05.juuli 2006.a. Põlva kohtumaja, Võru tn 12, Põlva
Tsiviilasja number
2-05-2207 ( varasem nr 2-146-05)
Tsiviilasi
M. S. hagi L. P. lahendamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja – M. S. (isikukood: ; elukoht:), esindaja T. K. ( asuk. Teenuste 4-11 Tabasalu alevik Harju maakond) Kostja – L. P. (isikukood: elukoht:), esindaja vandeadvokaat A. T. (asuk. Advokaadibüroo A. T. OÜ, Kalevi tn 9 Tartu )
Kohtuistungi toimumise aeg
19.juuni 2006.a.
vastu pärandvarasse puutuva
vaidluse
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Tuvastada, et A. P. pärandvara väärtus on 466 197 krooni ning selle koosseisu kuulub: 1) kinnistu nimetusega Soe 17A asukohaga Tännassilma külas Põlva vallas, mille kohta on avatud registriosa 246838, väärtusega 446 760 krooni ; 2) 2 677 krooni pangakontol nr 1109972809 Hansapangas; 3) 1⁄2 mõttelist osa kolmest mesilasperest ja nende hooldamiseks vajalikust mesindusinventarist väärtusega 3 000 krooni; 4) 1⁄2 mõttelist osa servatud ja servamata laudadest ja prussidest väärtusega 12 500 krooni; 5) 1⁄2 mõttelist osa kodusest sisustusest väärtusega 1 260 krooni.
3.Tuvastada, et L. P. pärandvara väärtus on 16 760 krooni ning selle koosseisu kuulub: 1) 1⁄2 mõttelist osa kolmest mesilasperest ja nende hooldamiseks vajalikust mesindusinventarist väärtusega 3 000 krooni; 2) 1⁄2 mõttelist osa servatud ja servamata laudadest ja prussidest väärtusega 12 500 krooni; 3) 1⁄2 mõttelist osa kodusest sisustusest väärtusega 1260 krooni.
4.Jätta rahuldamata hageja nõue arvata A. P. pärandvara hulka sularaha 50 000 krooni, L. P. pärandvara hulka sularaha 50 000 krooni ning 75 000 kroonilise väärtusega nõudeõigus enda
kandmiseks kinnistusraamatusse ehitiste teenindamiseks vajaliku maa ühisomanikuna ning kinnistu Soe 17A jagamiseks.
5.Jätta rahuldamata hagi Põlva notar Kaire Salomoni poolt 11.04.2005.a. L. P. välja antud testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse registrinumbriga 498 kehtetuks tunnistamiseks.
6.Välja mõista M. S. 6264 (kuus tuhat kakssada kuuskümmend neli) krooni kohtukulu katteks L. P. kasuks. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest so 05.juulist 2006.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Hageja nõuded ja põhjendused 1.1 Hagiavalduse kohaselt on hageja ja kostja õed, kellede ühisteks vanemateks olid L. P. ja A. P. . L. P. suri 24.10.2002.a. ilma testamenti tegemata ning tema vara kuulus seadusjärgsele pärimisele. Vahetult pärast L. P. surma 24.10.2002.a. mitte keegi seadusjärgsetest pärijatest ei võtnud vastu pärandit. Pärandi vastuvõtmine toimus alles 19.10.2004.a., mil hageja M. S. esitas asjakohase notariaalse avalduse. Samasisulise avalduse esitas ka kostja 10.11.2004.a. Ehkki kolmas seadusjärgne pärija A. P. kasutas edasi pärast L. P. surma pärandvara hulka kuulunud asju, ei saa lugeda, et ta oleks tegudega vastu võtnud 1/3 osa L. P. pärandist ning et see vara oleks läinud tema omandisse. Põhjuseks on asjaolu, et A. P. tahe polnud suunatud mitte pärandi vastuvõtmisele tegudega, vaid ta kasutas abikaasade ühisomandis olnud vara kui oma isiklikku vara ning ei teadvustanud, et osa sellest on L. P. pärandvara.
L. P.
vara pärimise kohta on notar Kaire Salomon andnud 08.02.2005.a. hagejale seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse registrinumbriga 203. Samasisulise pärimistunnistuse andis notar ka kostjale. A. P. suri 20.07.2004.a.. Kuna ta oli uue testamendiga pärandanud kogu oma vara kostjale L. P. , siis päris kostja 5/6 mõttelist osa ja hageja sai töövõimetuna sundosa 1/6 pärandvarast. Selle kohta on notar 02.05.2005.a. andnud hagejale sundosa pärimisõiguse tunnistuse registrinumbriga 644. Kostjale andis notar 11.04.2005.a. testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse registrinumbriga 498. Põlva notar Kaire Salomon määras, et nii L. P. kui A. P. pärandvara kohta teevad hageja ja kostja iseseisva inventuuri. Paraku lähevad hageja ja kostja inventuuriaktid lahku nii L. P. pärandvara koosseisu ja väärtuse osas kui ka A. P. pärandvara koosseisu ja väärtuse suhtes. Seetõttu palub hageja kohtul kindlaks määrata L. P. ja A. P. pärandvara koosseis ja väärtus, kuna hagejal esineb selleks õigustatud huvi. Hageja isa A. P. tegi 22.04.2004.a., so mõned kuud enne oma surma uue testamendi, millega tühistas varasema testamendi ja pärandas kogu oma vara kostjale. Varasemas testamendis oli pärand jaotatud kostja ja hageja vahel võrdselt. Pärast A. P. surma läks mõlema vanema pärandvara kostja valdusesse, kes kõigepealt eitas L. P. pärandvara olemasolu ning hiljem on püüdnud käsitleda L. P. pärandi väärtust võimalikult väiksemana ja A. P. pärandi väärtust tegelikust suuremana. Sellest, kui suur on L. P. pärandvara ning milline on A. P. pärandvara, sõltub hageja poolt päritava vara väärtus. Selles seisnebki hageja õigustatud huvi tuvastada kummagi pärandvara koosseis ja väärtus.
2 (11)
1.2 Hageja palub tuvastada, et A. P. pärandvara väärtus on 658 337 krooni ning selle koosseisu kuulub: 1) kinnistu Soe 17A Tännassilma külas Põlva vallas, registriosa 2468, väärtusega 588 900 krooni. Kinnistu väärtust on hinnatud OÜ Metsaekspert poolt metsamaa osas ja OÜ Uus Maa Tartu büroo poolt hoonestatud põllumaa osas ning kokku on selle harilik turuväärtus 588 900 (438 900 + 150 000) krooni. 2) 50 000 krooni sularaha. Tegemist on poolega rahasummast 100 000 krooni, mida A. P. ja L. P. hoidsid enda valduses. Selle raha olemasolu tõendavad Hansapanga 15.11.2004.a. kiri ja valuuta ostu-müügi kviitung ja tunnistaja I. P. ütlused. Pärast L. P. surma jäi 100 000 krooni sularaha A. P. valdusesse. Pärast A. P. surma jäi 100 000 krooni sularaha testamendijärgse pärija L. P. valdusesse. 3) 2 677 krooni pangakontol nr 1109972809 Hansapangas; 4) 1⁄2 mõttelist osa kolmest mesilasperest ja nende hooldamiseks vajalikust mesindusinventarist väärtusega 3 000 krooni; 5) 1⁄2 mõttelist osa servatud ja servamata laudadest ja prussidest väärtusega 12 500 krooni; 6) 1⁄2 mõttelist osa kodusest sisustusest väärtusega 1 260 krooni. 1.3 Hageja palub tuvastada, et L. P. pärandvara väärtus on 141 760 krooni ning selle koosseisu kuulub: 1) Maareformi seaduse § 12 lg 2 alusel varaline õigus nõuda enda kandmist kinnistusraamatusse taluhoonete teenindamiseks vajaliku maa ühisomanikuna ning nõuda, et jagataks kinnistu Soe 17A, registriosa 2468, Tännassilma külas Põlva vallas; nõudeõiguse rahaline väärtus on 75 000 krooni. Enne tagastatud maa kandmist kinnistusraamatusse olid sellel asuvad hooned L. ja A. P. ühisomandis, sest tegemist oli kolhoosipere varaga. Kuna nende eluajal ühisomandi jagamist ei toimunud, siis olid nende osad ühisomandis võrdse suurusega. L. ja A. P. ei esitanud ühist avaldust, et L. P. kantaks koos A. P. kinnistu ühisomanikuna kinnistusraamatusse. Seetõttu tekkis L. P. MRS § 12 lg 2 alusel õigus nõuda kinnistu jagamist ja omandiõigust hoonete teenindamiseks vajalikule maale. Tegemist ei ole L. P. isikuga lahutamatult seotud varalise õigusega ning seetõttu kuulub see rahaliselt hinnatav õigus pärandi hulka ja läheb pärandi vastuvõtmisega üle pärijale. Käeolevas asjas on kõnealune õigus üle läinud L. P. kahele pärijale - hagejale ja kostjale. Hageja on seisukohal, et kui hoonete näol isegi poleks tegemist kolhoosipere varaga, muutusid osade hoonete abielu kestel soetamise läbi need hooned L. ja A. P. kui abikaasade ühisvaraks ja on alus ikkagi MRS § 12 lg 2 kohaldamiseks. 2) 50 000 krooni sularaha. Tegemist on poolega rahasummast 100 000 krooni, mida A. P. ja L. P. hoidsid enda valduses. 3) 1⁄2 mõttelist osa kolmest mesilasperest ja nende hooldamiseks vajalikust mesindusinventarist väärtusega 3 000 krooni; 4) 1⁄2 mõttelist osa servatud ja servamata laudadest ja prussidest väärtusega 12 500 krooni; 5) 1⁄2 mõttelist osa kodusest sisustusest väärtusega 1260 krooni. 1.4 Peale selle palub hageja tunnistada kehtetuks Põlva notar Kaire Salomoni poolt 11.04.2005 L. P. välja antud testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse registrinumbriga 498 A. P. vara pärimise kohta. Vaidlustatud pärimistunnistus on ebaõige seetõttu, et notar on eksinud pärandvara hulka kuuluva Soe 17A kinnistu väärtuse hindamisel. Pärimistunnistuses on kirjas, et pärimistoimikus sisalduvate andmete põhjal on kinnistu väärtus ligikaudu 450 000 krooni. Notari seisukoht ei tugine mitte ühelegi tõendile ning on vastuolus nii hageja kui ka kostja inventuuriaktides esitatud väärtusega. Kostja inventuuriaktis on kinnistu väärtuseks 500 000 krooni ja hageja poolt koostatud inventuuriaktis 588 900 krooni. Seega on notar võrreldes inventuuriaktidega alusetult vähendanud kinnistu väärtust 50 000 kuni 138 900
3 (11)
krooni. Pärimistunnistuses sisalduv ebaõige kinnistu väärtus tekitab pärandvara jagamisel kahju kas ühele või koguni mõlemale pärijale, sõltuvalt pärandvara jagamise viisist. Kostja vastuväited 2.1 Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja leiab, et hagejal ei olnudki alust selliste nõuetega kohtu poole pöörduda, kuna tehtav lahend ei mõju hageja õigustele. Seetõttu tuleks hagi jätta rahuldamata.
2.2.Peale selle on hageja nõuded kostja arvates tõendamata. L. P. ei kuulu MRS §-st 12 lg 2 tulenevat nõudeõigust. Soe 17A kinnistu ega seal asuvad hooned ei ole L. P. ja A. P. ühisvara – ei abikaasade ühisvara ega kolhoosipere vara. Kinnistu koos seal asuvate hoonetega oli omandanud A. P. enne abiellumist ja seega oli see A. P. lahusvara. P. puhul ei olnud tegemist kolhoosiperega selle tsiviilkoodeksis sätestatud tähenduses, kuna puudus abimajapidamine. Soe 17 A kinnistu väärtus ei ole 588 900 krooni, vaid 446 760 krooni ( metsamaa 296 760 krooni + hoonestatud kinnistu osa 150 000 krooni). Ebaõiged ning tõendamata on hageja väited, et L. ja A. P. hoidsid enda valduses sularaha kokku 100 000 krooni, mis pärast L. P. surma jäi A. P. valdusse. Pärast A. P. surma ei ole kostja kätte jäänud 100 000 krooni sularaha. Hageja esitatud tõendid valuutavahetuse toimumise kohta ei tõenda seda, et L. P. ja A. P. pärandi avanemise ajal oleks selline rahasumma olemas olnud. Testamendijärgne pärimisõiguse tunnistus ei ole kehtetu üksnes selletõttu, et seal märgitud vara väärtus ei ole õige. Pärimisõiguse tunnistusel märgitud vara hind ei tekita hagejale mingeid õiguslikke tagajärgi. 2.3 Asjaolusid, et A. P. pärandvara koosseisu kuulub Hansapangas olev konto summas 2677 krooni, A. P. ja L. P. pärandvarade koosseisu kuulub 1⁄2 mõttelist osa kolmest mesilasperest koos inventariga väärtusega 3 000 krooni, 1⁄2 mõttelist osa saematerjalist väärtusega 12 500 krooni; 1⁄2 mõttelist osa kodusest sisustusest väärtusega 1260 krooni, kostja ei vaidlusta. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, otsuse põhjendused
3.Asjas ei ole vaidlust selles, et poolte puhul on tegemist õdedega, kelle ühisteks vanemateks olid L. P. ja A. P. . L. P. suri 24.10.2002.a. A. P. suri 20.07.2004.a. Peale A. P. surma esitasid nii hageja kui kostja notarile avaldused nii L. P. kui A. P. pärandi vastuvõtmiseks.
L. P.
vara pärimise kohta 1/3 mõttelises osas on notar Kaire Salomon välja andnud 08.02.2005.a. hagejale M. S. seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse registrinumbriga 203 ( koopia tl 72). Pärimisõiguse tunnistuse sisust nähtuvalt on see välja antud pärandvara koosseisu ja väärtust näitamata. Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et samasisulise seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse on notar välja andnud ka L. P. . A. P. varast 5/6 mõttelise osa pärimise kohta on notar K.Salomon 11.04.2005.a. välja andnud testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse registrinumbriga 498 (koopia tl 70-71) L. P. . Pärimisõiguse tunnistuse sisust nähtuvalt on pärandvaraks, millele tunnistus on välja antud , kinnistu Soe 17A väärtusega ligikaudu 450 000 krooni. A. P. varast sundosa so 1/6 mõttelise osa pärimise kohta on notar K.Salomon 02.05.2005.a. välja andnud hagejale pärimisõiguse tunnistuse sundosale registrinumbriga 644 ( koopia tl 74). Pärimisõiguse tunnistusest nähtuvalt on see välja antud pärandvara koosseisu ja väärtust näitamata.
4.Pärimise käigus on nii hageja kui kostja esitanud omapoolsed inventuuriaktid L. P. ja A. P. pärandvara koosseisu ja väärtuse kohta ( koopiad tl 124-125, 99-105). Teatud vara koosseisude ja väärtuste osas olid need erinevad ja poolte seisukohad on mõnes osas
4 (11)
erinevad käesoleva ajani, mille tõttu hageja palubki kohtul pärandvara koosseisud ja väärtused kindlaks määrata. Hageja on esitanud tuvastushagi ega nõua pärandavara jagamist, kuigi kohus kohtumenetluse käigus korduvalt tegi hagejale ettepanekuid oma nõuet muuta (03.05.2006.a. eelistungil tl 126 pöördel; 16.06.2006.a. kohtuistungil – tl 148 pöördel). Käesoleval ajal kehtiva TsMS § 368 lõikele 1 vastavalt võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Kohus võib õigusliku huvita esitatud tuvastushagi menetlemisest keelduda TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel, jätta sellise hagi läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel või teha hagi rahuldamata jätva otsuse Kuigi kohtu arvates hageja valitud õiguskaitse viis ei ole tema õiguste ja huvide kaitseks kõige otstarbekam, ei välista esitatud nõue siiski asja sisulise lahendamise võimalikkust ega iseenesest ka hagi rahuldamist. Hagejal on õigus valida õiguskaitse viis ja hageja on valinud tuvastushagi. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et hagejal on õiguslik huvi L. P. ja A. P. pärandvarade koosseisude ja väärtuse kindlaksmääramiseks. Kuna pärimisõiguse tunnistused on pooltele välja antud pärandvara koosseisu ja väärtust kindlaks määramata ( v.a. üksnes testamendijärgne pärimisõiguse tunnistus kostjale Soe 17A kinnistu 5/6 mõttelise osa kohta) ja pooltel on pärandvarade koosseisude ja väärtuste osas vaidlus, pole tegelikult selge, mida keegi pooltest pärib. Kuna hageja on üks nii L. P. kui A. P. vara pärijatest, on tal õiguslik huvi pärandvarade koosseisude ja väärtuste kindlaksmääramise vastu.
5.Pooltel ei ole sisulist vaidlust selles, et nii L. P. kui A. P. pärandvara koosseisu kuulub 1⁄2 mõttelist osa kolmest mesilasperest ja nende hooldamiseks vajalikust mesindusinventarist väärtusega 3 000 krooni, 1⁄2 mõttelist osa servatud ja servamata laudadest ja prussidest väärtusega 12 500 krooni; 1⁄2 mõttelist osa kodusest sisustusest väärtusega 1260 krooni. Hageja väidet, et nimetatud vara nimetatud väärtustega kuulub nii L. P. kui A. P. pärandvara koosseisu, ei ole kostja vaidlustanud. Peale selle on kostja õigeks võtnud hageja väite, et A. P. pärandvara koosseisu kuulub Hansapanga kontol nr 1109972809 olnud 2677 krooni. Seetõttu loeb kohus kostja õigeksvõtuga tõendatuks, et nii L. P. kui A. P. pärandvara koosseisu kuulub 1⁄2 mõttelist osa kolmest mesilasperest ja nende hooldamiseks vajalikust mesindusinventarist väärtusega 3 000 krooni, 1⁄2 mõttelist osa servatud ja servamata laudadest ja prussidest väärtusega 12 500 krooni; 1⁄2 mõttelist osa kodusest sisustusest väärtusega 1260 krooni ning A. P. pärandvara koosseisu kuulub Hansapanga kontol nr 1109972809 olnud rahasumma 2677 krooni.
6.Pooltel on vaidlus selle üle, kas L. P. ja A. P. pärandvarade hulka kuulub 50 000 krooni kodus hoitud sularaha. Hageja väitel on tegemist rahasummaga 100 000 krooni, mida A. P. ja L. P. hoidsid peale metsamüüki kodus ja mida vahepeal vahetati Saksa markadeks ja siis jälle Eesti kroonideks tagasi. Kostja pole hageja väidet raha olemasolust pärandite avanemise ajal õigeks võtnud. Hageja on oma väite tõendamiseks kohtule esitanud AS Hansapanga 15.11.2004.a. kirja ja valuutavahetuse dokumendi (koopiad tl 97-98). Viimastest nähtuvalt on 13.07.2001.a. Hansapangas toimunud 100007,60 Eesti krooni vahetus 12 440 Saksa marga vastu. Valuutavahetustehingu dokumendil olevad identifitseerimise andmete kohaselt on tehingu teinud isik isikukoodiga elukohaga. Tegemist on hageja M. S. andmetega ja ka hageja ise on kinnitanud, et käis pangas koos I. P. raha vahetamas. Tunnistaja I. P. ütluste kohaselt käis ta tõepoolest 2001.a. suvel koos M. S. pangas raha vahetamas. Raha 100 000 Eesti krooni andis M. S. ema L. P. I. P. kätte. Pärast vahetamist viisid I. P. M. S. 12 440 Saksa marka L. P. kätte tagasi. Paari kuu möödudes käisid I. P. M. S. koos Saksa markasid pangas Eesti kroonideks tagasi vahetamas. Peale tagasivahetamist oli raha 99 332 krooni, mis sai L. P. kätte.
5 (11)
Kohus leiab, et Hansapanga kirja ja valuutavahetusdokumendi ning tunnistaja I. P. ütlustega on küll tõendatud see, et L. P. ja A. P. oli 2001.a. juulis 100 000 krooni, kuid pole tõendatud asjaolu, et selline rahasumma oli olemas ka L. P. pärandi avanemise ajal so 24.10.2002.a. ja A. P. pärandi avanemise ajal so 20.07.2004.a.. Isegi kui lähtuda tunnistaja I. P. ütlustest selle kohta, et paar kuud peale 2001.a. juulis toimunud valuutavahetustehingut oli rahast veel 99 332 krooni alles, möödus sellest L. P. surmani terve aasta ja A. P. surmani kolm aastat. Pärandite avanemiseni möödunud ajavahemike pikkusi arvestades ei pea kohus hageja esitatud tõenditega tõendatuks raha olemasolu L. P. ja A. P. surma ajal. Hageja väitel ja tunnistaja I. P. ütluste kohaselt ei ole neile küll teada, et A. P. või L. P. teinud oma viimastel eluaastatel mingeid suuri kulutusi Kuid kohtu arvates tähelepanu äratavate kulutuste mittetegemisest ei saa teha veel kindlat järeldust, et raha ilmtingimata alles oli. Seetõttu leiab kohus, et hageja nõue tuvastamaks nii L. P. kui A. P. pärandavara koosseisus 50 000 krooni sularaha olemasolu, on tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata.
7.Registriosa väljatrükist ( tl 121) nähtuvalt oli kinnistu nimetusega Soe 17A ( varem registriosa nr 2468, käesoleval ajal nr 246838) asukohaga Tännassilma külas Põlva vallas. registriosa on avatud ja omanikuna 29.08.1996.a. sisse kantud A. P. . Viimasele oli see tagastatud kui õigusvastaselt võõrandatud maa omandireformi käigus Põlva Vallavalitsuse 20.08.1996.a. korralduse nr 303-k alusel ( tl 66). Pooltel ei ole vaidlust selles, et Soe 17A kinnistu kuulus A. P. ja on A. P. pärandvara hulgas. Kuigi kohtumenetluse algul oli hageja seisukohal, et kinnistu näol on tegemist A. P. ja L. P. abielulise ühisvaraga, hageja sellisest seisukohast kohtumenetluse käigus loobus.
8.Pooltel on vaidlus kinnistu väärtuse üle, mis hageja hinnangul on 588 900 krooni ja kostja hinnangul 446 760 krooni. Poolte esitatud tõenditest nähtuvalt on eraldi hinnatud metsamaa väärtust ja selle lahustüki väärtust, millel asuvad hooned. Pooltel ei ole vaidlust hoonestatud lahustüki väärtuse osas, milleks hageja tellimusel Uus Maa Tartu büroo OÜ 2004.a. novembris tehtud hindamise tulemusena antud eksperthinnangu ( tl 91-96) kohaselt on 150 000 krooni. Kostja õigeksvõtuga ja eksperthinnangu alusel loeb kohus tõendatuks et Soe 17A kinnistu hoonestatud lahustüki väärtus on 150 000 krooni. Metsamaa väärtuse osas on poolte seisukohad ja ka nende esitatud tõendid erinevad. Hageja esitatud OÜ Metsaekspert poolt 08.11.2004.a. koostatud eksperthinnangu kohaselt on Soe 17A metsamaa ja metsa harilik turuväärtus 438 900 krooni. Kostja esitatud FIE A. S. Metsa talu poolt 2005.a. augustis koostatud kinnistu osa hindamisakti ( tl 57-65) kohaselt on Soe 17A kinnistu väärtus 296 760 krooni. Seega erinevad hinnangud metsamaa väärtuse osas 142 140 krooni võrra. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et hageja esitatud eksperthinnang ( OÜ Metsaekspert koostatud) on oma sisult põhjalikum ja hindamise lõpptulemuseni jõudmise seisukohalt jälgitavam kui kostja esitatud hindamisakt ( FIE A. S. Metsa talu koostatud). Samas tuleb arvestada asjaolu, et 2005.a. jaanuaris oli märkimisväärne torm, millise asjaolu üle pooltel vaidlust ei ole. Pooltel ei ole vaidlust ka selle üle, et tormi tagajärjel tekkis ka vaidlusalusel metsamaal ulatuslik tormimurd, millega seoses teostati metsaraiet. Kuna 2004.a. novembris läbiviidud hindamise ajal tormimurdu veel ei olnud, küll aga oli see olemas 2005.a. augustis toimunud hindamise ajal, nõustub kohus kostja seisukohaga, et hilisem hinnang kajastab metsa väärtust õigemini. Kohus ei loe arvestatavaks hageja väidet, et õigem on hageja esitatud eksperthinnang, kuna siin on arvestatud eraldusel 7 olevat noorendikku, mida kostja esitatud hindamisaktis pole arvestatud. Tegelikult nähtub OÜ Metsaekspert eksperthinnangu lisaks 1 olevast tabelist ( tl 83-84), et ka selle hindamise käigus ei ole eralduse 7 osas eraldi hinda välja toodud. Seega võib asuda seisukohale, et ka hageja esitatud hindamisaktis ei ole vaidlusaluse noorendiku väärtust arvestatud, mistõttu hageja
6 (11)
esitatud eksperthinnang noorendikku puutuvas osas ei ole kostja esitatud hindamisaktiga võrreldes täielikum. Kuna kostja esitatud hindamisakt Soe 17A kinnistu metsamaa väärtuse kohta on koostatud pärast tormimurru tagajärjel metsa väärtuses tekkinud olulisi muudatusi, loeb kohus põhjendatuks lähtuda metsamaa väärtuse kindlaksmääramisel hilisematest andmetest so kostja esitatud FIE A. S. Metsa talu koostatud hindamisaktist. Seega loeb kohus Soe A17 kinnistu metsamaa väärtuseks 296 760 krooni. Lisades siia hoonestatud kinnistuosa väärtuse, on A. P. pärandvara hulka kuuluva Soe 17A kinnistu väärtus 446 760 krooni.
9.Hageja leiab, et L. P. kui Soe 17 kinnistu maal asunud hoonete ühisomanikul oli MRS §-st 12 lg 2 tulenev õigus nõuda kinnistu jagamist ja enda kandmist hoonete teenindamiseks vajaliku maa ühisomanikuna kinnistusraamatusse. Hageja väitel oli ta hoonete ühisomanik tulenevalt asjaolust, et need olid kolhoosipere vara kui ka abikaasade ühisvara. Hageja väitel mõned hooned (pool elumajast, ait, küün) olid omandatud abielu kestel. Kostja väitel, mida sisuliselt pole vaidlustanud ka hageja, omandas A. P. Soe 17 A talukoha enne abiellumist L. P. . Põlva Vallavalitsuse abieluregistrist ( koopia tl 76-77) nähtuvalt on A. P. ja L. P. 08.05.1943.a. Ostu-müügilepingust nähtuvalt ( tl 134) on A. P. Soe 17A maakoha ühes seal asuvate hoonetega ostnud 11.02.1938.a. Kuna kinnistu koos hoonetega omandas A. P. enne abiellumist, oli tegemist tema lahusvaraga. Et osa hooneid oleks abielu kestel omandatud, pole kohtu arvates tõendatud. Asjaolu, et kostja L. P. on enda poolt 15.12.2004.a. koostatud L. P. inventuuriaktis on lugenud L. P. ja A. P. ühisvara hulka poole elumajast, küüni ja aida, ei tõenda hageja väidet. Kostja pole kohtumenetluse käigus seda asjaolu enam õigeks võtnud ja muudele tõenditele hoonete abielu kestel omandamise kohta pole hageja tuginenud.
10.Hageja väite kohaselt muutusid hooned L. P. ja A. P. ühisvaraks seoses viimastest nõukogude ajal kolhoosipere moodustumisega. Koopiad kolhoosnike tööraamatutest ja OÜ Põlva Agro 12.12.2005.a. õiend tõendavad ( tl-d 123 ja 122 pöördel), et A. P. ja L. P. 25.10.1948.a. J.Lauristini nimelisse kolhoosi. Seoses kolhooside ühinemisega loeti nad Põlva kolhoosi liikmeteks alates 01.01.1971.a. Põlva vallavalitsuse 13.12.2005.a. tõendi ( tl 122) kohaselt moodustasid A. P. ja L. P. andmetel ühise kolhoosipere Põlva kolhoosis, mis reorganiseeriti 05.04.1990.a.
11.Asjas on vaidlus selle üle, kas A. P. ja L.P. on alust vaadelda kolhoosiperena. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28.01.1998.a. otsuses 3-2-1-5-98 on märgitud, et seadus ei määratlenud kolhoosipere mõistet ja koosseisu. Kolhoosiperena mõisteti isikute perekondlik-töist ühendust, kelle liikmetel olid omavahel varalised suhted, vastastikused õigused ja kohustused. Lisaks vähemalt ühe isiku sidemele kolhoosiga ja ühisele kooselule oli kolhoosipere kohustuslikuks tingimuseks ka ühine abimajandi pidamine. Ühise abimajandi pidamisest saadavad tulud rahana või selle eest soetatud varana moodustasid kolhoosipere liikmete ühisomandi. Riigikohus leidis, et kuna seadus ei sätestanud, et kolhoosipereks olekut saab tõendada vaid külanõukogu majapidamisraamatu andmetega, siis oli kohtul õigus teiste tõendite alusel jõuda järeldusele, et pooled ei moodustanud kolhoosiperet. Põlva Vallavalitsuse, OÜ Põlva Agro tõendid ja koopiad kolhoosnike tööraamatutest tõendavad, et L. P. A. P. olid kolhoosi liikmed. Asjas pole ka vaidlust selle üle, et neil oli ühine kooselu. Hageja väitel oli neil ka ühine abimajand. Kostja väitel selline abimajand puudus. Tunnistaja I. P. ütluste kohaselt oli A. P. ja L. P. ühine majapidamine, kus kasvatati lehma, lambaid, sigu, kanu, parte, jäneseid, nutriaid, mesilasi. Põllumaad oli 0,6 ha ja aiamaal kasvatati kapsaid ja kurke. Loomi kasvatati oma tarbeks ja piima viidi meiereisse. OÜ Põlva Agro tõendis on märgitud, et kolhoosi liikmetele oli ette nähtud kuni 0,6 ha õue-aiamaad.
7 (11)
Kohus leiab, et tunnistaja I. P. ütlused ja OÜ Põlva Agro õiendis toodu õue-aiamaa olemasolu kohta tõendavad, et L. P. A. P. oli ühine abimajand. L. P. A. P. kasvatasid ühiselt loomi, harisid aiamaad, kasvatasid köögivilja. Juhul kui isegi enamik abimajandist saadust kasutati oma tarbeks, müüdi piima ka piimakombinaadile. L. P. ja A. P. puhul esinevad kõik kolhoosipere tunnused. L. P. ja A. P. kolhoosipere moodustumisel muutusid ka varem A. P. kuulunud hooned kolhoosipere varaks. Hoonete edasise ühise kasutamisega, lülitamisega ühisesse majapidamisse andis A. P. hooned kolhoosipere ühisomandisse. Pealegi nägi nõukogudeaegne seadusandlus ette ( TsK § 129 lg 2), et elamu saab olla üksnes kolhoosipere liikmete ühisomandis.
12.AÕS RakS § 16 lg 1 kohaselt alates 1993.a. 1.detsembrist kuulub kolhoosipere – ja talupere vara kolhoosipere peale ja tema abikaasale või taluperemehele ja tema abikaasale ühiselt. Kuna Soe A17 hooned olid enne 01.12.1993.a. kolhoosipere vara, siis alates 01.12.1993.a. muutusid need L. P. ja A. P. kui abikaasade ühisvaraks. MRS §-s 12 lg 2 sätestatud, et kui tagastataval maal asub abikaasade ühisomandis olev ehitis, tagastatakse maa sellele abikaasale, kellel on õigus nõuda maa tagastamist. Tagastatava maa kandmisel kinnistusraamatusse kantakse teine abikaasa ühisomanikuna kinnistusraamatusse abikaasade ühise notariaalselt tõestatud avalduse alusel. Kui abikaasa, kellele maa tagastati, keeldub ühise avalduse esitamisest, on teisel abikaasal õigus nõuda enda kandmist kinnistusraamatusse ehitise teenindamiseks vajaliku maa ühisomanikuna ning kinnistu jagamist. Kuna Soe 17A maa tagastamise nõudeõigus kuulus üksnes A. P. ja tema kanti ka kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse, oli L. P. hoonete ühisomanikuna õigus nõuda enda kandmist kinnistusraamatusse ehitiste teenindamiseks vajaliku maa ühisomanikuna ja kinnistu jagamist. Oma eluajal L. P. õigust ei kasutanud. Pärimisseaduse § 130 lg 1 sätestab, et pärandi vastuvõtmisega lähevad pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis on oma olemuselt lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et L. P. MRS §-st 12 lg 2 tulenev nõudeõigus ei ole päritav. Kohtu arvates räägib selle seisukoha kasuks asjaolu, et nii ORAS-s kui MaaRS-s on nõudeõiguse pärimise võimalus eraldi ette nähtud. ORAS § 161 lg-st 1, MaaRS § 192 lg-test 1 ja 2 ning Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" pst 17 tuleneb, et juhul, kui õigustatud subjekt sureb enne õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise otsuse tegemist, on tema nõudeõigus päritav tsiviilseadustes sätestatud korras ning õigustatud subjektiks tunnistamise otsus on pärimisõiguse tunnistuse väljaandmise aluseks ning vara tagastatakse või kompenseeritakse pärijale. Analoogilist regulatsiooni ei ole MaaRS §-s 12 lg 2 nimetatud nõudeõiguse puhul. Seetõttu asub kohus seisukohale, et L. P. pärandvara hulka ei ole alust arvata nõudeõigust enda kandmiseks kinnistusraamatusse ehitiste teenindamiseks vajaliku maa ühisomanikuna ning kinnistu Soe 17A kinnistu jagamiseks (rahalise väärtusega hageja hinnangul 75 000 krooni).
13.Kohus leiab, et Põlva notar Kaire Salomoni poolt 11.04.2005 L. P. välja antud testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse (registrinumber 498) A. P. vara pärimise kohta kehtetuks tunnistamiseks puudub alus. Pärimistunnistuse väljastab notar PäRS § 140-1 lg 1 alusel pärandi vastuvõtnud pärijale või annakusaajale tema nõudel ning sama paragrahvi teise lõike järgi peab isiku pärimisõigus ja selle ulatus olema pärimistunnistuse väljastamiseks piisavalt tõendatud. Asjas ei ole vaidlust selles, et L. P. on A. P. testamendijärgne pärija, kes võttis pärandi vastu. Hageja ei ole kahtluse alla seadnud ka vaidlusaluses pärimistunnistuses kostjale määratud pärandiosa ulatust. Hageja on vaidlustanud ainult pärimisõiguse tunnistusel märgitud kinnistu Soe 17A väärtuse ligikaudu 450 000 krooni. Kuigi hagejal kohtumenetluse
8 (11)
algul oli ka muid põhistusi vaidlusaluse pärimisõiguse tunnistuse kehtetuks tunnistamisele, siis nendest muudest põhistustest hageja kohtumenetluse käigus loobus. Kohtu arvates ei tingi üksnes asjaolu, et pärandvara väärtus ei ole pärimisõiguse tunnistusel märgitud täpselt õigesti, selle tunnistuse kehtetust. Kostja pärimisõigus ja selle ulatus on pärimisõiguse tunnistusele õigesti märgitud. Samast pärandvarast on ka hagejal tulenevalt 02.05.2005.a. pärimisõiguse tunnistusest õigus 1/6 suurusele sundosale. Pealegi, nagu kohus eespool on tuvastanud, ei ole pärimisõiguse tunnistusele märgitud kinnistu väärtus tegelikult ebaõige. Notar on kinnistu väärtuse määranud mitte täpselt, vaid ligikaudu so 450 000 krooni. Kohus on lugenud kinnistu väärtuseks 446 760 krooni. Vahe ei ole nii suur, et lugeda notarit kinnistu väärtuse ligikaudse väärtuse määramisel oluliselt eksinuks.
14.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne selle seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuna menetlus käesolevas asjas on alanud 2005.a., tuleb seega menetluskulude kindlaksmääramisel ja jaotamisel juhinduda kuni 31.12.2005.a. kehtinud TsMS sätetest.
15.Hageja esitatud kohtukulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuludeks riigilõiv 240 krooni ja õigusabi kulu 8500 krooni. Hageja poolt selliste menetluskulude kandmist tõendavad 26.05.2006.a. ja 07.09.2005.a. maksekorraldused riigilõivude kokku summas 240 krooni tasumise kohta ( tl 9 ja 44) ning T.Kõrda Õigusbüroo 19.06.2006.a. orderi kviitung nr 59 krooni õigusabi tasu 8500 krooni tasumise kohta ( tl 136). Kostja taotleb õigusabikulu 14 278 krooni hüvitamist. Kostja poolt sellise menetluskulu kandmist tõendavad Advokaadibüroo A. T. OÜ 21.06.2005.a. arve nr 40, 12.09.2005.a. arve nr 63, 07.06.2006.a. arve nr 46 (tl-d 139-141) , mille kohaselt L. P. peab õigusabi eest tasuma kokku 14 278 krooni ( sh käibemaks).
16.TsMS 60 lg 1 kohaselt kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Kui lähtuda üksnes kohtuotsusega tuvastatud pärandvara koguväärtusest, oleks hagi rahuldatud justkui 60 % ulatuses ( hageja nõudis pärandvara väärtuse tuvastamist kokku 800 097 krooni väärtuses, kohus tuvastas 482 957 krooni väärtuses). Samas on vajalik rõhutada, et kuigi kohus hagi osaliselt rahuldab, on hageja nõuded peamistes vaidlusalustes küsimustes so 100 000 krooni sularaha küsimuses, Soe 17A kinnistu väärtuse küsimuses ja L. P. MRS §-st 12 lg 2 tuleneva nõudeõiguse pärandvarasse kuulumise küsimuses jäänud rahuldamata. Ka on jäetud rahuldamata hageja nõue kostjale antud testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse kehtetuks tunnistamiseks. Soe 17A kinnistu väärtuse küsimuses nõustus kohus kostja seisukohaga. Hageja nõuded on rahuldatud osas, milles tegelikult vaidlust pooltel ei olnudki so mesilasperede, saematerjali, koduse sisustuse ja A. P. pangakontol olnud raha osas. Nimetatud vara osas ei esitanud kostja mingeid sisulisi vastuväiteid ei kohtumenetluse käigus ega ka tegelikult ka juba enne kohtumenetlust, sest nii mesilaspered, saematerjal, kodune vara ja pangakontol olnud raha kajastus kostja koostatud inventuuriaktides. Seetõttu kohus leiab, et menetluskulude jaotamise proportsioonide kindlaksmääramisel ei ole õige lähtuda üksnes kohtu poolt tuvastatud pärandvara väärtuse ja tuvastamata jäänud pärandvara väärtuse suhtest. Kohtu arvates vajab rõhutamist veel asjaolu, et kohtumenetluse käigus muutis hageja oma nõudeid ja põhistusi, loobudes nõuetest
9 (11)
tuvastada Soe 17A kinnistu kuulumine L. P. ja A. P. abikaasade ühisvarasse ja arvata pool kinnistust L. P. ja pool kinnistust A. P. pärandvara hulka. Samas ei loe kohus hageja kohtusse pöördumist siiski pahatahtlikuks, mis annaks TsMS §-st 60 lg 4 tulenevalt alust kohtukulud kostjalt jätta hageja kasuks välja mõistmata. Pooltel oli pärandvara koosseisu ja väärtuse küsimuses siiski olulisi lahkarvamusi. Asjaolu, et kohus ei nõustunud paljude hageja seisukohtadega ning aktsepteeris kostja omi, ei anna alust pidada hagi esitatuks pahatahtlikult. Üheks kostja vastuväiteks kogu kohtumenetluse vältel on olnud muuhulgas ka see, et hageja nõuded ei kuulu üldse kohtus läbivaatamisele. Kohus ei nõustunud kostja sellise seisukohaga. Kohus loeb põhjendatuks lugeda hagi rahuldatud osaks 20 % ja rahuldamata jäetud osaks 80 % ning lähtuda nendest proportsioonidest menetluskulude jaotamisel.
17.Hageja tasutud riigilõivudest pool ( so 07.09.2005.a. tasutud 120 krooni) oli tasutud seoses hageja poolt täiendavalt esitatud nõuetega tuvastada kinnistu kuulumine L. P. ja A. P. abikaasade ühisvarasse ning L. P. antud testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse kehtetuks tunnistamiseks. Kuna esimesest nimetatud nõudest hageja kohtumenetluse käigus ise loobus, puudub igasugune alus sellelt nõudelt tasutud riigilõivu ( so 60 krooni) väljamõistmiseks kostjalt. Kohus peab põhjendatuks kostjalt hageja kasuks välja mõista osaliselt ( so 20 % ulatuses) hageja kantud riigilõivud 180 krooni, mille hageja tasus nõuetelt tuvastada L. P. pärandvara koosseis ja väärtus, tuvastada A. P. pärandvara koosseis ja väärtus ja tunnistada kehtetuks L. P. välja antud testamendijärgse pärimisõiguse tunnistus. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks riigilõivu katteks välja mõista 36 krooni ( 180 x 0,20).
18.TsMS § 61 lg 1 p 2 kohaselt poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnata hagi puhul kohtu määramisel, kuid mitte üle justiitsministri kehtestatud suuruse. Arvestades asja keerukust, loeb kohus mõlema poole poolt õigusabi kasutamist põhjendatuks ja vajalikuks. Arvestades asja keerukust, mahtu ja asja läbivaatamiseks kulunud aega, loeb kohus hageja õigusabi kulu suurust so 8500 krooni põhjendatuks. Kostja õigusabi kulu suurus on olnud 14 278 krooni. Seega ületavad kostja kulutused õigusabile hageja kulutusi 5778 krooni võrra. Kohus ei pea põhjendatuks sellist suurt erinevust poolte õigusabi kulude suuruses ja loeb kostja kulutusi õigusabile ülemäära suureks. Samas on kostjale õigusabi osutanud vandeadvokaat ja hagejale muu õigusabi osutaja, millest tulenevalt kostja suuremad kulutused õigusabile on teatud määral siiski põhjendatud. Kohus loeb kostja õigusabi kulu põhjendatuks suuruseks antud asjas 10 000 krooni. Seega tuleb hagejalt kostja kasuks õigusabi kulu välja mõista 8000 krooni ( 10 000 x 0,80) ja kostjalt hageja kasuks õigusabi kulu 1700 krooni ( 8500 x 0,20). Kostjalt hageja kasuks tuleb menetluskuludena välja mõista kokku 1736 krooni ( 36 + 1700). Tehes tasaarvestused hageja ja kostja menetluskulude vahel, jääb hagejalt kostja kasuks väljamõistetavaks menetluskuluks 6264 krooni (8000-1736).
Kohtunik Rita Kulberg /allkiri/
10 (11)
Tartu Ringkonnakohus otsustas: tühistada Tartu Maakohtu otsus osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue tuvastada Lea Paidrovi pärandvara koosseisu kuuluvaks MaaRS § 12 lg 2 tulenev õigus ühisvara osas ning saata nimetatud osas asi uueks läbi vaatamiseks maakohtule.