lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/3-2-1-156-04

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudRiigikohus · 24.01.2005

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-2-1-156-04
Asja liik
Tsiviilasi
Kuulutamise aeg
24.01.2005
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1740
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Viidatud sätted

Riigi Teataja
TsÜS § 66 lg 5Vara mõistePankrS § 18 lg 1, 4PankrS § 41 lg 2PankrS § 95 lg 2PankrS § 17 lg 2PankrS § 193 lg 1PankrS § 55 lg 1PankrS § 64PankrS § 83TsK § 234

Hilisemad lahendid, mis sellele viitavad (5)

lahend.ee
2-14-56699/39Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium23.12.20152-12-22695/42Tallinna Ringkonnakohus09.10.20132-07-50240/6Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja19.03.20092-08-4032/10Tartu Maakohus Tartu kohtumaja28.05.20082-04-899/5Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium28.02.2006

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-156-04 Otsuse kuupäev Tartu, 24. jaanuar 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja L. Laarmaa, liikmed P. Jerofejev ja H. Jõks Kohtuasi Dejanka (Diana) Pasetðniku (Passetchnik) (pankrotis) hagi Antonina Tamboomi vastu osamaksu võõrandamise lepingu tühisuse tunnustamiseks ja hüvitise väljamõistmiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30. augusti 2004. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/456/04 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Dejanka (Diana) Pasetðniku kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 13. detsember 2004. a, kirjalik menetlus Resolutsioon

1.Tühistada 30. augusti 2004. a otsus ja saata asi samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Hageja pankrotihaldur palus 14. detsembril 2001. a esitatud hagiavalduses tunnustada hageja ja kostja vahel sõlmitud osamaksu võõrandamise lepingu tühisust ja mõista kostjalt välja hageja pankrotivarasse hüvitis summas 130 000 krooni. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt on Tallinna Linnakohtu 11. detsembri 1996. a otsusega välja kuulutatud Dejanka Pasetðniku pankrot. Võlgniku pankrotivara hulka kuulus osamaks Elamuühistus (-kooperatiivis) Loo (edaspidi EÜ Loo) (alates 5. jaanuar 2005. a Korteriühistu Loo), mis andis talle õiguse kasutada elamukooperatiivile kuuluvat korterit Tallinnas Läänemere 37-41. Pankrotivõlgniku osamaks EÜ-s Loo anti 2. septembri 1998. a üleandmise-vastuvõtu akti alusel üle Elamuühistule Läänemere 37 (EÜ Läänemere 37) (alates 15. august 2003. a Korteriühistu Läänemere 37) seoses viimase eraldumisega EÜ-st Loo. 5. veebruaril 2001. a esitas D. Pasetðnik (pankrotis) EÜ Läänemere 37 juhatusele avalduse enda väljaarvamiseks ühistu liikmete hulgast seoses osamaksu võõrandamisega. Samal päeval esitas Antonina Tamboom avalduse enda vastuvõtmiseks elamuühistu liikmeks. EÜ Läänemere 37 juhatuse 6. veebruari 2001. a otsusega on nimetatud avaldused rahuldatud. 7. veebruaril 2001. a võõrandas hageja talle kuulunud osamaksu EÜ-s Läänemere 37 kostjale. Kostja tasus osamaksu ees hagejale 12 940 USA dollarit.
TsMS § 229Tõendi mõiste
TsMS § 363Hagiavalduse sisu
TsÜS § 108 lg 1Võimatu tingimus
2.Hagiavalduse põhjenduste kohaselt kaotas hageja pankrotiseaduse (PankrS) § 18 lg 1 järgi pankroti väljakuulutamise päevast õiguse pankrotivaraga iseseisvalt tehinguid teha. Seda keeldu rikkuv tehing on PankrS § 18 lg 4 järgi tühine. Et kostjal ei ole enam poolte vahel sõlmitud lepingu objektiks olnud vara, st osamaksu elamuühistus, siis nõuab hageja osamaksu rahalise väärtuse osalist hüvitamist summas 130 000 krooni.
3.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja on omandanud osamaksu heauskselt, sest ta ei teadnud, et hageja on pankrotis. Kuna hageja ei nõua EÜ Läänemere 37 juhatuse 6. veebruari 2001. a otsuse tühisuse tunnustamist, siis tunnistab ta ka osamaksu üleandmise seaduslikkust. Pankrotihaldur ei ole nelja aasta jooksul täitnud halduri ülesandeid ega selgitanud välja võlgniku vara.
4.Tallinna Linnakohtu 4. detsembri 2003. a otsusega rahuldati hagi osaliselt. Linnakohus tunnustas poolte vahel sõlmitud osamaksu võõrandamise lepingu tühisust ja luges poolte vastastikused

rahalised kohustused tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 lg 5 alusel tasaarvestatuks.

5.Linnakohus leidis, et vaidlusalune leping on tühine PankrS § 18 lg 4 alusel. TsÜS § 66 lg 5 järgi peavad pooled tühise tehingu järgi saadu tagastama, selle võimatuse korral hüvitama saadu rahas. Seega peab saadu tagastama mitte ainult kostja, vaid ka hageja, kes on saanud kostjalt 12 940 USA dollarit. Kohus tegi vastastikuste nõuete osas tasaarvestuse.
6.Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse hageja, kes palus otsuse tühistada osas, millega jäeti rahuldamata nõue kostjalt 130 000 krooni väljamõistmiseks ja loeti nõuded tasaarvestatuks, ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohtu 18. juuni 2004. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt peavad pooled TsÜS § 66 lg 5 järgi tühise tehingu alusel saadu tagastama samaaegselt. Linnakohus on õigesti leidnud, et poolte vastastikused kohustused tuleb lugeda tasaarvestatuks. Kohus ei ületanud hagi piire ega rikkunud protsessiseaduse norme. PankrS § 55 lg 1 järgi on pankrotihalduri ülesandeks pankrotivara valitsemine ja säilitamine. Kohus leidis esitatud materjalide põhjal, et haldur ei ole ülesannete täitmisel üles näidanud nõutavat hoolsust ega mõistliku aja jooksul välja selgitanud võlgniku vara koosseisu ja selle asukohta. Ei nähtu, et haldur oleks pärast pankroti väljakuulutamist püüdnud välja selgitada võlgniku vara seoses liikmelisusega ühistus. Kostja on hageja pangaarvele osaku eest tasunud 12 940 USA dollarit. Õige on kostja poolt kirjalikus vastuses märgitu, et pangaarvele laekunud raha võis haldur olla realiseerinud pankrotivara koosseisus.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

8.Kassatsioonkaebuses palus hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi 130 000 krooni väljamõistmiseks. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista hagiavalduse esitamisel makstud riigilõivu summas 4000 krooni ja kohtumenetluses esitatud erikaebuselt tasutud riigilõivu 60 krooni.
9.Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohtud, lugedes poolte nõuded tasaarvestatuks, väljunud hagi ja sellele esitatud vastuväidete piiridest ning on rahuldanud kostja nõude, mida viimane ei ole esitanud. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks tuleb teha tasaarvestus, vaatamata kostjapoolse nõude puudumisele.
10.TsÜS § 66 lg-st 5 ei tulenenud, et pooled pidid tühise tehingu järgi saadu tagastama üheaegselt või et kohus pidi tehingu tühisusest tulenevad poolte restitutsiooninõuded lahendama üheaegselt samas menetluses, vaatamata asjaolule, et üks pooltest ei ole restitutsiooninõuet esitanudki. Hageja nõudis kostjalt 130 000 krooni väljamõistmist, kostjal on kohtute tuvastatu kohaselt õigus nõuda hagejalt 12 940 USA dollari tagastamist, mis ümberarvestatuna Eesti kroonidesse on suurem summa kui haginõue. Seega on kohtud väljunud haginõude piiridest.
11.Kostja nõuete rahuldamine hageja suhtes saab toimuda üksnes pankrotiseaduses sätestatud korras. Kostja võimalik nõue hageja vastu tekkis pärast hageja pankroti väljakuulutamist. Seetõttu ei saanud

kostja tulenevalt PankrS § 64 lg-st 1 esitada oma nõuet hageja pankrotimenetluses üldises korras ning kostja nõuet ei tulnud rahuldada üldises korras, s.t fikseeritava jaotise alusel. Samuti ei tulnud kostja nõuet PankrS § 83 alusel rahuldada enne võlausaldajatele jaotise alusel raha väljamaksmist (tegemist ei ole vara välistamise ega tagasivõitmisest tuleneva nõudega), samuti PankrS §-s 85 nimetatud pankrotimenetlusega seotud väljamaksena. Seetõttu tuli kostja nõue hageja vara arvelt rahuldada igal juhul alles pärast PankrS §-s 83 nimetatud väljamaksete tegemist ja pankrotimenetluses tunnustatud nõuete rahuldamist. Kostja nõude suhtes oleks tulnud kohaldada PankrS § 95 lg-t 2, mille järgi võib pankrotimenetluse ajal tekkinud nõude võlgniku vastu esitada pärast pankrotimenetluse lõppu hagimenetluses, kusjuures aegumistähtaega arvestatakse pankrotimenetluse lõppemisest. Kohtud aga on rahuldanud kostja nõude hageja vastu tasaarvestuse teel pankrotimenetluse ajal eelistatuna pankrotimenetlusega seotud väljamaksetele ja pankrotimenetluses tunnustatud nõuetele. Nõuete tasaarvestamine ei olnud lubatav ka PankrS §-st 68 tulenevalt.

12.Ringkonnakohus on otsuses tuginenud paljasõnalistele oletustele, väites, et hageja pangaarvele laekunud raha võis haldur olla realiseerinud pankrotivara koosseisus.
13.Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Hageja juriidiline konstruktsioon, et kostja nõue siseneb pankrotiprotsessi ning rahuldatakse alles pärast PankrS §-s 83 nimetatud väljamaksete tegemist ja võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud nõuete rahuldamist, on oma olemuselt väär ja meelevaldne seaduse tõlgendamine. Pankrotiseadus ei sisalda selle õigussuhte regulatsiooni ja juhinduda tuleb tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätetest.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 2 alusel tühistada protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi saata samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.
15.Käesolevas vaidluses tuleb PankrS § 193 lg 1 järgi kohaldada enne 1. jaanuari 2004. a kehtinud pankrotiseadust. Samuti tuleb võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 2 kohaselt kohaldada enne 1. juulit 2002. a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätteid.
16.Kolleegium leiab, et lugedes poolte nõuded tasaarvestatuks, on kohtud oluliselt rikkunud TsMS § 229 lg-st 1 tulenevat tsiviilkohtumenetluse dispositiivsuse põhimõtet, mille kohaselt ei või kohus teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Linnakohus tunnustas hageja ja kostja vahel sõlmitud korteri osamaksu võõrandamise lepingu tühisust ning luges poolte vastastikused rahalised kohustused TsÜS § 66 lg 5 alusel tasaarvestatuks. Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse muutmata. Tsiviilkoodeksi (TsK) § 234 lg 2 kohaselt oli kostja väidetava nõude tasaarvestamise eelduseks tasaarvestamise avalduse esitamine. Seega ei saa poolte vastastikusi samaliigilisi nõudeid lugeda automaatselt tasaarvestatuks. Selleks peab üks pooltest tegema vastava tahteavalduse. Kohtumenetluses on võimalik esitada TsMS §-de 151 ja 152 kohaselt ka vastuhagi, mis oleks suunatud põhihagi tasaarvestamisele. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei ole esitanud hagejale tasaarvestamise avaldust enne kohtumenetlust ega selle ajal ega ole nõudnud tasaarvestamist ka

vastuhagi teel. Kostja on vaid kohtumenetluses väitnud, et "hagi rahuldades on kostjal õigus pöörduda pankrotihalduri vastu, et sama summa tagasi nõuda" (maakohtu tl 132). See ei ole tasaarvelduse avaldus. Kolleegium jääb ka oma varasemas praktikas väljendatud seisukoha juurde, et kui kohtumenetluse pool ei ole tuginenud sellele, et ta on teinud tasaarvestuse, siis puudub kohtul alus kindlaks teha, kas tal oli selline nõue, mida tasaarvestada ja mis tasaarvestamisega oleks lõpetanud kohustise TsK § 234 alusel (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. detsembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-02, RT III 2003, 1, 11). Kuid pankrotivõlgniku puhul tuleb tasaarvestamise osas arvestada ka pankrotiseadusest tulenevate erisustega.

17.Vastavalt PankrS § 41 lg-le 1 muutub pankrotiotsuse alusel võlgniku vara pankrotivaraks, mida kasutatakse sihtvarana võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ja pankrotimenetluse läbiviimiseks. Pankrotivarasse kuulub ka vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi või mille võlgnik omandab pankrotimenetluse ajal muul viisil (PankrS § 41 lg 2). Pärast pankroti väljakuulutamist ei tohi füüsilisest isikust võlgnik PankrS § 18 lg 1 p 1 kohaselt teha tehinguid pankrotivaraga ning tehing, mis on tehtud nimetatud sätet rikkudes, on PankrS § 18 lg 4 järgi tühine. Tühise tehingu tagajärjed sätestas TsÜS § 66 lg 5, mille kohaselt pidid pooled tühise tehingu järgi saadu tagastama, selle võimatuse korral aga hüvitama saadu rahas. Seega tuleb tühise tehingu järgi saadu tagastada mõlemapoolselt. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et võlgniku vastu saab pärast pankroti väljakuulutamist esitada nõudeid vaid pankrotiseaduses sätestatud korras. PankrS § 95 lg 2 sätestas üldreeglina, et pankrotimenetluse ajal tekkinud nõude võlgniku vastu võib esitada pärast pankrotimenetluse lõppu hagimenetluses. Enne jaotise alusel raha väljamaksmist võimaldas PankrS § 83 teha pankrotivarast väljamakseid vaid teatud juhtudel. PankrS § 17 lg 2 kohaselt võib pärast pankroti väljakuulutamist võlgniku ärinime kasutada üksnes koos sõnaga "pankrotis". Juriidilise isiku pankroti korral kantakse äriseadustiku § 58 lg 1 p 2 järgi äriregistrisse kohtuotsuse alusel pankroti väljakuulutamine koos pankrotihalduri nime, isikukoodi ja elukohaga, samuti märge, et tema esindab ettevõtjat. Füüsilise isiku pankroti korral, kes ei ole ettevõtjana äriregistrisse kantud, on tehingu teisel poolel tunduvalt raskem tema pankrotist teada saada. Selles asjas on pankrotivõlgnik teinud vaidlusaluse tehingu üle nelja aasta pärast füüsilise isiku pankroti väljakuulutamist ning asjast ei nähtu, et pankrotihaldur oleks midagi ette võtnud osamaksu võõrandamise vältimiseks. Sellistel asjaoludel oleks hagi rahuldamine TsÜS § 108 lg-s 1 väljendatud hea usu põhimõtte vastane, kui tühise tehingu järgi saadu on pankrotivaras säilinud või kui pankrotivara on tühise tehingu järgi üleantu arvel suurenenud. Sel juhul võib pankrotivara suureneda kahekordselt, sest pankrotivõlgnik saaks ilma omapoolse saadu tagastamiseta teiselt poolelt tühise tehingu järgi antu tagasi, kuigi tehingu järgi saadu on pankrotivaras säilinud või on pankrotivara üleantu arvel suurenenud. Sarnasele seisukohale on kolleegium asunud 25. novembri 2004. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-134-04 (RT III 2004, 34, 360), kus leiti, et pankrotivara suurendamise püüd teiste isikute arvel viisil, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi ei saa tunnustada, võib olla vastuolus hea usu põhimõttega ning seega lubamatu.
18.Kohtukulude väljamõistmise otsustab kohus asja uuel läbivaatamisel olenevalt asja sisulise lahendamise tulemustest. L. Laarmaa, P. Jerofejev, H. Jõks

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.