Kohtulahend

on vastavalt Korrale indekseeritud – 2002. a kuusissetulekud korrutatud 2004. a ja 2002. a miinimumpalkade 2480 kr ja 1850 kr suhtega (1,34), ning 2003. a kuusissetulekuid korrutatud 2004. a ja 2003. a miinimumpalkade 2480 kr ja 2160 kr suhtega (1,15). Hageja keskmine kuusissetulek enne tervisekahjustust oli selliselt arvutatult 13 742,90 krooni. 50% sellest ehk töövõimekaotusest tingitud hüvitamisele kuuluv osa on 6871,45 krooni kuus, seega, arvestades kostja süü astet 33,65% ja hagejale määratud töövõimetuspensioni, on hüvitise suurus alates 29.04.04 kuni 30.04.04 113,77 krooni, alates 01.05.04 kuni 28.02.2005 1909,79 krooni kuus, märtsis 2005 Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud tarbijahinna indeksit 1,03 arvestades 1979,16 krooni, alates 01.04.2005 kuni 30.06.2005 1946,52 krooni ja alates 01.07.2005 1897,39 krooni kuus. Seoses kutsehaigusega on hagejale määratud töövõimekaotuspension ja ta on saanud pensioni aprillis 2004 120 krooni, maist 2004 märtsini 2005 1196 krooni ja aprillist 2005 juunini 2005 1293 krooni kuus. 1. juulist 2005 on hageja pensioni suuruseks 1439 krooni kuus. Pensionid arvestatakse hüvitusest maha. Neil asjaoludel palub X , juhindudes EVV 10.06.1992 määrusest nr 172, VÕS §-dest 127; 128; 130; 136 lg 1, 2 ja 3, TsMS §-dest 60 ja 61, välja mõista Ühistult Tartu Viljasalv hageja kasuks ühekordne hüvitus 27 030,39 krooni ja alates 01.07.2005 hüvitus igakuise perioodilise maksena 1897,39 krooni tasumisega iga kolme kuu eest ette. Kokku nõuab hageja perioodi 29.04.2004-31.03.2006 eest ühekordset hüvitust 44 106,90 krooni ja alates 01.04.2006 1897,39 krooni igakuise perioodilise maksena. Kostja vastuväited Kostja Ühistu Tartu Viljasalv kirjalikes vastustes (tl 36-41, 106-108) ja kohtuistungil (tl 120-129) hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt:

Eeldades, et Ühistu Tartu Viljasalv on Tartu Teraviljasaaduste kombinaadi õigusjärglane, peaks hageja tõendama kahjuhüvituse nõude rahuldamiseks nii kahju tekkimise hetke, näidates ära, et kostja oli antud hetkel tema tööandja, põhjusliku seose, samuti kostja käitumise õigusvastasuse ning kahju suuruse. Antud juhul ei ole hageja kahju nõude rahuldamise eeldusi täitnud.

ehitiste remonditöid ja autobussi juhtimist sellel ajal tervistkahjustavate raskete füüsiliste tööde hulka. Töötajate arstlik läbivaatamine toimus ettevõttes seaduses ja kollektiivlepingutes ettenähtud korras. Töötingimuste ja töökaitse parandamise kohustuse ja abinõude täpsustamine kollektiivlepingus toimus igal aastal. Seega leiab kostja, et hageja poolt esitatud tööinspektsiooni akt saab olla vaid informatiivse tähendusega, kajastab ainult hageja enda hinnangut ning ei tõenda kutsehaiguse diagnoosimist tagasiulatuvalt.

õiguseellase juures töötades langes hageja töövõime 50%. Seda ei ole hageja tõendanud ning sellise asjaolu tõendamine ei ole enam ka võimalik. Hageja väited kostja vastuväidetele (tl 48-49, 88)

väljamaksmisele kuuluva keskmise töötasu arvestuse kohta (tl 20). Töövigastuse ja kutsehaigusega tekitatud kahju väljamaksmisele kuuluva keskmise töötasu arvestuse kohaselt oli hageja keskmine palk enne tervisekahjustust 13 742,90 krooni. Võttes aluseks asjaolu, et hageja töötas Tartu Teraviljasaaduste Kombinaadis 3453 päeva, on arvestuslik kostja süü hageja kutsehaiguse põhjustamises 33,65%.

saabunud või saabub viie aasta jooksul pärast üleminekut. Kohustuse täitnud ettevõtte üleandnud isikule läheb nõue omandaja vastu täidetud ulatuses üle.

Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, tehtud järeldused ja põhjendused Kohus leiab, et hagi ei ole tõendatud ega kuulu rahuldamisele. Kohus loeb tuvastatuks, et hageja töötas 1972-1973 Tartu Teraviljasaaduste Kombinaadis lukksepp autojuhina ja 1973-1983 Tartu Teraviljasaaduste Kombinaadi Elva punktis ehitustöölisena. Samuti loeb kohus tuvastatuks, et hageja on hiljem töötanud Elva sovhoosis ja AS-s ATKO ehitustöölisena ja viimaseks tema töökohaks oli AS RPM. Eelpool nimetatud asjaolud on tõendatud hageja tööraamatu väljavõttega (tl 12-14). Samuti loeb kohus tuvastatuks, et hagejal on 22.04.2004 diagnoositud kutsehaigus – ülekoormushaigus: karpaalkanali sündroom paremal käel, krooniline kaela radikulopaatia ja algav deformeeriv artroos vasakul õla- ja küünarliigeses, mis on tõendatud SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Töötervishoiu ja Kutsehaiguste keskuse töötervishoiuarstide teatistega kutsehaiguse diagnoosimisest (tl 21-23). Samuti on tuvastatud asjaolu, et hageja kutsehaigusest tulenev töövõime kaotus on 50%, mida tõendavad Tartu Pensioniameti AEK I koosseisu arstliku ekspertiisi otsused (tl 24-27). Kohus loeb tuvastatuks, et hageja keskmine kuusissetulek enne kutsehaigusesse haigestumist oli 13 742,90 krooni, mida tõendab Pensioniameti poolt väljastatud töövigastuse ja kutsehaigusega tekitatud kahju väljamaksmisele kuuluva keskmise töötasu arvestus (tl 20). Tartu Maavalitsuse kirjaga 07.06.2004 (tl 10) on tõendatud, et Tartu Teraviljasaaduste Kombinaat registreeriti Tartu maakonna ettevõtteregistris 10.07.1990 ning reorganiseeriti 01.07.1991 riigiettevõtteks „Tartu Viljasalv“. Tartu Teraviljaühistu registreeriti Tartu maakonna ettevõtteregistris 27.04.1993 ning reorganiseeriti 27.12.1994 ühistuks „Tartu Viljasalv“. Riigiettevõte „Tartu Viljasalv“ tegevus juriidilise isikuna lõpetati ning ettevõte tervikuna koos temal lasuvate kohustustega anti üle ühistu „Tartu Viljasalv“ bilanssi 31.12.1994. Eelpool tuvastatud asjaolude üle pooled ei vaidle. Pooled ei vaidle ka hageja poolt esitatud hüvitise arvestuse üle. Vastavalt ÄS § 5 lõikele 1 on ettevõte majandusüksus, mille kaudu ettevõtja tegutseb. Ettevõte koosneb asjadest, õigustest ja kohustustest, mis on määratud või olemuselt peaksid olema määratud ettevõtte tegevuseks. ÄS § 5 lõike 2 kohaselt ettevõttesse või selle organisatsiooniliselt iseseisvasse osasse kuuluvate asjade ja õiguste omandi või valduse tervikuna üleminekul lähevad omandajale või valduse saajale üle kõik ettevõtte või selle organisatsiooniliselt iseseisva osaga seotud kohustused. Ettevõtte või selle osa omandi või valduse üleminekul lähevad sellega seotud õigused üle omandajale või valduse saajale vastavalt nendevahelisele kokkuleppele. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt enne ettevõtte või selle organisatsiooniliselt iseseisva osa üleminekut tekkinud kohustuse eest, mille täitmise tähtpäev on saabunud või saabub viie aasta jooksul pärast üleminekut, vastutab ettevõtte üleandnud isik kolmandate isikute ees solidaarselt omandajaga. Kostja leiab, et ta ei ole antud asjas õige kostja, kuna hageja on töötanud alates 11.10.1973 kuni 29.03.1983 ehitustöölisena Elva Teravilja Vastuvõtu Punktis, Elva Tööstuse 17, ja Elvas paikneva Tööstuse 17 kinnistu ning sellel asuv tervikvara on Tartu notar Tiina Tombergi büroos sõlmitud ostu-müügi lepingu ja kinnistult hüpoteegi kustutamise avalduse alusel üle läinud Farm Plant Eesti ASi omandisse juba 18.03.1999. Seega on hageja endiseks töökohaks olnud ettevõte koos ettevõtte juurde kuuluvate kohustustega läinud ÄS § 5 lg 2 alusel üle uuele omanikule. Sealjuures on uuele omanikule läinud üle ka võimalikud töötajate nõuded. Käesolevaks hetkeks ei saa Ühistu Tartu Viljasalv vastutada hageja ees isegi mitte solidaarselt omandajaga, kuna tehingust on möödunud enam kui viis aastat. Seega saaks ainsaks õigeks kostjaks antud asjas olla vaid ettevõtte praegune omanik.

Sellise kostja seisukohaga kohus ei nõustu. Kostja poolt esitatud Tartu notar Tiina Tombergi büroost väljastatud tunnistuse (tl 53) ning kostja ja Farm Plant Eesti ASi vahel sõlmitud Elva Tööstuse 17 asuva tervikvara ostu-müügi lepingu ärakirjaga (tl 62-81) loeb kohus küll tuvastatuks, et Elva Tööstuse 17 asuv vara on üle läinud Farm Plant Eesti ASi omandisse, ent väitega, et vara müügiga läksid Farm Plant Eesti AS-le üle ka kõik kostja õiguseellasel lasunud kohustused, ei saa nõustuda. Kohus leiab, et Elva Teravilja Vastuvõtu Punkt ei olnud ettevõte või selle organisatsiooniliselt iseseisev osa. Elva Teravilja Vastuvõtu Punkt ei saanud kanda iseseisvalt ja eraldi kostja õiguseellasel lasunud, sealhulgas töötajate tervise kahjustamisest tulenevaid kohustusi. Nähtuvalt hageja tööraamatust (tl 12, 13) ei olnud Elva Teravilja Vastuvõtu Punktil iseseisvat töötajatega töölepingute sõlmimise, muutmise ja lõpetamise õigust. Seda kinnitavad ka tunnistaja Anatoli Mihhailovi ütlused selle kohta, et ta vabastati töölt 1977 ja võeti tagasi tööle 1979 Tartu direktori poolt ning Elval ei olnud tookord õigust kedagi tööle võtta või töölt lahti lasta. Tunnistaja pidas Elva Teravilja Vastuvõtu Punkti „peremeheks“ Tartut ja on kinnitanud, et ehitusobjektid, millel nad töötasid kuulusid samuti Tartu Kombinaadile. Tartu Kombinaat maksis töötajatele ka palka. Ka kostja enda poolt esitatud tunnistaja Ago Adamsoni ütluste kohaselt konsulteeriti enne töötajate töölevõtmist tunnistajaga kui Tartu Teraviljasaaduste Kombinaadi direktoriga ja käskkirjadele kirjutas alla samuti tunnistaja kui direktor. Samuti juhib hageja tähelepanu asjaolule, et antud juhul ei saa rääkida ettevõtte või selle organisatsiooniliselt iseseisva osa võõrandamisest ÄS § 5 lg 2 mõttes, kuna Elva Teravilja Vastuvõtu Punktil puudus eraldi raamatupidamine, põhikiri jne. Kohtu arvates iseenesest asjaolu, et punktil puudus eraldi põhikiri, ei anna alust veel eeldada, et tegemist ei olnud ettevõtte või selle organisatsiooniliselt iseseisva osaga. Põhikiri peab olema äriühingul, mis tegutseb ettevõtte kaudu. Notariaalsele ostu-müügi lepingule lisatud üleantud vallasvara ja töötajate nimekirjast nähtub, et vallasvara nimekirjas ei ole ühtegi asja, mida võiks seostada ehitustegevusega, ei ole ehitustegevusega seotud seadmeid ega mehhanisme, ei ole ehitustöölisi töötajate nimekirjas, kellega sõlmitud tööleping 1999 üle anti. Seega ei saa kohtu arvates Elva Tööstuse 17 kinnistu võõrandamist seostada kostja õiguseellase Tartu Teraviljasaaduste Kombinaadi juures töötanud ehitustööliste poolt teostatud ehitustegevusega. Asjaolu, et kostja omandis on praeguseks ainsana endine abihoone, mis on kohandatud kontoriks, ei tähenda, et kostjal ei saaks lasuda kohustust hüvitada oma õiguseellase Tartu Teraviljasaaduste Kombinaadi endistele töötajatele tervisekahju. Kohus leiab, et kostja Ühistu Tartu Viljasalv näol on tegemist antud asjas õige kostjaga. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕS RakS) § 22 lg 1 näeb ette, et võlaõigusseaduses kahju õigusvastase tekitamise kohta sätestatut kohaldatakse juhul, kui kahju põhjustanud tegu või sündmus pandi toime või leidis aset pärast 1. juulit 2002. Kuna väidetav hageja tervise kahjustamine kostja juures on toimunud enne

hüvitamise ajutise korra“ (edaspidi Kord) punkti 1 alusel kannavad ettevõtted materiaalset vastutust töölistele ja teenistujatele tööülesannete täitmisel organisatsiooni süü läbi nii tema territooriumil kui ka väljaspool seda saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju eest. Organisatsiooni süü tõenditeks võivad olla tööinspektori või muude töökaitse seisukorra ja tööseadusandluse järgimise kontrolli ja järelevalvet teostavate ametiisikute arvamus tervisekahjustuse põhjuste kohta, samuti meditsiiniline otsus kutsehaiguse kohta. Korra punkt 17 sätestab, et hüvitist maksab töötajale tekitatud kahju eest vastutav organisatsioon igakuiselt, juriidilise isiku ühinemisel, jagunemisel ja ümberkujundamisel aga juriidilise isiku õigusjärglane. Korra p 2 sätestab, et kahju hüvitamine seisneb kannatanule rahasummade väljamaksmises sissetuleku (või selle osa) ulatuses, millest ta jäi ilma töövõime kaotuse või selle alanemise tagajärjel, kusjuures hüvitusest arvatakse maha seoses töövigastusega määratud invaliidsusgrupile vastav pension või töövõimetuse astmele vastav pension. Tuginedes eelpool toodud sätetele, tuleb kõigepealt tuvastada hagejal kahju tekkimine. Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et hagejal on aastal 2004 diagnositud kutsehaigus – ülekoormushaigus: karpaalkanali sündroom paremal käel (vasak opereeritud), krooniline kaela radikulopaatia ja algav deformeeriv artroos vasakul õla- ja küünarliigeses. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et hageja on kaotanud kutsehaiguse tõttu 50% töövõimest. Nimetatud asjaolud luges kohus tuvastatuks juba eelnevalt ülalpool nimetatud tõenditega. Seoses töösoovitusega ja tervise halvenemisega ei ole hageja alates 13.04.2005 enam saanud tööle asuda. Kuna hageja on kaotanud 50% töövõimest, siis on eelduslikult samas ulatuses vähenenud tema võime saada sissetulekut. Eelnevale tuginedes leiab kohus, et on tõendatud asjaolu, et hagejal on tekkinud kahju, mis väljendub tema sissetuleku osalises kaotuses alates 29.04.2004. Mõnevõrra ekslik on kostja esindaja seisukoht, et kuna hageja kutsehaigus on esmakordselt diagnoositud aastal 2004, mil tehti kindlaks hageja töövõime kaotus, ei saa kutsehaigus olla tekkinud aastatel 1973-1983 ja et antud juhul ei nähtu hageja poolt esitatud materjalidest, et tema kutsehaigus oleks diagnoositud tagasiulatuvalt vastavalt püsiva töövõimetuse, selle tekkimise aja, põhjuse ja kestuse arstliku töövõimetuse ekspertiisiga tuvastamise korra § 5 lõikele 2, mistõttu ei ole kutsehaiguse tekkimine seostatav kostja õiguseellase juures töötamisega. Kutsehaigust põhjustavad tegurid, mis annavad kutsehaiguse diagnoosimisele aluse, võivad toimida pika aja vältel. Tagasiulatuva kutsehaiguse diagnoosi puhul on hagejal õigus nõuda kahju hüvitamist tagasiulatuvalt. Hageja nõue on esitatud aga alates ajast, mil on tema kutsehaigus diagnoositud. Asjaolu, et kutsehaigus diagnoositi aastal 2004, ei saa välistada seda, et juba kostja õiguseellase juures töötades on hageja tervist mõjutanud kutsehaiguse kujunemisele kaasa aidanud tegurid. Samuti ei saa nõustuda kostja väitega, et kuna hageja on pärast kostja õiguseellase juures töötamist saanud üha suuremat sissetulekut, siis pole hagejal tekkinud kahju. Viidates Riigikohtu lahendile 32-1-14-02, mille kohaselt juhul, kui tervisekahjustuse tagajärjel pole hageja keskmine töötasu vähenenud, pole hagejal varalist kahju kaotatud töötasuna tekkinud, on kostja jätnud tähelepanuta asjaolu, et Riigikohtu lahendis räägitakse tervisekahjustuse järgsest töötasust kui töövõime osalise kaotuse järgsest töötasust, mis antud juhul on hagejal vähenenud pärast töövõime 50%-list kaotust. Seega leiab kohus, et hagejal on kutsehaiguse tõttu tekkinud kahju, mis ei tähenda aga, et kahju tekkimise eest vastutaks kostja kui Tartu Teraviljasaaduste Kombinaadi õigusjärglane. Järgnevalt tuleb tuvastada, kas kostja õiguseellase tegevus oli õigusvastane. Tervistkahjustavate tingimustega töö korraldamise eest kostja vastutusele võtmiseks on vaja tuvastada, milles oli tööprotsess vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega ning see, millega kostja eiras tööohutuse nõudeid. Vastutuse kohaldamiseks tuleb kindlaks teha tööohutusnormide süüline rikkumine kostja poolt. Kostja õiguseellase õigusvastase tegevuse tõendamiskoormis lasub hagejal. Hageja on viidanud, et kostja on rikkunud TööK §-de 147, 148, 153 ja 162 nõudeid, kuna ei taganud hagejale tervislikke ja ohutuid töötingimusi, ei pööranud tähelepanu tervistkahjustavate töötingimuste mõjule hageja tervisele ega suunanud teda seoses nimetatuga iga-aastasele

tervisekontrollile. Hageja leiab, et vastavalt NSVL Tervishoiuministri käskkirjale nr 400 30. maist 1969 lasus kostjal kohustus suunata töötaja 1 kord 12 kuu jooksul arstlikule kontrollile, seda järgimata rikkus kostja TööK § 162 nõudeid. Eesti NSV TööK § 147 lg 1 sätestab, et kõikides ettevõtetes, asutustes ja organisatsioonides luuakse tervislikud ja ohutud töötingimused. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt pannakse tervislike ja ohutute töötingimuste tagamine ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide administratsioonile. Lõike 3 kohaselt on administratsioon kohustatud võtma kasutusele ajakohaseid ohutustehnika vahendeid, mis hoiavad ära töötraumad, ning tagama sanitaarhügieenilised tingimused, mis väldivad tööliste ja teenistujate haigestumist kutsehaigustesse. TööK § 148 lõike 1 kohaselt on ettevõtte, asutuse või organisatsiooni administratsioon kohustatud tagama kõigi töötamiskohtade vajaliku tehnilise sisustamise ja looma seal töötingimused, mis vastavad töökaitse-eeskirjadele (ohutustehnikaeeskirjadele, sanitaarnormidele ja –eeskirjadele jne.). TööK § 153 lõike 1 kohaselt on ettevõtte, asutuse või organisatsiooni administratsioon kohustatud instrueerima töölisi ja teenistujaid ohutustehnika-, töötervishoiu, tuletõrje- ja muudest töökaitse-eeskirjadest. Administratsioon on kohustatud õpetama töölistele ja teenistujatele ohutuid töövõtteid nii töölevõtmisel, teisele tööle üleviimisel, uute tootmisprotsesside rakendamisel, tootmistehnoloogia muutumisel kui ka uute ohutustehnika- ning töötervishoiu eeskirjade kehtestamisel. Kõigil neil juhtudel ei tohi administratsioon lubada töötajal asuda tööle enne instrueerimist ja ohutute töövõtete õpetamist. § 153 lõike 2 kohaselt on ettevõtte, asutuse või organisatsiooni administratsioon kohustatud igasse tootmisruumi nähtavale kohale välja panema ohutustehnika- ja töötervishoiu eeskirjad, samuti vastavad juhendid, plakatid, hoiatusmärgid ning pealdised. § 153 lõike 3 kohaselt on ettevõtte, asutuse või organisatsiooni administratsioon kohustatud pidevalt kontrollima kõigi töökaitsejuhendite täitmist töötajate poolt. TööK § 162 lõige 1 sätestab, et töölised ja teenistujad, kes töötavad rasketel tervist kahjustavate või ohtlike tingimustega töödel, samuti transpordivahendite liiklemisega seotud töödel, kuuluvad enne tööle asumist ja hiljem perioodiliselt kohustuslikule arstlikule läbivaatusele, et teha kindlaks nende kõlblikkus ettenähtud tööks ja vältida kutsehaigusi. Kohus leiab, et hageja ei ole suutnud tõendada, et kostja õiguseellane oleks rikkunud viidatud töökoodeksi norme. Riigikohus on tsiviilasjas 3-2-1-89-03 asunud seisukohale, et kutsehaiguse tuvastamise korral tuleb tööandja vastutuse eeldusena lisaks tuvastada, millist konkreetset tööohutuse normi või nõuet on tööandja rikkunud. Riigikohus on rõhutanud, et viitamisest üldistele kohustustele tööohutuse tagamise õigusvastasuse tuvastamiseks ei piisa. Samuti, tervisekahjustuse hagi täies ulatuses rahuldamiseks peab olema kindlaks tehtud tööohutuse normide süüline rikkumine kogu ajavahemikul, millal töötaja tööandja juures töötas ning millal väidetavalt töötaja kutsehaigus välja kujunes. Hageja heidab ette kostjale, et kostja õiguseellane ei suunanud hagejat kohustuslikku tervisekontrolli, mis võimaldanuks teda teavitada tööga seotud ja tervist kahjustada võivatest riskidest. Samas kinnitab hageja kohtuistungil, et tervisekontroll siiski toimus ent formaalselt. Tunnistaja Anatoli Mihhailov ei mäletanud, kas juhtkond saatis töötajaid tervisekontrolli. Tunnistajate Ago Adamsoni ja Jüri Reinsoni ütlustest nähtub, et töötajate tervisekontroll toimus. Tunnistaja Jüri Reinsoni väitel oli tervisekontroll tol ajal riiklikult väga täpselt reglementeeritud ja sellest ei saanud mööda minna. Tunnistaja on kinnitanud, et tema ametiajal ei tuvastatud töötajatel kutsehaigusi. Tunnistajate väitel oli kontroll kombinaadis rangem kui kusagil mujal, kuna Tartu Teraviljasaaduste Kombinaadi näol oli tegemist strateegilise tähtsusega ettevõttega. Seega ei saa kohus lugeda tõendatuks, et kostja õiguseellase juures oleks rikutud tervisekontrolli läbiviimise kohustust. Kui isegi lugeda tuvastatuks, et tervisekontroll toimus harvemini kui see oli kohustuslik, siis hageja pole sellele vaatamata suutnud tõendada, kuidas oli tervisekontrolli läbiviimine ühe aasta asemel kahe aasta tagant põhjuslikus seoses temal kutsehaiguse tekkimisega. Samuti pole tuvastatud, et tervisekontrolli käigus oleks leitud

hagejal kutsehaigusele viitavaid vaevusi või hageja oleks oma vaevustest informeerinud administratsiooni. Hageja väitel hakkasid tal ilmnema Tartu Teraviljasaaduste Kombinaadis töötades kaela-, õlavöötme-, käte- ja seljavalud. Taoline hageja väide ei ole aga tõendatud. Tööinspektsiooni toimik-uurimisettekandes on käsitletud andmeid hageja haiguslehtedel viibimise kohta alates 1998. Tartumaa Tööinspektsiooni uuringus on toodud, et Elva sovhoosis töötades on tööandja suunanud hagejat arstlikule kontrollile iga kahe aasta tagant. Hageja on oma töö kohta AS-s RPM andnud tööinspektsioonile selgituse, mille kohaselt oli töötervishoiuarst soovitanud tal mitte töötada sellel ametikohal, kuid hageja on ise soovinud samal töökohal jätkata. Seega on ilmne, et hageja on kutsehaiguse tekkimisele ise ettevaatamatult aktiivselt kaasa aidanud. Esmased arstliku läbivaatuse käigus tuvastatud viited kutsehaiguse olemasolule hagejal ongi alles töötamisel AS-s RPM. Kohus leiab, et hageja ei ole suutnud tõendada, et kostja õiguseellane jättis tagamata ka tervislikud ja ohutud töötingimused ja rikkus sellega TööK §-st 147 tulenevaid kohustusi. Hageja väitel toimus töö valdavalt välistingimustes vihma ja tuule käes, soojakud puudusid ja eraldi kohta töölistel soojas olemiseks ei olnud. Ehitustööliste käsutuses oli vaid buss. Välitööde tegemisel puudus koht, kus kuivatada tööriideid ja märgade riietega tuli sõita koju. Samas möönab hageja, et teravilja punktides olid vastavad tingimused siiski olemas, kuid need olid punktide enda töötajatele. Tunnistajate Ago Adamsoni ja Jüri Reinsoni ütlustest nähtub samuti, et igas punktis oli kontor, s.t ruumid pesemistingimustega, mida said kasutada ka ehitustöölised. Kohus nõustub siinkohal kostja vastuväidetega, et kui hageja pakutud võimalusi ei kasutanud, siis selle eest ei saa vastutada kostja. Hageja väitel olid kostja juures tööpäevad lubatust pikemad, millega kostja õiguseellane rikkus TööK §-s 45 sätestatut. Hageja väitel märgiti tööaja tabelisse 8 tundi ja talle maksti bussijuhi tasu juurde protsendina. Brigaadil oli oma buss, mida hageja juhtis. Tunnistaja Anatoli Mihhailovi ütluste kohaselt olid tööpäevad tavalised, kuid esines ka pikki tööpäevi 8-9 tundi, millele lisandus sõiduaeg. Samas on tööinspektsiooni poolt koostatud toimik-uurimisettekandes märgitud, et hageja tööpäevad olid 8-tunnised, puhkepäevad ja korraline puhkus võimaldati vastavalt seadusele. Arvestades, et uurimisettekandes on tuginetud hageja enda selgitustele, leiab kohus, et hageja väited tööpäeva pikkuse osas on vastuolulised, mistõttu ei saa lugeda tuvastatuks hageja väidet, et kostja õiguseellane rikkus TööK §-s 45 sätestatut. Samuti väidab hageja, et kostja õiguseellase õigusvastane käitumine seisnes selles, et ei kontrollitud ega testitud seadmeid, mistõttu ei tagatud töötajatele ohutuid töötingimusi. Hageja väitel ei ole kostja esitanud tõendeid, et oleks kontrollitud ehituseks kasutatavate seadmete, masinate vastavust sellistele tingimustele, mis ei tooks kaasa ebasoovitavaid tagajärgi töötajate tervisele ja ei ole mõõdetud, kas nende seadmetega töötamisel kaasnev vibratsioon vastas normidele. TööK § 149 lõike 4 põhjal saab väita, et kostja ei mõõtnud kasutatavate seadmete ekspluateerimisel kaasnevat näitude vastavust kinnitatud erinormidele. Kohus leiab, et sellised hageja väited on oletuslikud, tõendamata. Hageja ei ole siinkohal viidanud konkreetselt normidele, millele töövahendid tema arvates ei vastanud. Tunnistaja Anatoli Mihhailovi ütluste kohaselt ei tea ta, et juhtkond või tehniline osakond oleks seadmeid kontrollinud. Tunnistaja Ago Adamsoni ütluste kohaselt kontrolliti seadmeid, eriti mis puudutas nende ohutustehnilist seisukorda. Tunnistaja ütluste kohaselt vastutasid ohutustehnikaalase töö eest peainsener ja ohutustehnikainsener. Tunnistaja Jüri Reinsoni seletuse kohaselt oli töövahendite kontroll tööde juhataja pädevuses. Töötegija pidi olema instrueeritud, mida töövahendiga teha või kuidas sellega töötada tuleb. Hageja väitel on kostja rikkunud ka TööK §-s 153 nimetatud kohustusi, mille kohaselt oli ettevõtte administratsioon kohustatud instrueerima töölisi ja teenistujaid ohutustehnika-, töötervishoiu, tuletõrje- ja muudest töökaitse-eeskirjadest. Samuti pidi selle paragrahvi kohaselt õpetama töölistele ja teenistujatele ohutuid töövõtteid nii töölevõtmisel, teisele tööle üleviimisel, uute

tootmisprotsesside rakendamisel, tootmistehnoloogia muutumisel kui ka uute ohutustehnika- ning töötervishoiu eeskirjade kehtestamisel. Tunnistaja Ago Adamsoni ütlustel instrueeriti töötajaid tööle võtmisel, millele järgnes instrueerimine töökohal. Peale selle toimusid perioodilised instrueerimised, nagu seadus ette nägi. Tunnistaja Jüri Reinsoni ütlustega on samuti tõendatud, et tööle vormistamisel kõiki töötajaid instrueeriti, tutvustati üldist olukorda ja spetsiifiliselt tööd. See kord oli riiklikult paika pandud. Ka hageja poolt esitatud tunnistaja Anatoli Mihhailovi ütlustega on tõendatud, et tööga seotud ohtude selgitamise kohta võeti temalt allkiri. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja väited kostja õiguseellase poolt TööK § 153 rikkumise kohta on tõendamata. Eeltoodule tuginedes leiab kohus, et hageja pole tõendanud, et kostja õiguseellane oleks rikkunud töökoodeksi viidatud norme, mis annaks alust kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. Kuna kohus leiab, et kostja õiguseellase käitumise õigusvastasus pole tõendatud, ei ole vajalik analüüsida edasi põhjusliku seose olemasolu kostja õiguseellase käitumise ja tekkinud kahju vahel, samuti ei ole vaja tuvastada kostja süü puudumist. Põhjusliku seose olemasolu kohta märgib kohus järgmist. Hageja väitel on põhjuslik seos temal tekkinud kahju (kutsehaiguse, 50%-lise töövõime kaotuse ja selle tulemusel sissetuleku languse) ja kostja õiguseellase juures töötamise vahel. Hageja väitel tõendavad seda dokumentaalsed tõendid: Tartumaa Tööinspektsiooni juhtivinspektori uurimis-ettekanne, kes on leidnud, et hageja töötamine 1973-1983 kostja õiguseellase juures ja ebasoodsad töötegurid (füüsiline ülekoormus õlavöötmele, kätele ja lülisamba kaela-nimmeosale, töö sundasendites koos raskuste teisaldamisega ja korduvad ühetaolised liigutused; füüsikalised – vibratsioon, ebasoodsad klimaatilised tingimused nii sise- kui ka välistöödel; ning korralduslikud – ületunnitöö ja töötervishoiuarsti soovituste mitterakendamine tööpiirangute osas) on otseses põhjuslikus seoses hagejal diagnoositud kutsehaigusega. Samuti viitab hageja arstliku ekspertiisi otsusele (tl 25). Kohus leiab, et ehkki tööinspektsiooni uurimisettekandes ja töötervishoiuarstide teatistes kutsehaiguse diagnoosimisest märgitakse kutsehaigust põhjustavate ohuteguritena muuhulgas füüsilist koormust, sundasendeid ja -liigutusi lülisamba kaela- ja nimmeosale, kätele-õlavöötmele ning ebasoodsat mikrokliimat, siis asjaolu, et üldteadaolevalt esineb ehitaja töös sundliigutusi ja füüsilist koormust, ei anna veel alust kostja vastutuse kohaldamiseks, kuna põhjuslik seos peab olema tuvastatud kostja õigusvastase tegevuse ja hagejal tekkinud kahju vahel. Kostja õiguseellase õigusvastast tegevust pole aga hageja kohtu arvates suutnud tõendada. Kohtukulude jaotus Vastavalt „Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse“ §-le 3 kohaldatakse enne seaduse jõustumist (01.01.2006) alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. TsMS § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kohus, jättes hagi rahuldamata, mõistab TsMS § 60 lg 1 alusel hagejalt välja kostja kasuks kohtukulu. Kostja kohtukulude nimekirja kohaselt on tema kohtukuluks õigusabikulu 16 461 krooni (tl 117-119). TsMS § 61 lg 1 p 1 kohaselt mõistab kohus poolele teiselt poolelt välja kulud esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni 5% hagi rahuldatud osast. Tulenevalt TsMS § 48 lg 1 p 5 on antud hagihinnaks kõigi maksete summa kolme aasta eest 68 659,20 krooni, millest 5% on 3432,96 krooni. Seega kuulub hagejalt kostja kasuks välja mõistmisele kohtukulu 3296,05 krooni. TsMS §-de 46 p 2; 52 p 1; 54 lg 4 alusel mõistab kohus hagejalt välja riigituludesse tunnistaja Jüri Reinsonile makstud tunnistajatasu 688 krooni. Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.