Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Malle Seppik ja Urmas Reinola
Otsuse tegemise aeg ja koht
27.09.2006, Tallinn
Tsiviilasi
S AS-i hagi Eesti Vabariigi (Kultuuriministeeriumi kaudu) vastu 37 933, 90 krooni saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 29. märtsi 2006. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Eesti Vabariigi apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
12. september 2006. a, avalik kohtuistung
Menetlusosalised
Hageja S AS, esindaja S. M, kostja Eesti Vabariik (Kultuuriministeeriumi kaudu), esindajad adv Nele Tammemäe ja adv Kristiina Lee, iseseisva nõudeta kolmas isik kostja poolel R. T
(Kultuuriministeeriumi
kaudu)
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 29.03.2006 otsus põhjenduse osas, milles kohus leiab, et kindlustusvõtja vastutus kindlustusandja ees tuleneb ka TsK §-st 449.
2.Ülejäänud osas jätta kohtuotsus muutmata.
3.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja apellandi kohtukulud tema enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib apellatsioonimenetluse apellant või vastustaja esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest alates, kuid mitte pärast viie kuu möödumist ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
Asjaolud ja menetluse käik
1.S AS esitas 14.06.2005 hagi Eesti Vabariigi (Kultuuriministeeriumi kaudu) vastu 37 933, 90 krooni saamiseks.
2.02.02.2001 toimus Lääne-Virumaal, x vallas Tallinn-Narva maanteel x ristil liiklusõnnetus, mille põhjustas R. T sõidukiga Mercedes-Benz, mille omanikuks on sõiduki registreerimistunnistuse kohaselt Rakvere Teater, ning tekitas kahjustusi Elektriteenused AS-ile kuuluvale sõidukile. Kolmanda isiku poolt juhitud sõiduki juhtimiseks on vajalik C-kategooria juhtimise õigus, mida kolmandal isikul ei olnud. Kolmas isik sai nimetatud haldusõigusrikkumise eest karistada rahatrahviga. Kuna tsiviilvastutus oli liiklusõnnetuse hetkel kindlustatud hageja juures, hüvitas hageja kannatanule kahju summas 32 986 krooni.
3.Hageja saatis 03.05.2001 ja 30.07.2001 Rakvere Teatrile regressinõude, milles teavitas, et Rakvere Teater on kohustatud liiklusõnnetusega tekitatud kahju summas 37 993 krooni, s. h ka käsitluskulu summas 4 947, 90 krooni, hagejale hüvitama, kuna Rakvere Teater volitas sõidukit juhtima isiku, kes ei omanud vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust. Kolmas isik omas kategooria C1 sõiduki juhtimise õigust, mis lubab juhtida sõidukit, mille registrimass on üle 3 500 kg, kuid ei ületa 7 500 kg. R. T aga sõitis sõidukiga, mille registrimass oli 13 050 kg. Vastutuse sätestas hageja solidaarse vastutuse printsiibist lähtuvalt.
4.Kostja esitatud hagi ei tunnista, kuna on seisukohal, et hagi on esitatud vale kostja vastu. Liiklusõnnetuse ajal kehtinud liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 38 lg 2 p 3 alusel oli kindlustusandjal õigus esitada regressinõudeid kindlustusvõtja ja sõidukit juhtinud isiku vastu, kui sõidukit juhtinud isik ei omanud vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust või oli andnud sõiduki juhtimise üle vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule. Käesoleval juhul ei ole hageja tõendanud, et kostja oleks andnud juhtimisõiguse üle isikule, kellel puudus vastava kategooria sõiduki juhtimise õigus. Samuti on hageja asunud ebaõigele seisukohale, et tegemist on solidaarse vastutusega, kuna seadusandja on ühemõtteliselt andnud võimaluse üheaegselt nõude esitamiseks kahe isiku vastu, mitte kostja valimiseks vastavalt solidaarvastutuse sätetele. Hageja ei ole ka tõendanud, et kolmas isik on isikuks, kelle vastu hagejal on õigus nõue esitada, kuna hagiavalduse lisadest ei selgu, et teda oleks rahatrahviga karistatud ja et tal puudus liiklusõnnetuse toimumise ajal vastav juhtimisõigus. Kolmandale isikule väljastatud volikiri ei ole allkirjastatud Rakvere Teatri direktori poolt, kellel on ainuõigus volikirju väljastada, mistõttu on tegemist tühise volikirjaga. Esimese astme kohtu otsus ja põhjendused
5.Kohus rahuldas hagi ning mõistis Eesti Vabariigilt välja S AS-i kasuks hüvitatud kindlustushüvitise 32 986 krooni ja kahjukäsitluskulud 4947, 90 krooni ning riigituludesse riigilõivu 2800 krooni.
6.Nõue on esitatud liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud LKindlS § 38 lg 2 p 3 alusel, mille kohaselt oli kindlustusandjal ja Eesti Liikluskindlustuse Fondil õigus esitada tagasinõue (regressnõue) kindlustusvõtja ning sõidukit juhtinud isiku vastu muuhulgas juhul, kui sõidukit juhtinud isik ei omanud vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust. Nõustuda ei saa kostja seisukohaga nagu oleks selle sätte mõtte kohaselt tegemist kindlustusvõtja ja sõidukit juhtinud isiku osavastutusega ning et kindlustusandja nõue peaks antud asjas olema suunatud üheaegselt nii kindlustusvõtja kui sõidukit juhtinud isiku vastu. LKindlS §-i 38 tuleb tõlgendada kui tervikut ja see annab kindlustusandjale õiguse, sõltumata asjaolust, et lõike 2 sõnastuses on kasutatud lõike 1 sõna “või“ asemel sõna „ning“, otsustada, kas
2(6)
esitada tagasinõue kindlustusvõtja või/ja sõidukit juhtinud isiku vastu. Kindlustusandja valiku kriteeriume ei ole võimalik piirata.
7.Antud asjas on lisaks tegemist ka olukorraga, kus sõidukit juhtis kindlustusvõtja töötaja ja liiklusõnnetus põhjustati tööülesande täitmisel. Seega tuleneb kindlustusvõtja vastutus kindlustusandja ees ka kuni 01.07.2002 kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) §-st 449, mille kohaselt on tööandja kohustatud hüvitama kahju, mis on tekitatud tema töötajate süü läbi nende tööülesannete täitmisel.
8.Kohus ei nõustu kostja seisukohaga nagu oleks kindlustusvõtja Rakvere Teatri poolt oma töötajale 01.01.2002 väljastatud volikiri mootorsõiduki kasutamiseks olnud tühine. Asjas puudub vaidlus, et kolmas isik töötas õnnetuse toimumise ajal (aga ka enne ja peale seda) Rakvere Teatris ja kasutas tööülesannete täitmisel teatrile kuulunud sõidukeid, sealhulgas ka liiklusõnnetuses osalenud veokit. Kostja ei ole ei kohtueelses ega kohtumenetluses kordagi väitnud, et kolmas isik oleks 02.02.2001 sõidukit omavoliliselt kasutanud. Volikirjale alla kirjutanud T.K töötas ja töötab senini Rakvere Teatris. Nimetatud asjaolude alusel kogumis on kohus veendumusel, et isegi juhul, kui T.K puudusid 01.01.2002 volitused konkreetset volikirja allkirjastada, pidi selleks volitatud isik, s. o teatri direktor, olema teatri igapäevase elukorraldusega kursis ja muuhulgas teadlik ka, et teatri veokitega sõidavad ringi teatri autojuhid. Kas ta tundis konkreetselt huvi nende isikute sõidudokumentide ja muu sellega seonduva vastu või usaldas oma alluvaid, asja õiguslikku külge ei muuda. Igal juhul saab kuni 01.07.2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 103 lõike 2 alusel lugeda, et teatri direktor oma tegeliku käitumisega kiitis T.Ku poolt antud volikirja heaks.
9.Kostja ei vaidlustanud hageja poolt välja toodud varakahju ja käsitluskulude suurust. See on tõendatud ka OÜ * arvega nr 46 12.04.01 ja hageja maksekorraldusega arve tasumise kohta. Kindlustusjuhtumi käsitlemisel tehtud kulude nõudeõigus tuleneb tolleaegse LKindlS §-st 38 ja koosseis ning suurus Vabariigi Valitsuse määrusega nr 413 24.12.1999 kinnitatud liikluskindlustuse kahjukäsitluskulude piirmääradest.
10.Muud poolte poolt esitatud, kuid otsuses käsitlemata, väited ja tõendid asja õigel lahendamisel tähtsust ei oma ning kohus jätab need tähelepanuta. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
11.Eesti Vabariik (Kultuuriministeeriumi kaudu) esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada täies ulatuses ning teha uus otsus asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata, millega jätta hagi rahuldamata.
12.Kohus on rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-is 436 sätestatut, kuna on asunud seisukohale, mis ei põhine ühelgi asjas uuritud tõendil. 09.03.2006 toimunud kohtuistungil tunnistas R.T, kes juhtis sõidukit liiklusõnnetuse toimumise ajal, et 01.01.2001 T.Ku poolt väljastatud volikiri oli talle sõiduki Mercedes Benz (registreerimismärk xxx XXX) kohta antud esmakordselt ning liiklusõnnetuse toimumise ajaks oli ta volikirja alusel juhtinud sõidukit vaid üks kuu. Seega ei saa kohtu järeldust, et Rakvere Teatri direktor I. S oleks pidanud teadma kolmandale isikule väljastatud volikirjast selleks mittepädeva isiku poolt, pidada põhjendatuks, kuna volikirja väljastamise ja liiklusõnnetuse toimumise vahel oli kõigest üks kuu. Arusaamatuks jääb, millel põhineb kohtu seisukoht selle kohta, et volikirja heakskiitmist võib käesoleval juhul eeldada, kuna ka kohtu poolt viidatud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 103 lg 2 ei anna alust eeldada heakskiitmist, vaid konkreetne heakskiit peab olema üheselt väljendatud selleks pädeva isiku poolt. Käesoleval juhul ei ole Rakvere Teatri direktor väljendanud oma tagantjärele heakskiitu kolmandale isikule väljastatud volikirja osas, vastupidiselt,
3(6)
kostja on kohtule esitanud dokumentaalse tõendi selle kohta, et lavastusjuht T.K puudusid volitused R.T volituse allkirjastamiseks. Kohus on vastava tõendi tähelepanuta jätnud. Tõendamist pole ka leidnud, et R.T oleks töötanud Rakvere Teatris autojuhina. Kolmanda isiku vastupidised ütlused, samuti tema oletus selle kohta, et I. S kui teatridirektor pidi teadlik olema asjaolust, et ta kasutas teatri sõidukit volikirja alusel igapäevaselt, ei ole tõendiks tsiviilkohtumenetluse seadustiku tähenduses. Kolmas isik ei andnud seletusi vande all ning TsMS § 229 lõike 2 kohaselt on tõendiks vaid menetlusosalise vande all antud seletus.
13.TsMS § 442 lg 8 ei anna kohtule võimalust jätta esitatud tõendeid tähelepanuta, vaid sätestab sõnaselgelt, et kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Käesoleval juhul on kohtuotsuses vaid üldsõnaliselt sedastatud, et muud poolte poolt esitatud, kuid otsuses käsitlemata väited ja tõendid kohtu arvates asja õigel lahendamisel tähtsust ei oma ning kohus jätab need tähelepanuta.
14.Kohus on jätnud käsitlemata kostja väite selle kohta, et juhul kui kohus peaks siiski asuma seisukohale, et 01.01.2001 R.T väljastatud volikiri oli seaduspärane, tuleks kohaldada võlaõigusseaduse (VÕS) § 140 lõiget 1. Hagi rahuldamine täies ulatuses oli ebaõiglane ning mõistlikult vastuvõtmatu, kuna tegelik kahju põhjustaja ning teadlikult liiklusseadust rikkunud isik, s.o R.T, jäi täielikult vastutuseta. Oluline on asjaolu, et R.T rikkus teadlikult ja tahtlikult liiklusseadust, asudes juhtima sõidukit, mille kategooria juhtimisõigust tal ei olnud. Seega asjaolu, et T.K on oma volituse piire ületades allkirjastanud volikirja R.Te kasuks mootorsõiduki kasutamiseks, mille juhtimisõigust R.T ei omanud, ei õigusta R.Te teadlikku õigusvastast käitumist, kui ta asus täitma ebaseaduslikku käsundit. Lähtudes eeltoodust on kohus jätnud täielikult kohaldamata materiaalõigusnormi, millist oleks tulnud kohaldada, samuti ei ole kohus põhistanud, miks ta vastavat sätet ei arvesta, kohtuotsuses puudub viide VÕS §-le 140.
15.Kohtu seisukoht, mille kohaselt ei nõustu kohus kostja seisukohaga, nagu oleks liiklusõnnetuse toimumise ajal (02.02.2001) kehtinud LKindlS § 38 lg 2 p 3 mõtte kohaselt tegemist kindlustusvõtja ja sõidukit juhtinud isiku osavastutusega ning et kindlustusandja nõue peaks antud juhul olema suunatud üheaegselt nii kindlustusvõtja kui sõidukit juhtinud isiku vastu, on esitatud ilma põhistusteta, mistõttu ei ole võimalik kohtuotsust analüüsides jälgida, kuidas on kohus vastavale seisukohale jõudnud. Hageja poolt nõude esitamisel aluseks võetud säte, LKindls § 38 lg 2 p 3, ei reguleeri solidaarset vastutust. Nimetatud sätte kohaselt on kindlustusandjal ja Eesti Liikluskindlustuse Fondil õigus esitada regressinõudeid nii kindlustusvõtja kui ka sõidukit juhtinud isiku vastu, kui sõidukit juhtinud isik ei omanud vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust või oli andnud sõiduki juhtimise üle vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule. Samas on hageja esitanud oma nõude üksnes kostja vastu, väites, et ülaltoodud säte näeb ette solidaarse vastutuse, mis annab kreeditorile õiguse valida, millisele konkreetsele deebitorile nõue esitatakse. Samas rõhutatakse TsK §-s 187, et solidaarne kohustis tekib ainult siis, kui see on ette nähtud lepinguga või sätestatud seadusega. Seega solidaarse kohustise tekkimist ei eeldata. Käesoleval juhul ei tulene ülalviidatud sättest solidaarset vastutust, mistõttu on kohus põhjendamatult rahuldanud hagi eelviidatud sätte alusel. Asjaolu, et seadusandja on sama seadusesätte erinevates lõigetes kasutanud erinevaid sidesõnu – lõikes 1 „või“ ning lõikes 2 „ning“ näitab, et seadusandja on pidanud vajalikuks sätestada vastutust erinevalt, andes lõikes 1 kindlustusandjale õiguse valida, kas esitada regressinõue sõiduki juhi või selle omaniku vastu ning lõikes 2 imperatiivselt sätestades, et kindlustusandjal on õigus esitada regressinõudeid kindlustusvõtja ning sõidukit juhtinud isiku vastu.
4(6)
16.Hageja ei esitanud oma nõuet kohtu poolt viidatud TsK § 449 alusel, mida kostja rõhutas ka 09.03.2006 toimunud kohtuistungil, mistõttu on kohus väljunud hagipiiridest. Lisaks sellele ei ole käesolevas tsiviilasjas tõendamist leidnud, et kahju tekkis tööülesannete täitmisel, mistõttu on kohtu viide TsK §-le 449 põhjendamatu. Vastustaja seisukoht
17.S AS ei pea esitatud apellatsioonkaebust õigeks, vaidleb sellele vastu ja leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
18.Kolleegium leiab, et maakohtu otsus on lõppjärelduses õige, kuid otsuse motiividest tuleb välja jätta põhjendus, milles kohus leiab, et kindlustusvõtja vastutus kindlustusandja ees tuleneb ka TsK §-st 449. Kolleegium leiab, et asjas ei ole kohaldatav TsK § 449. Viidatud säte reguleeris üldnormina organisatsiooni vastutust tema töötajate süü läbi tekitatud kahju eest ega võimaldanud laiendada LKindlS §-s 38 kui kindlustusandja regressiõigust reguleerivas erinormis sätestatud kohustatud isikute ringi. Piiratud regressiõigus kohustusliku vastutuskindlustuse puhul ei ole laiendatav lepinguvälist kahju reguleerivate sätete kaudu. Sellisele seisukohale on asunud ka Riigikohus 19.06.2005 otsuses nr 3-2-1-55-06.
19.Ülejäänud maakohtu põhjendustega ringkonnakohus nõustub ega pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. Kohus ei ole rikkunud menetlusnorme, on otsust piisavalt põhjendanud ja tõendeid analüüsinud.
20.Ebaõige on apellandi seisukoht, et kindlustusandjal ei olnud õigust esitada regressinõuet üksnes omaniku vastu, vaid nõue oleks tulnud esitada ka sõidukit juhtinud isiku vastu, määrates ära kummagi vastutuse määra. Kolleegium on seisukohal, et vaatamata liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud LKS § 38 lõike 2 ebaõnnestunud sõnastusele, mille kohaselt kindlustusandjal on õigus esitada regressinõudeid ka kindlustusvõtja ning sõidukit juhtinud isiku vastu järgnevalt loetletud juhtudel, võis kindlustusandja esitada regressinõude olenevalt asjaoludest kas ainult kahju tekitanud sõiduki valdaja vastu, sõiduki valdaja või omaniku vastu, samuti ainult kindlustusvõtja vastu. Selliselt on LKS § 38 lg 2 tõlgendanud ka Riigikohus oma 04.11.1999 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-102-99. Nimetatud lahendis nõustus Riigikohus ringkonnakohtu seisukohaga, mille kohaselt LKS § 38 lg 2 sõnastusest tulenevalt on kindlustusandjal ja Eesti Liikluskindlustuse Fondil õigus esitada regressinõuded teatud juhtudel kindlustusvõtja vastu ning teatud juhtudel sõidukit juhtinud isiku vastu. LKS § 38 lg 2 p-s 3 sätestatud juhtumil on kindlustusandjal õigus valida, kas esitada regressinõue sõidukit juhtinud isiku vastu, kes ei omanud vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust või omaniku vastu, kes oli andnud sõiduki juhtimise üle vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule. Kehtivas LKS redaktsioonis ei ole muudetud regressinõude esitamise põhimõtteid, vaid on üksnes selgelt välja kirjutatud, kelle vastu, millistel juhtudel kindlustusandja võib esitada regressinõude. Kehtiva LKS § 48 lg 2 p 4 kohaselt on kindlustusandjal õigus esitada regressinõue kahju tekitanud sõiduki valdaja või omaniku vastu, kui sõidukit juhtinud isik ei omanud vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust või sõidukijuhtimisõigus oli peatatud või sõiduki juhtimine oli üle antud vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule.
21.Alusetu on apellandi etteheide solidaarvastutuse kohaldamisest. Maakohus ei väida, et sõidukit juhtinud isik ja sõiduki omanik vastutavad kindlustusandja ees solidaarselt. Maakohus asus seisukohale, et olenevalt asjaoludest, on
5(6)
kindlustusandjal õigus valida, kas esitada nõue sõidukit juhtinud isiku vastu või omaniku vastu, kes andis sõidukijuhtimise üle vastava kategooria sõidukijuhtimise õiguseta isikule.
22.Apellant on seadnud alusetult kahtluse alla teatri haldusjuhi T.K õiguse volitada isikuid teatrile kuuluvaid sõidukeid juhtima ja omistanud põhjendamatult suurt tähelepanu R.T välja antud kirjaliku volikirja kehtivusele. Teatrile kuuluvat sõidukit oli töötajal võimalik kasutada kas juhtkonna korraldusel tööülesannete täitmisel või omavoliliselt. Mingit kolmandat võimalust töö auto kasutamiseks ei ole. Samas ei vaidlusta apellant linnakohtu järeldust, mille kohaselt kostja ei ole kohtueelses ega kohtumenetluses kordagi väitnud, et kolmas isik oleks 02.02.2001 sõidukit omavoliliselt kasutanud. Ringkonnakohtu istungil andis kolmas isik R.T seletuse, mille kohaselt pidi ta 02.02.2001 tooma vaidlusaluse auto ära remonditöökojast. Remonditöökotta autole järgi viis teda teise autoga haldusjuht T.K. Kostja ei ole kolmanda isiku seletusi ümber lükanud ega mingit omapoolset versiooni, kuidas sattus R.T avarii põhjustanud auto rooli, esitanud.
23.Alusetu on apellandi seisukoht, et kohus oleks pidanud VÕS § 140 lg 1 alusel vähendama temalt väljamõistetud hüvitist. Esiletoodud asjaoludest ei nähtu, et regressnõude esitamine omaniku vastu oleks antud juhul äärmiselt ebaõiglane või mõistlikult vastuvõtmatu. Seadus lubab kindlustusandjal esitada regressinõude sõiduki omaniku vastu, kes andis juhtimisõiguse üle vastava kategooria sõidukijuhtimise õiguseta isikule. Antud juhul peab kolleegium omaniku vastutust ka õiglaseks, arvestades, et tegemist oli tööandja ja töötaja vahelise suhtega, kus töötaja täitis tööandjalt saadud korraldust.
24.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad apellandi kohtukulud tema enda kanda.
G. Kivinurm
M. Seppik
U. Reinola
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.