lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/3-2-1-139-03

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudRiigikohus · 10.12.2003

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-2-1-139-03
Asja liik
Tsiviilasi
Kuulutamise aeg
10.12.2003
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1578
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Viidatud sätted

Riigi Teataja
TsK § 214 lg 1, 2TsMS § 353 lg 3Menetluse peatumine füüsilisest isikust poole surma või juriidilisest isikust poole lõppemise korralTsMS § 91 lg 1Kindlustuslepingust tuleneva hagi kohtualluvusTsÜS § 66Vara mõisteTsK § 173 lg 1TsMS § 227 lg 1Ebaselge esindusõigusega isiku ajutine menetlusse lubamine ja esinduse heakskiitmineTsMS § 330 lg 4Avalduste esitamise tähtajadTsMS § 362Hagi esitamine

Hilisemad lahendid, mis sellele viitavad (1)

lahend.ee
2-05-14852/44Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium28.06.2007

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-139-03 Otsuse kuupäev Tartu, 10. detsember 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja A. Kull, liikmed J. Luik ja T. Tampuu Kohtuasi AS Oru (pankrotis) hagi AS Oru Kodu ja Kohtla-Järve linna vastu Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 12. juuni 2003. a otsus tsiviilasjas nr 2-2-158/03 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik AS Oru (pankrotis) ja Kohtla-Järve linna kassatsioonkaebused Asja läbivaatamise kuupäev 10. november 2003. a, kirjalik menetlus Resolutsioon

1.Muuta Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 12. juuni 2003. a otsust põhjenduste osas. Muus osas jätta otsus muutmata.
2.Kassatsioonkaebused jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.AS Oru (pankrotis) esitas Ida-Viru Maakohtusse hagi, milles nõudis AS-lt Oru Kodu ja KohtlaJärve linnalt 5 032 998 krooni 42 sendi väljamõistmist. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja AS Oru Kodu 7. märtsil 1997. a soojusenergia tarbimise lepingu. Selle lepingu järgi kohustus hageja varustama 1. jaanuarist 1997. a kuni kütteperioodi lõpuni Kohtla-Järve Oru linnaosa soojusenergiaga. AS Oru Kodu omandas õiguse vahendada hageja toodetud soojusenergiat Oru linnaosa tarbijatele ning kohustus katma väljastatud soojusenergia tegeliku ja müügihinna vahe. Leping nägi ette ka viivise tasumise kohustuse, kui kostja lepingut ei täida. Kohtla-Järve linnavolikogu 18. detsembri 1996. a otsusega määrati Kohtla-Järve Oru linnaosa elanikele tarbitava soojusenergia maksumuseks 185 krooni ühe MWh eest. 24. detsembril 1996. a andis Kohtla-Järve linn välja garantiikirja, millega garanteeris hageja müüdud soojusenergia eest tasumise 26. novembrist 1996. a kuni 30. maini 1997. a. Soojusenergia tegelik maksumus ületas linnavolikogu otsusega Oru linnaosa elanikele kehtestatud soojusenergia maksumuse. Võlgnevused on tekkinud nii nimetatud lepingu kui ka garantiikirja alusel. Kostjad pole hagejale soojusenergia hinnavahet hüvitanud.
TsÜS § 58Dokumendid päraldisena
TsÜS § 64 lg 1Kulutuste hüvitamine vilja väljaandmisel
2.Vastuses hagiavaldusele ei tunnistanud AS Oru Kodu hagi. Vastuväidete kohaselt ei võimalda hagiavaldusele lisatud dokumendid kontrollida hageja arvestusi. Soojusenergia tootmiskuludesse on arvestatud selle valmistamisega mitteseotud ja dokumentaalselt tõendamata kulutusi.
3.Vastuses hagiavaldusele pidas Kohtla-Järve linn hagiavaldust põhjendamatuks. Vastuväidete kohaselt ei tulene linna antud garantiikiri lepingust ega seadusest ning ei vasta TsK § 214 lg-s 1 ettenähtud nõuetele. Tulenevalt TsÜS § 66 lg-st 2 on garantiikiri tühine. Kohtla-Järve linnavolikogu otsus puudutas vaid Oru linnaosa elanikkonna tarbitava soojusenergia maksumust. Poolte vahel sõlmitud soojusenergia tarbimise leping kohustas AS Oru Kodu hüvitama hageja väljastatud ja elanikkonnale tarnitava soojusenergia müügihinna vahe. Hagiavaldusele lisatud dokumendid ei võimalda kontrollida hageja arvestuste õigsust ja haginõude põhjendatust.
4.Ida-Viru Maakohtu 29. jaanuari 2003. a otsusega jäeti hagi rahuldamata.

Maakohus leidis, et AS Oru Kodu kohustus tasuma hageja väljastatud soojusenergia hinnavahe alates jaanuarist 1997. a tingimusel, et hageja esitab kostjale lepingu p 4 kohaselt arvestused. Hageja ei täitnud nimetatud kohustust ning esitas arved Kohtla-Järve linnale. Kohtule pole esitatud seadusega kehtestatud korras vormistatud algdokumente. Hageja realiseeris soojusenergiat AS Oru Kodu vahenduseta. Põhjendamatu on kogu hageja toodetud soojusenergia hinnavahe väljamõistmine, sest lepingu järgi kohustus kostja katma vaid väljastatud soojusenergia hinnavahe. Väljastatud soojusenergiast on läinud osa ka hageja enda tarbeks. Kostja kohustuseks oli tasuda vaid Oru linnaosa tarbijatele väljastatud soojusenergia hinnavahe. Kohtule esitatud tõendite kohaselt on kostjad soojusenergia eest maksnud hagejale rohkem, kui nad olid kohustatud. Hageja on arvestanud soojusenergia tootmiskuludesse ka selle tootmisega mitteseotud kulutusi. Kohtla-Järve linna garantiikiri ei tulene seadusest ega lepingust. Garantiikiri ei vasta seega TsK § 214 lg 1 nõuetele ja on tühine. Garantii anti eesmärgiga tagada soojusenergia väljastamine Oru linnaosa elanikele. Kuna Kohtla-Järve linn on oma kohustuse täitnud, ei ole alust garantiivastutuse rakendamiseks.

5.Hageja esitas Ida-Viru Maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada täies ulatuses. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Viru Ringkonnakohus tühistas oma 12. juuni 2003. a otsusega maakohtu otsuse ja rahuldas hagi osaliselt. Ringkonnakohus mõistis AS-lt Oru Kodu hageja kasuks välja 215 622 krooni 30 senti. Samas otsustas ringkonnakohus, et kui AS-l Oru Kodu pole rahalisi vahendeid, tuleb nimetatud summa välja mõista Kohtla-Järve linnalt. Ringkonnakohus leidis, et maakohus hindas tõendeid ebaõigesti. Kohtla-Järve linnavolikogu otsuse kohaselt võttis linn garantiikirjaga kohustuse hüvitada Oru linnaosa elanikele (mitte linnaosa äriühingute ja hageja enda tarbeks) müüdava soojusenergia maksumuse osas, mis ületab 185 krooni ühe MWh eest. Soojusenergia tarbimise lepingust järeldub, et AS Oru Kodu kohustus hagejale kompenseerima üksnes Oru linnaosa elanikele müüdud soojusenergia tegeliku ja linnavolikogu otsusega elanikele kehtestatud müügihinna (185 krooni ühe MWh eest) vahe. Teistele Oru linnaosa tarbijatele (äriühingud jm) sai hageja soojusenergiat müüa pooltevahelises lepingus kehtestatud hinnaga. Hageja on esitanud soojusenergia maksumuse arvestused kütteperioodi 1. jaanuar 1997. a kuni 30. mai 1997. a kohta. Kokku tuli nimetatud kütteperioodi eest soojusenergia tegeliku ja elanikele kehtestatud müügihinna vahena tasuda hagejale 2 440 758 krooni 59 senti. Hagiavalduse kohaselt on kostja ja Eesti Vabariik sellest summast tasunud 2 225 136 krooni 26 senti. Seega võlgneb kostja hagejale 215 622 krooni 33 senti. Soojusenergia tarbimise lepingu p-st 5 tulenevat viivise nõuet AS Oru Kodu vastu ei tule rahuldada, sest Kohtla-Järve linn ja Eesti Vabariik pole kostjale viivise maksmiseks raha üle kandnud, olgugi et lepingu kohaselt oleksid nad pidanud seda tegema.

Garantiile kirjaliku vorminõude kehtestav TsK § 214 lg 2 ei viita, et vorminõude eiramise puhul on garantii kehtetu. Kohtla-Järve linna garantiikiri on välja antud hageja ja linna eelneva suulise lepingu alusel ning seega kehtiv.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

7.Kassatsioonkaebuses palus hageja AS Oru (pankrotis) ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada täies ulatuses. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus andnud soojusenergia tarbimise lepingust ja KohtlaJärve linnavalitsuse garantiikirjast tulenevale kostja kohustusele ebaõige hinnangu. AS Oru Kodu kohustus hüvitama hagejale kogu Oru linnaosale, mitte ainult elanikkonnale väljastatud soojusenergia tegeliku ja müügihinna vahe. Hageja ei kasutanud soojusenergiat sel perioodil oma tarbeks. Kõik kulutused tehti ainult väljastatud soojusenergia tootmiseks. Lepingu p 2 järgi tuli kostjal hüvitada väljastatud soojusenergia hinnavahe, st tegeliku ja müügihinna vahe. Tegeliku hinna all tuleb mõista väljastatud soojusenergia tootmiseks tehtud kulutusi. Ka Kohtla-Järve linna garantiikiri tagas kogu väljastatud soojusenergia, mitte ainult elanikkonnale väljastatud soojusenergia hinnavahe tasumise kohustust. Hageja on oma nõude tõendanud esitatud kalkulatsioonide ja soojusenergia arvestustega. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et viivise nõue on alusetu. Ringkonnakohus tõlgendas lepingut ebaõigesti kui leidis, et kostjal tekib kohustus maksta viiviseid üksnes siis, kui Kohtla-Järve linn või Vabariigi Valitsus on talle selleks raha (vahendid) eraldanud.
8.Kassatsioonkaebuses palus kostja Kohtla-Järve linn ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse kohaselt rikkus ringkonnakohus TsMS § 330 lg 4, kui jättis vastamata kostjate esitatud vastuväidetele. Ringkonnakohus ei võtnud seisukohta väite suhtes, et hageja kandis soojusenergia tootmiskuludesse sellega mitteseotud kulutusi.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9.Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus on lõppjärelduses õige, kuid materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tuleb TsMS § 362 p 5 alusel muuta apellatsioonikohtu otsuse põhjendust.
10.Ringkonnakohus ei ole hageja ja AS Oru Kodu vahel 7. märtsil 1997. a sõlmitud soojusenergia tarbimise lepingu tõlgendamisel rikkunud materiaalõiguse norme. 1. juulini 2002. a kehtinud TsÜS § 64 lg 1 järgi tuli lepingu tõlgendamisel kindlaks teha poolte tegelik tahe. Ringkonnakohus on järginud nimetatud paragrahvis sätestatut ja välja selgitanud poolte tegeliku tahte, hinnates kõiki asjas esitatud tõendeid. Kolleegiumil puudub TsMS § 353 lg-st 3 tulenevalt pädevus ümber hinnata alama astme kohtu tuvastatut.
11.Ringkonnakohus on soojusenergia tarbimise lepingu tõlgendamisel arvestanud Kohtla-Järve linnavolikogu 18. detsembri 1996. a otsust. Nimetatud otsus kehtestas soojusenergia maksumuseks Oru linnaosa elanikkonnale vaidlusalusel kütteperioodil 185 krooni ühe MWh eest. Teistele Oru linnaosa tarbijatele sai hageja müüa soojusenergiat kokkuleppelise hinnaga. Seega on ringkonnakohus põhjendatult leidnud, et soojusenergia tarbimise lepingus kohustus AS Oru Kodu

hüvitama hagejale Oru linnaosa elanikele müüdud soojusenergia tegeliku ja linnavolikogu otsusega elanikele kehtestatud müügihinna (185 krooni/MWh) vahe.

12.Hagi osalisel rahuldamisel on ringkonnakohus põhjendatult tuginenud hageja esitatud raamatupidamise õiendile ning ühe megavatt-tunni soojusenergia maksumuse arvestustele vaidlusalusel kütteperioodil. Kostjad pidasid hageja arvestusi ebausaldusväärseks ning leidsid, et soojusenergia tootmiskuludesse on arvestatud ka selle valmistamisega mitteseotud kulutusi. Samas ei esitanud kostjad TsMS § 91 lg 1 kohaselt oma arvestusi ühe megavatt-tunni soojusenergia maksumuse kohta.
13.Eeltoodust tulenevalt ei nõustu kolleegium Kohtla-Järve linna kassatsioonkaebuses esitatud väitega, et ringkonnakohus jättis võtmata seisukoha hageja poolt soojusenergia tootmiskuludesse väidetavalt ebaõigesti arvestatud summade suhtes. Ringkonnakohus ei rikkunud TsMS § 227 lg-s 1 ja § 330 lg-s 4 sätestatut.
14.Kolleegium peab vajalikuks muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendust osas, mis puudutab hageja nõuet Kohtla-Järve linna vastu. Ringkonnakohus on ebaõigesti seostanud hageja ja AS Oru Kodu vahel sõlmitud soojusenergia tarbimise lepingu Kohtla-Järve linnavalitsuse 24. detsembri 1996. a garantiikirjaga. Kolleegium leiab, et selle garantiikirja alusel ei olnud Kohtla-Järve linn soojusenergia tarbimise lepingu p-s 2 nimetatud kohustuse garandiks.
15.Garantiikirja aluseks oli Kohtla-Järve linnavolikogu 18. detsembri 1996. a otsus ning selle järgi võttis Kohtla-Järve linn endale kohustuse hüvitada hagejale 26. novembrist 1996. a kuni 30. maini 1997. a Oru linnaosa elanikele (mitte linnaosa äriühingute ja hageja enda tarbeks) väljastatud soojusenergia maksumuse osas, mis ületab 185 krooni ühe MWh eest. Nimetatud garantiikirja näol ei ole tegemist garantiiga TsK § 214 lg 1 tähenduses, vaid seaduses otseselt sätestamata ühepoolse tehinguga.
16.Kolleegium jääb 11. veebruari 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-9-03 (RT III 2003, 5, 57) väljendatud seisukoha juurde, et TsK §-d 214 ja 215 ei välista poolte vahel ka teistsugustes garantiina tähistatud tagatistes kokkuleppimist, kui sellega ei minda vastuollu seaduse imperatiivsete sätetega. TsÜS § 58 kohaselt tekivad tsiviilõigused ja -kohustused seaduses sätestatud sündmustest, tehingutest ja muudest õigustoimingutest, samuti õigusvastastest tegudest.
17.Tsiviilõigused ja -kohustused võivad nimetatud sätte kohaselt tekkida ka õigustoimingutest, mis ei ole küll seaduses sätestatud, kuid ei ole vastuolus tsiviilseaduse sisu ega mõttega. Tsiviilkoodeks ei sätestanud kohustiste (võlasuhete) ammendavat loetelu. Kohtla-Järve linn on võtnud garantiikirja alusel hageja ees kohustuse, mis tuleb täita TsK § 173 lg-s 1 sätestatud korras.
18.Kohtud on soojusenergia tarbimise lepingu p 5 sõnastusest tulenevalt leidnud, et AS Oru Kodu pidi lepingu rikkumise korral maksma viivist üksnes siis, kui Kohtla-Järve linn või Vabariigi Valitsus annavad talle selleks raha. Kolleegiumil puudub TsMS § 353 lg 3 järgi alus ümber hinnata ringkonnakohtu tuvastatut ja tõlgendada nimetatud lepingupunkti teisiti. A. Kull, J. Luik, T. Tampuu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.