Eesti Vabariigi nime Kohtuasja number 3-2-1-65-06 Otsuse kuupäev Tartu, 25. september 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu Kohtuasi P. M hagi L. M vastu ühisvara jagamiseks ja L. M vastuhagi P. M vastu 5858 krooni saamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu 22. veebruari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 204-30 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik P. M kassatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende Hageja P. M (isikukood xxxxxxxxxxx) esindajad Riigikohtus Kostja L. M (isikukood xxxxxxxxxxx) Asja läbivaatamise kuupäev 28. august 2006. a, kirjalik menetlus Resolutsioon
1.Tühistada Viru Ringkonnakohtu 22. veebruari 2006. a otsus ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada S. D 17. märtsil 2006. a P. M kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 415 (nelisada viisteist) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.P. M esitas 14. jaanuaril 2004. a Narva Linnakohtule hagi L. M vastu poolte abielu kestel omandatud ühisvara jagamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte abielu 23. jaanuaril 1982. a ja lahutati 27. jaanuaril 2000. a. Abielu kestel ostsid abikaasad 17. juunil 1996. a kahetoalise korteri asukohaga Narvas Xxxxx tn x-x. Korter on Ida-Viru Maakonna Hooneregistris registreeritud kostja nimele. Hageja soovis ühisvara jagamisel jätta korteri enda omandisse ja mõista kostjale rahaline hüvitis summas 20 740 krooni. Korteri turuväärtus on 21. märtsi 2002. a eksperdihinnangu järgi 41 480 krooni.
2.Kostja nõustus ühisvara (korteri) jagamisega, sest selle ühine kasutamine ei ole võimalik, kuid vaidles vastu hageja pakutud ühisvara jagamise viisile. Kostja palus jätta vaidlusaluse korteri tema omandisse ja mõista hageja kasuks rahalise hüvitise. Hageja lahkus korterist 1997. aastal ja asus elama oma tulevase abikaasa juurde.
3.Kostja esitas vastuhagi, milles palus hagejalt välja mõista ühisvara (korteri) ülalpidamisega seotud kulutuste eest 4898 krooni. Perioodil 2002. aasta oktoobrist 2004. aasta jaanuarini kandis kostja korteri kasutamise eest (korteri hooldus, gaasipliidi hooldus, keskküte) kulutusi 6850 krooni 15 senti. Samuti tasus kostja korteriomandi seadmise kulud 197 krooni ning gaasimõõturi ja kahe külma vee mõõturi paigaldamise eest vastavalt 1750 krooni ja 1000 krooni. Nimetatud kulutuste kogusummast (9797 krooni 15 senti) poole peab kostja arvates tasuma hageja kui korteri kaasomanik. Kostja hilisema avalduse kohaselt suurendas ta vastuhaginõuet 5858 kroonini. 2004. aasta veebruarist juunini kandis kostja korteriga seonduvalt täiendavaid kulutusi summas 1919 krooni 50 senti, millest
poole (960 krooni) peab kandma hageja.
4.Hageja ei tunnistanud vastuhagi. Vastuväidete kohaselt takistab kostja alates 1997. aastast tema elamist vaidlusaluses korteris ja üürib seda kõrvalistele isikutele. Narva Linnakohtu 13. aprilli 1998. a otsusega kohustati kostjat kõrvaldama vaidlusaluse korteri kasutamisel hagejale tehtavad takistused. Hageja ei tasunud oma osa korteri haldamisega seotud kulutustest alates 2002. aasta oktoobrist, sest üüritud asjaga seotud kulutuste tasumine oli üürniku kohustuseks. Hageja tasus oma osana korteri kulutustest perioodil 2004. aasta juunist oktoobrini 890 krooni 40 senti.
5.Narva Linnakohus rahuldas 22. märtsi 2005. a otsusega osaliselt nii hagi kui ka vastuhagi. Linnakohus jagas ühisvara, jättes korteri asukohaga Narvas Xxxxx tn x�x poolte kaasomandisse ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja 4319 krooni ühisomandiga seotud kulude katteks. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et nende abielusuhted lõppesid 1997. aastal ja ühisvaraks on abielusuhete ajal soetatud korter hinnaga 41 480 krooni. Linnakohus tugines perekonnaseaduse (PKS) §-dele 18 ja 19 ja leidis tõendeid hinnates, et poolte ühisvaraks olev korter tuleb jätta poolte kaasomandisse. Ei ole põhjust eelistada üht abikaasat teisele. Arvestada tuleb pärast abielusuhete lõppemist kujunenud olukorda, kus korterit ei kasuta elamiseks ei hageja ega kostja ning pooled ei suuda jõuda korteri kasutamises kokkuleppele. Korteri plaani kohaselt oleks hagejal ebamugav korterit võõra inimesega koos kasutada. Samuti on hageja oma vägivaldse käitumisega tekitanud kostja perele ebaturvalise olukorra. Ka vastuhagi on põhjendatud osaliselt. Kostja on kandnud ühisvaraga seotud kulutusi. Nendest kulutustest pool (4319 krooni) tuleb asjaõigusseaduse (AÕS) § 75 ja § 70 lg 4 alusel välja mõista hagejalt kostja kasuks. Vastuhagi ei tule rahuldada hagejalt gaasi ja kahe külma vee mõõturi paigaldamise kulutuste (vastavalt 1750 krooni ja 1000 krooni) pooles ulatuses väljamõistmise osas. Kuna hageja korterit ei kasuta ega ole avaldanud tahet mõõturite paigaldamiseks, siis ei ole tõendatud, et need kulutused oleksid olnud asja alalhoidmiseks hädavajalikud.
6.Hageja esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus linnakohtu otsuse tühistada osas, millega korter jäeti poolte kaasomandisse, ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi täies ulatuses. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Ringkonnakohus tühistas 22. veebruari 2006. a otsusega linnakohtu otsuse osas, millega vaidlusalune korter jäeti poolte kaasomandisse, ja tegi uue otsuse, millega jättis korteri kostja omandisse ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 20 740 krooni. Muus osas jäeti linnakohtu otsus muutmata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt leidis linnakohus ebaõigesti, et ühisvarasse kuuluv korter tuleb jätta poolte kaasomandisse. Selline järeldus ei ole põhjendatud ning ei rajane asjas olevatele tõenditele ega seadusele. Perekonnaseaduse § 19 lg 3 järgi määratakse abikaasade ühisvara jagamisel kummalegi abikaasale jääv osa kaasomandi osana, asjadena ning varaliste õiguste ja kohustustena. Sellest tulenevalt on võimalik jätta ühisvarasse kuuluv asi abikaasade kaasomandisse mõttelistes osades või ühe abikaasa ainuomandisse. Nii linnakohtus kui ringkonnakohtus olid pooled nõus
sellega, et ühisvara jagamisel jäetakse korter ühe poole omandisse ja teisele poolele mõistetakse välja rahalise hüvitisena pool korteri väärtusest (41 480 : 2 = 20 740 krooni). Linnakohus jättis hagiavalduses, kirjalikus vastuses ning 7. märtsi 2005. a kohtuistungil esitatud sellekohased poolte ettepanekud tähelepanuta. Linnakohus on küll õigesti arvestanud pärast poolte abielusuhete lõppemist kujunenud olukorda ja tuvastanud, et hageja ja kostja ei saa enam ühiselt korterit kasutada ning et hageja vägivaldne käitumine on loonud kostja perele ebaturvalise olukorra. Linnakohus leidis aga ebaõigesti, et ei ole põhjust eelistada üht abikaasat teisele ja seetõttu on mõistlik jätta korter poolte kaasomandisse. Asjas tuleb arvestada, et ühisvarasse kuuluv korter asub I korrusel ning kostja on
2.astme hüpertoonia tõve tõttu püsivalt töövõimetu 40% ulatuses. Samuti on kostja kandnud pärast abielusuhete lõppemist 1997. aastal korteri majandamisega seotud kulud, teinud korteris remonti ning alustanud toiminguid korteriomandi seadmiseks. Kostja kasutab praegu koos uue abikaasa, tütre ja tema lapsega kahetoalist korterit teisel aadressil. Samasse korterisse on sisse registreeritud ka kostja tädi, kes tegelikult elab vaidlusaluses korteris. Hageja kasutab samuti koos uue abikaasaga kolmetoalist korterit teisel aadressil. See, et 1997. aastal tegi kostja hagejale takistusi ühisvarasse kuuluva korteri kasutamisel, kinnitab, et poolte rahumeelne kooselu korteris ei olnud enam võimalik, kuid ei anna alust kaheksa aastat hiljem jätta ühisvara jagamisel korter hagejale. Seega tuleb ühisvarasse kuuluv korter jätta kostja omandisse ja mõista temalt PKS § 19 lg 4 alusel hageja kasuks välja rahalise hüvitisena pool korteri väärtusest summas 20 740 krooni.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse täielikult tühistada ja saata asi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 436, § 442 ja § 654, kui asus linnakohtust teistsugusele seisukohale, kuid jättis oma järeldused põhjendamata. Ringkonnakohus tugines asja lahendamisel asjaoludele, mida linnakohtus ei uuritud ja mille suhtes pole hageja saanud esitada vastuväiteid. Nii ei ole kostja linnakohtus ega ringkonnakohtus viidanud oma tervislikule seisukorrale ega ka korteri asukohale I korrusel. Dokumendid oma tervisliku seisundi ja 40% töövõimetuse kohta esitas kostja vastuhagis riigilõivust vabastamise taotluse juurde. Ringkonnakohus ei arvestanud hageja põhjendustega ja leidis ebaõigesti, et korter tuleb jätta kostjale. Korteri ülalpidamise kulusid kandsid pooled võrdselt ning seda on ka kostja ise tunnistanud. Kostja ei teinud korteris remonti. Toiminguid korteriomandi seadmiseks sai teha kostja, kuna poolte kokkuleppel oli korter abielu kestel erastatud tema nimele. Kostja andis nõusoleku, et kinnistusraamatusse kantakse hageja sisse kaasomanikuna. Hageja kasutab üürnikuna eluruumi teisel aadressil, sest kostja ei lase teda vaidlusalusesse korterisse. Ringkonnakohus ei arvestanud, et tegelikult vajas kostja korteri eest raha, mitte aga korterit. Seda kinnitab asjaolu, et kostja tegi vastuses apellatsioonkaebusele ettepaneku müüa korter ja jagada raha pooleks. Samuti nõustus kostja 8. novembril 2005. a, et pooled saavutavad kompromissi, kui korter ümber hinnatakse. Hageja laskis korteri ümber hinnata 15. novembril 2005. a. 7. veebruaril 2006. avaldas kostja kohtus, et ta pole uue hindamisega nõus, sest tema arvates maksab korter 250 000 krooni.
Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et pooled on nõus korteri jätmisega ühe poole omandisse ning 20 740 krooni väljamõistmisega teise poole kasuks. Hageja on ringkonnakohtu istungil kinnitanud, et soovib korteri jätmist enda omandisse ning on nõus kostjale hüvitist maksma korteri turuhinna järgi. Kostja nõustus vastuses apellatsioonkaebusele kompensatsiooniga turuhinna järgi ja kinnitas oma nõusolekut kompromissi saavutamiseks 8. novembril 2005. a, kuid mõtles siis ümber.
9.Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles kostja sellele vastu ja leidis, et ringkonnakohtu otsus on põhjendatud. Kostja palus hagejalt välja mõista kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulu katteks 1000 krooni.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
11.Tulenevalt TsMS § 688 lg-st 1 kontrollib Riigikohus kassatsiooni korras ringkonnakohtu otsust üksnes kassatsioonkaebusega vaidlustatud osas. Kõnealusel juhul on vaidluse all poolte ühisvaraks oleva korteri kui vallasasja jagamine. Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis vaidlusaluse korteri kostja omandisse ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise summas 20 740 krooni. Ringkonnakohus tugines otsuse põhjendustes järgmistele asjaoludele: 1) kostja on osaliselt töövõimetu, mistõttu korteri asukoht esimesel korrusel on talle oluline; 2) kostja on kandnud pärast abielusuhete lõppemist 1997. aastal korteri majandamisega seotud kulud; 3) kostja on teinud korteris remonti; 4) kostja on alustanud toiminguid korteriomandi seadmiseks; 5) kostja kasutab koos uue abikaasa, tütre ja selle lapsega kahetoalist korterit teisel aadressil ning sinna on sisse registreeritud ka kostja tädi, kes tegelikult elab vaidlusaluses korteris; 6) hageja seevastu kasutab koos uue abikaasaga teisel aadressil asuvat kolmetoalist korterit.
12.Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus rikkus asja lahendamisel oluliselt menetlusõiguse norme. Kui apellatsioonikohus asub esimese astme kohtust vastupidisele seisukohale, peab ta TsMS § 654 lg-st 4 ning § 442 lg-st 8 tulenevalt oma seisukohta põhjendama ning märkima otsuses tuvastatud asjaolud, nendest tehtud järeldused, ja tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused. TsMS § 654 lg 5 sätestab, et kohus peab võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete suhtes, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähtsust. Ringkonnakohtu otsus ei vasta eeltoodud nõuetele. Ringkonnakohus jättis analüüsimata hageja väiteid, et korteri haldamise eest on ta alates 1997. aastast tasunud osaliselt ja makseid jäi tasumata põhjusel, et korteriga seotud kulutused tuli kanda selles elaval üürnikul. Ka kostja kinnitas oma vastuses hagiavaldusele (linnak. tlk 25), et hageja tasus korteri hooldusega seotud kulutusi kuni 2002. aasta septembrini. Samuti jättis ringkonnakohus tähelepanuta hageja väited ja esitatud tõendid selle kohta, et kostja tehtud remont seisnes ümberehituses, millega tehti hagejale korteri kasutamine võimalikult ebamugavaks. Ringkonnakohus järeldas, et kostja on alustanud toiminguid korteriomandi seadmiseks, selgitamata välja, mida kumbki
pool korteriomandi seadmiseks tegelikult ette võttis. Ringkonnakohtu toimikusse on võetud hageja ja Narva Linnavalitsuse vaheline kirjavahetus (ringk tlk-d 19 ja 20), mis puudutab vaidlusalusele korterile korteriomandi seadmist. Ringkonnakohus jättis ka need tõendid analüüsimata.
13.Kolleegium märgib, et perekonnaasjas ei ole kohus seotud esitatud asjaolude ja seisukohtadega (TsMS § 436 lg 6). Kõigi asjas tuvastatud asjaolude suhtes peab pooltel olema võimalik avaldada oma arvamust. Nimelt võib TsMS § 436 lg 3 järgi kohus tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Sama paragrahvi 4. lõige sätestab, et otsust tehes ei või kohus tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Samuti sätestab TsMS § 351 lg 1, et kohus arutab menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest. Sama paragrahvi 2. lõike järgi võimaldab kohus pooltel esitada kõigi asjasse puutuvate asjaolude kohta õigel ajal ja täielikult oma seisukoha. Hageja kassatsioonkaebuse kohaselt rajas ringkonnakohus oma otsuse muu hulgas sellele, et vaidlusalune korter asub esimesel korrusel ning kostja on osaliselt töövõimetu. Neid asjaolusid ja sellekohaseid tõendeid linnakohtus ei uuritud. Ringkonnakohtu istungi protokollidest (ringk tlk-d 29�31 ja 49�50) nähtub, et neid asjaolusid ei ole arutatud ka apellatsioonimenetluses. Kolleegium nõustub hagejaga, et eeltooduga rikkus ringkonnakohus TsMS § 436 lg-d 3 ja 4, samuti TsMS § 351 lg-d 1 ja 2.
14.Põhjendatud on ka kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus jättis tähelepanuta poolte tegeliku tahte arvestada ühisvaraks oleva korteri eest hüvitise määramisel selle turuhinda. Toimiku materjalide kohaselt teatas hageja 2. detsembril 2005. a ringkonnakohtule (ringk tlk 39), et ta on lasknud 15. novembril 2005. a korteri uuesti hinnata, kuid pooled ei saavutanud asjas kohtuvälist kokkulepet. Ringkonnakohtu toimikus viidatud eksperdihinnangut ei ole. Ringkonnakohtu istungil (ringk tlk 50) leidis kostja, et Narva Kinnisvarabüroo hinnangul on vaidlusaluse korteri ja sarnaste korterite turuväärtused praegu 200 000 krooni ning ta on nõus maksma hagejale poole korteri hinnast. Eeltoodu kinnitab, et apellatsioonimenetluses olid mõlema poole seisukohad ühisvaraks oleva korteri väärtuse kohta, võrreldes menetlusega linnakohtus, oluliselt muutunud. Samas oli ebaselge, milline võiks olla vaidlusaluse korteri väärtus, millega mõlemad pooled on nõus hüvitise maksmisel arvestama. Olukorras, kus poolte nõuded või seisukohad olid ebaselged, pidi kohus asjas põhjendatud lahendi tegemise eesmärgil pooli küsitlema ja saadud vastustest tulenevalt selgitama neile võimlust esitada oma väidete kinnituseks tõendeid. Kolleegium juhib tähelepanu, et tulenevalt TsMS §-st 348 on kohtu üheks kohustuseks selgitada välja menetlusosaliste arvamused asjas tähtsust omavate asjaolude suhtes. TsMS § 2 järgi on tsiviilkohtumenetluse ülesandeks tagada asja õige lahendamine.
15.Kolleegium märgib lisaks, et Riigikohus on käsitlenud ühisvara jagamisel omandist ilma jäänud abikaasale hüvitise määramise problemaatikat 12. aprilli 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-15-06 (RT III 2006, 14, 129). Riigikohus jääb selles lahendis avaldatud seisukoha juurde, et omandi kaotamise eest tagatakse õiglane hüvitis juhul, kui omandi väärtus määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga.
16.Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel anda pooltele võimalus tõendada oma väiteid
ühisvaraks oleva korteri väärtuse kohta ning otsustada esitatud tõendite ja poolte väidete ning vastuväidete alusel PKS § 19 lg 3 kohaselt ühisvara jagamise üle.
17.Kostja taotlus kassatsiooniastme kohtukulude väljamõistmiseks tuleb lahendada asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja lahendamise tulemustest. Peeter Jerofejev, Jaak Luik, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.