Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud hageja kanda.
AS (likvideerimisel) vastu 814 238, 63 krooni
Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 12. septembril 2006.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.22.02.2006.a kohtusse saabunud hagiavalduse kohaselt sõlmiti hageja ja kostja vahel 17. juulil 2002.a notariaalselt tõestatud ostu-müügi leping (edaspidi müügileping), mille esemeks oli kahe korteriga kahepereelamu XXX (edaspidi kahepereelamu). Hageja väidete kohaselt oli müügilepingu põhitingimuseks kahepereelamu omandi üleandmine ja kahepereelamu väljanõudeõiguse loovutamine hagejale, kusjuures kostja kui müüja kinnitusel ei ole kahepereelamu suhtes vaidlusi ning sellel ei lasu kolmandate isikute õigusi, millest müüja pole hagejat informeerinud.
2.Hageja pole käesoleva ajani saanud kahepereelamu valdust, kuna selle ühes korteris elab V.V , kellel pole hagejaga mingisugust lepingulist ega lepinguvälist võlasuhet. Kuigi hageja pidi müügilepingu alusel saama kahepereelamu omandi ja väljanõudeõiguse, pole tal võimalik V.V ́d välja tõsta.
5.novembri 2003.a kohtuotsusega rahuldas Tallinna Linnakohus hageja (AS ) hagi V.V eluruumist väljatõstmiseks. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. juuni 2004.a otsusega V.V apellatsioonkaebuse rahuldamata. Riigikohtu tsiviilkolleegium tühistas 20. detsembri 2004.a otsusega kohtuasjas 3-2-1-151-04 Tallinna Ringkonnakohtu 30 juuni 2004.a otsuse. Riigikohus leidis, et V.V on kostjale ( AS (likvideerimisel)) tühise lepingu alusel maksnud 814238,63 krooni ja viimane on V.V üle andnud kahepereelamu valduse. Hageja hinnangul tuvastas Riigikohus V.V õiguse vallata kahepereelamut kuni kostja ei maksa talle tagasi tühise tehingu alusel saadud 814238,63 krooni. Eeltoodust lähtuvalt saatis Riigikohus asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Tallinna Ringkonnakohus jättis oma 12. mai 2005.a otsusega hageja hagi V.V eluruumist väljatõstmiseks rahuldamata. Ringkonnakohus jõudis järeldusele, et V.V tagasitäitmise võlasuhtest tulenev õigus vallata kahepereelamut (kuni kostja pole talle makstut tagastanud) kehtib ka hageja kui uue omaniku suhtes.
3.Hagiavalduse kohaselt ei teavitanud kostja hagejat V.V õigusest kahepereelamu valdusele, mis välistab hageja valduse, kasutamise ja väljanõudeõiguse teostamise võimaluse nimetatud kahepereelamule. V.V valduse ja kasutamise õiguse säilimist kahepereelamu omandi ülemineku järel ei seatud müügilepingu tingimuseks. Kuna V.V valdus kahepereelamule välistab hageja võimalust teostada omaniku õigusi: vallata ja kasutada kahepereelamut, on hageja seisukohal, et kostja on rikkunud müügilepingu põhitingimust, mis seisnes omandi üleandmises hagejale koos väljanõudeõiguse loovutamisega. Müügilepingu põhitingimuste rikkumisest tulenevalt on kostja kohustatud välja andma hagejale valduse ja kahepereelamu väljanõudeõiguse väärtuse, milleks on 814238,63 krooni.
4.Hageja on kostja likvideerijat teavitanud hageja nõudest kostja vastu summas 814238,63 krooni. Kostja on keeldunud likvideerimismenetluses hageja nõuet tunnistamast.
5.Nõude õigusliku alusena on hageja tuginenud võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 100, § 100 lg 1 ple 1 ja § 108 lg-le 2.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
Kostja oma kirjalikus vastuses hagi ei tunnista ja palub jätta hagi rahuldamata.
6.Kostja leiab, et hageja nõue on aegunud ning taotleb aegumise kohaldamist. Hagiavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue 17. juulil 2002.a sõlmitud müügilepingust ning kostja on väidetavalt rikkunud sellest lepingust tulenevaid kohustusi. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ning sama seaduse § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Tulenevalt TsÜS § 147 lg-st 2 muutub nõue sissenõutavaks ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Hagejal oli kostja hinnangul õigus nõuda müügilepingu täitmist alates selle sõlmimisest (s.o 17. juulist 2002.a). Nimetatud kuupäevale järgnevast päevast hakkas kulgema ka TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg. Aegumistähtaeg lõppes seega 17. juulil 2005.a, hageja on aga kohtusse pöördunud 21. veebruaril 2006.a. Kostja peab ebaõigeks hageja käsitlust, mille kohaselt algas aegumistähtaeg Tallinna Ringkonnakohtu otsuse tegemisest 12. mail 2005.a, milles tuvastati V.V õigus kahepereelamut vallata ja kasutada.
7.Lisaks on kostja kirjalikus vastuses esitatud hagile ka sisulised vastuväited. Kostja leiab, et ei ole müügilepingut rikkunud. Samuti on kostja seisukohal, et müügilepingust ei tulene kostjale kohustust maksta hagejale 814238,63 krooni. Kostja hinnangul on hageja vääralt tõlgendanud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi ülalosundatud 20. detsembri 2004.a otsust ja Tallinna Ringkonnakohtu 12. mai 2005.a otsust ning teinud lahenditest ebaõigeid järeldusi.
MENETLUSE KÄIK
8.18. mail 2006.a esitas hageja vastuse kostja kirjalikule vastusele, milles leiab, et nõue ei ole aegunud, kuna aegumistähtaeg algas Tallinna Ringkonnakohtu 12. mai 2005.a otsuse tegemisest. Kostja poolt esitatud käsitlus aegumisest on hageja arvates formalistlik ja pealiskaudne ning ei arvesta käesoleva juhtumi asjaolusid. Hageja jaoks tekkis ja ilmnes müügilepingust tuleneva väljanõudeõiguse teostamise võimatus alles Tallinna Ringkonnakohtu 12. mai 2005.a otsusest, millega on tuvastatud, et V.V õigus kahepereelamut vallata kuni kostja ei ole talle tasunud tühise tehingu alusel saadud 814238,63 krooni kehtib ka hageja suhtes. Müügilepingu sõlmimise ajal tegutsesid mõlemad lepingupooled arusaamas, et lepingu alusel läheb hagejale üle kahepereelamu valduse väljanõudeõigus, mis on reaalselt teostatav. Seega uskusid mõlemad lepingupooled enne Riigikohtu poolt 20. detsembril 2004.a otsuse tegemist, et kahepereelamu valduse väljanõudeõigus on hagejale üle läinud vastavalt kahepereelamu müügilepingu tingimustele. Alles Tallinna Ringkonnakohtu 12. mai 2005.a otsuse järel tekkis hagejal mõistlik põhjus nõuda kostjalt kahepereelamu väljanõudeõiguse üleandmist, kuivõrd enne seda ei olnud hagejale ega kostjale teada, et kostja ja V.V vaheline tagasitäitmise võlasuhe omab mõju hagejale ja takistab V.V kahepereelamust välja tõstmast. Müügilepingust tulenevat väljanõudeõiguse üleandmise kokkulepet ei ole võimalik täita, ilma et ja enne kui kostja on V.V tagastanud tühise tehingu alusel makstud 814238,63 krooni.
9.23. augusti 2006.a eelistungil esitas kostja esindaja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg-le 3 tuginedes taotluse aegumise vastuväite osas vaheotsuse tegemiseks. Hageja toetas kostja eelnimetatud taotlust. Kohus rahuldas kostja taotluse vaheotsuse tegemiseks protokollilise määrusega.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
10.Kohus leiab, et kostja taotlus aegumise kohaldamiseks kuulub rahuldamisele ning seega puudub alus hagi rahuldamiseks.
11.Kohus lähtub aegumise vastuväite põhjendatuse hindamisel järgmistest vaidlustamata asjaoludest. Hageja müüs kostjale 17. juulil 2002.a sõlmitud notariaalselt tõestatud müügilepingu
alusel Tallinnas asuva kahepereelamu. Müügilepingu punkti 4 kohaselt on lepinguosalised kokku leppinud, et lepinguobjekti omand läheb müüjalt ostjale üle lepingu allakirjutamisel lepinguosaliste poolt (punkt 4.1) ning et lepinguosalised asendavad asja valduse üleandmise lepinguobjekti väljanõudeõiguse loovutamisega vastavalt asjaõigusseaduse §-le 93 ning loevad selle toimunuks lepingu sõlmimisega (punkt 4.2). Lepingu punktist 4.3 tulenevalt lähevad objekti väljanõudeõiguse loovutamisega ostjale üle kõik maksud, avalik-õiguslikud koormatised, lepingu objektist saadavad viljad, samuti juhusliku hävimise riisiko ja halvenemise oht. Müügilepingu punktis 2.1.1 on müüja (kostja) muu hulgas kinnitanud, et lepinguobjektiks oleval ehitisel ei lasu käsutamise keelde ega kolmandate isikute õigusi, millest müüja ei oleks ostjat (hagejat) informeerinud. Lepingu punktis 2.1.7 on müüja täiendavalt avaldanud, et 18. veebruaril 1997.a on müüja ja VV vahel sõlmitud järelmaksuga ostu-müügileping nr 276, mille esemeks oli käesoleva lepingu punktis 1.1 nimetatud kahepereelamu üks korter. Samuti on müüja lepingu punktis 2.1.8 avaldanud, et 7. detsembril 1998.a on müüja esitanud VV teatise käesoleva lepingu punktis 2.1.7 nimetatud lepingu lõpetamise kohta. 17. juulil 2002.a sõlmitud müügilepingu punktis 2.1.11 kinnitab müüja, et on esitanud Tallinna Linnakohtule hagi VV vastu eluruumist, asukohaga XXX, väljatõstmise nõudes. Hageja pole käesoleva ajani saanud kahepereelamu valdust, kuna selle ühes korteris elab VV. 12. mai 2005.a otsuses Tallinna Ringkonnakohus leidis, lähtudes samas asjas tehtud Riigikohtu lahendis (kohtuasi 3-2-1-151-04) sisalduvast juhisest, et VVtagasitäitmise võlasuhtest tulenev õigus vallata kahepereelamut (kuni kostja pole talle makstut tagastanud) kehtib ka hageja kui kahepereelamu uue omaniku suhtes. Sellest lähtuvalt on hageja hagi VV vastu jäetud rahuldamata.
12.Käesolevas tsiviilasjas on hageja esitanud kostja vastu nõude, tuginedes 17. juulil 2002.a sõlmitud müügilepingu väidetavale rikkumisele ning nõudes kostjalt sisuliselt müügilepingu täitmist. Hagiavalduses on nõude õigusliku alusena märgitud VÕS § 100, § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 2 ja § 208 lg 1 ning ka hageja esindaja kinnitusel tuleneb hagis esitatud nõue 17. juulil 2002.a kostjaga sõlmitud lepingust (vt toimik, lk 141). Hageja hinnangul on tegemist müüdud asja varjatud puudusega (vt toimik, lk 137-138).
13.1.juulil 2002.a jõustunud TsÜS § 142 lg 1 kohaselt võib kohustatud isik pärast nõude aegumist keelduda oma kohustuse täitmisest. Kooskõlas TsÜS §-ga 143 võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. TsMS 449 lg-st 3 tulenevalt võib kohus muu hulgas teha vaheotsuse aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Lepingust kui tehingust tuleneva nõude üldine aegumistähtaeg on vastavalt TsÜS § 146 lg-le 1 kolm aastat. Sama seaduse § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest. Nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist (TsÜS § 147 lg 2). Müüdud asja lepingutingimustele mittevastavusest tuleneva nõude aegumistähtaeg algab VÕS § 227 kohaselt asja üleandmisest ostjale. Kohus leiab, et viimatinimetatud säte ei ole aga käesoleval juhul rakendatav, kuna pooled on 17. juulil 2002.a sõlmitud müügilepingus kokku leppinud valduse üleandmise asendamises väljanõudeõiguse loovutamisega hagejale (vt otsus, p 11).
14.Lähtudes hagiavalduses väidetust on kostja rikkunud 17. juulil 2002.a sõlmitud müügilepingu punkti 4.2, milles nähti ette kahepereelamu väljanõudeõiguse loovutamine hagejale vastavalt asjaõigusseaduse (AÕS) §-le 93. Sama lepingupunkti kohaselt loeti väljanõudeõiguse loovutus toimunuks lepingu sõlmimisega (s.t allakirjutamisega lepinguosaliste poolt). Nimetatud asjaolust lähtuvalt leiab kohus, et hageja väidetav nõue muutus sissenõutavaks
lepingu sõlmimise ajahetkest, s.o 17. juulil 2002.a. Arvestades TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatut, lõppes aegumistähtaeg seega 17. juulil 2005.a (TsÜS § 136 lg 2), käesoleva kohtumenetluse esemeks olev hagi saabus aga kohtusse 22. veebruaril 2006.a (postitatud 21.02.2006.a). Tulenevalt eeltoodust asub kohus seisukohale, et hagiavalduses esitatud nõue on aegunud.
15.Kohus leiab, et poolte vahel 17. juulil 2002.a sõlmitud müügilepingu täitmisnõude tekkimine ega ka selle sissenõutavaks muutumine ei saa sõltuda Riigikohtu tsiviilkolleegiumi poolt 20. detsembril 2004.a kohtuasjas 3-2-1-151-04 tehtud otsusest või Tallinna Ringkonnakohtu 12. mai 2005.a otsusest. Kumbki kohtulahenditest ei tekita ega muuda iseenesest poolte vahel 17. juulil 2002.a sõlmitud müügilepingust tulenevaid õigusi või kohustusi. Kõnealustes kohtuotsustes on leitud, et VV ́l on õigus keelduda kahepereelamus asuva korteri valduse üleandmisest kuni tühise tehingu alusel korteri omandamiseks tasutud raha tagastamiseni ning et nimetatud õigus kehtib ka AS kui korteri uue omaniku suhtes. Enne 1. juulit 2002.a kehtinud TsÜS § 66 lg-te 3 ja 4 kohaselt tuli tühiseid tehinguid vaadelda kehtetutena algusest peale ning neid ei pidanud täitma. Sama põhimõte tuleneb ka kehtiva TsÜS § 84 lg-st 1. Seega ei sõltu tühise tehingu kehtivus iseenesest vastavasisulise kohtulahendi olemasolust. Seejuures ei tulene kummastki ülalnimetatud kohtulahendist ka kostja kohustust tasuda hagejale 814238,63 krooni. Hageja poolt esitatud käsitlus ei ole kohtu hinnangul kooskõlas aegumise instituudi mõtte ja eesmärgiga tagada käibekindlus ja õigusrahu eraõiguslikes suhetes. Lähtudes hageja poolt väidetust võiks ka iga järgmine poolte vahel sõlmitud lepingut puudutav kohtulahend selle tegemise ajahetkest sõltumata tekitada võlausaldajale uusi (sissenõutavaid) nõudeid. Iseenesest ei saa õiguslikult põhjendatuks lugeda ka aegumistähtaja alguse määratlemist eelpool käsitletud Tallinna Ringkonnakohtu otsuse tegemise kuupäevast (12.05.2005.a) lähtudes. Selle lahendi teatavakstegemise ajal kehtinud TsMS 241 lg 7 kohaselt jõustus ringkonnakohtu otsus pärast kassatsioonkaebuse esitamise tähtaja möödumist. Viimatinimetatud asjaolul puudub aga kohtu hinnangul aegumise kohaldamise seisukohast käesolevas asjas tähtsus.
16.Kohtule ei ole teada asjaolusid, mis annaksid aluse käesolevas vaidluses TsÜS-i 10. peatüki
5.jaos sätestatu kohaldamiseks (aegumise katkemine ja peatumine).
17.Eelnenust nähtuvalt on hageja poolt hagiavalduses esitatud nõue aegunud ning kostja taotlus aegumise kohaldamiseks kuulub rahuldamisele. Arvestades kostja poolt esitatud aegumise vastuväidet ning aegumise kohaldamise taotluse rahuldamist kohtu poolt, jätab kohus hagi rahuldamata. Aegumise tagajärjel kaotab isik TsÜS § 142 lg 1 alusel õiguse nõuda teiselt isikult teo tegemist. Seetõttu jätab kohus käesoleva vaidluse lahendamisel tähelepanuta hageja poolt esitatud väited ja tõendid nõudeõiguse olemasolu ning võimaliku nõude suuruse kohta, samuti ei analüüsi kohus kostja poolt lisaks aegumise vastuväitele hagile esitatud muid vastuväiteid. Kohus peab siiski vajalikuks märkida, et kahepereelamu müügilepingu sõlmimise ajal (17.07.2002.a) kehtinud AÕS § 116 lg 2 p-s 2 sätestatut arvestades ei pruugi olla õiguslikult põhjendatud hageja väide, et tal puudub võimalus teostada VV suhtes väljanõudeõigust. Samuti ei saa menetlusosaliste poolt esitatud asjaolude põhjal välistada poolte lepinguvälisest võlasuhtest tekkida võivaid nõudeid seoses VV valduses oleva korteriga.
18.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel (TsMS § 173 lg 3). TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jätab kohus käesolevas asjas menetluskulud hageja kanda.
Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik
Ärakiri õige. Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.