lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/3-2-1-1-04

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudRiigikohus · 22.01.2004

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-2-1-1-04
Asja liik
Tsiviilasi
Kuulutamise aeg
22.01.2004
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1760
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Viidatud sätted

Riigi Teataja
RaKS § 14 lg 2Dokumentide esitaja vastutusTsMS § 330 lg 5, 6Avalduste esitamise tähtajadTsMS § 91 lg 1Kindlustuslepingust tuleneva hagi kohtualluvusAÕS § 138Ehitamine võõrale maatükile või võõrast materjalistAÕS § 139 lg 1Hüvitus ebaseadusliku ehitamise korralTsK § 477TsMS § 363Hagiavalduse sisu

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-1-04 Otsuse kuupäev Tartu, 22. jaanuar 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja T. Tampuu, liikmed H. Jõks ja A. Kull Kohtuasi AS Konsool hagi Peeter Saunpere vastu omandiõiguse tunnustamiseks, asjade ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks, ehitise eest 700 000 krooni ja 209 650 krooni suuruse kahjuhüvitise saamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 23. septembri 2003. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/943/2003 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik AS Konsool kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 5. jaanuar 2004. a, kirjalik menetlus Resolutsioon

1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
23.septembri 2003. a otsus osas, millega jäeti AS Konsool hagi Peeter Saunpere vastu TsK § 477 lg-te 1 ja 3 alusel 700 000 krooni saamiseks täies ulatuses rahuldamata, samuti osas, millega jäeti muutmata Pärnu Maakohtu 17. märtsi 2003. a otsus osas, millega jäeti rahuldamata AS Konsool hagi Peeter Saunpere vastu 6 vallasasja väljanõudmiseks, ja kohtukulusid käsitlevas osas.
2.Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi otsus muutmata.
3.Saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
4.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
5.Tagastada AS-le Konsool 14. oktoobril 2003. a tasutud kautsjon 9922 (üheksa tuhat üheksasada kakskümmend kaks) krooni 2 (kaks) senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Pärnu Maakohtule esitatud hagi kohaselt tagastati Pärnus Savi tn 24 asuv maatükk Pärnu Linnavalitsuse 1. veebruari 1999. a korraldusega nr 334 " mõttelises osas Peeter Saunperele ja korraldusega nr 355 " mõttelises osas Aino Memetovale. 22. juulil 1999. a kanti P. Saunpere ja A. Memetova kinnistu omanikena kinnistusraamatusse. 20. juunil 2002. a müüs A. Memetova oma osa kinnistust P. Saunperele. Kinnistul asub hageja AS Konsool poolt kehtiva ehitusloata 1993.-1994. a püstitatud viilhall-töökoda (edaspidi ka viilhall), mis on muutunud maatüki oluliseks osaks ja läinud üle kostja P. Saunpere omandisse. P. Saunperele ja A. Memetovale on 16. aprillil 2002. a väljastatud selle ehitise kasutusluba. 2. mail 2002. a võttis kostja ukseluku vahetamise teel üle viilhalli valduse, mille tulemusel läks tema valdusse ka 292 202 krooni väärtuses viilhalli ladustatud hageja vallasasju. Hageja palus AÕS § 139 lg 1 ja TsK § 477 lg-te 1 ja 3 alusel kostjalt välja mõista alusetult omandatud viilhalli väärtuse 700 000 krooni. Samuti palus hageja tunnustada tema omandiõigust viilhallis asuvatele vallasasjadele ning mõista need asjad kostjalt välja. Kaotsiläinud 28 vallasasja eest palus hageja kostjalt välja mõista 209 650 kroonise hüvitise.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja on alates 18. maist 2000. a korduvalt nõudnud, et hageja kõrvaldaks tema maatükil asuva ehitusmaterjali, tootmisjäätmed ja muu prahi. Hagejat ei ole takistatud asju äraviimast. Nimetatud asjaolude tõttu ei ole AÕS § 139 lg 1 kohaldatav.

Asjaõigusseaduse § 139 lg 3 järgi ei ole materjali omanikul õigust nõuda hüvitist materjali eest, kui maatüki omanik on esitanud nõude materjali eemaldamiseks. Kostja vaidles vastu ka kahju hüvitamise nõudele ja viilhalli väärtusele. Kostja ei tea, kus asuvad hageja nimestikus loetletud vallasasjad käeoleval ajal ja kas need üldse on kunagi olemas olnud.

3.Pärnu Maakohtu 17. märtsi 2003. a otsusega rahuldati hagi osaliselt. Kostjalt mõisteti hageja kasuks välja viilhalli väärtus 244 000 krooni. Muus osas jäi hagi rahuldamata ja kohtukulud jäeti poolte endi kanda. Otsuse põhjenduste kohaselt asub vaidlusalune ehitis kostja kinnisasjal. Kostja on avaldanud, et ta soovib ehitist seadustada. 16. aprillil 2002. a anti ehitisele kasutusluba, mille alusel on kostjal lubatud viilhalli kasutada tootmis- ja laohoonena. Seega soovib kostja ehitise endale jätta ja on arvestanud hagejale hüvitise maksmisega. Kohtu määratud eksperdi arvamuse kohaselt on ehitise väärtuseks ilma maa maksumuseta 244 000 krooni. Kadunud vallasasjade eest 209 650-kroonise hüvitise nõue tuleb jätta rahuldamata. Kogutud tõendeid analüüsides leidis kohus, et väidetavalt kadunud vallasasjade olemasolu ja kaotsimineku asjaolud pole tõendatud. Hageja ei tõendanud, et tal üldse oli põhivara või et see oleks asunud vaidlusalusel kinnistul.
4.Pärnu Maakohtu 17. märtsi 2003. a otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse nii hageja kui ka kostja. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 23. septembri 2003. a otsusega tühistati maakohtu otsus osas, millega hagi osaliselt rahuldati, samuti kohtukulude osas. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega jättis hagi TsK § 477 lg-te 1 ja 3 alusel 700 000 krooni saamiseks täies ulatuses rahuldamata ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja kohtukulu 14 000 krooni. Ringkonnakohus leidis, et asjas ei ole tõendatud, et kostjal puudus õiguslik alus Pärnus Savi tn 24 asuva maatüki omandamiseks või et see oleks hiljem ära langenud. Seega ei ole alusetu rikastumise õigussuhet TsK § 477 lg-te 1 ja 3 mõttes tekkinud ning hagi rahuldamiseks puudub alus. P. Saunpere ja A. Memetova said kumbki kinnistu " mõttelise osa omanikuks omandireformi käigus. A. Memetova müüs talle kuuluva osa kinnistust kostjale. Kinnistu tagastamise ajal asus sellel hageja ehitatud viilhall, mis rajati 1994.-1995. a ilma ehitusloata. Seega omandas kostja koos maatükiga ka vaidlusaluse viilhalli. Analoogilist seisukohta on väljendanud Riigikohus oma otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-93-01. Maakohus jättis põhjendatult rahuldamata hageja nõude kaotsiläinud asjade eest 209 650 kroonise hüvitise saamiseks. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega korranud neid TsMS § 330 lg 5 alusel oma otsuses. Asjas pole tõendatud, et kostja ei lasknud hagejal viimase väidetavat vara ära viia. Hageja pole esile toonud ühtki alust, millest tuleneks tema õigus pärast
1.veebruari 1999. a kostja maatükil asuvaid ehitisi kasutada ja seal oma vara hoida või millest tuleneks kostja otsene kohustus hageja vara hoida ja kaotsimineku eest vastutada.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja

samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus lahendas hageja 700 000 krooni nõude TsK § 477 järgi, kuigi nõue oli esitatud AÕS §-de 138 ja 139 alusel. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 14 lg 2 järgi kohaldati maa omaniku ja ehitaja vahelistele suhetele AÕS §-de 138 ja 139 sätteid. Ringkonnakohtu viide Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-93-01 oli asjakohatu, sest see lahend puudutas erastatud maal asuvat istandust, mitte aga tagastatud maal asuvat ehitist. Analoogia alusel on kohaldatav Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-02. Sellest otsusest tuleneb, et ehitise varasemal omanikul on AÕS §-de 138 ja 139 alusel õigus nõuda tagastatud maa omanikult ehitise väärtuse hüvitamist. Jättes rahuldamata 209 650 krooni suuruse kahjunõude, rikkus apellatsioonikohus oluliselt TsMS § 91 lg 1, sest vabastas kostja põhjendamatult vastuväidete tõendamise kohustusest. Ringkonnakohus rikkus oluliselt TsMS § 330 lg 6 ja § 227 lg 1. Kohtuotsus ei kajasta hageja nõuet tunnustada tema omandiõigust kostja valduses säilinud vallasasjadele ja mõista need kostja valdusest välja. Kohtuotsusest ei selgu, millisel õiguslikul alusel võib kostja hageja vallasasju enda valduses hoida.

7.Kostja ei ole kassatsioonikaebusele kirjalikult vastanud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8.Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõigusnormi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada osas, millega ringkonnakohus jättis täies ulatuses rahuldamata AS Konsool hagi P. Saunpere vastu TsK § 477 lg-te 1 ja 3 alusel 700 000 krooni saamiseks, samuti osas, millega apellatsioonikohus jättis muutmata maakohtu otsuse P. Saunperelt vallasasjade väljanõudmise kohta. Asi tuleb tühistatud osas saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kadunud vallasasjade eest 209 650 krooni suuruse hüvitise nõude kohta tehtud otsus tuleb jätta muutmata.
9.Hageja üheks nõudeks oli saada Pärnus Savi tn 24 asuva viilhalli eest 700 000 krooni. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on ekslikult kohaldanud TsK § 477 kogu selle nõude suhtes ja nimetanud seda eelnimetatud paragrahvi alusel esitatud hagiks.
10.Asjas ei vaielda selle üle, et hageja püstitas Pärnus Savi tn 24 asuvale maatükile viilhalli ilma õigusliku aluseta, mistõttu maareformi käigus viilhallialuse maa võrdsetes mõttelistes osades tagastamisel kostjale P. Saunperele ja A. Memetovale said viimased koos maaga ka viilhalli kui maatüki olulise osa omanikeks. Vaidlusküsimuseks on see, kas kostja peab hagejale hüvitama viilhalli väärtuse. A. Memetovale kuulunud " mõttelise osa kinnistust, millel vaidlusalune viilhall paikneb, omandas kostja 20. juuni 2002. a ostu-müügilepingu alusel.
11.Suhteid, mis tekivad maareformi käigus seoses õigusliku aluseta püstitatud ehitistega, mis asuvad teisele isikule tagastatud maal, reguleerib AÕS RakS § 14. Selle paragrahvi 1. lõike kohaselt omandasidki maa tagastamise käigus vaidlusaluse viilhalli kostja ja A. Memetova. Viilhallialuse maa tagastamise ajal kehtinud AÕS RakS § 14 lg 2 redaktsiooni järgi tuli maa omaniku ja viilhalli ehitaja vahelistele suhetele kohaldada AÕS §-de 138 ja 139 sätteid, mis andsid õigusliku aluseta rajatud ehitise varasemale omanikule õiguse rajatis ära vedada või kui see ei ole võimalik, nõuda väärtuse hüvitamist (mutatis mutandis Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-02 - RT III 2002, 17, 198).
12.Asja uuel läbivaatamisel tuleb silmas pidada, et " mõttelist osa kinnistust ei omandanud kostja omandireformi aluste seaduse alusel õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisega, vaid ta ostis selle A. Memetovalt. Kuna AÕS RakS § 14 lg-st 2 (1. juulini 2003. a kehtinud redaktsioonis) tulenevad õigusliku aluseta rajatud ehitise rajaja õigused ei ole käsitatavad asjaõigustena, mis kehtiksid maa igakordse omaniku suhtes, siis ei saa AÕS § 138 ja § 139 kohaldada hageja nõude osas, mis puudutab kostja poolt A. Memetovalt kinnistu " mõttelise osa ostmist. Selles osas on ringkonnakohus õigesti jätnud nõude TsK §-st 477 lähtudes rahuldamata, kuna kostja ei omandanud " mõttelist osa kinnistust mitte aluseta, vaid 20. juuni 2002. a ostu-müügilepingu alusel. Vara alusetust omandamisest võib hagejal olla nõue A. Memetova vastu, kui viimane vastutas hageja ees AÕS §-de 138 ja 139 alusel enne kinnistu mõttelise osa võõrandamist kostjale.
13.Õige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et asjas tuleb analoogia alusel juhinduda Riigikohtu otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-93-01 (RT III 2001, 26, 287) ja seetõttu jätta hagi TsK § 477 alusel rahuldamata. Osutatud tsiviilasi puudutas erastatud maal asuvat istandust. Tsiviilkoodeksi § 477 reguleeris üldsättena alusetust omandamisest või säästmisest tulenevaid kohustusi. Maareformi käigus maa omanikuks saanud isiku ja õigusliku aluseta püstitatud ehitise rajaja vahelistele suhetele tuli aga AÕS RakS § 14 lg 2 (1. juulini 2003. a kehtinud redaktsioonis) kohaselt erinormina kohaldada AÕS §-de 138 ja 139 sätteid.
14.Kadunud vallasasjade eest 209 650-kroonise hüvitise nõude osas leidis esimese astme kohus, et väidetavalt kadunud vallasasjade olemasolu ja kaotsimineku asjaolud pole tõendanud. Oma järeldust on esimese astme kohus piisavalt põhjendanud ja tõendite analüüsi kohtuotsuses kajastanud. Ringkonnakohus nõustus esimese astme kohtu põhjendustega ega korranud neid TsMS § 330 lg 5 kohaselt oma otsuses. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 353 lg-st 3 tulenevalt puudub Riigikohtul õigus asjas ise tõendeid hinnata. Kolleegium leiab, et selle nõude käsitlemisel pole kohus tõendite ja nende hindamise kohta käivaid protsessiõiguse norme rikkunud.
15.Kolleegium soostub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus rikkus TsMS § 330 lg 6 ja § 227 lg 1, kui jättis tähelepanuta hageja nõude tunnustada tema omandiõigust kostja valduses säilinud vallasasjadele ja mõista need kostja valdusest välja. Esimese astme kohtu otsuses puudub selge põhjendus, miks tuleb need hageja nõuded kohtu arvates jätta rahuldamata. Sellele tugines hageja ka oma apellatsioonkaebuses. Ringkonnakohus ei vastanud hageja apellatsioonkaebuse sellele väitele ja jättis eelnimetatud nõuete osas linnakohtu otsuse muutmata. Seega ei ole endiselt ühemõtteliselt arusaadav, miks tuleb kohtu arvates jätta rahuldamata kostja valduses säilinud vallasasjadele omandiõiguse tunnustamise ja nende kostja valdusest väljamõistmise nõue. T. Tampuu, H. Jõks, A. Kull

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.