lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/3-2-1-123-04

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudRiigikohus · 17.11.2004

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-2-1-123-04
Asja liik
Tsiviilasi
Kuulutamise aeg
17.11.2004
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1846
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Viidatud sätted

Riigi Teataja
TsMS § 91 lg 1Kindlustuslepingust tuleneva hagi kohtualluvusPankrS § 98 lg 1, 2TsMS § 227 lg 1Ebaselge esindusõigusega isiku ajutine menetlusse lubamine ja esinduse heakskiitminePankrS § 34 lg 3PankrS § 94 lg 7TsMS § 308 lg 3Tähtaja arvestamine kättetoimetamiselTsMS § 330Avalduste esitamise tähtajadTsMS § 61 lg 1Valdkonna eest vastutava ministri pädevus toimiku osas

Hilisemad lahendid, mis sellele viitavad (2)

lahend.ee
3-2-1-142-08Riigikohus11.02.20093-2-1-47-06Riigikohus16.06.2006

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-123-04 Otsuse kuupäev Tartu, 17. oktoober 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja P. Jerofejev, liikmed H. Jõks ja J. Luik Kohtuasi BLRT Grupp AS hagi Kauri Rattuse vastu 110 478 krooni saamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 11. mai 2004. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/481/04 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kauri Rattuse kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 18. oktoober 2004. a Istungil osalenud isikud Hageja BLRT Grupp AS esindaja vandeadvokaat A. Aavik ja kostja K. Rattus Resolutsioon Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 11. mai 2004. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.AS Tallinna Meretehas loovutas lepingu alusel hagejale nõude kostja vastu ja hageja esitas Tallinna Linnakohtusse hagiavalduse, paludes kostjalt välja mõista AS-le Tallinna Meretehas tekitatud kahju 110 478 krooni. Hagiavalduse kohaselt kuulutati Tallinna Linnakohtu 1. detsembri 1998. a otsusega välja AS Tallinna Meretehas pankrot ning pankrotihalduriks määrati Kauri Rattus. Tallinna Linnakohtu 3. mai 2001. a määrusega lõpetati pankrotimenetlus kompromissi kinnitamisega. Pankrotimenetluse ajal sõlmis kostja liitumislepingu AS-ga Eesti Mobiiltelefon, millega vormistas enda ja oma sekretäri kasutuses olevad mobiiltelefonid AS Tallinna Meretehas nimele. Ajavahemikus 1999. a mai kuni 2000. a oktoober tasus kostja nende mobiiltelefonide arved kogusummas 110 478 krooni 34 senti pankrotivõlgniku vara arvel. Hageja leidis, et mobiiltelefonidega seotud kulutused ei olnud kostja kui pankrotihalduri ülesannete täitmiseks vajalikud. Samuti puudus kostjal nende kulutuste tegemiseks AS Tallinna Meretehas pankrotitoimkonna nõusolek. Pankrotihalduril tuleb PankrS § 34 lg 3 alusel hüvitada AS-le Tallinna Meretehas tema arvel maksete tegemisega süüliselt tekitatud kahju.
2.Kostja ei tunnistanud hagi ja leidis, et tehtud kulutused olid AS Tallinna Meretehas pankrotimenetluses halduri ülesannete täitmiseks vajalikud kulutused. Need olid seotud äriühingu igapäevase juhtimise, aga ka välisinvestorite ja koostööpartnerite leidmisega. Kostja eitas, et on vormistanud AS Tallinna Meretehas nimele ka oma sekretäri mobiiltelefoni. AS Tallinna Meretehas võlausaldajate esimesel üldkoosolekul kinnitati äriühingu tervendamiskava, kus olid muuhulgas ette nähtud ka telefonikulud. Tallinna Linnakohus kinnitas 3. mai 2001. a määrusega AS Tallinna Meretehas võlausaldajate üldkoosolekul vastuvõetud kompromissotsuse. Seega lõppes pankrotimenetlus kompromissi kinnitamisega ning eeltoodud kohtumäärusega kinnitati ka pankrotimenetluse kulud. Kohtumäärus jõustus 15. mail 2001. a. Kostja on seisukohal, et telefonikulutused tuleb arvestada pankrotikulutuste hulka ning need on käsitatavad hüvitisena haldurile vajalike kulutuste eest. BLRT Grupp AS ei ole asjas õigeks hagejaks, sest ta võttis AS Tallinna Meretehas kohustused üle halduri nõusolekuta. Nõude loovutamine hagejale ei olnud kooskõlas pankrotiseadusega. Pankrotitoimkonna nõusoleku puudumine ei tähenda, et halduril ei

olnud luba teha vajalikke kulutusi. Halduri kulude vajalikkust hindab PankrS § 94 lg 7 järgi kohus, kellel on õigus halduri tasu vähendada, mitte aga põhjendamatuid kulutusi tagasi nõuda. Telefoni kasutamine ei olnud halduri süüline ega õigusvastane käitumine ning sellega ei saanud tekitada kahju.

3.Tallinna Linnakohus rahuldas 30. detsembri 2003. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 95 728 krooni 7 senti. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on BLRT Grupp AS asjas õigeks hagejaks. AS-l Tallinna Meretehas oli võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 lg 1 ja § 166 lg 1 järgi õigus loovutada pankrotihalduri vastu esitatud nõue hagejale. Pankrotiseaduse § 31 lg-st 4 ja § 109 lg-st 3 ei tulene, et pankrotivõlgnik oleks kohustatud kandma kõik kulutused, mis haldur on pankrotimenetluse kestel võlgniku vara arvel teinud. AS Tallinna Meretehas väljendas kompromissi kinnitamisel nõusolekut hüvitada üksnes pankrotimenetluse põhjendatud kulutused. Kostja ei ole tõendanud, et vaidlusalused kulutused olid seotud ainult tema kui pankrotihalduri tegevusega AS Tallinna Meretehas pankrotimenetluses. Kostja on teinud kulutusi ka väljaspool seda pankrotimenetlust, sest kõik kostja kasutatud mobiiltelefoni arved tasus AS Tallinna Meretehas ning tõendatud pole, et kostjal oli veel teine telefoninumber või et ta teiste äriühingutega suheldes mobiiltelefoni ei kasutanud. Pankrotiseaduse § 98 lg 1 p 4 ja lg 2 kohaselt võib haldur teha oma ülesannete täitmiseks vajalikke kulutusi üksnes pankrotitoimkonna nõusolekul, kuna need kulutused tehakse pankrotivara arvel. Pankrotitoimkond ei ole andnud kostjale nõusolekut teha pankrotivõlgniku vara arvel kulutusi mobiiltelefonide kasutamiseks summas 95 728 krooni 7 senti. Linnakohus leidis, et kompromissi kinnitamise kohtumääruse jõustumine ei välista nõuete esitamist pankrotihalduri vastu. Pankrotiseaduse § 34 lg 3 järgi peab haldur, kes oma kohustuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega on süüliselt võlgnikule või võlausaldajale tekitanud kahju, selle hüvitama. Linnakohtu arvates võivad mobiiltelefonide kasutamise kulutused 14 749 krooni ja 93 sendi osas olla põhjendatud. Nimetatud summa tasus kostja kõnesoleva perioodi jooksul AS Tallinna Meretehas nimele registreeritud teise mobiiltelefoni kasutamise eest. See mobiiltelefon oli tegelikult AS Tallinna Meretehas peaenergeetik U. Simmeri kasutuses ning hageja ei tõendanud, et U. Simmer ei ole pankrotimenetluse ajal seda telefoni oma igapäevaste tööülesannete täitmiseks kasutanud.
4.Mõlemad pooled esitasid Tallinna Linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Hageja palus linnakohtu otsust muuta ja mõista kostjalt hageja kasuks täiendavalt välja 14 749 krooni 93 senti. Kostja palus linnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 11. mai 2004. a otsusega linnakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus linnakohtuga, et kostjal tuleb PankrS § 34 lg 3 alusel hüvitada oma õigusvastase ja süülise käitumisega pankrotivõlgnikule tekitatud kahju. Asjas pole tõendatud, et võlausaldajate üldkoosolek või pankrotitoimkond oleksid andnud pankrotihaldurile õiguse registreerida oma isiklik mobiiltelefon AS Tallinna Meretehas nimele ja võtta sellelt piiramatul hulgal kõnesid pankrotivõlgniku vara arvel. Asjaolust, et 24. detsembril 1998. a kinnitas võlausaldajate üldkoosolek AS Tallinna Meretehas tervendamiskava, ei tulene, nagu võinuks haldur teha

majandustegevuse jätkamisel kulutusi omal äranägemisel arvestamata PankrS § 98 lg-s 2 sätestatut. Kostja ei tõendanud vastavalt TsMS § 91 lg-le 1, et mobiiltelefonilt võetud kõned on seotud AS Tallinna Meretehas pankrotimenetlusega. Kostja ei pidanud arvestust oma isiklike kõnede ega kõnede üle, mida ta võttis AS Tallinna Meretehas huvides või teiste äriühingute huvides, kelle juhatuse liikmeks või pankrotihalduriks ta oli. Ringkonnakohtu arvates leidis linnakohus õigesti, et teise kostja poolt pankrotivõlgniku nimele registreeritud mobiiltelefoni kasutamise kulutused summas 14 749 krooni ja 93 senti võisid olla põhjendatud ja selles osas tuli jätta hagi rahuldamata. Asjaolu, et AS Tallinna Meretehas pankrotimenetluse ajal kasutati vajalikus ulatuses mobiiltelefoni, ei anna iseenesest alust nõuda telefoni kasutamise eest tasutud summad välja pankrotihaldurilt. Teist mobiiltelefoni kasutas U. Simmer. Tema kui haldusdirektori ülesandeks oli majandusprogrammi organiseerimine ning sellise töö tegemisel võis mobiiltelefoni kasutamist pidada vajalikuks.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6.Kassatsioonkaebuses palub kostja tühistada ringkonnakohtu otsuse täielikult ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu otsus ei vasta TsMS § 227 lg 1 ja § 231 lg 4 nõuetele. Kohus eiras TsMS §-s 91 sätestatut, kui pani kostjale kohustuse tõendada, et mobiiltelefonilt võetud kõned olid seotud AS Tallinna Meretehas pankrotimenetlusega. Kui kostja lõpetas oma töö AS Tallinna Meretehas pankrotihaldurina, ei saanud ta kaasa võtta äriühingu raamatupidamisdokumente ega kõneeristusi. Kõneeristusi sai esitada hageja, kuid ta pole seda teinud. Kostja arvates oli mõistlik eeldada, et teatud osa kõnedest pidi olema seotud tema tööülesannete täitmisega AS Tallinna Meretehas pankrotihaldurina. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta kostja väited telefonikulude tõendamise võimatuse kohta. Samuti jättis ringkonnakohus põhjendamatult rahuldamata kostja taotluse võtta toimikusse AS Tallinna Meretehas pankrotitoimkonna 30. juuni 1999. a koosoleku otsus. Selle otsusega soovis kostja tõendada, et tal oli pankrotitoimkonna nõusolek registreerida mobiiltelefonid pankrotivõlgniku nimele ja võtta kõnesid viimase kulul. Vastuoluline on ringkonnakohtu seisukoht, et haldusdirektori mobiiltelefoni kulutused olid põhjendatud, pankrotihalduri kulutused telefonile aga põhjendamatud, ning neid ei võinud teha pankrotivara arvel.
7.Vastuses kassatsioonkaebusele pidas hageja ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks.
8.Riigikohtu istungil jäi kostja kassatsioonkaebuses esitatud väidete ning hageja esindaja oma vastuväidete juurde. Hageja esindaja palus kostjalt välja mõista kassatsiooniastmes kantud õigusabikulude katteks 8 850 krooni.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kassatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks.
10.Pooled ei vaidle selle üle, et kostja on AS Tallinna Meretehas pankrotihaldurina tasunud ajavahemikus 1999. a mai kuni 2000. a oktoober pankrotivõlgniku nimele registreeritud mobiiltelefonide arved kogusummas 110 478 krooni 34 senti pankrotivõlgniku vara arvel. Hageja on

rajanud oma nõude sellele, et kõnesolevad kulutused ei olnud AS Tallinna Meretehas pankrotimenetluses vajalikeks kulutusteks ning nende tegemiseks puudus võlgniku pankrotitoimkonna nõusolek. Seetõttu on põhjustatud pankrotivõlgnikule kahju, mille pankrotihaldur peab PankrS § 34 lg 3 alusel hüvitama. Kostja vastuväite kohaselt olid tehtud kulutused AS Tallinna Meretehas pankrotimenetluses vajalikeks kulutusteks ning pankrotivõlgnik oli nendest teadlik, mistõttu pole AS-le Tallinna Meretehas kahju tekitatud.

11.Üldise tõendamiskoormise reegli kohaselt (TsMS § 91 lg 1) pidi kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millel põhinevad tema nõuded ja väited. Seetõttu oli hagejal kohustus tõendada, et kõnealuste telefonikuludega on tekitatud talle kahju. Hageja on sellekohased tõendid esitanud. Ringkonnakohus leidis õigesti, et kostjal tuli tõendada kas kulutuste tegemiseks pankrotitoimkonna nõusoleku olemasolu või selle puudumisel vähemalt telefonikulude vajalikkust pankrotimenetluses. Nimelt sätestas kulutuste tegemise ajal kehtinud PankrS § 98 lg 1 p 4 pankrotimenetluse kuluna ka halduri tehtud vajalikud kulutused oma ülesannete täitmiseks ja sama paragrahvi lõige kaks sätestas, et nimetatud kulutusi võib haldur teha pankrotitoimkonna nõusolekul.
12.Iseenesest õige on kostja väide, et temapoolsete tõendite esitamine on raskendatud, sest tema töö AS Tallinna Meretehas pankrotihaldurina on lõppenud ning ta ei saanud kaasa võtta äriühingu raamatupidamisdokumente sh kõneeristusi. Kolleegium möönab, et eeltoodud asjaoludel on kostjal võimatu esitada kõneeristusi, mis võiksid tõendada telefonikulutuste tegemist AS Tallinna Meretehas huvides, s.o kantud kulude vajalikkust AS Tallinna Meretehas pankrotimenetluses. Eeltoodu ei anna siiski alust asetada hagejale selle asjaolu tõendamiskoormis, mida peab tõendama kostja. Kolleegium märgib ka, et tõendamisraskused tulenesid kostja kui pankrotihalduri enda loodud olukorrast: ta ei kasutanud AS Tallinna Meretehas pankrotimenetluses äriühingu telefone, vaid registreeris oma isikliku telefoni pankrotivõlgniku nimele ja ei eristanud AS Tallinna Meretehas pankrotimenetluse lõppemisel selle pankrotimenetlusega seotud kulutusi ja sellega mitteseotud kulutusi. Kostja ei tõendanud, et tal oli kantud kulutuste tegemiseks pankrotitoimkonna nõusolek. Tehes ilma pankrotitoimkonna nõusolekuta kulutusi, võttis haldur endale riisiko tõendada nende kulutuste vajalikkust.
13.Ringkonnakohus ei rikkunud TsMS § 227 lg-t 1 ja § 231 lg-t 4. Tulenevalt TsMS § 330 lg-st 5 ei pea ringkonnakohus kordama esimese astme kohtu põhjendusi, kui ta jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele tõendite esitamise kohta apellatsioonimenetluses, selgitab kolleegium, et tõendi, mida oli võimalik esitada esimese astme kohtus, kuid mis jäeti esitamata, võib ringkonnakohus jätta TsMS § 308 lg 3 alusel tähelepanuta. Kostja esitas AS Tallinna Meretehas pankrotitoimkonna 30. juuni 1999. a koosoleku protokolli apellatsioonikohtus ega põhjendanud, miks tal ei olnud võimalust esitada seda tõendit esimese astme kohtus. Seega oli ringkonnakohtul seaduse kohaselt õigus jätta eeltoodud tõend arvestamata. Riigikohtu pädevus asja lahendamisel on piiratud TsMS §-ga 353, mille kohaselt kolleegium ei saa hinnata kostja esitatud tõendit. Ringkonnakohus leidis, et teise kostja poolt pankrotivõlgniku nimele registreeritud telefoniga seotud kuludega põhjustatud kahju eest kostja ei vastuta, sest ta ei olnud selle

telefoni kasutajaks. Sellest, et haldusdirektori kasutuses olevalt telefonilt võetud kõned hindas kohus vajalikeks, ei tulene, et kohus pidi samamoodi hindama halduri PankrS § 98 lg-t 2 eirates tehtud kulutusi.

14.Poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus TsMS § 61 lg 1 p 1 järgi teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindajana asjast osavõtnud advokaadi abi eest hinnaga hagis kuni viis protsenti hagi rahuldatud või rahuldamata jäetud osast. Kolleegium jääb oma 18. mai 2004. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-65-04 (RT III 2004, 15, 183) väljendatud seisukoha juurde, et viis protsenti hagi rahuldatud või rahuldamata jäetud osast on maksimummääraks, milles mõistetakse välja õigusabikulu. Kui alama astme kohus on õigusabikulu maksimummääras välja mõistnud, ei saa kõrgema astme kohus seda määra enam ületada. Kuna esimese astme kohus on kostjalt hageja kasuks juba välja mõistnud õigusabikulu viie protsendi ulatuses hagi rahuldatud osast, siis puudub seaduslik alus hageja kassatsiooniastmes kantud õigusabikulude väljamõistmiseks kostjalt. P. Jerofejev, H. Jõks, J. Luik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.