lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/2-03-9/6

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium · 28.02.2006

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
Kohtuasja number
2-03-9/6
Asja liik
Tsiviilasi
Menetlusliik
Hagimenetlus
Kuulutamise aeg
28.02.2006
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
2025
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Viidatud sätted

Riigi Teataja
TsÜS § 70 lg 1, 2Lepingu rikkumisest teatamineAÕS § 119Kinnisasja omandamise tehingAÕS § 641AÕS § 81Omandiõiguse tõendamineTsMS § 231 lg 4Tõendamisest vabastamise alusedTsMS § 392Eelmenetluse ülesandedTsMS § 657 lg 1Ringkonnakohtu õigused apellatsioonkaebuse lahendamiselTsÜS § 68 lg 5Tahteavalduse liigid

Sama asja menetluskäik

Riigi Teataja
2-03-9/7Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval21.12.2006

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tsiviilasja number

2-03-9

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. veebruar 2006, Tallinn

Kohtukoosseis

Eesistuja Ülle Jänes, liikmed Valdo Lips ja Ande Tänav

Tsiviilasi

R.P-i (pankrotis) hagi G.P-i, H.V ja Ü.L vastu kinnistu ostu-müügi-, isikliku kasutusõiguse seadmise- ja asjaõiguslepingu tühisuse tunnustamiseks ning kinnistusraamatu kannete kustutamiseks ja muutmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 12.12.2003 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

G.P-i ja H.V apellatsioonkaebused

Kohtuistungi toimumise aeg

09. veebruar 2006. a, avalik kohtuistung

Kohtuistungil osalenud isikud

R.P, tema pankrotihalduri esindajad Tõnu Ligi ja Suido Västra ning G.P-i ja H.V esindaja adv Ants Laretei

RESOLUTSIOON

Pärnu Maakohtu 12.12.2003 otsus tühistada tehingu tühisuse tunnustamise, omanikukande muutmise ja kohtukulude jaotamise osas ning saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Ülejäänud osas jätta kohtuotsus muutmata. Apellatsioonkaebused rahuldada osaliselt. Ringkonnakohtu otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest alates.

Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue

1.Pärnu Maakohtu 25.05.2001 otsusega mõisteti R.P-ilt välja AS Eesti Maapank (pankrotis) kasuks 250 000 krooni. Pärnu Maakohtu 27.12.2002 otsusega kuulutati välja R.P-i pankrot. Hageja pankrotihaldur esitas 09.01.2003 kohtule hagiavalduse, milles palus tunnustada Ü.L, G.P-i, H.V ja R.P-i vahel 28.05.2002 sõlmitud x asuva kinnistu ostu-müügi-, isikliku kasutusõiguse seadmise ja asjaõiguslepingu tühisust ning kinnistusraamatu kande muutmist kohtuotsuse alusel. G.P-i ja H.V asemele tuleb kinnistusraamatusse kanda kinnistu omanikuna R.P ning tema kasuks seatud isiklik kasutusõigus kustutada. Hageja väitel oli

28.05.2002 lepingu puhul tegemist teeseldud tehinguga, millega pooled varjasid teist tehingut, mida tegelikult teha taheti (TsÜS § 70). Eelnimetatud lepingu järgi tasus G.P kinnistu ostu-müügihinnast 161 500 krooni ja H.V 28 500 krooni, mis ei vasta kinnistu tegelikult väärtusele. Lepingu punktis 5.1 leppisid kasutaja ja ostjad kokku, et ostjad koormavad neile kaasomandina kuuluvat kinnistut selliselt, et kasutajal on õigus tasuta kasutada elamiseks kinnistul asuva baar-elamu I korrusel asuvaid eluruume ühes abiruumide kasutamise õigusega. Hageja arvates ei olnud G.P ja H.V tegelikud kinnistu ostjad, vaid selleks oli R.P. Antud väidet kinnitab vaidlusalusele tehingule eelnenud olukord, millest nähtuvalt oli kinnistu tegelikuks omanikuks kogu varasemal perioodil R.P, vaatamata sellele, et kinnistu vahetas vormiliselt omanikke. Sama kinnistu (varasem majavaldus) oli R.P-i alaliseks ja pidevaks elukohaks ning tegevuspaigaks (ettevõtlusega tegelemiseks). Vahepealsed omanikud J. Lja Ü. L ei ole lepingu objekti kunagi ise vallanud ega kasutanud. Kinnistu ostu varjas R.P seetõttu, et oli pangale võlgu ega soovinud vara omandamisega luua võimalust võla sissenõudmiseks.

2.Hageja tugines oma väidete põhjendamisel järgnevale. 04.05.1995 müüs R.P vaidlusaluse majavalduse vallasvarana J. L (kes pantis selle R.Pi võla tagamiseks AS-le Eesti Maapank, jättes küll pärast kinnistamist panga kasuks hüpoteegi seadmata). 19.11.1999 müüs J.L kinnistu Ü.L-le (kes seadis hüpoteegi R.P-i ja temaga seotud äriühingute võlgade tagamiseks Tallinna Äripanga kasuks). 28.05.2002 müüs Ü. L kinnistu R.P-i tütrele G.P-ile (85/100) ja R.P-i elukaaslasele H.V-le (15/100). Samal kuupäeval seati isiklik kasutusõigus R.P-i kasuks, millega viimane sai kinnistu üle faktilise kontrolli. Kõigi võõrandamistehingute hind oli kordades madalam vara tegelikust väärtusest. Teeseldud tehinguga püüti varjata vara tegelikku omanikku. Kostjate vastuväited
3.Kostjad hagi ei tunnistanud. G.P ja H.V elavad nimetatud elamus alates 1993. aastast. Küll ei vaielnud kostjad vastu R.P-i kasuks seatud kasutusõiguse kinnistusraamatust kustutamisele. Hagejal ei olnud raha kinnistu ostmiseks ning ta ei saanud ka isikliku kasutusõiguse kaudu kontrolli kogu kinnistu üle. Tehingu järgi tasutud summa maksid kostjad, neil oli see raha olemas. Kinnistu soodushind tulenes sellest, et müüja soovis anda R.Pile õiguse elada kinnistul. Asjaolu, et vahepealsed omanikud majas ei elanud, ei kinnita hageja väiteid teeseldud tehingu kohta. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused
4.Pärnu Maakohus rahuldas hagi ning tunnustas 28.05.2002 sõlmitud lepingu tühisust ja lahendas vastavalt ka kannete muutmise ja kustutamise nõude. Kohus jõudis järeldusele, et hagi on põhjendatud ja tõendatud. Kohus tugines TsÜS § 70 lg-le 1, mille kohaselt teeseldud on tehing, mille pooled on teinud teise tehingu varjamiseks, mida tegelikult teha taheti. Teeseldud tehingule ei ole kohaldatavad tühise tehingu tagajärjed, sest teeseldud tehinguga varjatakse teist tehingut ja vaidluse lahendamisel kohaldatakse varjatud tehingu kohta käivaid sätteid ja varjatud tehingust tulenevaid tagajärgi. Teeseldud tehingu vaidlustamisega on ühtlasi vaidlustatud ka varjatud tehing. Kohtuotsuse kohaselt on hageja esiletoodud faktilised asjaolud menetluse käigus leidnud tõendamist ning need kinnitavad, et vaidlusaluse kinnistu tegelikuks ostjaks oli R.P. Apellatsioonkaebuste põhjendused
5.G.P ja H.V palusid apellatsioonkaebustes tühistada kohtuotsuse osas, millega tunnustati kostjate ja Ü.L vahel 28.05.2002 sõlmitud kinnistu ostu-müügi-, isikliku kasutusõiguse seadmise- ja asjaõiguslepingu tühisust, kustutati kinnistusraamatust G.P-i ja H.V kui kaasomanike kohta tehtud kanded ja otsustati teha kinnistusraamatusse kanne R.P-i kui

kinnistu omaniku kohta ning jaotati kohtukulud, ning jätta hagi tühistatud osas rahuldamata.

6.Kohus ei tuvastanud asjaolusid, mis võiksid olla aluseks kinnistu omandi üleandmiseks Ü.L poolt R.P-ile. Apellantide õigus vara omandada tekkis müügitehinguga. Ü.L ja R.P-i vahel võlaõigusliku müügitehingu sõlmimist hageja ei tõendanud. Selle olemasolu oleks kohus aga pidanud hagi rahuldamise eeldusena tuvastama. Kohus oleks pidanud otsuses märkima, millega on tõendatud R.P-i poolt raha maksmine kinnistu eest Ü.L-le. Võlaõigusliku tehingu olemasolu kinnitavatele tõenditele viitamine olnuks vajalik, kuna kohus viitas hagi rahuldamisel TsÜS §-le 70 ja Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsusele nr 3-2-1-103-96. Ü.L ja R.Pi vahel väidetavalt sõlmitud tehingut ei ole otsuses täpsemalt kirjeldatud ega antud sellele tsiviilõiguslikku määratlust. Kuni 01.07.2003 kehtinud AÕS § 81 järgi piisas omandiõiguse tunnustamiseks sellest, kui omanik tõendas, et tema omand on tekkinud õiguslikul alusel. Antud juhul oli kinnisomandi üleandmise tehingu võlaõiguslikuks aluseks ostu-müügitehing.
7.Kohtuotsusest ei nähtu, miks oli Ü.L-l ja R.P-il vaja 28.05.2002 müügitehingut sõlmida ning miks pidid G.P ja H.V seda varjama teise tehinguga, pealegi olid selleks ajaks H.V ja R.P-i lähedased suhted lõppenud. 28.05.2002 tehingu sõlmimise eesmärgiks oli Ü.L soov saada omal ajal kinnistu ostmiseks kulutatud raha tagasi. Kuivõrd G.P ja H.V elasid vaidlusalusel kinnistul ja R.P-il oli varasemate kokkulepete kohaselt õigus seal elada, ei leitud kinnistule ostjaid. Kohtuotsuses ei ole hinnatud poolte tegelikku tahet, kuigi kohus on selle hindamise vajalikkust möönnud. Kuigi kohus on märkinud, et R.P-il oli kinnistu ostmiseks raha, ei ole kohus viidanud tõenditele, mis seda kinnitavad. Asjas on tõendatud, et J. P, kes andis ostu tarvis raha G.P-ile, oli selle raha saanud varasemast, s.o 1997.a müügitehingust.
8.H.V ja G.P-i omandi võõrandamine kohtuotsusega ilma asjakohastele tõenditele viitamata ning H.V ja G. P poolt tehtud kulutuste kohese ja õiglase hüvitamise küsimust lahendamata on vastuolus ka põhiseaduse §-ga 32, samuti Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsiooniga. Kui kinnistu peaks mingil põhjusel kuuluma R.P-ile, tuleks käesolevas tsiviilasjas lahendada ka küsimus sellest, kas H.V ja G. P saaksid kaevatava otsuse jõustumise ja kinnistusraamatu vastavate muudatuste tegemise korral Ü.L-le makstud raha tagasi nõuda Ü.L-lt või R.P-ilt. Kuivõrd Ü. L on H.V-lt ja G. P raha saamist nii notariaalses lepingus kui ka kohtus antud seletustest kinnitanud, siis peab see kajastuma ka kaevatavas kohtuotsuses. Apellatsioonkaebuse vastus
9.R.P-i pankrotihaldur palus jätta apellatsioonkaebused rahuldamata. Kohus leidis õigesti, et 28.05.2002 tehinguga taheti varjata kinnistu tegelikku ostjat R.P-i. Apellantidel ei olnud raha kinnistu ostmiseks ja selle eest tasus R.P, kes on olnud aastaid kinnistuga vahetult seotud. Tehing tehti tema huvides. Menetluse edasine käik
10.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 16.06.2004 otsusega maakohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse, millega jättis R.P-i hagi rahuldamata ja mõistis hagejalt välja kohtukulu. Riigikohus tühistas 09.02.2005 otsusega Tallinna Ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohus ei nõustunud ringkonnakohtu seisukohaga, et hageja õigusi ei rikutud seetõttu, et ta ei olnud lepingupool. Teatud juhtudel on ka kolmandal isikul (isikul, kes ei ole vaidlustatava tehingu pool) õigustatud huvi tehingu tühisuse tuvastamise vastu. Selleks peab isik tõendama õigusliku huvi olemasolu tehingu tühisuse tuvastamiseks. Õigused, mis omavad absoluutset kehtivust (näiteks omandiõigus) kõigi isikute suhtes, on sellises vaidluses hageja õiguslikuks huviks. Asja uuel

läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul anda hinnang, kas hagejal, kes ei ole vaidlusaluse müügilepingu pooleks, on sellist kaitsvat õigust, mis annaks talle õiguse nõuda nimetatud lepingu tühisuse tuvastamist ja sellele toetuda oma õiguse kaitsmisel.

11.Riigikohus ei pidanud õigeks ringkonnakohtu seisukohta, et kohtuotsus tuli tühistada tervikuna, s.o ka isikliku kasutusõiguse seadmise osas, sest kohtuotsuse jõustamisega üksnes selles osas hagi eesmärki (saada hageja omandisse kohustustest vaba kinnistu) ei saavutata. Väidetav eesmärk ei ole hagi esemeks, mistõttu vaid sel põhjusel ei ole alust jätta hagi rahuldamata. Asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamise eelduseks on see, et leping rikub hageja õigusi. Isikliku kasutusõiguse lepingu tühisuse tuvastamiseks, kuivõrd hageja on selle lepingu pool, pole vaja õiguse rikkumist tuvastada. Ringkonnakohtu seisukoht
12.Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud asja materjaliga, leidis, et Pärnu Maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada osas, millega tunnustati 28.05.2002 lepingu tühisust ja tehti kinnistusraamatus muudatus x asuva kinnistu omanikukandes, ning kohtukulude jaotamise osas. Maakohus rikkus asja lahendamisel protsessiõiguse norme ning kohaldas ebaõigesti materiaalõigust. Tühistatud osas tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks samale kohtule.
13.Hageja nõue oli suunatud vaidlusaluse vara saamiseks R.P-i pankrotivara hulka. Hageja õigustatud huvi 28.05.2002 lepingu kehtivuse suhtes tulenes pankrotiseadusest, mille kuni 31.12.2004 kehtinud § 41 kohaselt moodustus võlgniku varast pankrotivara. Kuna vaidlusaluse tehinguga omandasid hageja lähikondsed vara, mille tegelikuks omanikuks oli hageja väitel pankrotivõlgnik R.P, siis oli hagejal õigus vastavaid nõudeid kohtu kaudu ka esitada. Hageja õiguslikuks huviks oli saada vara omanikuks ka vormiliselt, sest hageja väitel ta sisuliselt seda ka oli. Asudes hagiavalduses seisukohale, et hageja tegutses kinnistu ostu vormistamisel oma perekonnaliikmete nimele eesmärgiga hoiduda võlgade tasumisest (teha sissenõudmine võimatuks), pidi hageja vastavalt sellele kujundama ka oma nõude. Poolte vahel ei olnud vaidlust selles, et hageja elu- ja tegevuskohaks oli vaidlusalune kinnistu ka perioodil, kui selle omanikeks olid teised isikud ning et sama kinnistut kasutati hageja ja temaga seotud äriühingute kohustuste tagamisel. Samuti selles, et kinnistu vahepealsed omanikud J.L ja Ü. L ei ole lepingu objekti kunagi ise vallanud ega kasutanud, mistõttu oli hagejal põhjendatud arvamus, et ka kinnistu (majavalduse) omanike varasemad vahetused (04.05.1995 ja 19.11.1999) olid vaid vormilised (viidates ühtlasi müügihinna vara väärtusele mittevastavusele). Samas on hageja asunud aga ka seisukohale, et 28.05.2002 tehingu alusel oli kinnistu omandajaks hageja ning et ostu eest tasus tema. Hageja soovis oma õigusi kaitsta tehingu vaidlustamise teel, tuginedes tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS §-le 70, pidades 28.05 2002 sõlmitud lepingut tühiseks.
14.Vaidlusaluse lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 70 lg 1 sätestas, et teeseldud on tehing, mille pooled on teinud teise tehingu varjamiseks, mida tegelikult teha taheti. Tehing, mida tegelikult teha taheti, on varjatud tehing. Teeseldud tehing on tühine (TsÜS § 70 lg 2), varjatud tehingu kehtivus sõltub aga sellest, kas tehingu osas on kinni peetud selle tehingu kohta käivatest sätetest (§ 70 lg 3). Kuna tulenevalt sama seaduse §-st 93 on seaduses sätestatud vormi järgimata jätmisel tehing tühine, siis ei olnud võimalik rääkida kehtivast varjatud tehingust (s.o tehingust kinnistu müüja ja R.P-i vahel). AÕS § 119 lg-st 1 tulenevalt peab kinnisasja omandamise tehing (tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja) olema notariaalselt tõestatud. Sellest tulenevalt ei saanud hageja

oma õigusi kaitsta tehingu kui terviku tühisusele tuginedes, sest tühise tehingu puhul ei saanud ta nõuda omanikukande muutmist (omandiõigust). Kui teeseldud tehing oli tühine tervikuna, oli seda ka varjatud tehing.

15.Kolleegium nõustub apellantidega, et kaevatav kohtuotsus ei vasta protsessiseadusest tulenevatele nõuetele. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 231 lg 4 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja väidetega. Kohus peab otsuses kõiki kogutud tõendeid analüüsima. Antud juhul on kohus ebaõigesti määratlenud vaidluse eseme, asudes tuvastama, kas ja kellel kui palju raha oli ning kas neil isikutel oli võimalik vaidlusalust kinnistut omanda või mitte. See ei olnud antud vaidluse puhul primaarne. Samuti on kohus jätnud täitmata eelmenetluse ülesanded. Tulenevalt kehtinud TsMS §-st 164 (kehtiva TsMS § 392) pidi kohus selgitama välja eelkõige hageja nõuded ja põhjendused ning vajadusel nõudma hagejalt selgitust. Kohus oleks pidanud tegema hagejale ettepaneku viia hagi põhjendustele vastavaks ka selle ese. Hagiavalduses märgitud põhjendustest võiks tuleneda vaidlusaluse tehingu osaline tühisus, s.o vaid ostjate (vara omandajate) osas, mis võimaldaks rääkida ka varjatud tehingu kehtivusest. Sellest aga võiks tuleneda hageja õigus nõuda enda kandmist omanikuna kinnistusraamatusse.
16.Asja uuel läbivaatamisel peab kohus eelnevat arvestama, samuti seda, et hageja nõue kinnistusraamatu kande parandamiseks tuleks kvalifitseerida kehtiva seaduse alusel nõudena ostja vastu kinnistusraamatu kande parandamiseks nõusoleku (kande tegemiseks vajaliku tahteavalduse) saamiseks (AÕS § 641 ja TsÜS § 68 lg 5). Hagi rahuldamisel asendab kohtuotsus TsÜS § 68 lg 5 kohaselt ostja tahteavaldust kande tegemiseks vajaliku nõusoleku andmiseks ja on ilma täiendavate toiminguteta aluseks kande tegemisel kinnistusraamatusse.
17.Menetluskulud jaotatakse poolte vahel asja uuel lahendamisel Pärnu Maakohtus.

Ü.Jänes

V.Lips

A.Tänav

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.