lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/3-2-1-61-04

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudRiigikohus · 11.05.2004

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-2-1-61-04
Asja liik
Tsiviilasi
Kuulutamise aeg
11.05.2004
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1933
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Viidatud sätted

Riigi Teataja
AÕS § 95 lg 1, 3Koormatiste lõppemineAÕS § 92 lg 1Vallasomandi tekkimine üleandmisegaAÕS § 39 lg 2Valduse lõppemineAÕS § 81Omandiõiguse tõendamineTsMS § 171 lg 1Kõrgema astme kohtu menetluskulude kandmise erisusedTsMS § 363Hagiavalduse sisuTsÜS § 103 lg 1Mitme edasilükkava või äramuutva tingimusega tehing

Hilisemad lahendid, mis sellele viitavad (4)

lahend.ee
2-19-13484/76Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium20.06.20222-05-24144/28Tallinna Ringkonnakohus28.01.20082-05-2364/12Tartu Maakohus Tartu kohtumaja29.12.20063-2-1-16-05Riigikohus21.03.2005

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-61-04 Otsuse kuupäev Tartu, 11. mai 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa Kohtuasi Sergei Saveljevi hagi Õie Mesila vastu omandiõiguse tunnustamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 16. detsembri 2003. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/1153/2003 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Sergei Saveljevi kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 12. aprill 2004. a Istungil osalenud isikud Hageja ja tema esindaja vandeadvokaat V. Viilol ning kostja esindaja vandeadvokaat L. Biin Resolutsioon

1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
16.detsembri 2003. a otsus ja saata asi samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada Sergei Saveljevile kassatsioonkaebuselt
20.jaanuaril 2004. a tasutud kautsjon 2300 (kaks tuhat kolmsada) ja 23. detsembril 2003. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Hageja palus tunnustada enda omandiõigust Tallinnas Weizenbergi tn 10-2a asuvale korterile. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt kuulub korter talle omandiõiguse alusel. 1999. a veebruaris sai hageja teada, et 11. veebruaril 1999. a on Eduard Ivanov volikirja alusel müünud korteri Swen Trummile. Volikirja tõestas 29. detsembril 1998. a Rakvere notari Marika Saaveri asendaja Toomas Saaver. Hageja väitel ei tunne ta E. Ivanovi ega ole teda volitanud ostu-müügitehingut tegema, mis oli ka võimatu, sest ta viibis sel ajal kinnipidamiskohas. Hageja avalduse alusel kriminaalkoodeksi § 143 lg 2 p 11 tunnustel algatatud kriminaalasjas määratud käekirjaekspertiis on kindlaks teinud, et volitaja allkiri volikirjal ei kuulu hagejale. 24. märtsil 1999. a müüs S. Trumm vaidlusaluse korteri Andrei Di"kovtsovile ja viimane 4. aprillil 2000. a Õie Mesilale. Hageja leidis, et volituseta tehtud
11.veebruari 1999. a ostu-müügitehing ning selle alusel teostatud järgnevad tehingud on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-de 103 lg 1 ja 66 lg 1 alusel tühised. Hageja omandit on käsutatud ebaseaduslikult ja tema tahte vastaselt ning asjaõigusseaduse (AÕS) § 95 lg-st 3 tulenevalt ei ole vaidlusaluse korteri omandiõigus S. Trummile üle läinud, mistõttu pole kostja asja omandanud, isegi kui ta oli heauskne. Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja ostis korteri oma poja kinnisvaramaakleri Siim Mesila vahendusel 250 000 krooni eest, mis oli soodne, kuid mitte odav hind. Korterit pakuti müüa maaklerite kaudu ja kostjal ei olnud alust arvata, et A. Di"kovtsovil puudub õigus omandit üle anda. Kostja omandas vaidlusaluse korteri heauskselt. 4. aprilli 2000. a ostu-müügilepingu p 4 kohaselt läks korteri omandiõigus ja valdus kostjale üle lepingu allakirjutamisel ning vahetult pärast lepingu allakirjutamist anti kostjale üle korteri võtmed. Hageja võttis korteri valduse 2000. a detsembris kostjalt jõuga tagasi. Hageja valdusest oli korter välja läinud tema tahte kohaselt, sest

kriminaalasja toimikus asuvate materjalide kohaselt rentis hageja korteri 13. märtsil 1998. a Juta Tulbile OÜ-st Tulbi Kinnisvara. Seega puudub alus AÕS § 95 lg 3 kohaldamiseks antud vaidluses.

2.Tallinna Linnakohtu 16. mai 2003. a otsusega hagi rahuldati ning tunnustati hageja omandiõigust Tallinnas Weizenbergi tn 10-2a asuvale korterile. 16. veebruaril 1996. a sõlmitud ostumüügilepinguga on tõendatud, et hageja ostis Tallinnas Weizenbergi tn 10-2a asuva korteri Enver Biljalovilt ja sai korteri omanikuks. Hageja on tõendanud oma omandiõigust AÕS § 81 mõttes, mis annab aluse tema omandiõiguse tunnustamiseks. Asjas ei ole tõendatud, et hageja oleks soovinud tema omandis olevat korterit müüa. Käesoleva tsiviilasja lahendamise juurde võetud kriminaalasjas läbiviidud käekirjaekspertiisi aktiga
8.juulist 1999. a on tõendatud, et S. Saveljevi allkiri 29. detsembri 1998. a volikirjal E. Ivanovile ei ole hageja kirjutatud. Seda kinnitavad ka hageja seletus, kes volikirja väljaandmise ajal viibis Tallinna Vanglas, ja Kodakondsus- ja Migratsiooniameti vastus kohtule, mille kohaselt Eesti kodaniku pass nr. K0079205, mille alusel Rakvere notari M. Saaveri asendaja T. Saaver tõestas S. Saveljevi isikusamasuse, oli tegelikult väljastatud Passiameti Hiiumaa büroos Egon Jurjevile ja tunnistatud 31. detsembril 1998. a kehtetuks seoses passi vargusega. Volituseta võõra varaga tehingu tegemine on 11. veebruari 1999. a ostu-müügilepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS §-de 103 lg 1 ja 66 lg 2 kohaselt tühine. Seega ei ole seaduspärased ka järgnenud ostu-müügitehingud sama korteriga. Tunnistaja J. Tulbi ütluste kohaselt sõlmis ta 1998. a veebruaris hagejaga vaidlusaluse korteri rendilepingu ning 1999. a sügisel vabastas ta korteri ja andis võtmed üle hageja esindajale. Tunnistaja S. Mesila ütluste kohaselt oli korter tühi, kui ta selle oma emale ostis. Korter anti ESS valve alla, kuid hageja lõhkus 2001. a lukud ning pani oma lukud ette. Sellega on linnakohtu arvates tõendatud, et 2001. a läks korter uuesti hageja valdusse. Kriminaalasja materjalidega on tõendatud, et vaidlusalune korter läks hageja omandist välja tema tahte vastaselt. Seega ei saanud kostja AÕS § 95 lg-st 3 tulenevalt korterit heauskselt omandada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3.Tallinna Ringkonnakohtu 16. detsembri 2003. a otsusega linnakohtu otsus tühistati materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise ja tõendite väära hindamise tõttu ning uue otsusega jäeti hagi rahuldamata. Linnakohus jõudis ekslikule järeldusele, et asjas tuleb kohaldada AÕS § 95 lg 3, mille kohaselt ei toimu asja omandamist, kui asi on omanikult varastatud, kadunud või muul viisil tema tahte vastaselt tema valdusest välja läinud. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt läks korter hageja tahte vastaselt tema valdusest välja 11. veebruaril 1999. a, mil E. Ivanov müüs võltsitud volikirja alusel hagejale kuulunud korteri S. Trummile. See seisukoht ei ole aga kooskõlas asjas esitatud tõenditega.
4.Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hageja andis 1998. a veebruaris sõlmitud üürilepingu alusel korteri valduse J. Tulbile tähtajaga 1 aasta. Üürilepingut pikendati hiljem veel üheks aastaks. Asjaõigusseaduse § 39 lg 1 kohaselt lõpeb valdus, kui valdaja loobub tegelikust võimust asja üle või kaotab selle muul viisil, samuti reaalservituudi lõppemisega. Seega on põhjendatud kostja väide, et korter läks hageja valdusest välja üürilepingu alusel, seega kooskõlas hageja tahtega. Ka Riigikohtu

tsiviilkolleegium on oma otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-148-01 (RT III 2002, 3, 20) leidnud, et korteri otsesest valdusest loobumine seoses selle üürile andmisega pole vaadeldav tegeliku võimu teostamise mööduva katkestusena, mis AÕS § 39 lg 2 alusel valdust ei lõpeta. Korteri valduse üleandmisel üürnikule loobus hageja vabatahtlikult korteri valdusest, s.o tegelikust võimust oma korteri üle ja järelikult ei tule asjas kohaldada AÕS § 95 lg 3.

5.Põhjendatud on kostja väide, et Õ. Mesila sai korteri omanikuks AÕS § 92 lg 1 kohaselt 4. aprillil 2000. a sõlmitud notariaalse ostu-müügilepingu alusel. Asjaõigusseaduse § 95 lg 1 kohaselt on isik, kes on asja üleandmisega omandanud heauskselt, asja omanik asja oma valdusesse saamise ajast ka siis, kui võõrandaja ei olnud õigustatud omandit üle andma. Omandaja heausksust eeldatakse ning hageja ei ole tõendanud, et kostja oli teadlik või pidi teadma, et korteri võõrandamislepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimisel ei olnud müüja õigustatud korteri omandiõigust üle andma. Korter oli Õ. Mesila valduses kuni hageja vabanemiseni vanglast, kui viimane lõhkus korteri lukud lahti.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6.Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asi samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.
7.Hageja leidis, et ringkonnakohus jõudis ekslikule järeldusele, nagu oleks hageja eluruumi võõrandamise ajal loobunud vabatahtlikult korteri valdusest. Hageja andis eluruumi valduse üle küll üürnikule J. Tulbile, kuid see ei tähenda, et valdus läks üle ka kolmandatele isikutele, kes teostasid korteriga võõrandamistehinguid. Asjaõigusseaduse § 95 lg 1 oleks käesolevas vaidluses kohaldatav, kui J. Tulp oleks asja valduse üle andnud isikutele, kes tegid eluruumi suhtes käsutustehingu. Seda ei ole ringkonnakohus tuvastanud. Kui omandamist ei ole toimunud, ei pea hageja tõendama ka kostja pahausksust korteri omandamisel. Hageja leidis, et AÕS § 95 lg-s 3 sätestatud põhimõte on kohaldatav ka otsese valdaja suhtes, st omandamist ei toimu juhul, kui asi on otseselt valdajalt varastatud, kadunud või muul viisil tema valdusest tema tahte vastaselt välja läinud.
8.Käesolevas asjas ei ole kohaldatav Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-14801 väljendatud seisukoht. Osundatud kaasuses andis eluruumi omanik valduse üle isikule, kes vahetult asja käsutusõigust omamata võõrandas asja kolmandale isikule. Käesoleval juhul oli korter hageja ja otsese valdaja J. Tulbi valdusest väljunud nende tahte vastaselt.
9.Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja, et ringkonnakohus kohaldas seadust õigesti. Tehingu tegemise ajal kehtinud AÕS § 95 lg 3 järgi ei toimunud heauskset omandamist, kui asi oli omanikult varastatud või muul viisil tema tahte vastaselt tema valdusest välja läinud. Vale ja vastuolus asjas kogutud tõenditega on väide, et eluruum väljus hageja ja otsese valdaja J. Tulbi valdusest nende tahte vastaselt.
10.Riigikohtu istungil jäi hageja esindaja oma kassatsioonkaebuses toodud seisukohtade juurde, kuid palus Riigikohtul teha asjas uue otsuse, sest puudub vajadus asjaolude täiendavaks uurimiseks. Samuti esitas hageja esindaja kohtukulude nimekirja, mille alusel palus kostjalt välja mõista 13 157 krooni hageja kohtukuludena. Kostja esindaja jäi vastuses toodud seisukohtade juurde.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11.Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu ning asi saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
12.Hageja on hagiavalduses ja kohtumenetluses väitnud, et korter läks tema valdusest välja tema tahte vastaselt ning seetõttu ei ole Õ. Mesila AÕS § 95 lg 3 järgi omandanud korterit heauskselt. Ringkonnakohus leidis aga, et asjas ei saa AÕS § 95 lg 3 kohaldada, sest korter läks hageja valdusest välja 28. jaanuaril 1999. a sõlmitud üürilepingu alusel, st tema tahte kohaselt. Seejuures on viidatud ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10. detsembri 2001. a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-148-01 (RT III 2002, 3, 20).
13.Kolleegium ei nõustu tõlgendusega, mille apellatsioonikohus andis AÕS § 95 lg-le 3. Eelmises punktis viidatud otsuses käsitles kolleegium olukorda, kus korteri võõrandas edasi kolmandale isikule korteri üürnik, s.o isik, kellele korteri valdus oli üle läinud omaniku tahte kohaselt. Seetõttu ei ole käesoleval juhul analoogia selle otsusega õigustatud. 1999. a veebruaris kehtinud AÕS § 95 lg 1 sätestas, et isik, kes on asja üleandmisega omandanud heauskselt, on asja omanik asja oma valdusse saamise ajast ka siis, kui võõrandaja ei olnud õigustatud omandit üle andma. Sama paragrahvi 3. lõike järgi ei toimu omandamist 1. lõike kohaselt, kui asi oli omanikult varastatud, kadunud või muul viisil tema tahte vastaselt tema valdusest välja läinud. Selle sätte eesmärk oli ja on kaitsta tsiviilkäibe stabiilsust juhul, kui omanik ise on vallasasja valduse ära andnud. Selline kaitse kehtib aga ikkagi vaid siis, kui omanikult valduse saanud isiku valdusest pole asi välja läinud tema tahte vastaselt. Raske oleks põhjendada heauskse omandamise võimaldamist näiteks juhul, kui omanik on kaudne valdaja ja asi on varastatud otseselt valdajalt. Eelnev tähendab, et kui käesoleval juhul oli hageja kaudne valdaja ja korter läks J. Tulbi kui otsese valdaja valdusest välja tema tahte kohaselt, ei oleks saanud asjas AÕS § 95 lg 3 kohaldada. Kui korteri valdus läks aga J. Tulbi kui otsese valdaja käest välja tema tahte vastaselt, siis välistab heauskse omandamise AÕS § 95 lg 3.
14.Muuhulgas tugines hageja kohtumenetluses sellele, et korterit ei võõrandanud mitte otsene valdaja J. Tulp, vaid "keegi" E. Ivanov. Seega tuli hagejale TsMS § 171 lg 1 kohaselt anda võimalus tõendada, et korter läks otsese valdaja valdusest välja viimase tahte vastaselt.
15.Kui hageja oli omanikuna kaudne valdaja ja korter läks otsese valdaja J. Tulbi valdusest välja tema tahte vastaselt, on AÕS § 95 lg 3 järgi korteri edasine heauskne omandamine välistatud. Kui aga sellised asjaolud kinnitust ei leia, tuleb kohtul vastata küsimusele, kas Õ. Mesila võis saada korteri omanikuks. Ringkonnakohus on oma otsuses leidnud, et hageja ei ole tõendanud, et kostja oli teadlik või pidi teadma, et korteri võõrandamislepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimisel 4. aprillil 2000. a ei olnud müüja A. Di"kovtsov õigustatud korteri omandiõigust ostjale üle andma. Käesoleval juhul on tegemist korteri kolme käsutustehinguga. Kui 11. veebruari 1999. a asjaõiguskokkulepe on tühine volituste puudumise tõttu omandi üleandmiseks (AÕS § 92), siis ei saanud S. Trumm korteri omanikuks asjaõiguslepingu puudumise tõttu TsÜS § 103 lg 1 järgi. Küll võis aga heauskse omandamise eelduste olemasolul (AÕS § 92 lg 1) korteri heauskselt omandada

A. Di"kovtsov. Kui A. Di"kovtsov sai korteri omanikuks, omandas Õ. Mesila korteri 4. aprillil 2000. a omanikult ning seega ei tõstatu küsimust tema heausksest omandamisest. Kui A. Diskovt"ev korterit ei omandanud, tuleb võtta seisukoht, kas Õ. Mesila omandas selle heauskselt.

16.Hageja taotlus kohtukulude väljamõistmiseks lahendatakse asja uuel läbivaatamisel olenevalt asja sisulise lahendamise tulemustest. A. Kull, H. Jõks, L. Laarmaa

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.