. Hageja on tegevuskulude esitamisel lähtunud raudteeinfrastruktuurist kogumis, s.o. iseseisvast majandamisüksusest, mis on kooskõlas kasutustasu määramise metoodikaga. AS Radlik on oma kirjades vastanud kostja konkreetsetele küsimustele andmata seejuures infot töötasu, maksude jmt. kohta.
Hageja väidab, et kostja juurdepääsu teele suundus 413 vagunit; kostja väidab, et arvestuse aluseks tuleb võtta 42 vagunit. Kohus ei pea kostja väidet põhjendatuks. AS ER tõend (tl. 20) on kohtu hinnangul kostja enese poolt koostatud nimekirjast (tl. 40) usaldusväärsemaks tõendiks. Kostja on oma nimekirjale lisanud küll selles olevate kirjete õigsust tõendavad saatelehed, kuid sellest ei selgu, kas kostja nimekiri on tema raudteeharule suundunud vagunite osas ammendav. AS ERon andnud välja tõendi vaidluses erapooletu isikuna; kohtul puudub alus eeldada tõendis märgitud andmete ebaõigsust. Kostja tõendamiskoormuses oli tõendi õigsuse kummutamine, mida kostja pole teinud. Õige on hageja väide selles, et vagunite arvu määramisel on oluline, kas need suunati kostja juurdepääsu teele, mitte see, kes oli vagunites olnud kauba saajaks. Kohus leiab, et õige ei ole kostja väide selles, et hageja tasunõue on suunatud ebaõige isiku vastu. Kooskõlas raudteeseaduse §-ga 27 lg. 2 sõlmivad infrastruktuuri kasutustasus kokkuleppe raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjad; metoodika § 5 lg. 10 järgi lasub raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjal kasutustasu maksmise kohustus samadel alustel raudteeveoettevõtjatega. Seega ei oma vaidluses tähendust, kes on korraldanud hageja raudtee kaudu kostja juurdepääsuteele vedusid ning kas kostja on kõigi tema juurdepääsuteele suundunud vagunite osas kauba saajaks või mitte. Kohus leiab ka, et kostja väide hagi aegumises ei ole õige. Kostja toetub nõude aegumise väite esitamisel võlaõigusseaduse §-s 802 sätestatule, mis ei ole käesolevas vaidluses kohaldatav. Hageja ja kostja vahel ei ole sõlmitud veolepingut; nõue ei põhine vedudel, vaid spetsiifilise vara (raudteeinfrastruktuuri) kasutamisega seonduvatel asjaoludel. Veolepingut reguleerivad sätted käesolevas vaidluses kohaldamisele ei kuulu. Kohus jätab tähelepanuta kostja väited ja tõendid, mis on suunatud teiste isikute infrastruktuuri kulude ja veotasude hindamisele, kuivõrd need ei oma pooltevahelises suhtes õiguslikku tähendust. Võlaõigusseaduse § 100 järgi on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine kohustuse rikkumiseks. VÕS § 101 lg. 1 p. 1 ja p. 6 järgi on võlausaldajal õigus nõuda kohustust rikkunud võlgnikult kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivise tasumist. Raudteeinfrastruktuuri kasutamisest on tekkinud vastastikune kohustus, milles vara kasutusele andmise kohustusele vastab selle eest tasu maksmise kohustus. Vaidlust ei ole selles, et hageja on oma kohustuse täitnud ja kostjale vara kasutuse võimaldanud. Kostja tasu maksnud ei ole. Hageja on esitanud koos lepingus lahtise tingimuse määramise nõudega ka kohustuse täitmise nõude. Kohus leiab, et hageja nõue on muutunud sissenõutavaks vara kasutamisega kostja poolt. Kostja 17.detsembri 2003 pretensiooniga hagejale on tõendatud, et pooled pidasid vaidlusalusel perioodil raudtee infrastruktuuri kasutamise tasu üle läbirääkimisi, kuid kokkulepet ei saavutatud. Õige ei ole kostja vastuväide selles, et hageja ei ole tasunõuet esitanud; selle esitamine on tõendatud kostja enese kirjaga, milles on selgelt hageja tasunõudele viidatud. VÕS § 82 järgi peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Arvestades võlasuhte olemust leiab kohus, et vara kasutus on toimunud ja toimub
kestvalt; seega tuleb eeldada, et mõistlik on tasu maksmine perioodiliselt teatud ajavahemike järgi. Vagunite arvestus on toimunud kuude lõikes, seega loeb kohus mõistlikuks ka kasututasu maksmise kuude lõikes. Hageja on tasu ja viivise arvestuses maksekuupäevana näidanud vara kasutamisele järgneva kuu 10.kuupäeva, mida kostja ei ole vaidlustanud. Kohus loeb hageja poolt näidatud maksetähtaega mõistlikuks. Kohus peab vajalikuks märkida, et lepingus lahtise tingimuse määramine on mõlema lepingupoole huvi; mõlemad pooled on õigustatud selleks pöörduma kohtusse. Kostja võinuks ja saanuks viivitusse langemise ärahoidmiseks määrata lepingu lahtise tingimuse ühepoolse avaldusega või pöörduda selleks kohtu poole. VÕS § 113 järgi võib rahalise kohustuse täitmata jätnud võlgnikult nõuda viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kostja langes viivitusse vara kasutusele järgneva kuu 11.-ndast kuupäevast, mida tuleb lugeda viivise arvestamise alguseks. Hageja on viivitusintressi arvestuses lähtunud viivituse perioodist ja tasunõudest hagis märgitud ulatuses. Kohus peab viivise nõuet põhjendatuks arvestusega, mis on kooskõlas kohtu poolt määratud kasutustasu suurusega. Seega on viivitusintressi nõue põhjendatud järgnevalt.
(499 x 413) 206 087 krooni
10 584.80 krooni
20.jaanuari 2006 maksekorraldusega nr. 2405 on hageja tasunud hagi esitamise eest riigilõivu 14 250 krooni. Esindaja tasu on hageja arvete nr. 16-AA, 19-AA, 27-AA, 35AA ja 65-AA järgi tasunud 18 172 krooni. Kostja kohtukulude nimekirja ei esitanud. Kohtukulud tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 162 lg. 1 alusel jätta kostja kanda. resolutsioon Arvestades eeltoodut ja juhindudes TsMS §-st 162 lg. 1; 230, 436, 438, 439, 441-442; TSÜS §-st 5, 66, 138, RtS §-st 3, 27 ja VÕS §-st 3, 26 lg. 9, 82, 100, 101 lg. 1 p. 1 ja p. 6, 113 kohus o t s u s t a s: hagi rahuldada osaliselt. Määrata AS BLRT G ja AS RGR vahelises raudteeinfrastruktuuri kasutamise lepingus ajavahemikus 1.veebruarist 2003 kuni 31.detsembrini 2003 tasu raudteeinfrastruktuuri kasutamise eest summas 499 (nelisada üheksakümmend üheksa) krooni ühe vaguni (etteandmine ja äravedu) kohta. Mõista välja AS RGR AS BLRT G kasuks 206 087 (kakssada kuus tuhat kaheksakümmend seitse) krooni AS BLRT G raudteeinfrastruktuuri kasutamise tasuna 2003 aastal 413 vaguni etteandmisel ja äraveol AS RGR juurdepääsu teele. Mõista välja AS RGR AS BLRT G kasuks 58 087.35 (viiskümmend kaheksa tuhat kaheksakümmend seitse) krooni viivitusintressidena. Jätta kohtukulud AS RGR kanda. Kohtuotsusele on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kättetoimetamisest. Selgitada, et juhul, kui pooled ei taotle kaebuse lahendamist istungil võib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses. /allkiri//pitser/ Aase Sammelselg kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.