Eesistuja Valdo Lips, liikmed Kai Kullerkupp ja Mare Merimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
9. august 2006.a, Tallinn
Tsiviilasi
OÜ D.S. hagi J.O. vastu töölepingu lõpetamise seaduslikuks tunnistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 3. veebruari 2006. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ D.S. apellatsioonkaebus
Menetlusosalised
Hageja OÜ D.S. ja tema lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Urmas Tammiksaar, kostja J.O. ja tema lepinguline esindaja Irina Kadõševitš
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 3. veebruari 2006. a otsus põhjenduste osas.
2.Jätta OÜ D.S. hagi J.O. vastu rahuldamata käesolevas otsuses toodud põhjendustel.
3.Jätta muutmata Harju Maakohtu 2. veebruari 2006.a otsuse resolutiivosa.
4.Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt. Menetluskulude jaotus Välja mõista OÜ-lt D.S. J.O. kasuks kohtukulude katteks 8 000 krooni (kaheksa tuhat krooni). Edasikaebamise kord
TsMS § 230Tõendamise ja tõendite esitamise kohustus
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest (TsMS § 670 lg 1). Esitatud kassatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil (TsMS § 685).
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.OÜ D.S. esitas Harju Maakohtusse 18.11.2004 hagi J.O. vastu töölepingu lõpetamise seaduslikuks tunnistamiseks.
2.Poolte vahel sõlmiti 15.03.2004 tööleping, mille alusel asus kostja tööle meditsiiniõena. Hagejal olid kostjaga pidevad probleemid, kuna kostja oli ükskõikne, suhtus oma kohustustesse pealiskaudselt, tihti pidi talle antud korraldusi kordama, et töö tehtud saaks. Samuti hilines kostja pidevalt, tulles tööle 20-25 minutit peale tööaja tegelikku algust. Kostjal puudusid ka meditsiinitöötaja tööülesannete täitmiseks vajalikud töökogemused, kuna ta oli eelnevalt töötanud lühiajaliselt erinevatel ja meditsiinitöötaja kogemusi mittenõudvatel töökohtadel.
3.Eeltoodud alustel ei jäänud hageja juhatuse liige E.Z. kostja tööga rahule ja kaalus temaga töölepingu lõpetamist. 30.07.2004 tegi E.Z. kostjale ettepaneku alustada läbirääkimisi töölepingu lõpetamiseks. Kostja keeldus sellest. Vaatamata asjaolule, et tööleping jäi lõpetamata, ei asunud kostja alates 02.08.2004 tööülesandeid täitma ega teavitanud ka seda takistavatest mõjuvatest põhjustest. Hageja, juhindudes töölepinguseaduse (TLS) § 103 punktist 2 ja töötajate distsiplinaarvastutuse seadusest (TDVS) § 12 punktist 3, karistas 05.08.2004 käskkirjaga nr 01/04 kostjat ja lõpetas temaga töölepingu töötajapoolse töökohustuste jämeda rikkumise tõttu alates 03.08.2004.
4.Kostja esitas 06.09.2004 Tööinspektsiooni Tallinna ja Harjumaa inspektsiooni töövaidluskomisjonile avalduse, milles palus muuhulgas tunnistada töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 6 alusel ebaseaduslikuks, lõpetada tööleping omal soovil töövaidluskomisjoni otsuse tegemise kuupäevast ja kohustada tööandjat maksma hüvitist kuue kuu keskmise palga ulatuses. Tööinspektsiooni Tallinna ja Harjumaa inspektsiooni töövaidluskomisjon rahuldas oma 12.10.2004 otsuses avaldaja nõuded osaliselt, st tunnistas kostja töölepingu lõpetamise hageja poolt alates 02.08.2004 TLS § 86 p 6 alusel ebaseaduslikuks, luges kostja töölepingu lõppenuks. tema omal algatusel alates 19.10.2004 ning mõistis välja hüvitise ebaseadusliku töölepingu lõpetamise eest nelja kuu keskmise palga ulatuses summas 14 000 krooni.
5.Hageja leiab, et kostjale määratud distsiplinaarkaristus on kooskõlas seadusega ja vastab süüteo raskusele, selle toimepanemise asjaoludele ning töötaja eelnevale käitumisele. Töökohustuste esmakordne jäme rikkumine või distsiplinaarkaristust omava töötaja tööd häiriv süütegu on käsitletav seaduse olulise rikkumisena. Viiepäevane tööluus meditsiinitöötaja poolt on käsitletav jämeda töökohustuste rikkumisena, kuna selline töökohustuste täitmata jätmine võis kaasa tuua tõsised tagajärjed klientide tervise halvenemise näol ja seeläbi põhjendatud kaebuste esitamise ja klientide poolt lepingutest taganemise. Hageja koosseisus töötab ja töötas J.O. vallandamise ajal peale tema veel vaid 1 meditsiiniõde ja 3 arsti, mistõttu meditsiiniõe töölt eemalejäämisel ei ole võimalik nädala jooksul leida talle asendajat, ilma, et tööprotsess ei muutuks kvaliteedilt ja kvantiteedilt.
2(9)
6.Kostja, olles rahulolematu tööandja sooviga lõpetada tööleping, ei näidanud üles oma soovi jätkata töölepingut ega ilmunud 02.08.2004 tööle. Tööandja ei teinud J.O.le takistusi tema tööülesannete täitmiseks.
7.Hageja palub tunnistada 06.08.2004 hageja algatusel TLS § 86 p 6 alusel töölepingu lõpetamine seaduslikuks, tunnistada 19.10.2004 kostja algatusel TLS § 82 alusel töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks, tunnustada hageja õigust mitte tasuda kostjale hüvitist nelja kuu keskmise palga ulatuses summas 14 000 krooni, mis on välja mõistetud Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjoni 12.10.2004 otsusega. Kostja seisukoht
8.Kostja hagi ei tunnista ja leiab, et töölepingu lõpetamine temaga TLS § 86 punki 6 alusel ei olnud seaduslik ning hagiavalduses toodud asjaolud ei vasta tegelikkusele.
9.30.07.2004 andis firma direktor E.Z. kostjale suulise kategoorilise korralduse selle kohta, et alates 01.08.2004 ta enam tööle ei tuleks, kuna tööleping temaga on lõpetatud ja firma enam tema teeneid ei vaja. Seega saatis ta kostja ilma mingit põhjust mainimata töölt ära. Juba 30.07.2004 teatas hageja meditsiiniõde A.M.le, et kostja enam firmas ei tööta ning tegi talle ettepaneku kostjat asendada alates 02.08.2004.
10.Hageja soov lõpetada kostjaga töösuhted alates 01.08.2004 leiab kinnitust ka 05.08.2004 käskkirjas nr 01/04. Töölepingu lõpetamise põhjust hageja kostjale ei teatanud, kuid andis korralduse tulla lõpparve ja dokumentide järgi 02.08.2004 aadressile Tallinn, V23.
11.Kostja teatas hagejale, et ta ei ole töölepingu lõpetamisega nõus ja soovib tööd jätkata. Seega ei nõustunud kostja täitma hageja tahet, mistõttu nende vahel tekkis sellel pinnal konflikt. Praktiliselt kõik hageja töötajad olid konfliktist teadlikud, samuti teadsid nad, et hageja vallandas kostja alates 02.08.2004.
12.02.08.2004 kostjal tööle asuda ei lubatud ning hageja tegi kostjale ettepaneku mõne aja möödudes lõpparve saamise küsimuses helistada. Kostja helistas hagejale lõpparve küsimuses 02.08.2004 kella 11.00 paiku. Kostjale öeldi, et teda tööle ei lubata ning lõpparve võib ta saada 03.08.2004 kell 16.00.
13.Ka 03.08.2004 kostjal tööle asuda ei lubatud ja samal päeval kell 16.00 tuli kostja koos oma juristiga lõpparve ja dokumentide saamiseks määratud kohta. Hagejat saabus kontorisse 16.30 ja kutsus kostja enda juurde. Saanud teada, et kostja pole üksi, keeldus hageja lõpparve tegemisest, dokumentide üleandmisest ja vallandamise põhjuse selgitamisest ilma firma juristi osavõtuta, nõudes kostja ja viimase juristi lahkumist. Uue aja pidi hageja teatama täiendavalt.
14.Lootes, et hageja jurist lahendab tekkinud konflikti, käis kostja ka 04.08.2004 ja 05.08.2004 hommikuti tööl, kuid teda jätkuvalt ei lubatud tööle. Saanud 05.08.2005 hagejalt teada, et lõpparve tegemine toimub 06.08.2004, läks kostja koos oma esindajaga kokkulepitud kohta, kus olid hageja, raamatupidaja ja jurist. Hageja jurist esitas kostjale tutvumiseks ja allkirjastamiseks käskkirja nr 01/04, mis oli dateeritud 05.08.2004 ning hageja poolt allkirjastatud, töölepingu eksemplarid, milles on märgitud, et tööleping on lõpetatud 03.08.2004 töötajapoolse töökohustuste rikkumise tõttu TLS § 86 punkti 6 järgi ning tööraamatu, milles oli kanne, et tööleping on lõpetatud käskkirja nr 01/04 alusel. Esimese astme kohtu otsus
15.Kohus jättis rahuldamata OÜ D.S. hagi J.O. vastu töölepingu lõpetamise seaduslikuks tunnistamiseks ning otsustas tunnistada J.O. töölepingu lõpetamise OÜ
3(9)
D.S. poolt alates 02.08.2004 TLS § 86 punkti 6 alusel ebaseaduslikuks ning lugeda J.O. töölt omal algatusel lahkunuks alates 19.10.2004 ja mõista OÜ-lt D.S. J.O. kasuks välja nelja kuu keskmise palga suurune hüvitis 14 000 krooni. Tunnistada J.O. töölepingus kokkulepitud tööaja vähendamine alates 19.07.2004 ebaseaduslikuks. Kohus mõistis OÜ-lt D.S. J.O. kasuks välja ebaseadusliku töölepingu muutmise tulemusena saamata jäänud palga 875 krooni ja kasutamata puhkuse eest rahalise hüvitise 1381, 60 krooni. Menetluskulud jäid OÜ D.S. kanda.
16.Hageja seaduslik esindaja E.Z. tegi 30.07.2004 kostjale suuliselt ettepaneku lõpetada tööleping poolte kokkuleppel TLS § 76 alusel alates 01.08.2004, millega kostja ei nõustunud. Hageja soov lõpetada kostjaga töösuhted leiab kinnitust ka 05.08.2004 käskkirjas nr 01/04, milles on märgitud, et ”30. juulil 2004 tegi direktor E.Z. suuliselt töötajale ettepaneku lõpetada tööleping alates 01.08.2004 poolte kokkuleppel TLS § 76 alusel”. Kuna poolte kokkuleppel töölepingu lõpetamist sõlmida ei õnnestunud, pidi kostja tööl edasi käima.
17.J.O. ei käinud tõepoolest 02.-05. augustini 2004 mainitud tööpäevadel tööl. Kostja väitel töölt lahkumise põhjustas hageja esindaja E.Z. korraldus tööle enam mitte ilmuda. Hageja kinnitas, et kostjale ei tehtud edasitöötamiseks takistusi. Hageja väited on vastuolus 30.07.2004 tööpäeva lõpul aset leidnud tegelike asjaoludega. Sama hageja/tööandja juures meditsiiniõena töötanud tunnistaja A.M. ütluse kohaselt 30.07.2004 J.O. tuli E.Z. kabinetist välja nuttes ja ütles, et ta on vallandatud. Tunnistaja A.M. ütluste kohaselt kutsuti teda 30.07.2004 E.Z. kabinetti, kus E.Z. ütles talle konkreetselt, temal tuleb alates 02.08.2004 töötada üksi, kuna J.O. on vallandatud. J.O. töötas 30.07.2004 õhtul. Tunnistaja teadmisel oli 30.07.2004 J.O. viimane tööpäev.
18.Tunnistaja T.B. ütlustest nähtub, et kostja suhtus oma töökohustustesse kohusetundlikult, oma tööd teadis ja sai sellega hästi hakkama. Ei rikkunud töödistsipliini, kunagi ei hilinenud, vaid isegi tuli tööle enne tööpäeva algust. Tööd tegi kostja kohusetundlikult ja kvalifitseeritult, pretensioone talle ei esitatud.
19.Tegelikkusele ei vasta fakt, et arstid keeldusid kostjaga töötamast tema ebaprofessionaalsuse ja nõrga distsipliini tõttu. Selle fakti lükkas ümber tunnistaja T.B., kes töötas koos kostjaga alates 01.05.2004 kuni 30.07.2004.
20.Hageja püüdis kunstlikult luua põhjust kostja vallandamiseks. Kostja tegevuses puudus süütegu, mis on ette nähtud töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 2 lõikes 1, kostja täitis oma TLS §-des 48 ja 50 ettenähtud töökohustusi kohusetundlikult. Hagejal puudusid alused töölepingu lõpetamiseks kostjaga TLS § 86 punkti 6 alusel. Esitatud tõendite alusel on tuvastatav, et kostjale on määratud distsiplinaarkaristus seadusevastaselt.
21.Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 25 lõike 1 järgi ei jõustunud töövaidluskomisjoni otsus samas töövaidluses OÜ D.S. hagi esitamise tõttu. Kohus, tuginedes Riigikohtu lahendile 3-2-1-35-03, 3. juunist 2003, milles Riigikohtu Tsiviilkolleegium on asunud seisukohale, et arvestades töövaidluste lahendamise eripära, kus hagejaks kohtus on töövaidluskomisjonis töövaidluse lahendamise tulemusega mittenõustunud tööandja (ITLS § 24 lg 1) ja tööandja hagi esitamise tõttu töövaidluskomisjoni otsus ei jõustunud (ITLS § 25 lg 1), leidis, et on põhjendatud, kui kohus tööandja töölepingu lõpetamise seaduslikuks tunnistamise hagi rahuldamata jätmise korral tunnistab kohtuotsuse resolutsioonis töölepingu lõpetamise töötajaga ebaseaduslikuks, töötajale aga mõistab välja hüvitise vastavalt töövaidluskomisjoni otsusele olenemata sellest, kas ta sellekohase (vastu)hagi kohtusse esitas või mitte. Sel juhul oleks ühemõtteliselt arusaadav, mis sai töötaja algatatud töövaidlusest.
4(9)
Apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus
22.OÜ D.S. ei nõustu maakohtu otsusega ning palub selle tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada.
23.Kohus ei ole käsitlenud hageja poolt taotletud ja kohtuistungil ülekuulatud tunnistajate ütlusi ning pole põhjendanud, miks ta selliste tõenditega ei arvesta. Tunnistajate V.T.i ja J.T. ütluste ning hageja seadusliku esindaja E.Z. seletuse ignoreerimine on käsitletav olulise protsessiõigusnormi rikkumisena, mis on toonud kaasa kohtuotsuse moonutatud loogika ja seeläbi teistsuguse otsuse, mis oleks olnud kõiki tõendeid hindaval ja kaaluval analüüsil. Eelöeldu kehtib eelkõige kostja tegevuse hindamisel süü ja hea usu põhimõttele vastavuse seisukohast.
24.Kohus on vääralt tõlgendanud Riigikohtu otsust nr 3-2-1-35-03, kuna see lahend käsitleb koos töölepingu lõpetamise seaduslikkust ja sellest tulenevat hüvitist, mis mõistetakse välja TLS § 117 kohaselt. Saamata jäänud palga ja puhkusehüvitise nõue on iseseisvad nõuded, mis ei sõltu töölepingu lõpetamise kvalifitseerimisest või selle seaduslikkuse üle otsustamisest. Hageja on tunnistanud eelpoolnimetatud nõudeid ja kuna ta on vaidlustanud töövaidluskomisjoni otsuse osaliselt, on ITVS § 25 lõike 1 kohaselt töövaidluskomisjoni otsus, mis ei ole seotud vaidlustamata osaga, jõustunud. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 punktist 4 ei oleks kohus tohtinud ülaltoodud nõudeid menetlusse võtta, rääkimata otsuse tegemisest antud asjas.
25.Kuna töövaidluskomisjoni otsus on jõustunud, on ta ka ITVS § 25 lõike 2 kohaselt täitmiseks kohustuslik. Maakohtu otsuse jõusse jätmine tingiks olukorra, kus üks ja sama nõue oleks täidetav kahekordselt. Oma õiguste kaitseks peaks hageja pöörduma täitemenetluse lubamatuse tunnistamise hagiga kohtusse, mis oleks hagejale põhjendamatult kulukas ja aeganõudev. Töövaidluskomisjoni otsus saamata jäänud palga osas kuulus viivitamatult täitmisele ja selle on hageja ka täitnud.
26.Kohus pole otsuses põhjendanud, miks ta ei nõustu hageja seisukohaga, et 14 000 krooni suurune hüvitis on ebamõistlikult suur, arvestades kostja tööstaaži hageja juures ja hageja majanduslikku olukorda. Kohus on ka Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-35-03 vääralt tõlgendanud.
27.Kohus on otsuse tegemisel rikkunud ka materiaalõigusnorme, kohaldades ebaõigesti TLS § 103 ja § 86 punkti 6 ning TDVS §-i 8 sätteid. Hageja on hagiavalduses käsitlenud asjaolu, milles seisnes normaalse töö häirimine. Sama kinnitas ka hageja seaduslik esindaja kohtuistungil. Kohus ei ole oma otsuses nimetatud väiteid ümber lükanud.
28.Kohus tugineb oma otsuses süü puudumise osas kostja paljasõnalisele väitele, et hageja keelas tal nimetatud päevadel tööle ilmuda. Hageja seadusliku esindaja seletusi, mis lükkavad selle väite ümber, pole kohus analüüsinud ega ümber lükanud. Kostja teadis, et tööleping on lõpetamata ja et sellest tulenevalt peab kostja oma töölepingu ja TLS §-des 48 ja 50 täheldatud kohustusi täitma. Kostja rikkus süüliselt oma kohustust ja tema süütegu häiris hageja tööd. Hageja ei teinud mingeid takistusi kostjale tööülesannete täitmiseks ega kõrvaldanud teda töölt. Asjaolu, et poolte vahel oli konflikt ja et hageja soovis kostjaga töölepingut lõpetada, ei välista süü olemasolu. Ka ei ole asjaolu, et hageja käskis töötada tunnistajal A.M.l kahes vahetuses, tõlgendatav hagejapoolse töölepingu lõpetamisena. Hageja oli olude tõttu sunnitud seda tegema, et mitte lõpetada klientide teenindamist.
29.Hageja seadusliku esindaja ja tunnistajate J.T. ning V.T.i ütlustega tõendas hageja asjaolusid, et kostjat 30.07.2004 ei vallandatud, vaid tehti ettepanek sõlmida kokkulepe. Asjaolu kohta, et kostja keeldus kokkuleppe sõlmimisest, kuid otsustas, et teatab oma seisukoha hiljem, andsid ütlusi nii E.Z. kui ka J.T.. Mõlemad
5(9)
tunnistajad kinnitasid ka, et hageja mingeid takistusi kostjale 02.08.2004-06.08.2004 tööle ilmumiseks ei teinud.
30.Kostja ja tunnistaja A.M. ütlused kostja väidetava töölt vabastamise osas 30.07.2004 on vastuolus E.Z. ja J.T. ütlustega, mistõttu nende hindamisel tuleb arvestada asjaolu, et kostja ütlused on kantud isiklikust huvist. A.M. aga ei viibinud vestluse juures, seega tulevad tema ütlused kostja poolt öeldust. Nii E.Z. kui tunnistajad J.T. ja V.T. viibisid kostja ja tema nõustajaga hageja ruumides, kus küsiti kostjalt, kas tal on mõjuvaid põhjusi töölt puudumise kohta esitada, millele kostja vastas eitavalt.
31.Kostja avaldus töövaidluskomisjoni on dateeritud 03.08.2004 ning töövaidluskomisjon on selle vastu võtnud 06.08.2004. Isegi kui möönda, et avalduse koostamise kuupäev on ekslikult varasem ja avaldus on viidud töövaidluskomisjoni isiklikult, nähtub sellest, et kostja koostas nimetatud avalduse varem ja seega teadis ta, et paneb toime tööluusi. Seega käitus kostja hageja suhtes pahas usus, sellega on ka tõlgendatav asjaolu, miks ta tunnistajale A.M.le ütles, et ta on juba 30.07.2004 vallandatud.
32.Tunnistaja T.B. ütlused pole asjakohased, kuna need iseloomustavad vaid tema ja kostja vahelist läbisaamist, kuid ei puutu poolte vahelisse vaidlusesse.
33.Hinnates tõendeid kogumis ja nende sisemisi vastuolusid analüüsides on võimalik jõuda järelduseni, et hageja väited on tõesed ja põhjendatud ning seetõttu tuleks hagi rahuldada. Vastustaja seisukoht
34.J.O. ei pea apellatsioonkaebust õigeks, vaidleb sellele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
35.Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 657 lg 1 p-i 2 alusel protsessiõigusnormi olulise rikkumise tõttu põhjenduste osas. Kolleegiumi arvates on maakohus asjaolude tuvastamisel rikkunud TsMS § 442 lg-t 8 (vt käesoleva otsuse p 37). Samas on Harju Maakohus jõudnud õigele lõppjäreldusele, jättes hagi rahuldamata. Seega tuleb Harju Maakohtu resolutiivosa jätta muutmata.
36.Vaidlust ei ole poolte vahel järgmiste asjaolude üle: • Kostja asus hageja juurde tööle 15. märtsil 2004.a meditsiiniõena. • 30. juulil 2004.a tegi hageja direktor kostjale ettepaneku lõpetada tööleping alates 1. augustist 2004.a poolte kokkuleppel. Kostja sellest ettepanekust keeldus. • 2.augustist kuni 5. augustini 2004.a kostja tööl ei käinud ja seega oma töökohustusi ei täitnud. • 5.augustil 2004.a käskkirjaga nr 01/04 määras hageja kostjale distsiplinaarkaristuseks töölepingu lõpetamise TLS § 86 p-i 6 alusel, sest kostja puudus töölt 2.-5. augustini 2004.a mõjuva põhjuseta.
37.Harju Maakohus on muu hulgas tuvastanud järgmised asjaolud: • 30. juulil 2004.a andis hageja direktor E.Z. kostjale suulise kategoorilise korralduse, et alates 1. augustist 2004.a ta enam tööle ei tuleks, sest tööleping temaga on lõpetatud ja firma enam tema teeneid ei vaja. • Hageja ei teatanud samas kostjale töölepingu lõpetamise põhjust, kuid andis korralduse tulla lõpparve ja dokumentide järgi 2. augustil 2004.a. • Hageja teatas 30. juulil 2004.a meditsiiniõde A.M.’le, et kostja enam firmas ei tööta ja tegi talle ettepaneku kostjat asendada alates 2. augustist 2004.a 6(9)
2.augustil 2004.a ei lubatud kostjat tööle ning hageja tegi kostjale ettepaneku mõne aja möödudes lõpparve saamise küsimuses helistada. • Kostja helistas 2. augustil 2004.a kella 11.00 ajal hagejale lõpparve küsimuses. Kostjale teatati, et teda tööle ei lubata ning lõpparve võib ta saada 3. augustil 2004.a kell 16.00 aadressil V23, Tallinn. • 3. augustil 2004.a keeldus hageja lõpparve tegemisest, dokumentide üleandmisest ja vallandamise põhjuse selgitamisest ilma firma juristi osavõtuta. Töölepingu mõlemad eksemplarid ja tööraamat olid kogu aeg hageja käes, kostjale lepingut ei antud. • Kostja üritas 2. augustist kuni 5. augustini 2004.a tööle pääseda, samuti helistas korduvalt hagejale, kuid teda ei lastud tööle. Nende asjaolude tuvastamisel on kohus rikkunud TsMS § 442 lg-t 8, sest kohus ei ole märkinud tõendeid, millele on rajatud kohtu järeldused. Tulenevalt sellest rikkumisest tuleb maakohtu otsus põhjenduste osas tühistada.
38.Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (edaspidi TDVS) § 2 p-i 1 järgi on TLS §des 48 ja 50 nimetatud töökohustuste süüliselt täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine töötaja distsiplinaarsüütegu, mille eest võib tööandja distsiplinaarkaristusena töötajaga töölepingu lõpetada. TLS § 86 p-i 6 ja § 103 lg 2 järgi võis hageja kostjaga sõlmitud töölepingu lõpetada üksnes juhul, kui hageja pani toime jämeda töökohustuse rikkumise. Vastavalt TLS §-le 106 oli kostja kohustatud töölepingu lõpetamisel järgima distsiplinaarkaristuste määramiseks seadusega kehtestatud korda. Vastavalt TDVS § 8 lg-le 1 ei tohi distsiplinaarkaristus olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. Tulenevalt sellest peab otsustus töötaja töökohustuse rikkumise oluliseks või mitteoluliseks tunnistamisel põhinema töötaja süüteo asjaoludele antud hinnangul.
39.Vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 pidi käesolevas asjas kostja tõendama, et hageja direktor andis kostjale korralduse 1.augustist 2004.a mitte tööle tulla. Nende asjaolude tuvastamiseks on kostja andnud seletusi (tl 78) ja palunud kohtul tunnistajatena üle kuulata T.B. ja A.M. (tl 53). Selle asjaolu olemasolu vaidlustamiseks on hageja omalt poolt palunud üle kuulata tunnistajana J.T. (tl 58) ja hageja seadusliku esindajana E.Z. (tl 62). Kuna nii hageja seaduslik esindaja kui ka kostja on käesolevas tsiviilasja lõplikust lahendist isiklikult huvitatud ning hageja seadusliku esindaja seletus ja kostja seletus on omavahel vastuolus, siis tuleb kolleegiumi arvates need tõendid jätta arvestamata. Seega tuleb hinnata asjaolu tuvastamisel eelpool nimetatud tunnistajate ütlusi. Kolleegium leiab, et T.B. ja A.M. ütlustega on tõendatud, et hageja direktor andis kostjale korralduse 1. augustist 2004.a mitte tööle tulla. Kuna A.M.l ja T.B.l on töösuhe hagejaga lõppenud ja ei ole mingeid andmeid selle kohta, et nad oleks lähedalt seotud kostjaga, siis ei ole mingit alust kahelda nende ütluste objektiivsusel. A.M. andis ütlusi, et „J.O. kutsuti välja E.Z. juurde ja kui ta kabinetist välja tuli, siis ta oli endast väljas. Siis kutsus E.Z. mind enda kabinetti ja ütles, et alates 02.08.2004.a pean ma töötama terve vahetuse ka J.O. eest kuna Jelena on vallandatud. /.../ Mina teadsin ka, et 30.07.2004.a on J.O. viimane tööpäev ja seda ütles E.Z.“ (tl 71). T.B. andis ütlusi, et „30.07.2004.a töötasin õhtuses vahetuses. Tööpäeva lõpus ma nägin J.O.t pisarates, küsisin temalt, mis juhtus, ta ütles, et ta vallandati. Küsisin mille eest. J.O. vastas, et tööandja oli talle öelnud, et see on erafirma ja tööandja võib teha, mis ise soovib“ (tl 73). Tunnistaja J.T. vastupidiseid ütlusi ei pea ringkonnakohus usaldusväärseteks, sest tal on siiani tööalased suhted hagejaga. Selletõttu on tunnistajate A.M. ja T.B. ütlused usaldusväärsemad kui J.T. omad. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et tunnistaja •
7(9)
V.T.i ütlustega on tuvastatud, et E.Z. ei andnud kostjale 30. juulil 2004.a korraldust alates 1. augustist 2004.a tööle enam mitte tulla. V.T. on seoses juriidilise nõustamisega suhtes hagejaga ja seetõttu ei saa tema kaudseid ütlusi selle asjaolu kohta pidada usaldusväärseteks. Seega on ringkonnakohtu arvates tuvastatud, et hageja seaduslik esindaja andis kostjale 30. juulil 2004.a korralduse alates 1. augustist 2004.a tööle enam mitte tulla. Juba ainuüksi selle asjaolu tõttu leiab ringkonnakohus, et hageja poolt kostjale määratud karistus töölepingu lõpetamise näol ei vastanud süüteo raskusele, selle toimepanemise asjaoludele ega töötaja eelnevale käitumisele. Hageja ei pannud toime jämedat töökohustuse rikkumist, jättes 2.-st kuni 5. augustini 2004.a tööle ilmumata. Vastavalt ITLS § 28 lg-le 1 on töölepingu lõpetamine ebaseaduslik asjaolude puudumisel, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks. Kuna kostja ei pannud toime jämedat töökohustuse rikkumist, siis oli töölepingu lõpetamine hageja poolt ebaseaduslik, sest puudus asjaolu, mille esinemine on aluseks TLS § 86 p 6 ja § 103 lg 2 järgi töölepingu lõpetamisele. Seega tuleb jätta rahuldamata hageja nõue töölepingu lõpetamise seaduslikuks tunnistamiseks.
40.Kostja on veel esile toonud järgmised asjaolud: • 2. augustil 2004.a ei lubatud kostjat tööle ning hageja tegi kostjale ettepaneku mõne aja möödudes lõpparve saamise küsimuses helistada. • Kostja helistas 2. augustil 2004.a kell 11.00 ajal hagejale lõpparve küsimuses. Kostjale teatati, et teda tööle ei lubata ning lõpparve võib ta saada 3. augustil 2004.a kell 16.00 aadressil V23, Tallinn. • 3. augustil 2004.a keeldus hageja lõpparve tegemisest, dokumentide üleandmisest ja vallandamise põhjuse selgitamisest ilma firma juristi osavõtuta. Töölepingu mõlemad eksemplarid ja tööraamat olid kogu aeg hageja käes, kostjale lepingut ei antud. • Kostja üritas 2. augustist kuni 5. augustini 2004.a tööle pääseda, samuti helistas korduvalt hagejale, kuid teda ei lastud tööle. Ringkonnakohus leiab, et kõik need kostja poolt esile toodud asjaolud on tõendamata. Ühtegi tõendit peale kostja seletuse selle kohta ei ole. Kostja seletus ei ole aga usaldusväärne tõend, sest kostja on isiklikult asja lahendamisest huvitatud. Kostja poolt viidatud telefonikõnede eristus (tl 90) ei näita seda, millistel teemadel räägiti kõne ajal.
41.Kolleegium ei nõustu apellandiga, et kuna kostja töölt puudumine häiris tööd, siis oli hagejal õigus tööleping lõpetada TLS § 103 lg 1 alusel. Vastavalt TLS § 103 lg-le 1 on tööandjal õigus lõpetada § 86 punktis 6 ettenähtud alusel tööleping, kui süütegu häiris tööd ja töötajal on distsiplinaarkaristus, mis ei ole kustunud. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et kostjal ei olnud töölepingu lõpetamise ajal kehtivat distsiplinaarkaristust. Seega ei olnud TLS § 103 lg 1 alusel töölepingu lõpetamine seaduslik isegi juhul, kui kostja puudumine häiris tööd TLS § 103 lg 1 mõistes. Järelikult ei olnud maakohtul vajalik võtta seisukohta küsimuses, kas kostja puudumine häiris tööd. Samuti peab kolleegiumi arvates ka töölepingu lõpetamisel TLS § 103 lg 1 alusel arvestama TDVS § 8 lg-s 1 sätestatut. Käesoleval juhul ei oleks TLS § 103 lg-s 1 sätestatud eelduste täitmisel alust töölepingu lõpetamiseks, sest on tuvastatud, et hageja direktor andis korralduse kostjal mitte tööle ilmuda (vt ka käesoleva otsuse p 38).
42.Kolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga, et maakohus on väljunud nõude piiridest. Poolte vaidluse üle tegi töövaidluskomisjon otsuse 12. oktoobril 2004.a. Sellel ajal kehtinud ITLS § 25 lg 1 järgi jõustus töövaidluskomisjoni otsus üksnes juhul, kui kumbki pool ei esitanud avaldust maa- või linnakohtusse. Kuna käesolevas asjas esitas avalduse kohtusse tööandja, siis 12. oktoobri 2004.a otsus ei
8(9)
jõustunud. Apellandi poolt tsiteeritud sõnastuses jõustus ITLS § 25 lg 1 alles 1. jaanuaril 2006.a kui jõustus tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seadus. Seega käsitles maakohus resolutiivosas õigesti kõiki nõudeid, mis kostja töövaidluskomisjoni esitas ja mille kohta tegi töövaidluskomisjon otsuse.
43.Kolleegium ei nõustu apellandiga, et 14 000 krooni suurune hüvitis kostjale on ebamõistlikult suur. Vastavalt TLS § 117 lg-le 2 on tööandja kohustatud töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel maksma töötajale hüvitust kuni töötaja kuue kuu keskmise palga ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et nelja kuu keskmise palga välja mõistmine kostja kasuks on õiglane, arvestades töölepingu lõpetamise asjaolusid (vt käesoleva otsuse 39). Hageja leiab, et hüvituse suurus on ebamõistlikult suur, arvestades tööpanust ja hageja majanduslikku seisundit. Kolleegium hageja seisukohaga ei nõustu. Tunnistaja T.B. ütlustega on tuvastatud, et kostja oli kohusetundlik töötaja, kes tegi oma tööd vastutustundega (tl 73). Seega oli kostja tööpanus hageja tööprotsessi positiivne. Hageja pole tõendanud, et tema majanduslik seisund on nii halb, et nelja kuu keskmise palga suuruse hüvitise maksmine kostjale oleks ebamõistlikult suur.
44.Kolleegium ei nõustu apellandiga, et kostja on käitunud vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. See, et kostja esitas avalduse töövaidluskomisjoni juba 3. augustil 2004.a näitab seda, et hageja seaduslik esindaja andis kostjale 30. juulil 2004.a korralduse tööle mitte ilmuda (käesoleva otsuse p 39), millest kostja oli õigustatud tegema järeldust, et tööleping on temaga ebaseaduslikult lõpetatud. See, et kostja esitas viivitamata avalduse töövaidluskomisjonile näitab kostja korrektset käitumist, et õigusvaidlus kiiresti lahendada, mitte aga kostja pahatahtlikkust. Avalduse esitamine töövaidluskomisjonile 3. augustil 2004.a näitab kolleegiumi arvates seda, et kostja ei pannud toime teadlikult tööluusi. Apellandi vastupidise seisukohaga kolleegium seega ei nõustu.
45.Hageja poolt esile toodud asjaolud 3. augustil 2004.a läbirääkimistel toimunu kohta ei saa olla kolleegiumi arvates aluseks sellele, et töölepingu lõpetamine hageja poolt oleks seaduslik. Seetõttu jätab kohus nimetatud hageja väited tähelepanuta.
46.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt tuleb menetluskulude jaotamisele ja kindlaksmääramisele kohaldada kuni 1. jaanuarini 2006.a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikku. Juhindudes viimati nimetatud seadustiku § 60 lg-dest 1 ja 11 ning § 61 lg 1 p-st 1 mõistab kohus hagejalt kostja kasuks välja kostja poolt kantud õigusabikulude katteks 8 000 krooni.
K. Kullerkupp
M. Merimaa
V. Lips
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.