Y ja X kaebus Keskkonnaameti ettekirjutuse peale likvideerida rajatis
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebajad Y ja X, esindaja advokaat Kristjan Kers Vastustaja Keskkonnaamet, esindaja Eveli Misnik Kaasatud haldusorganid Viimsi vald, esindaja Kristiina Laura Järve, ja Eesti Vabariik (Maa- ja Ruumiameti kaudu), esindaja Toomas Kutti
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 27. augusti 2024. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Y ja X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Y ja X 11. mai 2026. a vastuväide kohtu tegevuse peale rahuldamata.
2.Jätta toimikusse võtmata 26. septembri 2024. a apellatsioonkaebuse lisad 1 ja 2 (dtl 617–628). Võtta toimikusse 14. novembri 2023. a menetlusdokumendi lisa 1 (dtl 407– 414).
3.Rahuldada Y ja X apellatsioonkaebus ja tühistada Tallinna Halduskohtu 27. augusti 2024. a otsus. Teha uus otsus ja rahuldada kaebus. Tühistada Keskkonnaameti 7. juuli 2022. a ettekirjutus nr 2070 ja 22. septembri 2022. a vaideotsus nr 1-7/22/149-5 osas, milles vaie jäeti rahuldamata.
5.Avaldada jõustunud otsus arvutivõrgus tervikuna.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 29. juunil 2026 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1). Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).
3-22-2274 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Keskkonnaamet (KeA) kohustas 7. juuli 2022. a ettekirjutusega nr 2070 Yt ja Xt likvideerima Harjumaal Viimsi vallas Rohuneeme külas Sääre tee 22 ja Sääre tee 22a kinnistutega piirnevale rannaalale ja osaliselt Sääre tee 22a kinnistule ehitatud 25 m pikkune maakividest rannakindlustus ja merre ehitatud üle 50 m pikkused maakividest muulid hiljemalt 14. aprilliks 2023 (resolutsiooni p 1). Rajatiste likvideerimisel tuli järgida järgmisi tingimusi: a) lammutamine peab jääma väljapoole kalade kevadist kudeaega, mil tööd on keelatud perioodil 15. aprill kuni 31. mai, ja väljapoole sügisest lõheliste kudeaega, mil tööd on keelatud perioodil 1. septembrist kuni 30. novembrini. Parim aeg on suvine madalvee periood 1. juuni kuni 31. august; b) ehitamiseks kohale veetud ja vette paigutatud kivid tuleb veest eemaldada; c) pärast lammutamist jätta rannaala looduslikule taastumisele (resolutsiooni p 2).
2.Y ja X esitasid KeA-le ettekirjutuse peale vaide.
3.KeA rahuldas 22. septembri 2022 vaideotsusega nr 1 7/22/149-5 vaide osaliselt ja määras ettekirjutuse täitmiseks tähtaja 31. august 2023. Ettekirjutus tunnistati kehtetuks osas, millega kohustati Xt likvideerima rannaalale ja merre ehitatud üle 50 m pikkused maakividest muulid. X ei pea muule likvideerima, sest tema pole vastutav isik. Vaideotsusega ei tühistatud ettekirjutust rannakindlustuse osas.
4.Y ja X esitasid halduskohtule kaebuse KeA 7. juuli 2022. a ettekirjutuse tühistamiseks ja
22.septembri 2022. a vaideotsuse tühistamiseks osas, milles vaie jäeti rahuldamata. Kaebajad esitasid kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) ettekirjutus ei ole proportsionaalne, kuivõrd eeldab kogu mahus vanade muulide ja olemasoleva ranna kindlustusrajatise likvideerimist. Varasemad ortofotod ja topograafiline joonis tõendavad, et tegemist ei ole uute ehitistega. Ehitised on olnud asupaigas väga kaua aega. Kaebajad omandasid Sääre tee 22 kinnistu 18. oktoobril 2016 ja nemad muule ei rajanud. Likvideerida pole vaja vanu rajatisi, mis kedagi ei kahjusta ning loodust ei ohusta; 2) lammutamisettekirjutuse tegemise eeldused (ehitusseadustiku (EhS) § 132 lg 3) ei ole täidetud. Tuvastatud pole ranna kindlustusrajatise ja muulide nõuetele mittevastavust. Olemasolevad muulid soovitakse liita kaldakinnisasjade koosseisu. Kui maakorraldustoimingud lõpetatakse, siis on võimalik vanad muulid vähemalt osaliselt seadustada läbi ehitisregistri kande. Muulid olid olemas enne 1. jaanuari 2003. Järelikult on võimalik neid seadustada (ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse (EhSRS) § 28 lg 1). KeA pole kontrollinud, kas rannarajatisi on võimalik seadustada. Kaebaja tegeleb MTÜ-s vabatahtlikult olulise ohu tõrjumisega ehk inimelude päästmisega. Muule on vaja selleks, et kiirelt reageerida väljakutsetele ning tagada ohutu randumine päästesündmuse ajal (EhS § 1 lg 2); 3) ehitisest ei lähtu olulist või kõrgendatud ohtu. Rannakindlustus ja merealale rajatud muulid ei ole ohtlikud isiku tervisele, varalistele hüvedele, keskkonnale jne. Muulid on seal asunud juba hinnanguliselt 20 aastat. Kui siiski on täheldatud kaldajoone muudatusi, siis on see tingitud eeskätt Läänemere intensiivsetest lainetustest, mitte muulidest. Kaldajoone muutus ja rannikuprotsessid ei ole ka iseseisvalt ehitisest lähtuv oht või kõrgendatud oht. 2(15)
3-22-2274 Keskkonnamõjude osas on viidatud üldteoreetilisele kirjeldusele, mitte konkreetsetele tõenditele (näiteks fotod, võrdlused Maa-ameti kaartidest jne). Kui muulid oleksid ohtlikud Liivalahele, tuleks lammutada ka teised Liivalahes naabrite ebaseaduslikult rajatud muulid ja ranna kindlustusrajatised, mille likvideerimist KeA nõudnud ei ole; 4) rannarajatised ei riku kellegi õigusi ning ei tekita negatiivset mõju piirinaabritele. Muulid on väga olulised, sest need kaitsevad kaebajate kinnistut ilmastiku karmide mõjude ning kaldajoont lainete intensiivse mõju eest. Muulide ja rannakindlustuse likvideerimine toob kaasa rannikuprotsesside intensiivistumise ja kaebajate omandi kahjustumise; 5) KeA ei ole kaalunud muid kaebajaid vähemkoormavaid meetmed muulide ja ranna kindlustusrajatise kasutusele võtmiseks, näiteks ehitiste seadustamise, ümberehitamise või osalise lammutamise võimalikkust; 6) ehitised pole vastuolus kehtivate planeeringutega. Alal puudub kehtiv detailplaneering. Üldplaneeringut (ÜP) analüüsides näeb, et see ei ole koostatud sellise täpsusastmega, et kõik ranna kindlustusrajatised ja muulid Viimsi vallas oleksid kajastatud. Põhijoonisele ei ole märgitud ühtegi ranna kindlustusrajatist või ka väiksemat muuli. ÜP kaardil ei ole kajastatud ühtegi Liivalahes paiknevatest olemasolevatest muulidest. Tegemist on olukorraga, kus sarnaselt teiste piirkonnas asuvate muulidega ei kajastu olemasolevad ehitised planeeringutes. Viimsi Vallavalitsus kinnitas 11. novembri 2020. a korraldusega nr 690, millega ei algatatud detailplaneeringu menetlust ÜP muutmiseks, et olemasolevad muulid on kooskõlas kehtiva ÜP-ga. Olemasolevad ehitised ei ole vastuolus ühegi planeeringuga ja seetõttu puudub alus ettekirjutuse tegemiseks; 7) KeA rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet, kuivõrd õiguse kohaldamine muulide ja rannakindlustuse puhul ei ole ühetaoline. KeA nõuab vanade muulide ja rannakindlustuse eemaldamist, kuigi piirkonnas paikneb palju hiljem rajatud muule ja rannakindlustusi, mis on rajatud samadel tingimusel. Kaebajate eesmärk oli muulid seadustada läbi uue detailplaneeringu koostamise. Viimsi vald menetles uut detailplaneeringut. Menetlust ei lõpetatud põhjusel, et seadustamine ei ole võimalik, vaid põhjendusel, et kinnistu kaasomanik (C) nõudis detailplaneeringu menetluse lõpetamist tingituna kaasomanike vahelisest tülist. Maakohtu menetluses on tsiviilasi nr 2-21-10813, milles nõutakse kaasomandi lõpetamist. Kui kaasomand jagatakse, siis kavatseb Y esitada taotluse uue detailplaneeringu koostamiseks. KeA jättis menetluses arvestamata, et detailplaneeringu menetluse lõpetamine ei ole tingitud rannaehitiste seadustamise võimatusest, vaid kaasomanike vahelisest tülist lähtuvalt; 8) vaideotsus on ebaselge Xt puudutavas osas. KeA ei ole kunagi teda süüdistanud ebaseaduslikus ehitustegevuses; 9) KeA-l puudus pädevus lammutamisettekirjutuse tegemiseks ja ettekirjutus on tühine. KeAl ei ole õigust nõuda ehitiste lammutamist, mis ei asu ranna või kalda ehituskeeluvööndis või asuvad meres. Muulid on kaldaga püsivalt ühendatud. Meres asuvate ehitiste puhul ei ole tegemist ehituskeeluvööndisse jäävate objektidega, kuivõrd ehituskeeluvöönd laieneb rannajoonest maismaa, mitte mere suunas. Ettekirjutus on tühine osas, milles see kohustab likvideerima muule kui kaldaga püsivalt ühendatud ehitist. KeA-l puudub pädevus nõuda kaldaga funktsionaalselt ühendatud või kaldaga püsivalt ühendatud ehitiste likvideerimist osas, milles need ei asu ehituskeeluvööndis. Kui ettekirjutus on valdavas osas tühine, siis ei saa see olla õiguspärane ka osas, milles see puudutab rannas asuvate rajatiste likvideerimist. See pädevus on üksnes kohalikul omavalitsusel (KOV); 10) KeA ei ole esitanud ühtegi tõendit, et rannakindlustus või muulid oleksid ohtlikud; 11) vallas asub kümneid muule ja rannakindlustusrajatisi, mida ei ole kantud ehitisregistrisse ning mille ehitamise aluseks ei ole ka detailplaneering ega vee erikasutusluba; 12) KeA oli kohustatud kaaluma leebemaid meetmeid. Ta ei kaalunud ümberehitamise või osalise lammutamise võimalikkust. Muule ja rannakindlustust on võimalik seadustada, seda kinnitab KOV-i tõlgendus ja senine pikaajaline praktika; 3(15)
3-22-2274 13) vald kinnitas, et detailplaneeringu algatamise taotlus esitati randumiskoha jaoks, mitte väikesadama rajamiseks. Puudub igasugune loogiline põhjus, miks kohaliku omavalitsuse otsus detailplaneeringu algatamise kohta peaks viitama randumiskohale, kui planeeringu eesmärk oli väikesadama rajamine. Kaebaja ei muutnud pärast detailplaneeringu algatamist planeeringu koostamise eesmärki. Kaebaja eesmärgiks oli algusest peale olemasoleva olukorra seadustamine. Ebaõige on väide, mille kohaselt seadustamine läheks vastuollu kogukonna õiglustundega; 14) KeA jättis ettekirjutuse tegemisel kaalumata avaliku huvi (merepääste). Ettekirjutuse tegemise ajal oli olemas ka leping Politsei- ja Piirivalveametiga (PPA).
5.Vastustaja taotles vastuses kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) rannakindlustusrajatise ja muulide rajamisega rikuti looduskaitseseaduse (LKS) § 38 lg-s 3 sätestatud keeldu. Samuti ei järgitud veeseaduse (VeeS) § 187 p-s 10 sätestatud loakohustust. Ehitised kujutavad endast ohtu keskkonnale ning ei ole alust arvata, et rikkumine ja oht kõrvaldatakse ehitiste seadustamisega. Seetõttu tuleb ehitised likvideerida; 2) rannarajatis on uus ehitis. See asjaolu tuvastati väärteomenetluses nr 940020001529 ja Maa-ameti kaardirakenduse ajalooliste ortofotodega. Muulid on uued ehitised. Ortofotodelt on tuvastatav, et esimene muul ehitati ajavahemikus 2005–2006. Lõunapoolne muul nähtub ortofotodelt. Topograafiline plaan on koostatud 2014. aastal ja see ei tõenda, et muulid olid olemas juba 2002. a-l. Kuna LKS § 38 lg 3 kohane keeld kehtib alates 10. maist 2004, siis tuleb muulid lugeda uuteks rajatisteks LKS § 38 lg 3 tähenduses; 3) VeeS (redaktsioon, mis kehtis 16. juunist 1994 kuni 30. septembrini 2019) kohaselt oli tahkete ainete veekokku uputamiseks alati (olenemata ainete kogusest) vajalik vee erikasutusluba. Merre on uputatud arvestatav kogus kive, mitte mõni üksik kivi; 4) rannakindlustus ja muulide maismaale jäävad osad asuvad LKS § 38 lg 1 p 3 kohases 50 m laiuses ehituskeeluvööndis; 5) tähtsust ei oma, et kaebajad omandasid kinnistu 2016. a-l. See ei tõenda, et muulide rajamist ei alustanud kaebajad. Sääre tee 22 kinnistuna määratletud maaüksus kuulub Y perekonnale juba alates 20. detsembrist 1995. Y on selgitanud, et alustas ehitiste rajamisega juba enne Sääre tee 22 kinnistu omandamist; 6) ortofotodelt nähtuvalt on muulide pindala võrreldes 2014. aastaga oluliselt suurenenud (2022. a ortofotolt mõõtes põhjapoolsel muulil ~285 m2 ja lõunapoolsel muulil ~415 m2); 7) lammutamisettekirjutuse tegemise eeldused on täidetud. Ehitiste likvideerimist nõuti EhS § 132 lg 3 p 1 alusel. Rannakindlustusrajatise nõuetele mittevastavus seisneb vastuolus LKS § 38 lg-st 3 tuleneva keeluga. Muulide nõuetele mittevastavus seisneb maismaale jäävas osas vastuolus LKS § 38 lg-st 3 tuleneva keeluga ning merre jäävas osas vastuolus VeeS § 187 p-st 10 tuleneva kohustusega. Nõuetele mittevastavusega kaasnev oluline oht seisneb vastuolus LKS § 34 kohaste ranna ja kalda kaitse eesmärkidega, sh looduskoosluste säilitamise, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramise ning ranna eripära arvestava asustuse suunamise eesmärkidega. Muulid on juba põhjustanud liiva ärakandumise rannast ning võivad seda põhjustada ka edaspidi. Muulide ja rannakindlustuse ehitamisega on muudetud looduslikku rannajoont ja hävitatud rannale iseloomulik kooslus, sh taimestik. Ehitustegevusega on suurenenud inimtegevusest lähtuv kahjulik mõju rannale. Sääre tee 22 ja 22a kinnistutel puuduvad paatide randumiskoha teenindamiseks eelduslikult vajalikud mootorsõidukite sõitmiseks ettenähtud teed, mis toob endaga tõenäoliselt kaasa LKS § 37 lg 3 p-s 6 sätestatud keelu rikkumise. Kokkuvõtvalt on välja toodud, et tegevus kogumina muudab rannaprotsesse, muulide taha hakkab kogunema setteid, ei ole välistatud ka jätkuv maismaa pinnase ärauhtumine muulide vahel või mõnes teises asukohas rannajoonel. Seega tegevus kogumina kujutab endast keskkonnaohtu. Kui on tuvastatud EhS § 132 lg 3 p 1 eeldused, ei tule tuvastada sama lõike p 2 eeldusi. Tegemist on alternatiivsete õiguslike alustega; 4(15)
3-22-2274 8) KeA kaalus ehitiste seadustamise, ümberehitamise ja osalise lammutamise võimalust. Isegi detailplaneeringu kehtestamine ei tooks kaasa muulide ega rannakindlustuse seadustamist. Rannakindlustuse seadustamine ei oleks 11. novembril 2020 algatatud detailplaneeringuga võimalik, kuna selles ei nähta ette rannakindlustuse rajamist. Muulide seadustamine aga ei ole
11.novembril 2020 algatatud detailplaneeringuga võimalik, kuna selles ega ka kehtivas üldplaneeringus, samuti kehtivates teemaplaneeringutes ei ole Sääre tee 22 kinnistuga külgnevale alale sadamat kavandatud. Seega ei oleks muulid sadamaehitiseks ning LKS § 38 lg 5 p 2 ei kohalduks. Sisuliselt tähendab see, et kõnealuseid muule ja rannakindlustusrajatist ei tohi selles asukohas olla olemasoleval ega ka ümberehitatud kujul. KeA ei pea kaaluma, kas kõnealuseid ehitisi oleks võimalik ehitada ümber lautriks või paadisillaks; 9) kuna ehitiste rajamist alustati alles 2005.–2006. a-l, siis EhSrS § 28 lg 1 neile ei kohaldu; 10) Sääre tee 23 muuliga seotud asjaolud erinevad praeguse asja asjaoludest. Sääre tee 23 kinnistu juurde rajatud muul nähtub juba 2002. a ortofotolt ning kohaldada sai EhSRS § 28 lg-t 1. Kui KeA või KOV on jätnud põhjendamatult nõudmata mõne Liivalahe ääres asuva muuli või rannakindlustusrajatise lammutamist, ei teki sellest kaebajale õigusi; 11) EhS § 2 lg 2 ei kohaldu, sest tegemist pole päästesündmuse raames pääste korraldamiseks teostatud ehitamisega; 12) ehitised ei ole kooskõlas Viimsi valla ÜP-ga. Sääre tee 22 ja Sääre tee 22a kinnistud ning nendega piirnev rannaala asuvad tihehoonestusalal, millel ehitamise aluseks on kehtiv detailplaneering, mida aga pole. ÜP ei näe selles kohas ette suuremahulist paatide randumisja hoiukohta. Viimsi valla kehtivas ÜP-s (kehtestatud 11.01.2000) on esitatud mitmeid olemasolevaid ja perspektiivseid lautrikohti, kuid kinnistuga Sääre tee 22 piirnevale rannaalale ei ole lautrikohta planeeritud. Juhul, kui muulide ja rannakindlustuse rajamist ei ole ÜP-s ette nähtud, on nende seadustamiseks vaja üldplaneeringut muutvat detailplaneeringut; 13) kaebajad pole haldusmenetluses tuginenud ehitiste säilitamise vajadusele seoses merepäästetöödega ega ka hiljem seda vajadust usutavalt põhjendanud; 14) vaideotsus on selge ja arusaadav.
6.Viimsi vald märkis kokkuvõtlikult alljärgnevat: 1) detailplaneeringu menetlus on nüüdseks lõppenud. Detailplaneeringu algatamisel oli selle eesmärgiks rajada vanale lautrikohale randumiskoht paatidele, mitte aga rajada planeeringualale väikesadamat; 2) Sääre tee 22 kinnistuga piirneval rannaalal on aastaid toimunud pidev õigusliku aluseta ehitustegevus ja nüüdseks ei ole küsimus enam lautri või paadisilla rajamises. Muulide pikkus on üle 50 meetri ja laius 5–9 meetrit (akvatooriumi laius üle 25 meetri) ning kaldale rajatud üle 25 meetri pikkune ja 3 meetri laiune maakividest rannakindlustus. Kaebaja on teadlikult ja tahtlikult õigusaktides toodud nõudeid eirates tegelenud loata ehitustegevusega; 3) puudub teave, et kaebaja hoiaks sadamas 8,2 m ning PPA-lt saadud 10 m pikkust kaatrit. MTÜ-l on võimalik päästeseltsile antud kaatrit hoida vallale kuuluvas sadamas. PPA on 8. juulil 2022 kokkuleppe tulenevalt olulisest lepingu rikkumisest üles öelnud; 4) detailplaneering poleks jõudnud kehtestamiseni. Vald peab seisma avalike huvide eest. Õige pole kaebaja seisukoht, et kõnealused rannarajatised ei riku kellegi õigusi ega tekita negatiivset mõju piirinaabritele. Ei saa aktsepteerida olukorda, kus õigusaktide nõuete eiramine, sh loata ehitustegevus osutub otstarbekamaks kui seadusekuulekas käitumine. Selline olukord riivab sügavalt seadusekuulekate inimeste õiglustunnet ja avalikku huvi. Kaebaja käitus teadlikult õigusvastaselt. Haldusorganil ei ole kaalutlusõigust teostades keelatud arvestada asjaoluga, et ehitis püstitati ebaseaduslikult, mh kaaludes ka ehitusnormide rikkumise tõsidust ja iseloomu; 5) kõnealuste ehitiste kontekstis võib eeldada ranna- ja kaldakaitse eesmärkide kahjustamist. Seega praegu pole vaidlusaluste rajatiste seadustamine võimalik. 5(15)
3-22-2274
7.Maa- ja Ruumiamet (MaRu) oli kokkuvõtlikult alljärgneval seisukohal: 1) MaRu pädevuses pole hinnata ehitiste nõuetele vastavust ega anda seisukohta nende vastavuse kohta planeeringule; 2) kui kaldakinnisasja katastripiir muutub inimtegevuse tõttu, tuleb hinnata, kas tegemist on õiguspärase tegevusega. Sellest sõltub, kas katastripidaja saab muudatused maakatastrisse kanda või mitte. Kaldakinnisasjade puhul ei ole veekogu täitmise korral võimalik kohaldada üldnormina maakatastriseaduse (MaaKatS) §-i 193, vaid erisättena kohaldub MaaKatS § 171. MaaKatS § 171 kohaldamise vältimatuks eelduseks on kaks asjaolu, mis peavad esinema koos. Veekogusse ehitamine peab olema õiguspärane ning tehtud peab olema katastrimõõdistus. Ainuüksi avaliku kaldajoone muudatuste maakatastrisse võimaliku kandmisega MaaKatS § 171 alusel ei muutu ehitised õiguspäraseks, kui täidetud ei ole muud ehitiste õiguspärasuse eeldused (EhS § 113 lg 3); 3) siinses asjas ei saa kaldakinnisomandi ulatuse muudatusi maakatastrisse kanda. Veekogu täitmine oli õigusvastane ja KeA on teinud ettekirjutuse vette rajatud ehitiste likvideerimiseks. Samuti ei ole maamõõtja katastripidajale esitanud mõõdistamisandmeid, mille alusel saaks kaldajoone asukohta korrigeerida. Seega ei ole MaaKatS § 17 1 kui asjakohase õigusnormi kohaldamise eeldused täidetud ja katastripidaja ei saa vaidlusaluste kinnisasjade piiriandmeid muuta; 4) muulid on reeglina kaldakinnisasja osad ning kuuluvad kaldakinnisasja koosseisu. MaRu aluskaartidelt on tuvastatav, et läänepoolne muul on rajatud naaberkinnisasja Sääre tee 39 ette, mistõttu ei ole seda võimalik arvata kaebajatele kuuluva kinnisasja koosseisu, ilma et tuleks muuta katastripiiri Sääre tee 39 ja 22a katastriüksuste vahel. Maakorraldusseaduse (MaaKS) § 12 alusel saab kinnisasjade piiri muuta aga üksnes omanike kokkuleppel. Kui kinnisasjade piire muuta ei saa ning muule ei ole ka võimalik seadustada ja katastriüksuste koosseisu mõõdistada, siis ei ole muulidel ka õiguslikku alust; 5) on olemas 2014. a ortofoto, mis kinnitab muulide olemasolu sellisel kujul, nagu need on OÜ Optiseti poolt mõõdistatud. Nüüdseks on muulid ümber ehitatud. Läänepoolne muul on ca 300 m2 ja idapoolne 430 m2 pikk. Aastatel 2014–2022 on toimunud muulide laiendamine ja ümberehitus. Seega muulid ei ole praegusel kujul eksisteerinud ca 20 aastat; 6) 8. mail 2002 ja 21. mail 2005 tehtud ortofotodel ei eksisteeri muule sellisel kujul. On näha vees olevad kivid ja neil üksikutel kividel puudub maismaaühendus. Alles 2006. a-ks on rajatud neist esimene, läänepoolne muul, sellisel kujul, nagu OÜ Optiset 2014. aastal mõõdistas; 7) kui võrrelda 2018. ja 2019. a ortofotosid, nähtub, et idapoolset muuli on ca 20 m pikemaks ehitatud. Lisaks on muuli alguskohta kaldajoonel nihutatud ida suunas. Kui võrrelda 2019. ja 2020. a ortofotosid, on näha läänepoolse muuli ümberehitust. Kui eelnevalt keeras muuli ots edelasse, siis see osa on lammutatud ning muuli on pikendatud ca 40 m kirde suunas. Tegemist polnud pelgalt olemasoleva muuli peale kivide paigutamisega; 8) idapoolne muul on esimest korda nähtav alles 2010. a ortofotol. Läänepoolne muul ei ole 2005. a ortofotol maaga ühenduses ja vees nähtavaid kive ei saa lugeda muuliks. Alles 2006. a rajatakse kaldaga püsivalt ühendatud läänepoolne muul. See, mida kaebaja peab muuliks, on paadi sildumiseks kasutatud kai; 9) VeeS-i asjakohase redaktsiooni jõustumise ajaks ei olnud muule veel ehitatud; 10) muulid on ehitatud merre pärast katastriüksuste moodustamist. Sääre tee 22, Sääre tee 22a ja Sääre tee 39 katastriüksuste plaanide kohaselt mõõdistamise hetkel muule rajatud ei olnud; 11) isegi kui praegu toimuks katastriandmete parandamise menetlus, ei saa olla kaebajatel õiguspärast ootust, et olukord lahendatakse kaebajate soovitud viisil. Kuna käib vaidlus ehitiste seaduslikkuse üle ning üks ehitistest asub kaebajate naaberkatastriüksuse ja avaliku veekogu vahel, on otstarbekas paranduskanne teha alles pärast kõikide asjaolude selgumist ning kohtulahendi jõustumist siinses asjas. 6(15)
3-22-2274
8.Tallinna Halduskohus jättis 27. augusti 2024. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust, et Sääre tee 22 ja Sääre tee 22a kinnistutega piirnevale rannaalale ja osaliselt Sääre tee 22a kinnistule ehitatud 25 m pikkune rannakindlustusrajatis on ehitatud ajavahemikus 1.–10. november 2020. Asjaolu tuvastati väärteomenetluses nr 940020001529 kogutud ütlustega ja ajalooliste ortofotodega (dtl 117-– 126). Sellest tuleneb, et rannakindlustusrajatis on uus ehitis LKS § 38 lg 3 tähenduses; 2) Sääre tee 22 kinnistuga piirnev ja Sääre tee 22a kinnistule ulatuv üle 25 m pikkune ja 3 m laiune maakividest rannakindlustusrajatis on rajatud põhikaardijärgsest veepiirist 1–10 m kaugusele ehituskeeluvööndisse ja selle rajamisega on sisuliselt muudetud kaldajoont; 3) kaebajad ei ole taotlenud VeeS § 187 p-s 10 ettenähtud luba enne rannakindlustuse ehitamist. Selle ehitamiseks puudus ehitusluba; 4) muulid ehitati pärast 2004. a-t. Ortofotodelt on selgelt tuvastatav, millal ja mis mahus on muulid ehitatud. Põhjapoolne esimene muul on ehitatud (maaga ühendatuks) ajavahemikus 2005–2006. a kevad. 2000. a ortofotol muul puudub. 2002. a ortofotol on näha ainult vees maaga ühendamata kivirida meres osaliselt hilisema põhjapoolse muuli asukohas. 21. mai 2005. a ortofotol on näha sama olukord ja lisandunud on ilmselt väike paadisillana kasutatud ajutine ehitatud rajatis. 5. augusti 2006. a ortofotol on näha kaldaga ühendatud L-kujuline muul ja selle kõrval kalda ääres endises kohas sellega ühendatud väike paadisild. Viimane on 3. mai 2009. a ortofotol kadunud. 2009. a fotolt on näha, et muuli ja kalda vahelisse alasse on kandunud olulises koguses liiva. Sellel fotol puudub lõunapoolne muul. Lõunapoolne muul on maaga ühendatud kitsa kivireana nähtav esimest korda alates 4. juuni 2010. a ortofotol. Sama seisukord on säilinud ka 6. mai 2014. a ortofotol, kusjuures kivirida ulatub L-kujulise põhjapoolse muuli lõunatipuni. 12. aprilli 2019. a ortofotol on lõunapoolne muul nähtav oluliselt suuremas mahus kui varem. Selle merre ulatuv osa on pikendatud L-kujulise põhjapoolse muuli lõunatipust oluliselt edasi ja muuli on eriti merepoolses osas oluliselt laiemaks tehtud. Põhjapoolse muuliosa täiendav suurendamine nähtub esimest korda 29. märtsi 2020. a ortofotolt, millelt nähtub põhjapoolse muuli ümberehitamine L-kujulise lõunaosa likvideerimisega ja muuli pikendamine mere suunas lõunapoolsest muuliosast kaugemale. 29. aprilli 2021. a ortofotolt on näha põhjapoolse muuli täiendavat täitmist ning uue ehitisena (rajatisena) kaldakindlustuse olemasolu muulide vahel mere piiril; 5) 2014. a-l oli topograafilise plaani kohaselt põhjapoolse muuli pindala 227 m 2 ja lõunapoolse muuli pindala 76 m2. 2022. a-l oli põhjamuuli pindala 284,2 m2 ja lõunamuuli 414,78 m2. Arvestades muulide kogupindala, kõrgust ja veesügavust, on muulide maht ilmselgelt üle 100 m3 ehk nende ehitamiseks ja kivide vette paigutamiseks oli vastavalt VeeS § 187 p-le 10 vajalik veeluba. Sellist veeluba muulide ehitamiseks antud ei ole; 6) OÜ OPTISET 2014 koostatud topograafiline plaan ei tõenda, et muulid oleksid selles asukohas olnud pea 20 aastat. Topograafiline plaan on koostatud 2014. a-l ning sellel kujutatud muulid vastavad kujult ja suuruselt hinnanguliselt 2014. a ortofotole. Seega kinnitab topograafiline plaan üksnes 2014. a ortofotolt nähtuvat (st muulid olid mingil kujul olemas 2014. aastal), aga mitte seda, et muulid oleksid olemas olnud juba 2002. a-l; 7) põhjapoolne muul ehitati oma algsel L-tähe kujul 2005. a maikuu ja 2006. a augustikuu vahel ja ümber ehitati see sirgeks 2019. a ja 2020. a vahel. Lõunapoolne muul ehitati algselt kitsa kivireana ilmselt alles 2009.–2010. a-l tõenäoliselt eelkõige põhjusel, et üritada vähendada liiva kandumist olemasoleva põhjapoolse muuli äärde lõuna poolt ning seda suurendati oluliselt kõige hiljemalt 2019. a-l ning täiendavalt veel 2020.–2021. a-l. Sarnaselt rannakaitserajatisega tuleb muulid lugeda uueks ehitiseks LKS § 38 lg 3 mõttes ja vähemalt nende rannal asuvatele osadele kehtis LKS § 38 lg-st 3 tulenev ehituskeeld. VeeS 2005. a algusest ja hiljem kehtinud redaktsioonide kohaselt on tahkete ainete veekokku uputamise või paigutamise korral tegemist vee erikasutusega, milleks on vaja luba. Kuna luba puudus, rikuti 7(15)
3-22-2274 muulide vette rajamisega kuni VeeS v.r § 8 lg 2 p-i 7 ning 1. oktoobril 2019 jõustunud VeeS § 187 p-i 10. Kaebajatel puudus ehitusluba nii kaldale kui vette ehitamiseks; 8) planeeringud ehitamiseks õigust ei andnud. ÜP kohaselt asuvad Sääre tee 22 ja 22a kinnistud ja ka kustutatud Sääre ranna katastriüksus tihehoonestusalal. Detailplaneeringut, millega oleks lubatud ehitada rannakindlustust, ei ole. Muulid on rajatud Eesti põhikaardi järgsest veepiirist ka maismaa suunas ning tegemist on kaldaga püsivalt ühendatud ehitistega EhS-i mõttes. Ehitis paikneb ehituskeeluvööndis (LKS § 38 lg 1 p 3 kohaselt 50 m) ja selle rajamiseks oli vaja planeeringut. Muulide seadustamiseks on LKS § 38 lg 5 p 2 ja LKS § 40 kohaselt vaja minimaalselt üldplaneeringut muutvat detailplaneeringut. Õige pole kaebajate seisukoht, et Viimsi ÜP üldisest täpsusastmest tulenevalt ei kajastu sellel olemasolevad ehitised sarnaselt teiste piirkonnas asuvate muulidega ja seetõttu on need võimalik seadustada üldplaneeringut muutmata; 9) rannakindlustus ja muulid ei ole LKS § 38 mõttes lauter ega paadisild. Arvestada tuleb nende konstruktsiooni, suurust, asendit ja otstarvet, mis ei vasta lautri ega paadisilla funktsioonile. Arvestades olemasolevate ehitiste suurust ja asukohti, ei ole võimalik rääkida nende ümberkujundamisest lautriks või paadisillaks ilma neid sisuliselt lammutamata. Seega ei oleks ka ehitiste ümberehitamine rikkumise kõrvaldamiseks sobiv meede ning seega puudus vajadus seda põhjalikumaks kaaluda; 10) kaebaja väide algatatud detailplaneeringu menetluse lõpetamisest ainult sel põhjusel, et üks kaasomanik esitas asjaomase taotluse, ei ole tõene. Nähtuvalt detailplaneeringu menetlemise lõpetamise korraldusest ja sellele esitatud vaide kohta tehtud otsusest, olid selle lõpetamise põhjusteks ka asjaolu, et planeeringu eesmärgi saavutamine on ilmselgelt võimatu, arvestades KOV-i poolt tuvastatud asjaolusid, sh tulenevalt avalikest huvidest. Avalikud huvid on seejuures asjas avaldatud märkimisväärse hulga Viimsi valla elanike pöördumine vallavalitsuse poole petitsioon.ee keskkonnas, milles taotleti Sääre tee 22 detailplaneeringu menetluse lõpetamist. Praegusel juhul on ilmne, et kaebajad on kõnealuseid muule ehitades teadlikult õigusvastaselt käitunud ning vaatamata ehitustegevuse peatamise nõudega ettekirjutuse tegemisele jätkanud õigusvastast ehitamist. Haldusorganil ei ole kaalutlusõigust teostades keelatud arvestada asjaoluga, et ehitis püstitati ebaseaduslikult, mh kaaludes ka ehitusnormide rikkumise tõsidust ja iseloomu. Kaebaja on käitunud pahauskselt, eirates teadlikult õigusaktidest tulenevaid nõudeid süsteemse ebaseadusliku ehitustegevuse läbiviimisel. Seetõttu kaebajate erahuvi ebaseaduslikult ehitatud väikesadama seadustamiseks ei kaalu siinsel juhul üles avalikkuse huve õiguskorra tagamiseks ehitamisel ega vajadust taastada ülekaaluka ja olulise avaliku huvina kogukonna õiglustunne; 11) kaebajate tõlgendus EhS § 132 lg-st 3 on ekslik. Nimetatud normi rakendamisel on rakendajal võimalik otsustada ehitise lammutamine ka muul põhjusel kui need, mis on sätestatud lõikes 3 toodud punktides. Sellele viitab selgelt lõike kolm sõnastuses kasutatud sõna „eelkõige“. Kui õigusnorme on pikemaajaliselt ja teadlikult jämedalt rikutud, siis võib nõuda ehitise lammutamist; 12) vastustaja arvestas vaidlustatud ettekirjutuse tegemisel õigesti KOV-i seisukohta, et vald ei pea tulenevalt eelpooltoodust võimalikuks seadustada ebaseaduslikult ehitatud kaldakindlustusrajatist ja muule, mida ei näinud ette ÜP ega detailplaneering ning mille seadustamist ei olnud tegelikult taotlenud ka kaebajad Viimsi Vallavalitsuse 11. novembri 2020. a korraldusega nr 690 algatatud detailplaneeringuga. Nimetatud detailplaneering algatati tavalise, mitte üldplaneeringut muutva detailplaneeringuna. Rannakindlustuse seadustamine ei oleks selle detailplaneeringuga ilma seda olulistes osades muutmata ja üldplaneeringut muutvana käsitlemata võimalik. Muulide seadustamine ei ole 11. novembril 2020 algatatud detailplaneeringuga võimalik, kuna selles ega ka kehtivas üldplaneeringus, samuti kehtivates teemaplaneeringutes ei ole Sääre tee 22 kinnistuga külgnevale alale (väike)sadamat kavandatud. Seega ei oleks muulid ka detailplaneeringu kehtestamisel sadamaehitiseks ning LKS § 38 lg 5 p 2 ei kohalduks. Sisuliselt tähendab see, et kõnealuseid 8(15)
3-22-2274 muule ja rannakindlustusrajatist ei tohi selles asukohas ilma üldplaneeringut muutmata olla ega seadustada; 13) eksitav on kaebajate väide, et detailplaneeringu algatamisega kinnitas Viimsi vald, et ehitiste seadustamine on võimalik ka ilma üldplaneeringut muutmata. Ainuüksi detailplaneeringu algatamisega sellist väidet ei esitatud ning see võis kõiki asjaolusid arvestades olla vallapoolne eksimus; 14) 2021. a-l algatati Viimsi valla ÜP-d täiendav merealade teemaplaneering, mis annab võimaluse ebaseaduslike ehitiste seadustamiseks. Kaebaja tegi vallale 29. septembril 2023 ettepaneku kanda muulide asukoht üldplaneeringusse. Tegemist on tõepoolest teoreetilise võimalusega kaebajate ebaseaduslike ehitiste seadustamiseks. Samas ei ole vastustaja, arvestades KOV-i seniseid seisukohti ja kogukonna selget vastuseisu kaebajate väikesadama seadustamisele, seda planeeringut, mille kehtestamiseni läheb tõenäoliselt pikalt aega, arvesse võtmata jättes eksinud oma kaalutlustes. Lisaks on kaebaja ettepanek tehtud alles pärast vaidlustatud ettekirjutuse tegemist ja vastustajal ei olnud seda võimalik arvestada; 15) Viimsis on merre rajatud palju erinevaid ehitisi, millest suurt osa ei ole kajastatud üldplaneeringus ja enamiku suhtes ei ole alustatud järelevalvemenetlust ega nõutud nende seadustamist. Tegemist pole aga kaebajate ebavõrdse kohtlemisega. Kirjeldatavad olukorrad pole võrreldavad. Kõigepealt on suur osa tabelis loetletud ehitistest nähtavad Maa-ameti 2002. a ortofotodelt, nende seadustamine võib olla võimalik EhSRS § 28 lg 1 alusel ning need on rajatud enne LKS-i jõustumist. Enamik neist on oluliselt väiksema mahuga. Vastustaja ei pea kõiki rikkumisi korraga menetlema. Kaebajate õigusi ei riku see, et nende rikkumiste kohta alustati järelevalvet esimesena; 16) arvestades kõiki asjaolusid, on ettekirjutuse resolutiivosa selgesti arusaadav ja täidetav. Väärteomenetluses antud ütlustest nähtub, et Y oli väga hästi teadlik, kuhu on muulide rajamisel paigutatud nii merest ümber paigutatud kivid kui ka juurde toodud kivid. Sellises olukorras on tehtud ettekirjutus arusaadav ja täidetav ka ilma täiendavate selgitusteta. Kui ettekirjutuse täitmise ajal tekivad täiendavad küsimused, on need võimalik esitada ettekirjutuse tegijale; 17) muulid ja suurem osa rannakindlustusest asub Sääre tee 22 ja Sääre tee 22a kinnistutega piirneval kinnistamata rannaalal ja meres. Vaid väike osa rannakindlustusest asub Sääre tee 22a kinnistul. Seega on avaliku korra eest vastutavateks isikuteks ehitised rajanud isik (s.o Y) ning Sääre tee 22a kinnistu omanikud. Kuna Sääre tee 22a kinnistu omanikeks on kaebajad, aga mitte C, siis ei ole C avaliku korra eest vastutavaks isikuks ning tema kaasamine haldusmenetlusse ei olnud seega vajalik. Xt kohustati rannakindlustust likvideerima Sääre tee 22a kinnistu omanikuna, mitte seetõttu, et ta on Y abikaasa; 18) enne seda, kui pole selge ehitiste seadustamine, ei saa MaRu maakatastrisse kandeid teha; 19) vastustaja on korrakaitseseaduse mõistes riikliku järelevalve tegemisel korrakitseorgan ka EhS § 130 lg 5 kohaselt. Tema pädevus tuleneb ka LKS §-st 702 ja VeeS §-st 250; 20) tulenevalt EhS § 132 lg 3 sõnastusest (lahtine loetelu võimalikest lammutamisotsuse tegemise eeldustest) ei ole ohu olemasolu lammutamisettekirjutuse tegemiseks alati nõutav. Tõendatud on, et tegemist on seaduse nõuetele mittevastavate ehitistega. Nõuetele mittevastavusega kaasnev oluline oht seisneb vastuolus LKS § 34 kohaste ranna ja kalda kaitse eesmärkidega, sh looduskoosluste säilitamise, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramise ning ranna eripära arvestava asustuse suunamise eesmärkidega. Muulid on põhjustanud liiva ära kandumise rannast ning võivad seda põhjustada ka edaspidi. Muulide ja rannakindlustuse ehitamisega on muudetud looduslikku rannajoont ja hävitatud rannale iseloomulik kooslus, sh taimestik. Ehitustegevusega on suurenenud ka inimtegevusest lähtuv kahjulik mõju rannale. Sääre tee 22 ja 22a kinnistutel puuduvad paatide randumiskoha teenindamiseks eeldatavasti vajalikud mootorsõidukite sõitmiseks ettenähtud teed, mis toob endaga tõenäoliselt kaasa LKS § 37 lg 3 p-s 6 sätestatud keelu rikkumise. Tegevus kogumina muudab rannaprotsesse, muulide taha hakkab kogunema setteid, ei ole välistatud ka jätkuv 9(15)
3-22-2274 maismaa pinnase ära uhtumine muulide vahel või mõnes teises asukohas rannajoonel. Seega tegevus kogumina kujutab endast keskkonnaohtu. LKS §-s 34 ja §-s 38 sätestatud ranna ja kalda kaitse eesmärke tagava normi rikkumise korral võib ranna ja kalda kaitse eesmärkide kahjustamist eeldada; 21) kohaldamisele ei kuulu EhS § 2 lg 2. Ehitisi pole rajatud päästesündmuse tarvis.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9.Kaebajad taotlevad apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) vaidlusaluste ehitiste likvideerimine kogu ulatuses pole õige. Põhjapoolne muul pole uus rajatis. See on nähtav 2002. a ortofotolt. Ehituskeeluvöönd laieneb maismaale, mitte merele. Kuna põhjapoolne muul oli olemas enne 2005. a-t, siis polnud vee erikasutusluba vaja; 2) ehitiste seadustamine on võimalik. Halduskohus pole põhjendanud, miks ei saa ehitisi seadustada ilma ÜP-d muutmata. Viimsi vald oli planeerimismenetluses seisukohal, et ka detailplaneeringuga saab ehitised seadustada. Õiguskantsler kinnitas oma hinnangus, et detailplaneering lõpetati üksnes kaasomaniku avalduse tõttu. Eesmärgi saavutamatus pole olnud detailplaneeringu lõpetamise aluseks. KeA oleks pidanud arvestama sellega, et Viimsi valla ÜP merealade teemaplaneering algatati ja kaebaja taotles muulide asukoha kandmist ÜP-sse. Kogukonna vastuseis on tekkinud valedele asjaoludele tuginedes. Tegemist pole olnud avaliku supelrannaga ja eesmärgiks polnud seda sulgeda. KeA pidi kaaluma ehitiste seadustamise võimalikkust ja selle raames oleks ta saanud eespool kajastatut arvesse võtta. Haldusorganid pidasid võimalikuks olukorda seadustada. MaRu selgituste kohaselt tuleb tellida katastrimõõdistamine ja kinnisasja piire muuta. Sellisel juhul saab liita ehitised kinnisasja koosseisu; 3) kaebajat on koheldud ebavõrdselt. Kümneid muule pole kantud ehitisregistrisse ja nende kohta pole haldusmenetlust alustatud. Osad muulid on seadustatud tagantjärele. Viimsis on seadustamata muule, mis on rajatud pärast 2002. a-t. Kui esineks keskkonnaoht, siis KeA poleks lasknud muulidel jätkuvalt olemas olla. Sääre tee 23 muul ja kindlustusrajatis seadustati maakorraldustoimingutega 2021. a-l; 4) ettekirjutus on adressaadi ja täitmise osas ebaselge. Pole arusaadav, millised kivid tuleb eemaldada ja kuhu need tuleb paigutada. Y ei tea, kuhu need viia. Kui Y ei ole võimeline kohustust täitma, siis jääb kohustus Xle, kes ei tea, millised kivid ja kuhu viia. Arusaamatuks jääb, miks muulide ja rannakindlustuse osas on vaja isikuid eristada. Vastutav isik saab olla kas rajaja või kaasomanikud; 5) KeA polnud pädev ettekirjutust tegema, kui ehitised ei asu ehituskeeluvööndis; 6) puudub keskkonnaoht. Halduskohtu vastupidine järeldus on tõendamata ja abstraktne. Kui ehitised põhjustavad keskkonnaohtu, siis tuleks ka teised ehitised likvideerida. Seda aga pole nõutud; 7) kuna halduskohus ei võtnud asja juurde Alkranel OÜ eksperthinnangut, rikkus ta menetlusnormi. Tõendi vastuvõtmine ei oleks menetluse viibimist põhjustanud. Halduskohus pole põhjendanud, miks ta tõendit vastu ei võta. See tõendab, et erosiooni ei esine. See tõend tuleb võtta toimikusse; 8) arvesse pole võetud likvideerimisega kaasnevaid negatiivseid mõjusid, samuti selle maksumust 110 577,45 eurot. See on ebaproportsionaalne tagajärg kaebaja õigustele; 9) ehitise likvideerimisel kahjustuks kaebajate kinnistu lainetuse mõju tulemusena. Samuti takistab see merepäästet.
3-22-2274 1) tegemist on uue rajatisega ja need on ehitatud ebaseaduslikult; 2) rikutud pole kaalumisreegleid osas, mis puudutab ehitiste seadustamise võimatust; 3) kaebajat pole teiste isikutega võrreldes ebavõrdselt koheldud; 4) vastustaja oli pädev ettekirjutust tegema.
11.Viimsi vald on kokkuvõtlikult järgmisel seisukohal: 1) tegemist on ebaseaduslike ehitistega; 2) avalik huvi on ehitiste seadustamise vastu, mida kinnitab vallaelanike pöördumine, millega taotleti detailplaneeringu menetluse lõpetamist; 3) ei saa aktsepteerida olukorda, kus ebaseaduslik käitumine tasub ennast ära; 4) kaebaja esitatud ehitise likvideerimise maksumuse arvutus pole usaldusväärne.
12.MaRu on kokkuvõtlikult järgmisel seisukohal: 1) MaRu pädevuses on selgitada avaliku veekogu kaldajoone kaardistamist, kaldakinnisasjade olemust ja kaldajoone muutuste maakatastrisse kandmise õiguslikku raamistikku; 2) katastrimõõdistuse teel ei saa ehitisi seadustada, sest veekogusse ehitamine polnud õiguspärane ja teiseks pole toimunud katastrimõõdistust. Ainuüksi avaliku veekogu kaldajoone muudatuste võimaliku maakatastrisse kandmisega MaaKatS § 171 alusel ei muutu ehitised õiguspäraseks; 3) 2002. a ja 2005. a ortofotodelt muule sellisel kujul ei nähtu. Olid küll üksikud kivid vees, kuid puudus maismaaühendus. Esimene muul on rajatud 2006. a-l. Muulid pole eksisteerinud ca 20 a. Aja jooksul on neid ainult suuremaks ehitatud. Muulid ehitati merre pärast katastriüksuste moodustamist; 4) aluskaartidelt on tuvastatav, et läänepoolne muul on rajatud naaberkinnisasja Sääre tee 39 ette, mistõttu ei ole seda võimalik arvata apellantidele kuuluva kinnisasja koosseisu, ilma et tuleks muuta katastripiiri Sääre tee 39 ja Sääre tee 22a katastriüksuste vahel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Ringkonnakohus jätab kaebaja vastuväite kohtu 5. mai 2026. a tegevusele, millega otsustati asi lahendada kirjalikus menetluses, rahuldamata. Kaebajad toovad välja, et istungil tuleks arutada küsimust, et kaebajatele peale pandud kohustuse täitmine läheks neile maksma ligikaudu 100 000 eurot, mille kohta nad on kohtule esitanud ka tõendi. Ringkonnakohtu hinnangul ei oma see asjaolu vaidluse lahendamisel tähendust (vt käesolev otsus, p 27). Ringkonnakohus jääb varem toodu juurde, et kaebajad on esitanud samu õiguslikke väiteid ja neid on võimalik hinnata ka kirjalikus menetluses.
14.Halduskohus on õigesti tuvastanud väärteomenetluse dokumentide ja ortofotode alusel, et Sääre tee 22 ja Sääre tee 22a kinnistutega piirnevale rannaalale ja osaliselt Sääre tee 22a kinnistule ehitatud 25 m pikkune ja 3 m laiune rannakindlustusrajatis on ehitatud perioodil jaanuar kuni november 2020. Halduskohus on õigesti ortofotode alusel tuvastanud ka selle, et merre on muulid ehitatud pärast 2004. a-t. Põhjapoolne muul on ehitatud algselt L-kujulisena perioodil mai 2005 kuni august 2006 ja see ehitati sirgeks perioodil 2019 kuni 2020. Lõunapoolne muul ehitati esmalt kivireana perioodil 2009 kuni 2010. Tegemist on uute ehitistega LKS § 38 lg 3 mõttes. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu tuvastatuga ja ei korda faktiliste asjaolude kohta antud seisukohti (HKMS § 201 lg 4).
15.Halduskohus on õigesti järeldanud, et need ehitised on rajatud ilma seadusliku aluseta, KeA oli pädev lammutamisettekirjutust tegema ja ettekirjutus oli täitmise osas selge, ega korda neid põhjendusi (HKMS § 201 lg 4). 11(15)
3-22-2274
16.Apellatsiooniastmes on esmalt küsimus, millisel õiguslikul alusel EhS § 132 lg 3 mõttes oli õige vaidlusalune ettekirjutus teha.
17.Kui lammutamisettekirjutusega hõlmatud ehitised pole ohtlikud ning nendest ei lähtu piirnevate kinnisasjade omanikele püsivat negatiivset mõju, ei saa lammutamisettekirjutust teha EhS § 132 lg 3 p-des 1 ja 2 sätestatud alustel. Tegemist ei ole siiski suletud loeteluga, sest EhS § 132 lg 3 järgi otsustab korrakaitseorgan ehitise lammutamise eelkõige nendel juhtudel. Siiski viitavad EhS § 132 lg 3 ülesehitus ja sõnastus, et lammutamisettekirjutust ei tohi teha pelgalt ehitamise õigusvastasusest tulenevalt, vaid lisaks sellele peavad esinema kaalukad põhjused. Üheks selliseks põhjuseks võib olla ehitise ettenähtavas tulevikus seadustamise võimatus. Kui seadustamist takistab kehtiv üldplaneering, on ehitise seadustamine võimatu eelkõige siis, kui üldplaneeringu vastavas osas muutmise püüded on asjakohases menetluses osutunud edutuks või on ettenähtav, et üldplaneeringu vastavas osas muutmine on õiguslikult võimatu. Vaba ehitustegevuse korral saab ehitise lugeda seadustatuks, kui see on kooskõlas kitsenduste ja planeeringutega EhS § 12 lg 2 mõttes (RKHK 3-19-2398, p 17).
18.Halduskohus nõustus vastustajaga, et oluline oht seostus LKS § 34 kohaste ranna ja kalda kaitse eesmärkidega, sh looduskoosluste säilitamise, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramise ning ranna eripära arvestava asustuse suunamise eesmärkidega. Vastustaja hinnangul on muulid põhjustanud liiva ära kandumise rannast ning võivad seda põhjustada ka edaspidi, muudetud on looduslikku rannajoont ja hävitatud rannale iseloomulik kooslus, sh taimestik, ehitustegevusega on suurenenud inimtegevusest lähtuv kahjulik mõju rannale ning Sääre tee 22 ja 22a kinnistutel puuduvad paatide randumiskoha teenindamiseks eelduslikult vajalikud mootorsõidukite sõitmiseks ettenähtud teed. Ringkonnakohus neid seisukohti ei jaga.
19.Esmalt pole vastustaja lammutamisettekirjutuses tõendanud asjaolu, et vaidlusaluste ehitiste tõttu on rannast liiv ära kandunud ja et see võib toimuda ka tulevikus, mida saaks käsitada kestva kaitstava õigushüve kahjustusena ja mida lammutamisettekirjutusega soovitakse tõrjuda.
19.1.Halduskohtul oleks tulnud toimikusse võtta kaebaja eriteadmistega isiku 8. novembri 2023. a arvamus, kuna see ei oleks viivitanud asja menetlemist ja see oli vajalik asja õigeks lahendamiseks (HKMS § 51 lg 4 ja § 62 lg 2). Halduskohus andis menetlusosalistele õiguse esitada täiendavad tõendid hiljemalt 6. oktoobriks 2023. Kaebaja tellis eriteadmistega isikult arvamuse, mis sai valmis 8. novembril 2023. Taotluse tõendi asja materjalide juurde võtmiseks esitas kaebaja 14. novembril 2023 (dtl 404–405). Kohtuistung toimus 7. detsembril 2023. Halduskohus tegi otsuse 27. augustil 2024. Seda aegrida arvestades ei saanuks tõendi vastuvõtmine kohtumenetluse kestust mõjutada. Tõend on asja lahendamiseks oluline. See tõend oli esitatud selleks, et lükata ümber lammutamisettekirjutuses esitatud väide. Seetõttu võtab ringkonnakohus tõendi toimikusse (HKMS § § 198 lg 2 p 2 ja lg 3).
19.2.Viidatud eriteadmistega isiku arvamusest nähtub alljärgnev: 1) kaardimaterjali põhjal ei nähtu, et rannakindlustuse rajamise tagajärjeks oleks olnud erodeerivad protsessid; 2) rannakindlustuse ja põhjapoolse muuli äärsele tsoonile on akumuleerunud tavapärasest enam liiva, kuid olulisi rannajoone muutusi põhikaardi võrdluse järgi ei nähtu; 3) rajatised omavad lokaalset mõju; 4) kaldakindlustusrajatisi ja muule ei ole Lääne-Eesti vesikonna veemajanduskavas käsitletud ehitistena, mis võivad pinnaveekogudele negatiivset mõju omada ning millega seoses tuleks meetmeid planeerida (dtl 407–414). Seega ei kinnita 12(15)
3-22-2274 kaebaja eriteadmistega isiku arvamus lammutamisettekirjutuses väidetut, et vaidlusaluste ehitiste tõttu oleks rannast liiva olulise keskkonnaohu mõttes hakanud ära kanduma.
20.Lammutamisettekirjutus sisaldab abstraktset väidet, et vaidlusaluste ehitiste tõttu on hävinud rannale iseloomulik kooslus ja taimestik. Tegemist on tõendamata ja konkretiseerimata väitega, sidumata seda konkreetsete liikide hävimisega või hävimisohuga. Samuti on sisustamata ja tõendamata väide, et inimtegevusest lähtub negatiivne mõju ja paatide teenindamiseks puudub vajalik taristu ning tee puudumine tekitab õigusrikkumise ohu.
21.Eelnevast tulenevalt polnud KeA väidetud asjaoludel õige vaidlusalust ettekirjutust teha EhS § 132 lg 3 p-des 1 ja 2 sätestatud alustel.
22.Edasi tuleb lahendada küsimus, kas on ilmne, et ehitist polnud võimalik ühelgi juhul seadustada.
23.Ringkonnakohus jagab MaRu seisukohta, et maakorralduslik toiming (s.o katastrimõõdistamine) ei ole vaidlusaluse olukorra seadustamise vahend. Kinnisomand ulatub avaliku veekogu kaldajooneni, milleks on üldjuhul veepiir (AÕS § 133 lg 1). MaaKatS § 19 3 näeb ette alused, millal katastriandmeid saab katastrimõõdistamise teel parandada. Kuni 26. märtsini 2023 kehtinud MaaKatS § 171 kohaselt oli avaliku veekogu kaldajoone muutuste katastrisse kandmise eelduseks, kui muutus oli toimunud ehitustegevuse tulemusena, esmalt katastrimõõdistamine ja ehitamise õiguspärasus (vt EhS § 113 lg 3). Praegusel juhul on MaRu õigesti välja toonud, et kumbki eeldustest polnud täidetud. Seetõttu sellel õiguslikul alusel ei oleks saanud ehitisi seadustada.
24.Detailplaneeringu algatamine, mille eesmärgiks oleks anda ehitusõigus merre muulide rajamiseks, ei pruugi esmapilgul olla kooskõlas Viimsi ÜP-ga (vt ka käesolev otsus, p 25). Planeerimis- ja ehitusseaduse (PES) järgi oli üldplaneering ülesandeks veealade üldiste kasutamis- ja ehitustingimuste kehtestamine, põhiliste teede ja tänavate, raudteede, sadamate ja lennuväljade asukoha ning liikluskorralduse üldiste põhimõtete määramine, samuti ranna ja kalda ulatuse täpsustamine (PES § 8 lg 1 p-d 5, 7 ja 10). Kehtiva Viimsi ÜP kaardil ja seletuskirjas on kajastatud nii sadamad (tööstuse ja ladude maa; seletuskirja p 1.10.3) kui ka olemasolevad ja perspektiivsed lautrikohad. Viimsi ÜP täitis seaduses nimetatud ülesanded ja kajastas nii sadamad kui ka olemaseolvad ja perspektiivsed lautrikohad. Õige pole seega kaebajate seisukoht, et planeering oli üldsõnaline ja jättis selle küsimuse avatuks.
25.Käesoleva otsuse punktis 24 tehtud järeldus ei ole aga absoluutne. Üldplaneeringu elluviimisel piirkonna mõnes osas võib näha ette ka teistsuguse maakasutuse, kui üldplaneeringu järgsele juhtotstarbele vastav maakasutus jääb piirkonnas valdavaks (vt RKHK 3-22-871, p 13 ja seal viidatud kohtupraktika).
25.1.Sadamaalasid võib pidada Viimsi valla üldplaneeringu oluliseks osaks, seda eriti nendel puhkudel, kui tegemist on suuremate ja rohkem kasutatavate sadamaaladega (nt Muuga, Miiduranna, Rohuneeme, Leppneeme ja Kelnase sadamad; Viimsi ÜP seletuskiri, lk 30). See aga ei tähenda, et vaidlusaluses piirkonnas peaks täielikult olema välistatud maakasutus, mille tulemusena tekiks juurde väiksem ja vähem kasutatav sadamaala. Sellisel juhul ei pruugi väikesadama rajamine minna vastuollu vaidlusaluse ala maakasutuse juhtotstarbega ega tingida Viimsi ÜP põhilahenduse muutmist ja vallal oleks alus kaaluda tekkinud olukorra lahendamist detailplaneeringuga, kaaludest ühelt poolt avalikke huve ja teiselt poolt kaebaja 13(15)
3-22-2274 erahuve, leides seejuures vajadusel erinevate huvide tasakaalustamiseks vajalikud kompensatsioonimeetmed.
25.2.Kohtule esitatud dokumentide alusel pole võimalik järeldada, et selles küsimuses oleks saabunud lõplik selgus. Üksnes asjaolu, et kaebaja ehitised on ebaseaduslikud, ei ole lammutamisettekirjutuse tegemiseks ega detailplaneeringu algatamisest keeldumiseks piisav. Neid meetmeid ei kohaldata sellel eesmärgil, et mõista isiku tegevus hukka ja karistada teda ebaseadusliku ehitise rajamise eest. Detailplaneeringu algatamisest keeldumiseks ei piisa ka sellest, et kohalikud elanikud on avaldanud protesti ja tunnevad, et kaebajad on oma tegevusega riivanud nende õiglustunnet. Paljude eraisikute erahuvid kogumina ei moodusta avalikku huvi. Üksnes kogukonna põhjendatud vastumeelsus saab olla lubatav kaalutlus (vt nt RKHK 3-21-2602, p 21). Milles kogukonna põhjendatud vastumeelsus seisneb ja kas kogukonna põhjendatud huve pole võimalik detailplaneeringu menetluses ühegi lahendusega kaitsta, seda toimikus olevate materjalide pinnalt üheselt teha ei saa.
25.3.Viimsi vald on pidanud võimalikuks 11. novembri 2020. a korraldusega nr 690 (dtl 273–274) algatada detailplaneeringu menetluse. Siiski tuleb märkida, et viidatud korralduse kohaselt oli vallal plaan detailplaneeringut menetleda LKS § 38 lg 6 ehk lautri ja paadisilla erandi alusel. See aga ei tähenda, et detailplaneeringu menetlemine oleks olnud tingimata välistatud käesoleva otsuse p 24.1 kohaselt. Viimsi vallavalitsuse 20. jaanuari 2021. a korralduse nr 31 põhjendustest nähtub üheselt, et eespool nimetatud detailplaneeringu menetlemine lõpetati põhjusel, et üks kaasomanikest esitas avalduse detailplaneeringu menetluse lõpetamiseks (vt dtl 269–271). Tänaseks pole isik, kes esitas detailplaneeringu menetluse lõpetamise avalduse, enam vaidlusaluse kinnistu kaasomanik (vt jõustunud TlnRngK 20. detsembri 2024. a määrus asjas nr 2-21-10813). Toimikusse tuleb siiski jätta võtmata Tallinna Ringkonnakohtu kiri, millega määrati menetlusosalistele tsiviilasjas 2-2110813 vastamiseks tähtajad, sest see ei oma asja lahendamisel tähendust (HKMS § 62 lg 2 ja § 198 lg 3).
26.Isegi kui jaatada, et vaidlusalustele muulidele ja kaitserajatistele detailplaneeringuga ehitusõiguse andmine tooks kaasa Viimsi ÜP järgse juhtotstarbele vastava maakasutuse olulise muutuse ja seega ÜP põhilahenduse muutmise vajaduse, siis ei saa esitatud tõendite alusel lõplikult järeldada, et detailplaneeringuga oleks üldplaneeringu muutmine ilmselgelt välistatud.
26.1.PlanS § 142 lg 1 esimese lause järgi võib DP-ga muuta ÜP põhilahendust, kui selleks on põhjendatud vajadus. DP-ga ÜP muutmine peaks olema erandlik. Näiteks peaks esinema ÜP kehtestamise järel tekkinud ülekaalukas ja õiguspärane erahuvi (RKHKo 3-22-871, p 16 ja seal viidatud kohtupraktika).
26.2.Kohtule nähtuvatest põhjendustest pole võimalik üheselt järeldada, et kaebajal ilmselgelt puuduks ülekaalukas ja õiguspärane erahuvi detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmiseks. Näiteks toovad kaebajad kaebuse punktis 15 välja, et nad on pärit Prangli saarelt ning viibivad seal sageli. Seetõttu muulide ja ranna kindlustusrajatise likvideerimise tulemusel hakkaks intensiivne lainetus kaebajate kinnistut kahjustama ning kaoks võimalus randuda kinnistu ääres paadiga ning seda ohutult hoida. Neid küsimusi saaks vald vähemalt detailplaneeringu algatamise taotluse lahendamisel hinnata ja kaaluda.
26.3.Eeltoodust tulenevalt oli lammutamisettekirjutuse tegemine ennatlik ja see polnud praegusel kujul põhjendatud. Seetõttu tuleb kaebajate apellatsioonkaebus rahuldada, halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada. 14(15)
3-22-2274
27.Kaebajate väited selle kohta, et lammutamisettekirjutuse täitmine tooks kaasa ebaproportsionaalsed kulud, ei oma vaidluse lahendamisel tähendust. Kui kaebajad asusid vaidlusaluseid ehitisi ebaseaduslikult ehitama, siis kannavad nad ka riski, et nendel tuleb tagajärjed kõrvaldada ja seda oma kuludega. Seetõttu jääb toimikusse võtmata kaebajate esitatud arvamus ehitiste lammutamise võimaliku maksumuse kohta (HKMS § 62 lg 2 ja § 198 lg 3).
28.Kaebajad kandsid halduskohtus menetluskulu 18 624,44 eurot (käibemaksuga). Ringkonnakohtus kandsid kaebajad menetluskulu 2203,20 eurot (käibemaksuga). Kui kaebus rahuldatakse, siis reeglina kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Erandina võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik (HKMS § 108 lg 11). Ringkonnakohtu hinnangul oleks äärmiselt ebaõiglane siinse vaidluse kulud jätta vastustaja kanda. Kaebajad ise on ennast asetanud olukorda, kus neil tuli oma ebaseadusliku tegevuse tulemusena asuda kandma menetluskulusid, leidmaks lahendus, et seadustada vaidlusalused ehitised ja hoida sellega ära lammutamisettekirjutuse täitmine. Lammutamisettekirjutus pole olnud ilmselgelt alusetult pinnalt tehtud, vaid küsimus oli, kas ebaseaduslikult rajatud ehitiste kõik võimalikud seadustamise võimalused olid ilmselgelt välistatud. Vastustaja tegutses selles olukorras üheselt prognoosimatus olukorras. Seetõttu jätab ringkonnakohus menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
15(15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.