Kohtulahend

krooni erastamisväärtpaberites. Ridaelamuboksi alune maa kanti kinnistusraamatusse 03.06.1999. Kostja sõlmis 28.07.2000 kinnistu ostu-müügilepingu, millega müüs kinnistu tervikuna 1 050 000 krooni eest AS-le H.L.E.. 05.12.2000 lõpetasid kostja ja AS H.L.E. 28.07.2000 sõlmitud kinnistu ostu-müügilepingu ja võtsid tagasi omandiõiguse ülekandmiseks sõlmitud asjaõiguslepingu. 16.03.2001 kinkis kostja kinnistu poolte ühistele lastele V.O.ile ja A.O.ile võrdsetes osades, kes selle 08.04.2003 võõrandasid 850 000 krooni eest kolmandatele isikutele.

varalist kahju, mis kuulub TsK § 222 lg 1 alusel hüvitamisele. Kostja ei ole süü puudumist tõendanud. Kostja pidi hüvitama 2/3 ridaelamuboksi eest saadud väärtusest. Kohus jättis tähelepanuta hageja väite, et võlakirja tähenduses tuleb ridaelamuboksina käsitada kinnistut. Juhul kui kohus peab õigeks lähtuda üksnes ridaelamuboksi väärtusest, tuleb kinnistu hinnast maha arvata maatüki hind (13 750 EVP krooni ehk 3575 krooni).

hagejaga selles, et 01.08.1994 võlakirjas tunnistas kostja tinglikult hageja omandiõigust 2/3 ehitisele ning kinnitas, et kohustub kinnistu müümisel ja koormamisel arvestama hageja arvamusega ja müügi korral peab ta väärtusest (hinnast) 2/3 hagejale tagastama (hüvitama). Vaidlusaluses võlakirjas on kostja kinnitanud, et tema omandiks olevast ridaelamuboksi väärtusest 2/3 kuulub M.O.1ile, kes ridaelamuboksi ehitas ja finantseeris. Võlakohustuses märgitu on vaadeldav pooltevahelist võlasuhet lõpetava kompromissilepinguna sõltumata sellest, et dokumendil on üksnes ühe poole allkiri. Poolte kokkuleppel kohustuse kindlakstegemiseks piisab võlgniku kinnitusest võla olemasolu kohta. 01.08.1994 võlakirjaga võttis kostja endale kohustuse ilma M.O.1i nõusolekuta vara mitte müüa ega koormata ning tasuda hagejale 2/3 ridaelamuboksi väärtusest juhul, kui boks võõrandatakse. Neid kohustusi kostja ei täitnud. Kuigi võlakirjas ei ole eraldi keeldu vara kinkimise osas, saab võlakirja sisust ja eesmärgist järeldada siiski ka seda, et pooled ei välistanud kohustuse täitmist vara tasuta võõrandamisel. Kohus pidi poolte tahte kindlakstegemisel lähtuma kõigist kohtu ette toodud asjaoludest, arvestades seejuures poolte käitumist enne lepingu sõlmimist ja pärast seda. Kohtule esitatud tõenditest võib järeldada, et poolte tahte kohaselt oli kokkuleppe (võlakirja) eesmärgiks määrata kindlaks viis, kuidas hüvitatakse kinnistu võõrandamisel hagejale kuuluv osa. Ka asjaolu, et kostja võõrandas vara kinkelepinguga oma (poolte ühistele) lastele, ei võimalda asuda teistsugusele seisukohale. Võlakirjast ei saa järeldada hageja tahet anda vara tasuta V.O.i ja A.O.i omandisse.

seisuga). Kinnistu tegelik maksumus selle võõrandamise ajal 16.03.2001 oli väljendatud 28.07.2000 müügilepingus, mille lepingu pooled hiljem lõpetasid, ning see oli 1 050 000 krooni. Vastavalt kuni 01.07.2002 kehtinud AÕS § 29 lg-le 2 (alates 01.07.2002 TsÜS § 65) loetakse asja harilikuks väärtuseks selle kohalikku keskmist müügihinda (turuhinda), mistõttu peegeldab müügilepingus kokkulepitud hind vara tegelikku väärtust. Kostja ei väitnud ega tõendanud, et 28.07.2000 lepingus näidatud müügihind ei vastanud vara tegelikule väärtusele (müügilepingu lõpetamine ei olnud seotud hinnaga, vaid oli kostja kinnitusel tingitud ostjast ja kolmandast isikust tulenenud põhjustest). Pealegi on üldteada, et Tallinnas paikneva kinnisvara hind ei ole alates 2000.a langenud. 16.03.2001 kinkelepingus märgitud maa maksustamishind objekti tegelikku väärtust ei kajasta. Kuna maa erastamise kulud kandis kostja, siis tuleb ülalnimetatud hinnast maha arvata selleks tehtud kulutused, mis väljendatuna kroonides on 3575. Seega on kostja kohustatud hüvitama hagejale 2/3 vara väärtusest, s.o 1 046 425 kroonist, mis on 697 616 krooni.

Ü.Jänes

R.Allikvere

A.Tänav

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.