Kohtulahend

nõuda valduse rikkumise kõrvaldamist, valduse väljaandmist (s. t kostjate väljatõstmist nende poolt kasutatavast eluruumist teist eluruumi vastu andmata ning nende poolt N3 kinnistul paiknevate kuuride kasutamise lõpetamist) ja rikkumise teel saadu hariliku väärtuse hüvitamist, milleks on hageja hinnangul võrreldava kahetoalise korteri keskmine üüritasu 2 100 krooni kuus alates hageja omanikuks saamisest 30.06.2004. Juhuks kui poolte vahel eksisteeris hagejale teadmata üürisuhe, siis lõppes see hageja ülesütlemisavalduse kohaselt hiljemalt 13.12.2004. Hageja ütles 01.09.2004 kirjaliku avaldusega kostjatele üürilepingu üles korraga kahel erineval alusel: VÕS § 317 alusel erakorraliselt ja VÕS § 323 lg 1 alusel kolmekuulise etteteatamistähtajaga. Kostjate kasutuses olev eluruum on sellises seisukorras, et selle kasutamine on seotud olulise ohuga inimeste tervisele (VÕS § 317). Elamu N3 on tunnistatud Tallinna linna Mere TK 22.07.1987 määruse nr 307 alusel avariiliseks ja mittevastavaks eluruumide sanitaartingimustele. Tallinna Linnavolikogu 21.03.1996 otsusest nr 25 nähtub, et N3 asuv elamu kuulus lammutamisele. Ka ei vasta nimetatud elumaja eluruumidele esitatavatele nõuetele, sealhulgas tuleohutusnõuetele, mis tulenevad Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusest nr 38. Hageja leidis ka, et tal oli uue üürileandjana õigus üürileping VÕS § 323 lg 1 alusel üles öelda, kuna ta vajab hoonet tungivalt ise seoses kinnisvaraprojekti arendamisega. Hagejal on plaanis elamu selle halva tehnilise seisukorra tõttu lammutada ja ehitada kinnistule uus elamu. Kostjate poolt esitatud üürilepingust nähtuvalt kehtis see kuni 01.07.1997 ja seadus ei võimalda suusõnalist üürilepingu pikendamist, ka mitte korduvat pikenemist. Hageja leidis, et kostjad ei ole ka tõendanud, et eluruumi endise omaniku RE E.K. esindajal oli volitus nendega üürilepingut sõlmida. Lähtuvalt eeltoodust palus hageja vabastada kinnistu Tallinnas N3 (Tallinna Linnakohtu kinnistusosakonna Tallinna kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriosa nr 100705) kostjate valdusest, tõstes kostjad välja kinnistul asuvast eluruumist nr 24 teist eluruumi vastu andmata, lugeda lõppenuks kostjate kasutusõigus N3 paiknevatele hoonetele (ka kuurile) ja mõista kostjatelt solidaarselt välja ruumide kasutamise harilik väärtus 2 100 krooni iga kalendrikuu eest alates 30.06.2004 kuni kohtuistungi toimumise päevani 18.05.2005. Kostjate vastuväited Kostjad hagi ei tunnistanud ja vaidlesid sellele vastu. Kui kinnistusraamatusse ei ole üürisuhet kantud, ei tähenda see veel üürisuhte puudumist või eluruumi kasutamise seadusevastasust. Kostjate õigust eluruumi Tallinnas N3-24 kasutamiseks kinnitavad 29.06.1987 väljastatud order nr 009729 ning RE E.K. ja N.K. vahel 01.08.1993 sõlmitud üürileping tähtajaga kuni 01.07.1997. Kuni käesoleva ajani ei ole kostjatel andmeid selle kohta, et nimetatud lepingut oleks lõpetatud või muudetud. Seega on kostjad kasutanud eluruumi õiguslikul alusel ja kandnud ka eluruumiga seotud kulutusi. Kostjad võtsid omaks, et üüri ei ole nad maksnud sellega seoses, et üüriarveid ei ole esitatud; kuid kostja ei nõuagi hagis üürivõlga. Kuivõrd kostjad kasutavad hageja kinnistul olevaid ruume seaduspäraselt, ei ole hagejal nende vastu nõuet ebaseadusliku (omavolilise) valdusega alusetult saadu hüvitamiseks. Lisaks juhtisid kostjad tähelepanu, et hagi väidete kohaselt kehtib üürileping vähemalt kuni 13.12.2004, seega enne antud kuupäeva puudub hagejal sissenõutav nõue. Seoses üürilepingu ülesütlemisega märkisid kostjad, et hageja ei ole tõendanud, et maja oleks varisemisohtlik või muul põhjusel ohtlik selles elavate inimeste elule või tervisele ning pole ära toonud põhjusi, miks nimetatud eluruum ei vasta eluruumidele esitatavatele nõuetele. Samuti ei ole hageja esitanud oma nõudeid selgelt. Hageja ei ole jõudnud selgusele, kas tema

arvates on tegemist üürisuhtega või seadusvastase valdusega ning kumba nendest tema soovib lõpetada. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Tallinna Linnakohus jättis hagi 10.06.2005 otsusega rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt puudub poolte vahel vaidlus, et kostjad kasutavad alaliseks elamiseks eluruumi asukohaga N3-24 Tallinnas ning et alates 30.06.2004 on kinnistu, mille oluliseks osaks nimetatud elamu on, omanikuks hageja. Kohtu hinnangul omasid kostjad hageja poolt kinnistu omandamise ajahetkel kehtivat üürilepingut kinnistul asuvas elamus eluruumi nr 24 kasutamiseks ja seega ei valda kostjad kinnistut ebaseaduslikult ega omavoliliselt. Eluruumi kasutamise õiguslikuks aluseks on kostjatel elamu tolleaegse omaniku RE-ga E.K. 01.08.1993 sõlmitud eluruumi üürileping. Hageja väited üürilepingu võimaliku tühisuse kohta seoses tolleaegse üürileandja nimel alla kirjutanud isikul volituste puudumisega jäid paljasõnaliseks. Linnakohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et elamuseadus (ES) ei võimaldanud üürilepingu korduvat pikenemist. Vastavalt üürilepingu punktile 7.1 oli see sõlmitud tähtajaga kuni 01.07.1997. Üürilepingu pikenemist reguleeris tol ajal ES § 32 lg 2, mille kohaselt teistsuguse kokkuleppe puudumise korral loeti üürileping pikenenuks viieks aastaks, kui enne üürilepingu tähtaja möödumist kumbki pool ei taotlenud lepingu lõpetamist või uue sõlmimist. Antud juhul ei ole tõendatud, et tolleaegne üürileandja oleks taotlenud lepingu lõpetamist või pöördunud kohtusse üürilepingu lõpetamiseks või uue lepingu sõlmimiseks. Seega on tõendatud, et vaidlusalune üürileping pikenes viieks aastaks, s. o kuni 01.07.2002. Elamuseaduse alusel pikenes kostjate üürileping 01.07.2002 taas viieks aastaks, s. o kuni 01.07.2007. Elamuseadus ei piiranud ega piira üürilepingu korduvat viieaastaseks perioodiks pikenemist. Asjaolu, kas hageja kinnistu ostu-müügilepingu sõlmimisel teadis üürilepingu olemasolust või mitte, nagu ka asjaolu, kas märge üürilepingu kohta oli kantud kinnistusraamatusse, ei avalda mõju üürisuhte kehtivusele ega oma seetõttu tähtsust asja lahendamisel. Vastavalt VÕS §-le 324 seisneb nimetatud märke kinnistusraamatusse kandmise mõte üürniku kaitses VÕS §-st 323 tuleneva ülesütlemise eest. Vastavalt VÕS § 291 lg-le 1 läksid hagejale kinnistu omandamisel üle ka üürileandja õigused ja kohustused. 01.09.2004 ütles hageja üürilepingu üles nii VÕS § 323 lg 1 kui § 317 alusel. Linnakohus leidis, et üürilepingu ülesütlemiseks toodud alused puudusid, mistõttu kostjatele sellest õiguslikke tagajärgi ei tekkinud ja üürileping kehtib edasi. VÕS § 323 lg 1 kohaselt võib üürilepingust tulenevate õiguste ja kohustuste üleminekul uuele üürileandjale üüritud asja võõrandamise tõttu uus üürileandja üürilepingu kolme kuu jooksul sama seaduse §-s 312 sätestatud ülesütlemistähtaega järgides üles öelda, kui lepingut ei või varem lõpetada, kusjuures elu- või äriruumi üürilepingu võib omandaja sel põhjusel üles öelda üksnes juhul, kui ta vajab üüritud ruumi tungivalt ise. Kohtu hinnangul ei leidnud antud juhul VÕS § 323 lg 1 mõttes tõendamist tungiv hagejapoolne vajadus üüritud ruumi järele. Üürilepingu ülesütlemisavalduse ja hagi aluse kohaselt on hagejaks juriidiline isik, mille tegevusalaks on muuhulgas kinnisvaraarendus ning milline ostis kinnistu kindla eesmärgiga seal olev elamu lammutada ja kasumi teenimiseks püstitada uus elamu. Seega ei olnud hageja jaoks tegemist ootamatu asjaolude muutumisega tema seaduslikest esindajatest sõltumatutel põhjustel. Ostes asustatud elamu, pidi äriühingu juhatus kaaluma kõiki võimalikke äririske, sealhulgas kulutusi elamus õiguslikul alusel eluruume kasutavate isikute üürilepingute lõpetamiseks.

VÕS § 317 kohaselt on kummalgi lepingupoolel õigus eluruumi üürileping erakorraliselt üles öelda, kui eluruum on sellises seisukorras, et selle kasutamine on seotud olulise ohuga inimeste tervisele. Kohtu hinnangul ei ole tõendatud vaidlusaluse eluruumi seisukorrast tingitud kestev objektiivne oht inimeste tervisele (Riigikohtu 02.03.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-05). Eluruumi seisukorda tuleb hinnata lepingu ülesütlemise ja sellele vahetult järgneval ajal. Asjaolu, et juba 22.07.1987 oli elamu tunnistatud avariiliseks ja eluruumide sanitaartingimustele mittevastavaks, ei tõenda selle olukorda aastal 2004. Väidetavalt avariilisele elamispinnale asumiseks anti kostjatele order ja sõlmiti N.K.ga üürileping. OÜ E. asja tundvate isikute 22.12.2004 arvamusest nähtub, et tegemist on 1946. aastal ehitatud elamuga, mis on kaasaja mõttes moraalselt vananenud ruumiprogrammiga. Vaatamata hoone üldisele halvale ja kulunud seisukorrale, ei leita arvamuses kordagi, et üks või teine konstruktsioon või hoone osa või hoone tervikuna oleks sellises seisundis, et seal elavate inimeste tervis oleks VÕS § 317 tähenduses kestvalt oluliselt ohus. Majas on elekter, gaas, vastupidav katus ja seinad jmt. Vaatamata tuleohtlikkusele ei ole väidetud ühegi tulekahju toimumist. On terve mõistusega kooskõlas, et nii kaua aega tagasi ehitatud hoone vajab kapitaalremonti ja oleks võib-olla tõesti majanduslikult mõistlikum hoopis lammutada, kuid omanik ei saa siin mööda minna elamus seaduslikult elavate inimeste põhiseaduslikust õigusest eluasemele. Tegemist on üürniku ja tema perekonnaliikme alalise elukohaga juba aastast 1987, üürnik on pensionär ega kuulu isikute hulka, kes omavad õigust munitsipaaleluruumile. Kuna eeltooduga leidis tõendamist poolte vahel kehtiv üürisuhe, järeldas kohus, et hagejal ei ole õigust nõuda kostjatelt eluruumi omavolilise kasutamise eest valduse rikkumise teel saadu harilikku väärtust VÕS § 1037 lg 1 alusel. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Hageja palub tühistada Tallinna Linnakohtu 10.06.2005 otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning samuti mõista kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja nii esimeses kui teises kohtuastmes hageja kantud kohtukulud. Valduse rikkumise teel kostjate poolt saadu harilikuks väärtuseks hindab hageja apellatsioonkaebuse esitamise aja seisuga 21 000 krooni. Apellatsioonkaebuse kohaselt jättis esimese astme kohus hagi ebaõigesti rahuldamata. Apellant jääb hagejana esimese astme kohtus esitatud põhistuste juurde ja leiab, et linnakohus on ebaõigesti seadust ja protsessinormi kohaldanud. 01.09.2004 kirjaliku avaldusega ütles hageja üürilepingu üles. Ülesütlemisavaldust kostjad ei ole VÕS § 329 lg 1 korras vaidlustanud ja sellest tulenevalt on üürisuhe hageja arvates lõppenud. Üürileping kehtiks edasi ainult juhul, kui kohus oleks tuvastanud ülesütlemise vastuolu hea usu põhimõttega ja ülesütlemisavalduse tühisuse. Kostjate vastuväited üürilepingu ülesütlemisele on aegunud (30-päevase vaidlustamistähtaja möödalaskmise tõttu) ja hageja taotleb aegumise kohaldamist. Selle asjaolu tõendamise koormus, et lepingu ülesütlemine oli hea usu põhimõttega vastuolus, lasus kostjatel. Hageja oli enda arvates ära põhjendanud ja tõendanud VÕS § 313 lg 1 tähenduses mõjuva põhjuse üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks (VÕS § 317). Kohus ei ole kaevatavas otsuses välistanud ülesütlemise aluseks olnud mõjuva põhjuse esinemist, et vaidlusalune eluruum on avariiline, elamiskõlbmatu (ei vasta eluruumidele esitatavatele nõuetele) ja kuulub lammutamisele. Just lammutamiseks vajas hageja kui kinnisvaraarendaja eluruumi tungivalt ise (VÕS § 323 lg 1) ning kinnistul asuva elamu lammutusvajadus ilmnes hageja jaoks uue ettenägematu asjaoluna pärast kinnistu omandamist tellitud OÜ E. ekspertiisiaktist, mis oli kohtule esitatud. Samas ei ole kohus arvestanud kõiki üürisuhte asjaolusid ega kaalunud mõlema poole huve üürilepingu ülesütlemise seisukohast, nagu VÕS § 313 lg 1 ette näeb. Hageja huvi lammutada kinnistul asuv amortiseerunud elamu

ja ehitada uus elamu, kaalub omandi käsutamise õiguse ja majandusliku otstarbekuse aspektist üles kostjate huvi jätkata eluruumide tasuta kasutamist, sest üüri nad ei ole maksnud. Seoses eluruumi elamiskõlblikkust ja tervisele ohtlikkust käsitlevate tõendite analüüsiga märgib apellant veel, et elamu küttekolded ja elektrisüsteem on omavoliliselt paigaldatud ning on välistatud, et selline elamu vastab eluruumidele esitatavatele nõuetele ja tuleohutusnõuetele. OÜ E. ekspertiisiakti kohaselt on elamu tervikuna tuldkartev. Juba 22.07.1987 tunnistati elamu avariiliseks. Eluruumi elamiskõlblikkuse tõendamiseks oleksid kostjad pidanud esitama ehitusseaduse § 32 lg-s 1 ettenähtud ehituse kasutusloa. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei ole arvestanud hageja esitatud tõendeid VÕS §-s 317 toodud üürilepingu ülesütlemise aluse kohta (Tallinna Linna RSN Täitevkomitee Puhkeparkide Direktsiooni 11.08.1987 kiri nr 646/I-02; elamu üleandmise-vastuvõtmise akt 29.06.1993; Tallinna Linnavolikogu 21.03.1996 otsus nr 25). Hagi oleks tulnud rahuldada vähemalt N3 kinnistul asuva kuuri kasutamisõiguse lõppenuks tunnistamise osas ja valduse arvel alusetult säästetu väärtuse hüvitamise osas, sest 01.08.1993 üürilepingust, isegi kui seda pidada kehtivaks, ei tulene abiruumide kasutamise õigust ning kostjad ei ole tasunud eluruumi kasutamise eest hagejale üüri. 2 100 krooni kuus on võrreldava korteri keskmine üüritasu. Kostjad peavad tasuma kas üüri või hüvitama valduse rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. Hagejal ei lasu sotsiaalabi osutamise kohustus ega kohustus tagada kostjatele põhiseaduses garanteeritud õigus eluasemele. Selles osas on kaevatava kohtuotsuse seisukohad ekslikud. Uut eluaset või hüvitist peavad kostjad põhiseaduse §-st 14 tulenevalt taotlema riigilt või kohalikult omavalitsuselt. Kostjad olid munitsipaaleluruumi taotlejate nimekirjas. Kohus on vaidluse lahendamisel lähtunud mitte seadustest (PS § 146), vaid sotsiaalpoliitilistest kaalutlustest, mida ei saa pidada õigeks. Hageja on pakkunud kostjatele kompensatsiooniks 100 000 krooni või asenduseluruumi Tallinnas Ristiku 53, mida viimased ei ole vastu võtnud. Hageja omandas kinnistu heauskselt ilma kolmandate isikute õigusteta ja seepärast ei pea ta taluma kinnistut koormavat üürilepingut. Ka selles osas on kohus seadust ebaõigesti tõlgendanud, leides, et kinnistusraamatu märge ei oma asjas mingit tähtsust. Kinnistusraamatu usaldatavuse põhimõte eeldab, et kinnisasju koormavad õigused peavad nähtuma kinnistusraamatust. AÕS § 56 lg 1 ja VÕS § 291 lg 1 koosmõjust tulenevalt lähevad üürileandja õigused ja kohustused kinnisasja uuele omanikule üle ainult siis, kui üürilepingu kohta on tehtud märge kinnistusraamatusse või kui eelmine omanik teda üürilepingust teavitab. Apellant on seisukohal, et kostjate kasutusõiguse aluseks olnud üürileping oli lõppenud enne, kui hageja kinnistu omanikuks sai, ning kostjad valdavad hageja kinnisasja osaks oleva hoone osi ikkagi õigusliku aluseta. Poolte vahel ei ole üürisuhet ja üürileandja õigused ja kohustused ei läinud hagejale kinnistu omandamisel üle, kuna kostjatel puudus kehtiv üürileping. Hageja väitis, et kostjate esitatud 01.08.1993 üürilepingule üürileandja nimel alla kirjutanud haldusdirektor Margus Kukk ei olnud RE E.K. juhatuse liige ega lepinguliselt volitatud esindaja, ning palub apellatsioonimenetluses selle kohta vastu võtta täiendava tõendi, kuna linnakohus ei selgitanud kostjale, et tõendusmaterjal võib-olla ebapiisav. Seega ei ole üürilepingule alla kirjutanud ES § 28 lg 2 tähenduses volitatud isik ning kostjad ei ole tõendanud, et nad oleksid RE-le E.K. üüri tasunud. Sama lepingu p 7.1 kohaselt on üürileping lõppenud 01.07.1997 ja leping ei näinud ette tähtaja pikenemist. Kohtu järeldused, mille põhjal ta leidis, et lõppenud üürileping on kehtiv, ei ole jälgitavad. Linnakohus kohaldas ebaõigesti ES § 32 lg 2 lepingu pikenemisele 01.07.2002 kuni 01.07.2007, kuna hageja

hinnangul ei võinud üürileping elamuseaduse järgi pikeneda viieks aastaks rohkem kui ühe korra. Esimese astme kohtu järelduse ebaõigsust kinnitab ka Riigikohtu 28.10.2004 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-94-04. Samuti oleksid kostjad üürisuhte tõendamiseks pidanud esitama varasema kuupäevaga kui 01.08.1993 üürilepingu, kuna order vaidlusaluse eluruumi asustamiseks kehtis 17.06.1987 kuni 29.06.1987 ning selle ajavahemiku jooksul pidi elamukoodeksi § 49 järgi olema sõlmitud kirjalik üürileping. Kohus ei põhjendanud, miks ta arvestas väljaspool orderi kehtivusaega sõlmitud üürilepingut. Vastuväited apellatsioonkaebusele Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ning paluvad jätta selle rahuldamata ja kaevatava kohtuotsuse muutmata. Samuti paluvad kostjad jätta hageja kohtukulud tema enda kanda ja välja mõista temalt kostjate vajalikud ja põhjendatud kohtukulud apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium ei tuvastanud linnakohtu poolt materiaalõigusnormi ebaõiget kohaldamist ega ka protsessiõigusnormi rikkumist, mis oleks otsuse tühistamise aluseks. Linnakohus on otsust piisavalt põhjendanud ja tõendeid õigesti hinnanud. Kolleegium nõustub linnakohtu seisukohtadega. TsMS § 654 lg 4 järgi, kui ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata, siis ei pea kordama otsuses olevaid põhjendusi. Linnakohus on analüüsinud hageja väiteid nii üürilepingu tähtaja osas, selle ülesütlemise aluseid VÕS §-de 323 lg 1 kui ka § 317 järgi ning on põhjendatult asunud seisukohale, et tegemist oli kehtiva üürisuhtega ning tõendamist ei leidnud üürilepingu ülesütlemiseks vajaliku aluse esinemine, mistõttu puudus alus hagi rahuldamiseks. Kolleegium ei tuvastanud alust hagi rahuldamiseks ka abiruumide vabastamise nõudes. Asjaolu, et kostjad kasutaksid abiruume seadusliku aluseta, hageja ei tõendanud. Toimikus olevate tõendite kohaselt olid kuurid ehitatud majaelanike jaoks ehitusmaterjali hoidmiseks / t.lk.124/. Asjaolu, et 01.08.1993 üürilepingus ei olnud lepingu esemeks märgitud kuuri, ei välista suulise kokkuleppe olemasolu. Otsuses on põhjendatult asutud seisukohale, et tegemist ei ole omandireformi esemeks oleva objektiga ning hageja väited üürilepingu ühekordsest pikenemisest, on ekslikud. Kohus on vastanud hageja väidetele ka RE-ga E.K. 01.08.1993 sõlmitud üürilepingu kohta ning on tuvastanud, et lepingule alla kirjutanud isikul volituse puudumine ei leidnud tõendamist. Kolleegium juhib tähelepanu, et hageja omandas kinnistu 30.06.2004 ning RE-ga E.K. sõlmitud üürilepingust oli selleks ajaks möödunud ligi 9 aastat. Toimikust ei ilmne, et eeltoodud perioodil oleks lepingu pooltel tekkinud kahtlusi tehingu kehtivuse osas. Tõendamiskoormise panemine kostjatele hageja väite tõendamiseks oleks vastuolus kohtumenetluse ajal kehtinud TsMS § 91 lg- ga 1. Asjaolu, kas eelnevale üürileandjale maksti üüri või mitte, ei oma käesolevas vaidluses tähendust. Kolleegium nõustub kohtu seisukohaga, et asjaolu, kas hageja oli teadlik üürilepingust või mitte, ning ka üürilepingu kohta märkuse puudumine kinnistusraamatus, ei saa mõjuda üürisuhte kehtivusele. Apellandi väide on õige, et üürisuhtes tuleb arvestada mõlemat lepingu poolt, kuid selleks, et üürilepingut lõpetada, kas erakorralise või korralise ülesütlemise kaudu, tuleb arvestada ka üürniku õigusi.

Kolleegium leiab, et üürilepingu ülesütlemisel olid kostjad õigustatud esitama vastuväited üürileandja poolt algatatud kohtuvaidluses ning üürilepingu ülesütlemise korral esitatud alustel ei olnud nõutav üürniku pöördumine kohtusse või üürikomisjoni. Seega on apellandi seisukoht ekslik, et vastuväidete osas tulnuks kohaldada aegumist. Vastustajate vastuväited on põhjendatud, et nad ei ole tuginenud asjaolule, et üürilepingu ülesütlemine oli vastuolus hea usu põhimõttega, mille puhul tuleks juhinduda VÕS § -st 329. Kolleegium nõustub linnakohtu seisukohaga ka nõude rahuldamata jätmise osas eluruumi kasutamise eest hariliku väärtuse hüvitamiseks. Kuivõrd linnakohus tuvastas pooltevahelise üürisuhte, siis puudus alus hagi rahuldamiseks VÕS § 1037 lg 1 alusel. Nõuet üürivõla väljamõistmiseks hageja ei esitanud ning kostjate vastuväidetel ei ole üüriarveid neile esitatud. Seega on kohus põhjendatult asunud seisukohale, et üüri tasumise nõuetes tuleks hagejal juhinduda VÕS-i 15. peatükis olevatest üürilepingu sätetest. Seega apellandi üksi väide ning ka tema poolt viidatud kohtulahendid ei võimaldada apellatsioonkaebust rahuldada. Vastustajad esitasid taotluse õigusabikulu väljamõistmiseks apellatsioonimenetluses 15 340 krooni, esitades kohtukulu kandmise kohta tõendi. Kolleegium peab vajalikuks ja põhjendatud õigusabikuluks apellatsioonimenetluses TsMS § 61 lg 1 järgi kokku 14 000 krooni, võttes arvesse nii tsiviilasja keerukust kui ka toimunud kahte kohtuistungit. Seega apellandilt kuulub välja mõistmisele vastustajate kasuks võrdses osas kummalegi 7000 krooni.

Ulvi Loornurm

Margo Klaar

Mare Merimaa

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.