Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-102-06 Tartu, 14. november 2006. a Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks AS-i Ü hagi E AS-i vastu laenulepingust tuleneva võlgnevuse väljamõistmiseks ja E AS-i vastuhagi AS-i Ü ja C Inc. vastu laenulepingu tühisuse tunnustamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 4. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 204-123 E AS-i kassatsioonkaebus Hageja (vastuhagis kostja) AS Ü (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Siim Seppik. Kostja (vastuhagis hageja) E AS (varasem ärinimi aktsiaselts E, registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Andres Vinkel. Vastuhagis kostja C Inc. (asukoht Marshalli Saarte Vabariik), esindaja vandeadvokaat Siim Seppik. 16. oktoober 2006. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 4. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 2-04-123 ja Tallinna Linnakohtu 14. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2/23-1288/04 ning saata asi uueks arutamiseks Harju Maakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada osaühingule Hansa Law Offices advokaadibüroo 2. mail 2006. a E AS-i eest tasutud kautsjon 40 000 (nelikümmend tuhat) krooni.
1.AS Ü esitas 9. veebruaril 2004. a Tallinna Linnakohtule hagi aktsiaseltsi E (praegune ärinimi E AS) vastu, milles palus kostjalt välja mõista laenulepingujärgse põhivõlgnevuse 2 000 000 krooni, viivisevõlgnevuse 1 453 644 krooni ning intressid 546 356 krooni, kokku 4 000 000 krooni ja kohtukulud. Hagiavalduses väidetakse, et välisriigi äriühing C Inc. andis 18. aprilli 2001. a laenulepingu järgi kostjale laenu 4 767 000 krooni tagastamise tähtajaga 31. detsember 2001. a ja intressiga 10% aastas.
21.detsembril 2001. a ja 27. detsembril 2001. a tagastas kostja kokku 2 767 000 krooni. Lepingu kohaselt kohustus laenusaaja tähtajaks tasumata summalt maksma viivist 0,1% viivitatud summast iga viivitatud päeva eest. 4. oktoobri 2002. a lepingu ja selle 26. jaanuari 2004. a lisaga loovutas laenuandja lepingust tulenevad nõuded laenusaaja vastu hagejale. Hageja on korduvalt esitanud kostjale nõude laenusumma tagastamiseks ning intresside ja viiviste tasumiseks, samuti arved kohustuse täitmiseks. Kostja oma kohustusi nõuetekohaselt ei täitnud.
2.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata. C Inc. on hagejaga tihedalt ja lähedalt seotud äriühing, kes on tegutsenud hageja kontrolli all. Hagis viidatud laenuleping oli üks osa hageja
ja kostja vahelisest tehingust, mille sisuks oli hageja soov omandada 5% osalus OÜ-s Ganiger Invest. Kuna hagejal puudus selleks võimalus, tuli kostjal, kasutades äriühingut Terebra Invest AS, omandada 5% osalus OÜ-s Ganiger Invest, hagejal aga finantseerida kõik tehinguga seotud kulud. Pärast ostu-müügilepingu sõlmimist oli hageja kohustatud tasuma kostjale 2 000 000 krooni käsundi täitmise eest. Kuna poolte juhatuse liikmed on lähedased sugulased, esialgu omavahelist kokkulepet kirjalikult ei vormistatud. Kohtule esitatud laenuleping vormistati kirjalikult alles 13. novembril 2002. a koos kokkuleppega laenulepingu muutmiseks. Viimane sisaldab viidet poolte tegelikule tahtele. Kuna laenulepingut kasutati tegelikkuses vaid tegeliku tehingu käigus tehtud rahaliste ülekannete vormistamiseks, ei ole laenulepingul eraldiseisvat sisu ja poolte tegelik tahe ei olnud suunatud laenulepingu sõlmimisele. Kostja maksis C Inc-le 2001. a detsembris pangaülekandega 2 767 000 krooni, tagastamaks C Inc-le raha, mis oli kostjale üle kantud aktsiate omandamiseks. Maksekorralduse selgituse lahtrisse märgitud viide laenulepingule ei tõenda laenulepingu olemasolu ega selle kehtivust. Kostja esitas 19. septembril 2003. a hagejale tasaarvestuse tegemise avalduse nõudesumma osas, millele hageja vastu ei vaielnud. Võlaõigusseaduse kohaselt loetakse tasaarvestus tehtuks. Hageja nõue laenu põhiosa nõudes on põhjendamatu ja seadusega vastuolus. Põhinõude puudumisel on põhjendamatu ja seadusvastane ka intresside ja viiviste nõue.
3.15. juunil 2004. a esitas AS E vastuhagi, milles palus tunnustada C Inc. ja AS-i E vahel sõlmitud laenulepingu tühisust. Vastuhagis väidetakse, et C Inc. ja (põhihagis) kostja sõlmisid laenulepingu, mis on dateeritud
18.aprilliga 2001. a, tegelikult 2002. aasta detsembris. 18. aprilli 2001. a kuupäeva kandev laenuleping on tühine, kuna tegemist on näiliku tehinguga tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 mõttes. Poolte tahe ei olnud sõlmida laenulepingut koos sellest tulenevate õiguslike tagajärgedega. Nimetatud asjaolu tõendab laenulepingu muutmise kokkuleppe p 5.1, millest nähtub poolte tegelik tahe � AS-i Ü soov osta OÜ Ganiger Invest osa ja maksta AS-ile E selle eest vahendustasu ning AS-i E tahe pakkuda tehingu sõlmimiseks vahendusteenust ning saada selle eest vahendustasu. Sooviti luua mulje laenulepingu sõlmimisest, sellega seotud õiguslikke tagajärgi aga ei soovitud. Kuivõrd pooled otsustasid sõlmida raha üleandmisele õigusliku põhjenduse näitamiseks näiliku laenulepingu, siis ka seda laenulepingut muutev tehing on näiline. AS E tegi kõik endast oleneva, et kokkulepitu realiseeruks ning AS Ü saaks omandada osaluse OÜ-s Ganiger Invest. Osa müügileping jäi sõlmimata AS-ist Ü tulenevatel asjaoludel. Seetõttu oli vastuhagejal õigus saada kokkulepitud tasu ja ta ei võlgne hagejale midagi.
4.16. märtsil 2005. a kaasas Tallinna Linnakohus menetlusse kostjana C Inc.
5.AS Ü ja C Inc. vastuhagi ei tunnistanud.
6.Tallinna Linnakohus rahuldas 14. oktoobri 2005. a otsusega hagi ning mõistis AS-ilt E välja hageja kasuks 4 000 000 krooni. Kohus jättis vastuhagi rahuldamata. Kohus mõistis AS-ilt E hageja kasuks välja kohtukulud 316 202 krooni. Kohtuotsuse kohaselt on asja sisulisel arutamisel uuritud tõenditega tõendatud, et nõude aluseks olev võlaõigussuhe C Inc. ja AS-i E vahel tekkis enne 1. juulit 2002. a. Puudub vaidlus, et perioodil
20.aprillist 2001. a kuni 28. maini 2001. a kandis C Inc. kostjale üle kokku 4,767 miljonit eesti krooni. Nimetatu on tõendatud maksekorraldustega ja kostja seadusjärgse esindaja 13. novembril 2002. a allkirjastatud dokumendiga (tlk-d 20-21, 81). Vaidlus saadud rahasummade tagastamise üle tuleb lahendada enne 1. juulit 2002. a kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) sätete alusel. Järgmised tõendid kogumis tõendavad C Inc. ja kostja vahel laenusuhte olemasolu alates aprillist 2001. a: 1) laenuleping kuupäevaga 18. aprill 2001. a (tlk-d 17?19), lepingu allkirjastamist kinnitasid vande all kostja juhatuse liige R. Õ ja tunnistaja A. M (tlk-d 202, 210); 2) rahasummade ülekandmisel C Inc poolt maksekorraldustele märgitud selgitus �laen, leping 18.04.01"; 3) C Inc. ja hageja vahel 4. oktoobril 2002. a sõlmitud nõude loovutamise leping ja selle 26. jaanuari 2004. a lisa nr 1 (tlk-d 23-24, 52), millest nähtub ühe loovutatud nõudena 18. aprilli 2001. a laenulepingust tulenev tasumata laenukohustus koos intresside ja viivistega; 4) hageja ja kostja esindajate allkirjastatud 13. novembri 2002. a kokkulepe pealkirjaga "Kokkulepe laenulepingu nr 18.04.01 muutmiseks" (tlk-d 81-82), milles pooled kinnitasid, et C Inc. maksed kostjale perioodil 20. aprill 2001. a kuni 28. mai 2001. a ning kostja maksed C Inc-le 21. detsembril 2001. a ja 27. detsembril 2001. a tehti 18. aprillil 2001. a sõlmitud laenulepingu alusel ning et tagastamata laenu põhiosa jäägiks on 2 miljonit krooni; 5) kostja juhatuse liikme R. Õ vande all antud seletus (tlk 202) selle kohta, et ta kirjutas laenulepingule ja selle muudatustele alla 13. detsembril 2002. a ning et ta ei saanud lepingu kuupäeva muuta, kuna raha oli liikunud juba varem; 6) hageja juhatuse liikme P. T vande all antud seletus (tlk 200), mille järgi ta osales 2001. a kevadel hageja finantsdirektorina laenulepingu ettevalmistamisel kui konsultant ning tal puuduvad alused kahelda lepingu allakirjutamise kuupäevas; 7) tunnistaja H. T ütlused (tlk-d 205-206) selle kohta, et tema organiseeris 2001. a, et C Inc. laenas kostjale vajaliku rahasumma 4-5 miljonit krooni, et kostja omanikud saaksid täita AS-i NG Investeering ja Terebra Invest AS-i vahelist OÜ Ganiger Invest osa ostu-müügilepingut; 8) tunnistaja A. M kui C Inc. esindaja ütlused (tlk 210) selle kohta, et ta andis 2001. a algul oma volitaja ülesandel allkirja laenulepingule ning kandis kokku 4,7 miljonit krooni üle kostjale; 9) tunnistaja J. R ütlused (tlk 208) selle kohta, et R. Õ teavitas teda laenulepingu sõlmimisest, mida oli vaja 2 miljoni krooni suuruse vahendustasu ülekandmiseks; ta viibis ka ise juures, kui R. Õ lepingule alla kirjutas, kuid allakirjutamise kuupäeva ei mäleta. Nimetatud tõenditega on tõendatud, et kostja sai C Inc-lt raha ning raha ülekandmine vormistati laenuna. Samuti on tõendatud raha ülekandmise alusel tekkinud suhte laenuna vormistamise tahte olemasolu mõlemal poolel. Kohus nõustus hageja esindaja seisukohaga, et kirjaliku dokumendina lepingu vormistamise konkreetne kuupäev ei oma vaidluse lahendamise seisukohalt tähtsust. Kehtinud ega kehtiv seadus ei keela juba tekkinud suhteid hiljem kirjalikult vormistada. C Inc. ja kostja suhted tekkisid rahade ülekandmisega. Samuti ei olnud ega ole seadusega vastuolus
kohustisele, sõltumata selle tekkimise alustest, laenulepingu kuju andmine. Kui C Inc. ja kostja oleks esialgu kokku leppinud raha ülekandmise mingi muu suhte kui laenusuhte alusel, oli neil õigus see hiljem laenulepinguks ümber vormistada ning kohustise suhtes tuleb kohaldada laenusuhet reguleerivaid sätteid. Kaudselt kinnitab kostja väiteid algselt muu kokkuleppe võimaliku olemasolu kohta pärast nõude loovutamist laenuandja asemele astunud hageja ja kostja vahel 13. novembril 2002. a vormistatud laenulepingu muudatustes kokkulepitud äramuutev tingimus: "i. Juhul kui ÜK-le võõrandatakse hiljemalt 31.01.2003 OÜ Ganiger Invest osa (ning omandiõigus), mis vastab minimaalselt 5-le %-le nimetatud osaühingu osakapitali suurusest ning ÜK omandab seeläbi minimaalselt 5% OÜ Ganiger Invest kõigi osadega määratud häälte arvust, loobub ÜK laenujäägi tasumise nõudest ja laenujäägilt arvestatud intresside tasumise nõudest." Sellest nähtub, et osa omandamise korral oleks saanud tasumata laenujääki lugeda nn vahendustasuks ning kostjal oleks õigus keelduda laenujäägi ja sellega seotud kõrvalnõuete tasumisest hagejale. Selline kokkulepe võis olla küll hageja ja kostja vahel, kuid algse laenuandja C Inc. ja kostja vahel sellise kokkuleppe olemasolu kohtule esitatud tõenditest ei nähtu. Äramuutev tingimus oli lepingusse lisatud pärast laenuandja vahetumist. Ei ole tõendatud, et C Inc-l oli kostjaga lisaks laenusuhtele veel mingeid suhteid. Ka ei ole tõendatud kostja väited, et C Inc. oli hageja tolleaegse juhatuse liikme ja hilisema nõukogu liikme H. T kaudu hagejaga lähedalt seotud. Puudub vaidlus, et täiendavalt kokkulepitud omandamist ei toimunud. Lepingu muutmise kokkuleppes ei olnud pooled sidunud äramuutva tingimuse saabumise tagajärgi süü küsimusega. Seega ka sel alusel puudub kostjal seaduslik alus keelduda hageja nõuet rahuldamast. Pooled ei vaidle raha ülekandmise fakti ja tagastatud rahasummade suuruse üle. Samuti ei vaielda selle üle, et tagastamata on 2 miljonit krooni. Laenulepingu muutmise kokkuleppest nähtub, et pooled muutsid selles muu hulgas ka tagasimakse tähtaega (senise 31. detsembri 2001. a asemel 31. jaanuar 2003. a). Intressi suurus jäi samaks. Viivised olid kokku lepitud esmases lepingus. Eeltoodust tulenevalt on hageja õigustatud nõudma lisaks tagastamata laenu põhiosale ka intresside ja viiviste tasumist. Lepingu muutmise kokkuleppe alusel on hageja õigustatud viiviseid arvestama alates
10.veebruarist 2003. a. Vastavaid arvestusi (tlk-d 5, 181) kostja ei vaidlustanud. Kostja väidab, et laenuleping sõlmiti eesmärgiga varjata kostja poolt vahendusteenuse osutamist hagejale OÜ Ganiger Invest osa omandamisel. Vastavasisulised kokkulepped võisid hageja ja kostja vahel olla, kuid nende olemasolu kostja ja algse laenuandja vahel tõendatud ei ole. Ka ei ole tõendatud kostja poolt vastuhagi alusena välja toodud laenu vahendaja H. T ja/või hageja tihe ja lähedane seotus. Eelnevalt leidis tõendamist kostja ja C Inc. vahelise laenusuhte olemasolu, millesse nõude omandamise teel astus hageja. Vastuhagi rahuldamata jätmisel arvestas kohus kõiki seisukohti ja tõendeid, mis on välja toodud ja analüüsitud hagi puudutavas kohtuotsuse osas. Poolte väited ja tõendid, mida otsuses ei ole käsitletud, asja lahendamise seisukohalt tähtsust ei oma ning kohus jättis need tähelepanuta.
7.AS E esitas otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.
AS Ü ja C Inc. vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tallinna Ringkonnakohus jättis 4. aprilli 2006. a otsusega linnakohtu otsuse muutmata ja mõistis AS-ilt E hageja kasuks välja kohtukulu 15 000 krooni. Ringkonnakohus ei korranud TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt esimese astme kohtu otsuse põhjendusi. Esimese astme kohus on tulenevalt tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS § 141 lg-test 3 ja 4 vaidluse lahendamisel õigesti kohaldanud Eesti õigust. AS E väitis, et vastuhagi kostja C Inc ei olnud sama äriühing, kes kostjaga laenulepingu sõlmis. Õige on see, et 18. aprillil 2001. a on laenulepingu sõlminud Niuel registreeritud äriühing C Inc. ja vastuhagi kostjaks on Marshalli Saarte Vabariigis registreeritud samanimeline äriühing. Marshalli saarte ettevõtete registri tõendist (tl 226) tuleneb, et äriühingu C Inc. põhikiri on registreeritud
9.aprillil 2001. a ja Marshalli Saarte Vabariigi registris on äriühing registreeritud 23. aprillil 2004. a. Väär on apellandi väide, et vastavalt rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 14 lg-le 2 tuleb lähtuda C Inc. Niuelt Marshalli Saarte Vabariiki ümberregistreerimise võimalikkuse üle otsustamisel Eesti Vabariigis kehtivast seadusest. Rahvusvahelise eraõiguse seadus reguleerib eraõiguslikke suhteid, mis tekkivad äriühingute asutamisel, kuid äriühingute registreerimine riiklikes registrites on avalikõiguslik tegevus, millele ei kohaldu rahvusvahelise eraõiguse seaduse sätted. Kui apellant väitis, et äriühingu C Inc. ümberregistreerimine ei olnud Niuelt Marshalli Saarte Vabariiki võimalik, oleks enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 91 lg 1 järgi apellant pidanud oma väidet tõendama. C Inc. poolt 1. veebruaril 2005. a A. M antud volikirjale on alla kirjutanud Belinda Lanyon ja see on apostilliga kinnitatud. Seega on kahtlused linnakohtu poolt menetlusse kaasatud äriühingu C Inc. suhtes paljasõnalised ja tõendamata. Väär on väide, et linnakohtu otsus on põhjendamata ja kohus on jätnud sisuliselt vastuhagi läbi vaatamata. Kohus on hinnanud esitatud tõendeid kogumis, rõhutades tõendeid, millest järeldus poolte vahel laenusuhte olemasolu alates 18. aprillist 2001. a. Linnakohus on haginõude rahuldamist põhjendades andnud hinnangu ka vastuhagi aluseks olevatele asjaoludele ja tõenditele. Kuna hagi ja vastuhagi nõue on omavahel seotud, siis otsustades, et hagi tuleb rahuldada, on linnakohus hinnanud ka vastuhagi aluseks olevaid väiteid tehingu näilisuse kohta. Linnakohus tuvastas, et laenusuhe tekkis 18. aprillil 2001. a ja tõendeid, et laenuleping oleks alla kirjutatud 13. detsembril 2002. a, kohtule esitatud ei ole. Seega on kohus tuvastanud laenulepingu sõlmimise aja. Ainuüksi see, et 13. detsembri 2002. a elektroonilisele kirjale oli lisatud ka laenuleping, ei tähenda, et leping ei oleks võinud olla paberkandjal varem alla kirjutatud. Linnakohus on vaidlustatud otsuses ainult möönnud, et see, millal täpselt laenuleping alla kirjutati, ei oma vaidluse lahendamisel olulist tähtsust, kuna iga kohustise võis poolte kokkuleppel vormistada laenulepinguna. Väited laenulepingu vormistamise kohta 13. detsembril 2002. a on vastuolus 2001. aasta aprillis ja mais tehtud rahaülekannetega, kus on märgitud alusena laen 18.04.2001, ning AS-i E enda 2001. a lõpus tehtud laenu tagastamise ülekannetega, kus on märgitud raha ülekandmise alusena laen.
Ekslik on väide, et kohus ei ole hinnanud poolte tegelikke suhteid, mis olid tekkinud seoses Eesti Raudtee erastamisega. Linnakohus on otsuses tõdenud, et pooltel võisid teatud kokkulepped seoses raudtee erastamisega olla, kuid nende seos laenulepingu sõlmimise ja täitmisega ei ole tõendatud. Linnakohus on AS-i E väiteid piisava põhjalikkusega hinnanud ja ringkonnakohus neid põhjendusi enam ei korranud. AS-i E positsioon vaidluses on vastuoluline. Ta on väitnud, et laenuleping on näilik, see tähendab tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS § 69 lg 1 (praegu kehtiva TsÜS § 89 lg 1) järgi tehing, mis on tehtud kavatsuseta luua õiguslikke tagajärgi, kuid samas on ta esitanud hagejale avalduse laenulepingust tuleneva nõude tasaarvestamiseks. TsÜS § 69 lg 2 järgi oli näilik tehing tühine ja sellest ei saanud tekkida nõuet, mida tasaarvestada. Apellatsioonkaebuses ollakse seisukohal, et AS Ü on Terebra Invest AS-i tegelik omanik. Õige on see, et P. T, kes on AS-i Ü juhatuse liige, on suhetes maksuametiga esindanud ka Terebra Invest AS-i ja äriühingute registrijärgne aadress on sama, kuid sellest ei saa veel teha järeldust, et hageja oleks Terebra Invest AS-i ainuaktsionär. Seega ei saa väita, et Terebra Invest AS-i poolt OÜ Ganiger Invest osa omandamisega oleks täidetud 13. novembril 2002. a sõlmitud laenulepingu nr 18.04.2001 muutmise kokkuleppe p-s 5.i sisalduv äramuutev tingimus.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.AS E esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi tagasi samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebuses väidetakse, et vaidluse lahendamisele oleks tulnud kohaldada võlaõigusseadust, sest tegemist oli kestvuslepinguga. See on oluline, hindamaks 13. novembril 2002. a vormistatud laenulepingu muudatusega seonduvat. Kassaatori vastuväidete aluseks kogu menetluse vältel on olnud asjaolu, et on olemas poolte kokkulepe (nn äramuutev asjaolu), mis annab kassaatorile õiguse jätta endale C Inc-lt saadud 2 miljonit krooni. Ringkonnakohtu otsuse vastuoluliste põhjenduste alusel võib oletada, et äramuutval tingimusel on seos laenukohustuse võimaliku lõppemisega. Seega oleksid kohtud pidanud selgitama, mis oli äramuutva tingimuse sisu ja kas tõendid kinnitavad tingimuse saabumist. Kohtute järeldused äramuutva tingimuse osas on põhjendamata. Kohtud on jätnud arvestamata, et see sõlmiti pärast 1. juulit 2002. a, seega tulnuks kohaldada nii VÕS-i kui ka TsÜS-i sätteid. Samuti on nõude omandanud hagejal õigus nõuet kokkuleppel kostjaga kujundada, sõltumata sellest, kas tingimus oli ka algses laenulepingus. Sellest tulenevalt tulnuks analüüsida mitmeid alljärgnevaid asjaolusid. AS-i Terebra Invest juhatuse liikmed ei ole investeerimisspetsialistid. Küll on selleks Terebra finantsdirektor P. T, kes on ühtlasi hageja juhatuse liige. Hageja pidas AS-i Terebra Invest enda tütarettevõtteks. Raha leidmise OÜ Ganiger Invest osa ostmiseks korraldas C Inc. kaudu hageja. Osa ostuõiguse omandas AS Terebra Invest, kuni omandamiseni ei olnud AS-il Terebra Invest õigust osa ostuõigust loovutada. Osa omandamise välistas hageja enda tegevus, mis seisnes varem makstud 2,6 miljoni krooni tagasivõtmises AS-ilt NG Investeeringud (OÜ Ganiger Invest osa müüja) ja seda kostja teadmata. Seega poleks ka 7,4 miljoni krooni juurdemaksmisel olnud võimalik osa omandada.
Neile asjaoludele tuginedes on võimalik teha kaks järeldust: 1) äramuutev tingimus saabus, sest OÜ Ganiger Invest osa omandamisega AS-i Terebra Invest poolt saab lugeda, et osa omandas hageja; 2) äramuutva tingimuse saab lugeda saabunuks, kuna OÜ Ganiger Invest osa ülekandmise välistas hageja enda tegevus juba makstud summade tagasivõtmisel. Ringkonnakohtu otsus ei vasta põhjenduste osas nõuetele. Ebaselgeks jääb nt see, kelle süüd ja miks peavad kohtud silmas, käsitledes äramuutva tingimuse võimalikku saabumist (saabumata jäämist). Samuti ei vasta asja materjalidele järeldus, et "...poolte vahel puudus vaidlus, et täiendavalt kokkulepitud omandamist ei toimunud..." Seda küsimust ei ole üldse pooltega kohtuistungitel arutatud. Samuti on kohus vääralt välja mõistnud viivised, viidates, et kostja ei ole aritmeetilisi arvutusi vaidlustanud. Kostja on vaidlustanud kogu nõude, seega ei ole ta nõustunud ka viivistega. Kohus oleks pidanud kostjale tegema ettepaneku vastuväiteid selgitada.
10.AS Ü ja C Inc. vaidlevad ühises vastuses kaebusele vastu ja leiavad, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Samuti taotletakse vastuses kostjalt kassatsiooniastme kohtukulude väljamõistmist 28 084 krooni ulatuses.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et nii ringkonnakohtu kui ka linnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse väära tõlgendamise ja kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.
12.Esmalt käsitleb kolleegium kohaldatava õiguse küsimust. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et 18. aprilli 2001. a laenuleping on kestvusleping VÕSRS § 12 tähenduses. Kestvuslepingut iseloomustab VÕS § 195 lg-s 3 sätestatud definitsiooni kohaselt suunatus püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele. Praegusel juhul on laenulepingu pooled aga kokku leppinud laenu ja intresside tagastamise ühekordse maksena. Kestvuslepinguks ei võimalda lepingut lugeda ka see, et laenulepingut muudeti pärast 1. juulit 2002. a. Samas on aga võimalik VÕSRS § 11 põhjal järeldada, et 13. novembril 2002. a kokkulepitud muudatustele (ja nõude loovutamisele 4. oktoobril 2002. a) saab kohaldada pärast 1. juulit 2002. a kehtinud õigusakte. Samuti ei ole kassaator kassatsioonkaebuses selgelt välja toonud, mismoodi võinuks võlaõigusseaduse kohaldamine kaasa tuua teistsuguse kohtulahendi. Kassaatori põhilised väited on seotud laenulepingu muudatustes kajastatud nn äramuutva tingimusega. Äramuutvat tingimust tundis ka enne 1. juulit 2002. a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seadus. Lisaks märgib kolleegium, et väär on linnakohtu järeldus (millega ringkonnakohus on TsMS § 654 lg 6 alusel nõustunud), et ka võlaõigusseaduse kohaselt on laenuleping reaalne leping. Sellist järeldust võlaõigusseaduse regulatsioon teha ei võimalda.
13.Järgnevalt analüüsib kolleegium kassaatori väiteid äramuutva tingimuse kohta. Nii Tallinna Linnakohus kui ka ringkonnakohus on jõudnud äramuutvat tingimust analüüsides seisukohale, et hageja ja kostja vahel võisid olla olemas vahendusteenuse kokkulepped, kuid selliste kokkulepete olemasolu ei ole tõendatud kostja ja algse laenuandja vahel. Kohtud ei ole aga seejuures
põhjendanud, miks nad peavad oluliseks selliste kokkulepete olemasolu just algse laenuandja ja kostja vahel. Kolleegium leiab, et selline seisukoht on ka väär. Nõude loovutamisega astub võlasuhtesse senise võlausaldaja asemele uus võlausaldaja (vt VÕS § 164 lg 2). Pärast nõude loovutamist ei keela õigusaktid uuel võlausaldajal (praegusel juhul hageja) sõlmida loovutatud nõude osas seda muutvaid või täiendavaid kokkuleppeid. Seega oli hagejal ja kostjal pärast nõude loovutamist õigus sõlmida laenulepingu muudatuse kokkulepe, millega muu hulgas muudeti näiteks laenu tagastamise tähtaega ning lisati nn äramuutev tingimus. Vaidluse tekkimisel laenu tagastamise üle tuli neid kokkuleppeid samuti arvestada.
14.Eelmises punktis viidatud kohtute järeldus võis viia väära lahendi tegemiseni. Nimelt ei ole kohtud andnud hinnangut kostja väitele, mille järgi tuleb äramuutev tingimus lugeda saabunuks, kuna OÜ Ganiger Invest osa ülekandmise hagejale välistas hageja enda tegevus osa omandamise eest juba makstud summade tagasivõtmisel. Kostja on sellekohased väited esitanud juba esimese astme kohtu menetluses (vt nt tl 79, p 14). Lisaks on seda kinnitanud kostja esindaja vande all antud seletustes (tl 202) ning kostja on esitanud selle väite tõendamiseks ka J. K e-kirja (tl 91). Nimetatud e-kirjas teatab J. K, et raha on koos intressidega tagastatud "vastavalt Terebra ja Hillari firma vahelisele kirjalikule kokkuleppele." Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtutel nimetatud ja ka teisi asjakohaseid tõendeid hinnata ning otsustada, kas laenulepingu muudatustes kokkulepitud äramuutva tingimuse saab lugeda saabunuks. Alates 1. juulist 2002. a kehtiva TsÜS § 104 lg 1 kohaselt loetakse tingimus saabunuks ka juhul, kui selle saabumist takistas hea usu põhimõtte vastaselt pool, kellele tingimuse saabumine ei ole kasulik. Põhimõtteliselt samasugust regulatsiooni sisaldas ka enne 1. juulit 2002. a kehtinud TsÜS § 83 lg 1. Praegusel juhul võiks hagejale olla tingimuse saabumine kahjulik seetõttu, et tingimuse saabumisel tekiks kostjal õigus jätta endale 2 miljonit krooni, ning samuti seetõttu, et hageja võis olla loobunud algsest plaanist osta OÜ-s Ganiger Invest 5% osalus. Kuna kohtud ei ole materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu kõiki asjakohaseid tõendeid hinnanud, tuleb TsMS § 692 lg 5 teisest lausest lähtudes lisaks ringkonnakohtu otsusele tühistada ka linnakohtu otsus ja asi saata uueks arutamiseks Harju Maakohtule.
15.Kolleegiumi arvates on ekslik kassaatori järeldus, et OÜ Ganiger Invest osa omandamisega AS-i Terebra Invest poolt saaks lugeda, et selle omandas ka hageja. Nimetatud väite üks eeldus on see, et AS Terebra Invest on nimetatud osa omandanud. Kolleegiumi arvates ei ole aga kohtud üheselt tuvastanud, et AS Terebra Invest oleks osa omandanud. Tallinna Linnakohus on leidnud, et "poolte vahel puudub vaidlus, et täiendavalt kokkulepitud omandamist ei toimunud". Tallinna Ringkonnakohus on nõustunud linnakohtu põhjendustega. Samas on ringkonnakohus siiski vastuoluliselt leidnud ka seda, et "... seega ei saa väita, et Terebra Invest AS poolt OÜ Ganiger Invest osa omandamisega oleks täidetud 13.11.2002 sõlmitud laenulepingu nr 18.04.2001 muutmise kokkuleppe p-s 5.i sisalduv äramuutev tingimus." Sellest võib järeldada, et ringkonnakohtu arvates on AS Terebra Invest osa omandanud, kuid seda ei saa siiski ringkonnakohtu arvates pidada
äramuutva tingimuse täitmiseks. Kuna ringkonnakohus on nõustunud linnakohtu põhjendustega ning samas ei ole viidanud ühelegi tõendile, mis kinnitaksid, et AS Terebra Invest omandas osa, ei ole osa omandamine tuvastatud. Kui kassaatori väide põhineb sellel, et AS Terebra Invest omandas osast osa ostu-müügilepinguga OÜ Ganiger Invest osa ostuõiguse ja see on võrdne osa omandamisega, siis sellist järeldust kolleegiumi arvates äramuutva tingimuse põhjal teha ei saa. Äramuutva tingimuse saabumiseks on seatud selgelt see, et hageja saab osa omandiõiguse. Seega võiks kassaatori viidatud võrdsustamine kõne alla tulla üksnes juhul, kui oleks tuvastatud, et AS Terebra Invest sai osa omandiõiguse.
16.Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ka süü küsimuses ei ole kohtud oma seisukohta selgelt väljendanud. Linnakohtu lahendist (millega ringkonnakohus on nõustunud) võib siiski tuletada linnakohtu järelduse, et kuna pooled ei ole kokku leppinud, milline tagajärg on sellel, kui äramuutev tingimus ei saabu ühe või teise poole süü tõttu, siis ei saa võimalikku süü küsimust ka analüüsida. Kolleegiumi arvates on see aga osaliselt väär seisukoht. Äramuutva tingimuse suhtes tulnuks sel juhul kohaldada TsÜS § 104 lg-t 1, mille kohaselt oli võimalik lugeda tingimus saabunuks, kui selle saabumist hea usu põhimõtte vastaselt takistati (vt otsuse p 14).
17.Kassatsioonkaebuse väitele, mille kohaselt ei vasta asja materjalidele järeldus, et pooled ei vaielnud selle üle, et täiendavalt kokkulepitud omandamist ei toimunud, on kolleegium vastanud otsuse p-s 15.
18.Kuivõrd kolleegium saadab asja uueks arutamiseks Harju Maakohtule, ei pea kolleegium vajalikuks vastata kassatsioonkaebuse väitele viiviste ja intresside väljamõistmise kohta. Asja uuel läbivaatamisel on kostjal vajaduse korral võimalik oma väiteid täpsustada.
19.Kostja taotlus kassatsiooniastme kohtukulude väljamõistmiseks tuleb lahendada asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja lahendamise tulemustest. Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Henn Jõks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.