Kohtulahend

kohtulahendi tegemist kostja kahjuks. Linnakohtu 14. mai 1996. a otsuse kohaselt L. Lanberg tunnistas, et ta ei ela vaidlusaluses eluruumis. Nähtuvalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. septembri 1997. a otsusest (süüdistusasi nr 3-1-1-8297), millega jäeti Tallinna Ringkonnakohtu otsus A. Suurna süüdistusasjas muutmata, tunnistati teda Tallinna Linnakohtu 4. aprilli 1997. a otsusega süüdi L. Lanbergi ebaseaduslikus väljatõstmises elamispinnalt Tallinnas Pärnu mnt 6-9. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses rõhutati, et elamispinnalt väljatõstmine on ebaseaduslik, kui seda tehakse ilma õigusliku aluseta. Ainukeseks õiguslikuks aluseks isiku väljatõstmiseks elamispinnalt Eesti Vabariigis on jõustunud kohtuotsus. Ilma jõustunud kohtuotsuseta väljatõstmine on omavoliline ning vastuolus elamuseaduse sätetega. Seega on kohus hagi rahuldamisel võtnud arvesse asjaolu, mis oli tingitud hageja kuritegelikust käitumisest: hageja tõstis kostja omavoliliselt vaidlusalusest eluruumist välja. Kuigi kaebuses märgitud protsessiõiguse normide rikkumised ei ole käsitletavad teistmise alusena, peab Riigikohtu tsiviilkolleegium vajalikuks juhtida linnakohtu tähelepanu järgmistele protsessiõiguse normide rikkumistele. Tulenevalt TsKS § 70 lg-st 2 oli hagejal õigus muuta hagi alust või eset. Nähtuvalt 14. mai 1996. a avaldusest on hageja muutnud nii hagi alust kui ka eset ning sellele vastavalt avalduse pealkirjastanud: "Hagiavaldus eluruumi kasutamisõiguse kaotanuks tunnistamiseks". Kuna toimikus puuduvad andmed 14. mai 1996. a hagiavalduse L. Lanbergile kätteandmise kohta, siis on kohus tunnistanud L. Lanbergi eluruumi kasutamise õiguse kaotanuks teda asja kaasamata. Seega tegi kohus otsuse asjas, milles ei olnud tsiviilkohtupidamise seadustiku

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.