Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Urmas Reinola ja Ulvi Loonurm
Otsuse tegemise aeg ja koht
18. oktoober 2006, Tallinn
Tsiviilasi
I hagi AS-i A (pankrotis) vastu 371 112 krooni väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 20. aprilli 2006. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS A (pankrotis) apellatsioonkaebus
Menetlusosalised
Hageja I, esindajad adv Carri Ginter ja adv Kai Kaljaste, kostja AS A (pankrotis), esindaja adv Kai Amos
Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 20.04.2006 otsus ja teha uus otsus, millega jätta hagi pankrotivara arvelt hüvitise väljamõistmiseks rahuldamata.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada.
3.Välja mõista I-lt, 11 800 (üksteist tuhat kaheksasada) krooni õigusabikulu AS A (pankrotis) kasuks. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib apellatsioonimenetluse apellant või vastustaja esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule
päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest alates.
Tallinna Linnakohtu 26.04.2004 otsusega kuulutati välja kostja pankrot. Ametlikes Teadaannetes avaldati kostja pankrotiteade 03.05.2004. Hageja esitas 10.06.2004 pankrotihaldurile taotluse avaldajale kuuluva vara välistamiseks pankrotivarast. Haldur jättis 13.09.2004 kirjaga vara välistamistaotluse rahuldamata. 15.10.2004 esitas avaldaja haldurile täiendava selgituse vara välistamise osas, koos taotlusega maksta rahalist hüvitist pankrotivara arvelt, juhul kui vara ei ole säilinud. 16.02.2005 kirjaga jättis haldur taotluse rahuldamata, kuna korrektse lao-ja tootmisarvestuse puudumisega ei ole võimalik kindlaks teha, millisest partiist metall on säilinud võlgniku laos ja milline osa metalli oli antud vastutavale hoiule ega ole seega võlgniku valduses.
2.Hageja esitab nõude vara suhtes, mis seisuga 26.04.2004 oli kostja valduses. 26.04.2004 seisuga koostatud majandusaasta aruande kohaselt kuulusid kostja pankrotivara hulka materjalid väärtusega 563 605 krooni ja valmistoodang väärtusega 63 124 krooni. Hageja oli ainus kostjalt metalli ümbertöötlemise tellija, samuti tarnis hageja kogu alumiiniumkangide valmistamiseks kasutatud vanametalli. 06.11.2003 sõlmisid pooled lepingu nr P-2826-03, mille kohaselt kohustus kostja hageja omandis olevast vanametallist valmistama hagejale ajavahemikus 18.11.2003 - 21.01.2004 kokku 60,66 tonni teisest alumiiniumi. Poolte vahel oli kokkulepe, et valmistoodang on kostja omand ja omandiõigus läheb hagejale üle hetkest, kui hageja on selle eest tasunud. Hageja on kostjale toodangu eest tasunud ja seega on omandiõigus kostjalt hagejale üle läinud. Hagejale valmistoodangut üle antud ei ole ja haldur on nimetatud valmistoodangu pankrotimenetluse ajal võõrandanud.
3.Poolte vahel oli ka kokkulepe, et hageja ostab erinevatelt tarnijatelt kostjale vanametalli. Tarnijate poolt väljastatud arved tasus hageja. Osa vanametallist ostis hageja ise otse tarnijatelt ja toimetas selle kostja juurde ümbertöötlemiseks. Poolte kokkuleppe kohaselt jäi ostetud vanametalli omand hagejale. Kostja osutas vanametalli ümbertöötlemise teenust. 02.03.2004 hagejale saadetud teates kinnitas kostja, et tema valduses on 33 213 tonni esmast alumiiniumi ja 16,32 tonni ränimetalli, mis kuulub hagejale, kokku kogumaksumusega 67 667,56 USD. Võttes aluseks Eesti Panga 26.04.2004 USD kursi teeb see ümberarvutatuna 853 463, 93 krooni. Halduri vastusest välistamistaotlusele ja majandusaasta aruandest seisuga 26.04.2004 nähtub, et osa kostja poolt saadetud kinnituskirjas nimetatud vanametallist on antud vastutavale hoiule kokku summas 545 476 krooni. Eeldades, et osa vanametallist oli tõepoolest antud vastutavale hoiule oli kostja valduses pankrotimenetluse algatamise seisuga vanametalli kokku 307 988 krooni eest. Haldur on nimetatud vanametalli pankrotimenetluse käigus võõrandanud.
4.Kostja hagi ei tunnista. Hageja ei olnud ainus alumiiniumkangide valmistamiseks kasutatud vanametalli tarnija, samuti müüdi valmistoodangut teistele äriühingutele. Pooled ei ole kokku leppinud, et kostja valmistab hageja omandis olevast metallist teisest alumiiniumi. Esitatud tõendite kohaselt oli poolte vahel ostu-müügileping. Asjaolu, et hageja tasus teisele isikule esitatud arveid, ei tekita hagejale omandiõigust vanametallile. Kostjal tekkis arvete tasumisest võlgnevus hageja ees ning hageja sai esitada nõudeavalduse pankrotiseaduse kohaselt, mida ta ka tingimuslikult tegi. Isegi juhul kui hageja suudab tõendada metalli omandiõigust ei ole võimalik rahuldada tema vara välistamistaotlust põhjusel, et välistada oleks saanud ainult liigitunnustega asja, mida on võimalik individualiseerida vastavate dokumentide ja märgistamise alusel. Hageja ei ole tõendanud, et metall oli märgistatud selliselt, et seda oli võimalik eristada teiste tarnijate poolt tarnitud kaupadest. Vastuse täpsustuse kohaselt on hageja nõue aegunud.
2(8)
Esimese astme kohtu otsus
5.Kohus rahuldas hagi ning mõistis AS-ilt A (pankrotis) välja hüvitise pankrotivara arvelt I kasuks summas 371 112 krooni ja kohtukulud summas 18 635, 60 krooni.
6.Kuna hageja on kostjale esitanud vara välistamise taotluse vähem kui ühe aasta jooksul pankrotiteate avaldamisest, siis kostja taotlus aegumise kohaldamiseks ei ole põhjendatud. Põhjendatud, ei ole ka kostja väide, et hageja ei ole kohtule esitanud vara välistamisnõuet ja seetõttu ei saa lahendada ka vara hüvitamisnõuet. Kuna vaidlus puudub selles, et hagi esitamise ajal oli vaidlusalune metall võõrandatud, siis ei saanudki hageja vara välistamistaotlust esitada.
7.Asja materjalidest nähtub, et 06.11.2003 sõlmisid pooled lepingu nr P-2826-06. Nimetatud lepingu kohaselt kohustus kostja valmistama hagejale ajavahemikul 18.11.2003 - 21.01.2004 kokku 60 - 66 tonni alumiiniumsulamit. Kostja väljastas 15.12.2003 hagejale arve summas 30 472, 92 EUR. Nimetatud arvel märgitud käsikirjalisest arvestusest nähtub, et tegelikult tasumisele kuuluv summa oli 3 076 EUR. Asjas puudub vaidlus, et täiendav arvestus tehti kostja poolt. Arve kuupäeval s.o 15.12.2003 väljastas kostja kolmandale isikule omandiõiguse reservtõendi, et omandiõigus 21 612 tonnile alumiiniumplokkidele, mis asuvad kostja laos, on hagejal kui tasutakse 15.12.2003 arve. 19.12.2003 kohaselt, viitega lepingule nr P-2826, on hageja tasunud kostjale 3086 krooni. Asja materjalidele lisatud kostja majandusaasta aruande kohaselt on kostjal seisuga 26.04.2004 valmistoodang summas 63 124 krooni. Kuna asjas ei ole tõendamist leidnud, et nimetatud valmistoodangu osas on esitatud mõne teise võlausaldaja poolt välistamisnõue või hüvitamisnõue, samas on ka tõendamata, et kostja poolt on 15.12.2003 valduse/omandiõiguse tõendis märgitud kaup on hagejale tarnitud, siis arvestades asjaolu, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et vara on pankrotimenetluse ajal võõrandatud, on hageja hüvitisenõue summas 63 124 krooni põhjendatud ja tõendatud.
8.Asja materjalidest nähtuvalt on poolte vahel vaidlus selles, milline lepinguline suhe poolte vahel oli. Hageja väidete kohaselt tellis hageja kostja käest vanametalli ümbertöötlemisteenust, kostja väidete kohaselt oli poolte vahel ostu-müügilepingutest tulenevad suhted, s.o hageja müüs kostjale vanametalli ja seejärel, peale metalli ümbertöötlemist müüs kostja ümbertöödeldud metalli hagejale.
9.Asja materjalidele lisatud ostukinnitustega, esitatud arvetega ja maksekorralduste kinnitustega on tõendatud, et hageja ostis erinevatelt äriühingutelt vanametalli. Asjas puudub vaidlus, et nimetatud lepingute alusel saadetud metall tarniti kostjale. Asjas ei ole tõendamist leidnud, et kostja peale metallitarnete kohalejõudmist hagejale tarnitud metalli eest tasus.
10.Asja materjalidele on lisatud lepingud, milles on märgitud lepingu poolteks hageja ja kostja. Nimetatud lepingud kannavad pealkirja ostukinnitus, poolteks on ostjana märgitud hageja ja müüjana märgitud kostja. Ostukinnituses on märgitud punkt a. - materjal, punkt b - kogus, punkt c- hind, punkt d- tarne koht, punkt e- tarne aeg tehases ja punkt f maksetingimused- sisaldab muuhulgas mõistet tolling.
11.Kostja väljastas nimetatud lepingute alusel hagejale arved. Nimetatud arvetelt nähtub, et kostja on esitanud arved viitega vastavale lepingu numbrile. Arvetel on ka arvestus tegelikult tasumisele kuuluva summa kohta. Asjas puudub vaidlus, et nimetatud arvestus on tehtud kostja poolt. Asja materjalidele lisatud maksekorraldustest nähtub, et kostja poolt arvestatud summad on hageja poolt kostjale tasutud.
12.Asja materjalidele lisatud müügikinnitustega on tõendatud, et hageja müüs erinevatele äriühingutele metalli. Võrreldes ostukinnitusi ja müügikinnitusi nähtub nimetatud lepingutest materjali, koguse, saabumiskoha- ja aja samasus. Sellega on tõendatud, et ostukinnituse alusel kostja poolt töödeldud metalli müüs lõpptarbijale hageja.
3(8)
13.Tunnistaja V.S üksikasjalistest ütlustest pooltevaheliste suhete kohta nähtub, et poolte vahel oli 2002 ja kuni 2003 alumiiniumsulamite ostu-müügilepingud, mis põhinesid sellel, et kostja sai hagejalt raha läbi akreditiivi. Kostja hilines tarnetega ning kuigi akreditiivilt oli kogu raha ära kulutatud, täitis lepinguid väiksemas mahus. Seetõttu tekkis kostjal hageja ees võlgnevus ning endistel alustel hageja enam kostjaga lepingulistes suhetes olla ei soovinud. Tunnistaja V.S, H.A. M ja I. S ütlustega on tõendatud, et 2003. a keskpaiku sõlmiti poolte vahel tollingsuhetel põhinevad lepingud. Tunnistajate V. S ja I. S ütluste kohaselt tuli initsiatiiv tollingsuhetele üleminekuks A. J.
14.Poolte vahel sõlmitud lepingutes on poolteks märgitud küll ostja ja müüja ning esinevad ka teised müügilepingule omased elemendid (näit tarnetingimused), kuid samas on nimetatud lepingutes kirjas ka tolling- tingimus. Kuigi kostja väidete kohaselt on väheveenev hageja selgitus selle kohta, et kostja poolt hagejale esitatud arvetes on tasumisele kuuluva summana märgitud kauba kogumaksumus seetõttu, et täita sihtkoha riigi tolliformaalsuseid, leiab kohus, et kostja poolt hagejale esitatud arvetelt nähtuvad täiendavad arvestused, nende arvestuste järgi hageja poolt arvete tasumine ja asjaolu tõttu, et puudub vaidlus hageja võlgnevuse puudumisest kostja ees, et hageja väited tolliformaalsuste täitmisega seoses on veenvamad kui kostja vastuväited.
15.Kuna tunnistaja V.G ütlustest nähtub, et ta tegelikult pooltevahelisi arveldamisi täpselt ei teadnud, samas ka asja materjalidele lisatud pooltevahelised lepingud on pealkirjastatud ostukinnitusena, siis ei olnud V. G tegelikult poolte vahelisest lepinguliste suhete tegelikust sisust teadlik. Taolisele asjaolule viitab lisaks eeltoodule ka tunnistaja ütlused, et ta juhtis J tähelepanu sellele, et lepingud ei too kostjale kasu, valmistoodangut müüdi odavamalt kui tooraine osteti. Nagu nähtub lepingutest ostis tooraine metalli jaoks hageja ning kuna tunnistaja nägi internetipangast, mida ta vaatas koos A. J, tegelikult ainult hageja poolt tasutud ümbertöötlemise tasu mitte valmistoodangu tasu, on sellega seletatav tunnistaja arvamuse kujunemine, et valmistoodang müüdi kahjumiga. Kooskõlas eeltooduga ja arvestades asjaolu, et tunnistaja ütluste kohaselt tegeles firma finantsküsimustega finantsdirektor e A. J, kes V.G ütluste kohaselt oli ka firmas lepingute sõlmija, ei olnud ka tunnistaja J.M tegelikult teadlik pooltevaheliste tegelikest suhete alustest.
16.Juhindudes põhimõttest, et lepingute tõlgendamisel tuleb lähtuda poolte tegelikust tahtest, arvestades eeltoodut, kõiki kohtule esitatud asjaolusid ja tõendeid ning seda, kuidas lepingupooled ise sõlmitud lepingut mõistsid ja seda täitsid, on asjas tõendamist leidnud, et alates 2003. a keskpaigast muutusid pooltevahelised ostu-müügisuhted tollingsuhetel põhinevateks.
17.Asjatundjate A. G ja J.S arvamuste kohaselt saab asuda seisukohale, et pooltevaheliste tollingsuhete ajal kostjale tarnitud metalli omandiõigus jäi hagejale. Asja materjalidele lisatud kostja majandusaasta aruande kohaselt on võlgnikul varud materjali näol seisuga 26.04.2004 summas 563 605 krooni. Asja materjalidele lisatud kostja kirjast nähtub, et 02.03.2004 on kostja kinnitanud, et hagejale kuulub kostja juures olevatest kaupadest esmane AL AV97, 22776 t, hind 1452 USD/t; esmane AL AV97, 6009 t, hind 1452 USD/t; esmane AL AV97, 4428 t, hind 1452 USD/t, ränimetall 441, 16 320 t, hind 1190 USD/t. Asjas puudub vaidlus, et eelnimetatud metallide hind kroonides moodustab ümberarvestatuna 853 463, 93 krooni.
18.Asjas puudub vaidlus selles, et keegi teine peale hageja kostja poole vara välistamistaotlusega pöördunud ei ole, asjas ei ole tõendamist leidnud ka see, et kostja valduses olnud metall kuulus mõnele teisele isikule, seetõttu arvestades asjas esitatud tõendeid kogumis sh. seda, et kostja on ise vahetult enne pankroti väljakuulutamist kinnitanud, et kostja valduses on hagejale kuuluv metall on asjas tõendamist leidnud, et kostja valduses olnud metall kuulus hagejale.
4(8)
19.Ainuüksi asjaolu, et kostja ostis ka ise erinevatelt firmadelt metalli ning korrektset arvestust tooraine üle kostja juures ei peetud, ei kummuta eelpooltoodud seisukohta. Kohus osutab asjaolule, et kostja on selgesõnaliselt kinnitanud, et vaidlus puudub selles, et kostja valduses oli teatud kogus metalli.
20.Kuna vaidlus puudub selles, et metall on pankrotimenetluse jooksul võõrandatud, on hageja nõue hüvitise saamiseks põhjendatud ja tõendatud. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
21.AS A (pankrotis) esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse ning teha asjas esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata.
22.Kohus ei ole oma otsuses käsitlenud kostja poolt tõendina esitatud audiitor Marina Kaplani 23.11.2004 koostatud kostja perioodil 10.01.2002 kuni 30.04.2004 raamatupidamise ja 2002. a raamatupidamise aastaaruande kontrolli aruannet ning pole põhjendanud, miks ta selle tõendiga ei arvesta. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Ülalnimetatud tõendi ignoreerimine on käsitletav olulise protsessiõigusnormi rikkumisena, mis omakorda on kaasa toonud kohtuotsuse moonutatud loogika ja seeläbi teistsuguse otsuse, kui see, mis oleks olnud kõiki tõendeid hindaval ja kaaluval analüüsil. Eeltoodu kehtib eelkõige kostja väite osas, mille kohaselt ei saa kindlaks teha, millisest vanametalli partiist on valmistatud kostja laos olnud valmistoodang.
23.Kohus pole otsuses motiveerinud, miks ta ei nõustu kostja seisukohaga, et hageja poolt valmistoodangu omandiõiguse kohta esitatud dokumendid on vastuolulised. Hageja esitas lepingu P-2826-03 summas 30 472, 92 EUR, valduse/omandiõiguse tõendi, mille kohaselt omandiõigus 21 612 tonnile alumiiniumplokkidele läheb üle hagejale, kui nad kannavad 15.12.2003 arve nr 21 alusel üle 3 457, 70 EUR. Kostja rõhutas, et tõend oli välja antud tingimuslikuna ja oli seotud hageja poolt summa 3 457, 70 EUR tasumisega. Hageja sellist summat ei tasunud, seega ei ole valduse/omandiõiguse tõendil märgitud tingimust täidetud ning kostjale kuulunud metalli valmistoodangu omandit hagejale üle ei läinud. Hageja poolt oli lisatud ka meilikirjavahetus, millest nähtub, et kostja põhjendas ja nõudis 3 457, 70 EUR tasumist, see ei sisalda kokkulepet müügihinna vähendamiseks. Maksmine pidi vastavalt lepingule toimuma tasaarveldusena tarnitud materjali tasumata võlgnevuse vastu. Kostja väljastas arve alumiiniumi eest ning hageja oli selle tasunud vaid osaliselt. Kohus on käsitlenud eelpoolnimetatud omandiõiguse tõendit poolikult, jättes sellest välja tegelikult tasumisele kuuluva summa. Kohus on lähtunud arvel tehtud täiendavast allkirjastamata arvestusest, jättes tähelepanuta kostja vastuväited, mille kohaselt lepingulise müügihinna muutmine oli juhatuse liikme pädevuses.
24.Kohus ei ole arvestanud kostja vastuväiteid, mille kohaselt ei saa tugineda ainult kostja raamatupidamisandmetele, hageja ei ole tõendanud, milline metall talle konkreetselt kuuulus ning kostja rõhutas ka 07.04.2005 kohtukõne teesides, et asjaõigusseaduse (AÕS) § 90 lõike 1 kohaselt loetakse vallasasja valdaja oma valduse ajal asja omanikuks, kui ei ole tõendatud vastupidist. Kostja vastuväidete ignoreerimine on käsitletav olulise menetlusõiguse normi rikkumisena.
25.Kohus jättis arvestamata kostja arvamuse, mille kohaselt tuleks jätta tähelepanuta hageja tunnistajate ütlused põhjusel, et nad ei viibinud tehingute sõlmimise juures. Tähtsust omab see, millistel tingimustel leping tegelikult sõlmiti, mitte see, milliste asjaolude suhtes võidi pidada läbirääkimisi. Kohus tugineb ainult hageja tunnistajate V. S, H.A. M ja I. S ütlustele, tuvastades, et alates 2003. a keskpaigast muutusid pooltevahelised ostumüügisuhted tollingsuhtele põhinevateks. Need tunnistajad tegelikult lepinguid ei sõlminud. Poolte tegelikku tahet kohus välja ei selgitanud.
5(8)
26.Kohus ei ole otsuses motiveerinud, miks ta ei nõustu kostja seisukohaga, et saldokinnitusega ei saa tõendada omandiõigust. Kohus on jätnud tähelepanuta ka hageja tunnistaja J.M, juhatuse liikme, kes oli allkirjastanud eespoolnimetatud saldokinnituse, ütlused tunnistajana 07.04.2006 kohtuistungil, mille kohaselt ta ei tea, kellele kostja laos olnud metall võis kuuluda. Seega on kohtuotsus vastuoluline, kohtu järeldused ei tulene loogiliselt hinnatud tõenditest.
27.Kohus ei ole tähelepanu pööranud kostja seisukohtadele metalli kui liigitunnustega asja kohta. Välistada oleks saanud ainult liigitunnustega asja, mida on võimalik individualiseerida vastavate dokumentide ja märgistamise alusel. Hageja ei ole tõendanud, et väidetavalt talle kuuluv metall oleks märgistatud selliselt, et seda oli võimalk eristada teiste tarnijate poolt tarnitud kaupadest. Kohtuotsusest ei nähtu, et maakohus oleks kostja selle väite kohta seisukoha võtnud.
28.Kohus ei tuvastanud omandiõiguse tekkimise viisi ja aega. Hageja esitas nõude pankrotiseaduse (PankrS) § 123 lõike 4 alusel, kuid ei esitanud tõendeid hageja välistamisõiguse olemasolu kohta. Välistamisõiguse olemasolu on seaduses nimetatud kahju hüvitamise nõude esitamise aluseks. Kohus ei tuvastanud, et hageja valduses olnud metall oli just nimelt see, mis oli saadud konkreetselt hageja tarnitud tooraine ümbertöötlemise tulemusena. Kostja esitas 07.04.2006 toimunud kohtuistungil seisukoha, et tema ei peaks tõendama seda, kellele kuulus konkreetne laos olnud metall. Kuna hageja väitis, et laos olnud metall kuulus talle, on tegemist hagi alusesse kuuluva asjaoluga, mida pidi tõendama hageja ise. Kohus lähtus asjaolust, et asjas ei leidnud tõendamist, et valmistoodangu osas on esitatud mõne teise võlausaldaja poolt välistamisnõue või hüvitamisnõue, samas on tõendamata, et hageja poolt on 15.12.2003 valduse/omandiõiguse tõendis märgitud kaup kostjale tarnitud.
29.Samuti leidis kohus, et asjas puudus vaidlus selles, et keegi teine peale hageja kostja poole vara välistamistaotlusega ei pöördunud. Tõendamist ei leidnud, et kostja valduses olnud metall kuulus mõnele teisele isikule. Kohtuotsus on selles osas vastuolus Riigikohtu lahenditega nr 3-2-1-134-04 ja 3-2-1-62-05. Kohtuotsuses ei saa tugineda konkreetse metalli omandiõiguse tuvastamise viisi ja aja asemel asjaolule, et kostja pole tõendanud vastupidist. Vastustaja seisukoht
30.I vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
31.Kolleegium leiab, et kohtuotsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja protsessinormide rikkumise tõttu. Ringkonnakohtul on võimalik teha uus otsus, millega hagi tuleb jätta rahuldamata.
32.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga selles, et hagi ei ole aegunud ja ei korda otsuses sellekohaseid põhjendusi. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu põhjendustega hagi rahuldamise osas.
33.TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. TsMS 442 lg 8 kohaselt otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei
6(8)
arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Kohus ei ole kõiki tõendeid hinnanud ega põhjendanud kostja vastuväidete arvestamata jätmist.
34.Hageja nõue põhineb PankrS § 123 lg-l 4, mille kohaselt, kui haldur võõrandab esemed, mis kuuluvad kolmandale isikule, on välistamisõigust omaval isikul õigus saada vara eest rahalist hüvitist pankrotivara arvel. Seega kõigepealt tuleb tuvastada hagejal välistamisõiguse olemasolu, ehk hageja peab näitama välistatava vara ja tõendama oma omandiõigust sellele varale. Haldurile esitatud taotluses palus hageja välistada pankrotivarast 33,213 tonni vanametalli (primary aluminium); 16,320 tonni vanametalli (ränimetall); 79,132 tonni alumiiniumi jäätmeid (aluminium skimming) ja 2,053 tonni alumiiniumi (secondary aluminium alloy DIN 230). Kohtule esitas hageja hüvitise nõude halduri poolt pankrotimenetluse käigus võõrandatud valmistoodangu eest 63 124 krooni ja vanametalli eest 307 988 krooni, kokku 371 112 krooni saamiseks.
35.Tegu on käibes liigitunnuse alusel määratletava kaubaga. Konkreetse vara välistamiseks pankrotivarast pidi hageja selle individualiseerima vastavate dokumentide ja märgistamise alusel. Pankrotihalduri vastusest vara välistamise taotlusele nähtub, et seoses võlgniku puuduliku lao- ja tootmisarvestusega ei ole võimalik kindlaks teha, millisest partiist pärit räni kasutati ühe või teise alumiiniumsulami partii valmistamisel ja millisest partiist pärit räni jäi lattu. Samal põhjusel ei ole võimalik kindlaks teha, millisest partiist pärit alumiinium jäi lattu. Samuti ei ole võimalik kindlaks teha, millisest alumiiniumi tooraine partiist olid valmistatud OÜ-le L ja OÜ-le O üle antud alumiiniumisulamid. Peale selle on võlgniku valvatavast tootmisruumist varastatud metalli kolmel korral, neist kahel korral enne hageja poolt vara välistamise taotluse esitamist. Vara eristamatuse tõttu jättis haldur hageja välistamistaotluse rahuldamata. Hageja ei ole neid halduri seisukohti ümber lükanud ega esitanud ka mingeid tõendeid selle kohta, et ta on kogu võlgniku käibes eksisteeriva tooraine ja valmistoodangu omanik. Välistamisõiguse olemasolu ei ole kohus käsitlenud. Kohus ei tuvastanud, et kostja valduses olnud ja halduri poolt võõrandatud valmistoodang oli just nimelt see, mis oli saadud hageja tarnitud tooraine ümbertöötlemise tulemusena. Seega ei ole hageja tõendanud, et tema kaupa oli võimalik eristada teiste tarnijate poolt tarnitud kaupadest. Kuna pole tuvastatud välistamisele kuuluvat vara, tuleb hageja nõue PankrS § 123 lg 4 alusel hüvitise saamiseks jätta rahuldamata. Saamata jäänud kauba eest on hagejal nõue kostja pankrotimenetluses.
36.Kui lähtuda eeldusest, et vara välistamine oli võimalik, ei nõustu ringkonnakohus maakohtu järeldustega ka hageja omandiõiguse tuvastamise osas. Hagi aluseks oli asjaolu, et halduri poolt võõrandatud valmistoodang ja vanametall kuulus hagejale. Vaidlust ei ole selles, et kostja valduses oli teatud kogus metalli, küll on aga vaidlus selles, kellele metall kuulub. Ebaõige on kohtu seisukoht, et hageja omandiõigust laos olnud materjalile ja valmistoodangule tõendab asjaolu, et keegi teine ei ole selle osas välistamisnõuet esitanud. Kuna kaup asus võlgniku laos, tuleb see AÕS § 90 lg 1 kohaselt lugeda eelduslikult võlgnikule kuuluvaks.
37.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu hinnanguga pooltevahelistele lepingulistele suhetele. Kohus leidis, et usutavamad on hageja väited, mille kohaselt tellis hageja kostjalt vanametalli ümbertöötlemisteenust, kui kostja väited, mille kohaselt olid poolte vahel ostu-müügilepingutest tulenevad suhted, so hageja müüs kostjale vanametalli ja peale metalli ümbertöötlemist müüs kostja ümbertöödeldud metalli hagejale. Pooled on ise vormistanud lepingud ostu-müügilepingutena ja käsitlenud ka müüdava kauba omandiõiguse üleminekut, millist küsimust ei tekiks, kui suhted põhineksid ainult teenuse osutamisel. Maakohus tugines poolte tegeliku tahte kindlakstegemisel hageja tunnistajate ütlustele, kes tegelikult lepinguid ei sõlminud ning seetõttu ei saa nende ütlustest teha järeldusi poolte tegeliku tahte kohta. Seetõttu tuleb lähtuda sellest, kuidas pooled oma suhted vormistasid. Asjaolu, et kostja vanametalli eest raha üle ei kandnud, vaid see
7(8)
arvestati maha valmistoodangu hinnast, ei muuda müügilepingut teenuse osutamise lepinguks. Samuti ei tõenda saldokinnitus omandiõigust kaubale.
38.Õige on apellandi väide, et hageja ei ole tõendanud omandiõiguse üleminekut pooltevahelise lepingu P-2826-03 alusel müüdud valmistoodangule. Nimetatud lepingu alusel omandatava kauba kohta on kostja kolmandale isikule välja andnud valduse/omandiõiguse tõendi nn omandiõiguse reservtõendi (tl 48, I k), mille kohaselt läheb omandiõigus 21 612 tonni alumiiniumplokkidele hagejale üle tingimuslikult, kui kostjale on tasutud 15.12.2003 arve nr 21 alusel 3457,70 EUR. Tuvastatud on hageja poolt ainult 3086 EUR tasumine. Seega ei ole tõendil märgitud tingimus saabunud. Kohus käsitles nimetatud tõendit valikuliselt, jättes tähelepanuta, et omandiõiguse üleminek on seotud konkreetse summa tasumisega, mis ei ühti arvel nr 21 tehtud käsikirjalise parandusega.
39.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele senikehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Seoses hagi rahuldamata jätmisega ja kostja apellatsioonkaebuse rahuldamisega tuleb kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg-te 1 ja 8 ning § 61 lg 1 p 2 alusel hagejalt kostja kasuks välja mõista kohtukulud. Kostja taotles esimese astme kohtus õigusabikulu väljamõistmist summas 11 800 krooni. Kolleegium leiab, et tegemist on vajaliku ja põhjendatud kuluga ning taotlus tuleb rahuldada.
G. Kivinurm
U. Reinola
U.Loonurm
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.