Sotsiaalõigus › Sotsiaalabi

3-25-3278

3-25-3278 Halduskohus on tõlgendanud TVTS § 2 lg 1 p-i 2 formaalselt ja kitsendavalt, sh eiranud VMS-i ning TVTS-i koostoimet. TVTS § 2 lg 1 p 2 ei sätesta selge sõnaga, et isikul peab olema kehtiv elamisluba. Seadus räägib isikust, kes elab Eestis tähtajalise elamisloa alusel, mis on sisuliselt laiem ja süsteemsem mõiste. VMS § 43 lg 4, § 130 ja § 2101 moodustavad ühtse süsteemi, mille eesmärk on vältida õiguste katkemist menetluse ajal. Esmase elamisloa andmisega tekkis kaebajal terviklik õiguslik staatus, mis hõlmas nii Eestis viibimist kui ka seadusest tulenevaid õigusi ja garantiisid. See staatus ei lõppe automaatselt elamisloa kehtivuskuupäeva saabumisel. Kuni õigusliku aluse äralangemiseni säilivad isikul kõik sellest tulenevad õigused, sealhulgas sotsiaalsed garantiid. VMS § 43 lg 4 ja § 130 eesmärk ei ole üksnes vältida välismaalase Eestist väljasaatmist, vaid reguleerida olukorda, kus tema õiguslik side Eesti riigiga jätkub menetluse ajal. See ei ole uus ajutine staatus ega ka „õigusteta vaheperiood“, vaid olemasoleva staatuse jätkumine kuni lõpliku otsuseni. Asjaolu, et PPA andis kaebajale tähtajalise elamisloa püsivalt Eestisse elama asumiseks, kinnitab, et riik pidas tema jätkuvat Eestis elamist õiguspäraseks ning avalikes huvides olevaks. Sellises olukorras ei saa väita, et elamisloa pikendamise menetluse ajal oleks õigussuhe katkenud. VMS § 2101 kohaldamine eeldab, et isik ei ole juhuslikult või ajutiselt Eestis viibiv isik. Seadusandja võib küll sätestada sotsiaalsete õiguste saamise tingimused, kuid sellised piirangud peavad vastama proportsionaalsuse põhimõttele. Kaebajal puudus töövõime, töövõimetoetus oli tema ainus sissetulek, ta viibis Eestis seaduslikult ja hilisem elamisluba kinnitas tema jätkuvat sidet Eesti riigiga ning avalike huvide olemasolu. Sellises olukorras ei ole töövõimetoetuse maksmata jätmine mõõdukas ega vajalik meede. Rikutud on võrdse kohtlemise põhimõtet. Kui välismaalase elamisluba on seotud töötamisega, siis ei loeta elamisloa pikendamise menetluse ajal tema õigussuhet katkenuks. Sellisel juhul jätkub tema töötamine ning sissetulek. Ei ole mõistlikku põhjust kohelda töövõimetut isikut rangemalt. Samuti on kaebaja asetatud põhjendamatult ebasoodsamasse olukorda võrreldes Eesti kodanikuga, kelle sotsiaalsed õigused ei katke dokumendi kehtivuse lõppemise tõttu. Eesti Töötukassa muutis hiljem oma otsust, leides, et alates 15.09.2025 õigussuhe taastub, kuid ei ole põhjendanud, miks sama ei kehti varasema perioodi kohta. Ekslik on kohtu seisukoht, et eestkostja tegevus põhjustas kaebajale kahju. VMS § 130 tagab, et menetluse kestel ei teki olukorda, kus isik kaotaks oma õigusliku sideme Eestiga. Järelikult ei saa töövõimetoetuse maksmata jätmist käsitada tagajärjena, mille eest vastutab eestkostja. Töövõimetoetuse äravõtmine ei tohi olla sanktsioon eestkostja menetlusliku vea eest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-25-3278 puudub töövõimetoetusele õigus isikul, kes viibib Eestis ajutiselt, sõltumata sellest, kas viibimine on seaduslik või mitte.

3-25-3278 Eestisse elama jäämine on tõenäoline ka elamisloa kehtivusaja lõppedes (nagu kaebaja). Olukord, mis siinsel juhul tekkis, oli tingitud mitte toetuse andja või riigi tegevusest või tegevusetusest, vaid eestkostja poolt oma ülesannete vajaliku hoolsusega täitmata jätmisest. On paratamatu, et isik, kes iseenda tegevuse tõttu jääb ilma võimalusest kvalifitseeruda toetuse saajaks, jääb toetuseta. Kehtivast õigusest ei tulene erisust ka isiku puhul, kelle eest peab asjaomaseid toiminguid tegema tema seaduslik esindaja. Seadusliku esindaja toimingud on võrdsustatud isiku enda toimingutega. Halduskohus on piisava põhjalikkusega selgitanud, et kui esindaja on tekitanud sisesuhtes oma esindatavale süüliselt kahju (sh saamata jäänud toetuse näol), siis peab ta kahju esindatavale hüvitama (PKS § 179 lg 5 ja § 202).

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.