X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 29.08.2024 otsuse nr P62024-626492 ja 23.10.2024 vaideotsuse nr 5.2-3/28792-2 tühistamisnõudes Kaebaja X, volitatud esindaja Mihhail Tuštšenko Vastustaja Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja Merle Magnus
Menetlusosalised
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X kaebus ning tühistada Sotsiaalkindlustusameti 29.08.2024 otsus nr P62024-626492 ja 23.10.2024 vaideotsus nr 5.2-3/28792-2.
2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
3.Asendada avaldatavas kohtuotsuses füüsiliste isikute nimed (välja arvatud esindajate) tähemärgiga.
SELGITUSED
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 31.03.2025 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). HKMS § 52 lg 1 kohaselt tuleb avaldus sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt.
Sekretäril saata kohtuotsus menetlusosalistele (esindajate kaudu).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Maakohtu 21.12.2023 otsusega tsiviilasjas nr 2-22-18337 võeti muu hulgas A ära alaealise lapse B isikuhooldusõigus ja varahooldusõigus täies ulatuses (resolutsiooni p 1) ning määrati alaealise B eestkostjaks kuni lapse täisealiseks saamiseni X (resolutsiooni p-d 4 ja 5).
2.Sotsiaalkindlustusameti (SKA) 29.08.2024 otsusega nr P6-2024-626492 lõpetati alates 01.09.2024 Xle lapse B kasvatamiseks määratud perehüvitise (eestkostetava lapse toetus) maksmine. Otsuse õiguslikeks alusteks on perehüvitise seaduse (PHS) § 20 lg 1, § 8 lg 1, haldusmenetluse seaduse (HMS) § 66 lg 1 ja § 68 lg-d 2 ja 3. Otsuse põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised. Viru Maakohtu määruses nr 2-22-18337 on välja toodud asjaolu, et laste eest hoolitses nende ema ning ema haigestumisel ja pärast ema surma vanaema. Lapsed suhtlevad isaga regulaarselt ja saavad temaga hästi läbi, kuid soovivad siiski elada vanaema juures. Eestkostetava lapse toetuse määramine saab olla õigustatud üksnes siis, kui hooldusõigus lapse eest ei kehti (mitte ei ole ainult peatatud) ja lapse kasvatamisest vanem osa ei võta. Käesoleval juhul lapse isa suhtleb lastega pidevalt, kohtub lastega. Seega ei ole alust järeldada, et lapsevanem ei võta osa lapse kasvatamisest.B ei ole ilma vanemliku hoolitsuseta laps, kelle vanem ei täida perekonnaseadusest (PKS) tulenevalt kohustust last kasvatada ja tema eest hoolitseda. Lapse vanaema ei ole esitanud elatisnõuet, seega lapse isa osaleb ülalpidamise andmises. Eestkostja X on määratud lapse B eestkostjaks lapse isa A. nõusolekul. Asjaolu, et lapse isa ei ole kunagi lapse kasvatamises osalenud, ei tähenda, et ta lapse eest ei hoolitseks või ei kasvataks teda. Tegemist on peresisese kokkuleppega, et laps kasvab vanaema juures. Seega puudub alus eestkostetava lapse toetuse määramiseks.
3.X esitas 27.09.2024 SKA 29.08.2024 otsusele nr P6-2024-626492 vaide.
4.SKA jättis 23.10.2024 vaideotsusega nr 5.2-3/28792-2 X vaide rahuldamata. Vaideotsuse põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised. Viru Maakohtu 21.12.2023 määrusega nr 2-22-18337 on kohus määranud võtta A. ära alaealise lapse B isikuhooldusõigus ja varahooldusõigus täies ulatuses. A hooldusõiguste äravõtmine ei mõjuta A õigust ja kohustust lapsega suhelda. Kohtumääruses kirjeldatud asjaolude kohaselt on vaide esitaja B ema C surnud. Viimased aastad on B elanud koos vendadega X juures, kuna ema oli haige ja ei saanud tervise tõttu lapse eest hoolitseda. Koos isaga ei ole ta kunagi elanud. Laps suhtleb isaga regulaarselt, saab temaga hästi läbi ja käib külas, kuid soovib siiski elada vanaema juures, kus ta on harjunud elama. Kohtumäärusest ilmneb, et kohus on lapsevanema hooldusõigused ära võtnud ja seadnud lapsele eestkoste tulenevalt lapsevanema tervislikust seisundist ja sellekohasest soovist. Praegusel juhul on vanema hooldusõiguse äravõtmise ja eestkoste seadmise mõtteks lapse huvide kaitse tagamine olukorras, kus vanem oma terviseseisundi tõttu ise ei saa lapse õigusi ja huve kaitsta (last esindada, arsti vastuvõtule viia, tema viibimiskohta määrata jne) ega muul viisil tema heaolu tagada. Lisaks elab vanem lapsest eraldi. Peresiseselt on lapse elu korraldatud selliselt, et pärast teise vanema surma on säilitatud lapse harjumuspärane elukorraldus ning laps kasvab koos oma vendadega vanaema peres. Kohtumenetluses on leidnud ka kinnitust, et isa suhtleb oma lapsega ning on toetanud teda ka rahaliselt. B üle seatud eestkoste
2(8)
3-24-3203
on eelkõige tema turvalisuse ja praeguse elukorralduse huvides, lähtudes otstarbekuse kaalutlustest, et vanaema, kellega laps igapäevaselt koos elab on ka tema seaduslikuks esindajaks. Ühtlasi on kohus kohtumääruses selgitanud, et lapse vanemal on alati õigus pöörduda kohtusse hooldusõiguse taastamiseks, kui ta oma käitumise ja eluviisiga pika aja jooksul loob vastavad eeldused. PKS § 96 ja § 97 kohaselt on alaealine laps õigustatud saama ülalpidamist ning ülalpidamist on kohustatud andma täisealised esimese astme ülenejad ja alanejad sugulased. Ülalpidamiskohustust ei mõjuta muudatused hooldusõiguses (PKS § 96 lg 1). Seega on B ka eestkostel oleva lapsena õigustatud saama ülalpidamist enda isalt. PKS § 183 sätestab eestkostja kohustuse valitseda eestkostetava vara. Muu hulgas peab eestkostja nõudma õigel ajal sisse eestkostetavale kuuluvad nõuded. Kui elatist maksma kohustatud vanem ülalpidamiskohustust vabatahtlikult ei täida või ei tee seda järjepidevalt, on eestkostja kohustust pöörduda elatise nõudega kohtusse, mida vaide esitaja vaides märgitu kohaselt on juba teinud. Seega on X kasutanud seadusega ettenähtud abinõusid lapsele elatise saamiseks. Elatise nõude põhjendatust, lapse vajadusi ja vanema võimekust lapse vajadustele vastavas suuruses elatise maksmisel hindab seejärel juba kohus (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-118-12). Eestkostetava lapse toetus on riigipoolne toetus vanemliku hooleta jäänud lapsele. SKA hinnangul on PHS § 20 lg-s 1 sätestatud eestkostetava lapse toetust õigustatud Eesti riigilt saama üksnes täielikult vanemliku hooleta lapsed, kelle vanem ei täida mh ülalpidamiskohustust või kellel vanemad puuduvad. B on olemas vanem, kes on lapse heaolu ja turvalise elukorralduse määramisel täitnud vanemlikku hoolduskohustust. B kasvab X peres peresisesel kokkuleppel ning vanem on nõustunud, et eestkostet lapse üle teostab vanaema. Vanema hooldusõigus lapse suhtes on ära võetud tema enda nõusolekul tulenevalt vanema terviseseisundist ja otstarbekuse kaalutlustest. Vanem suhtleb lapsega ning on kohtumenetluses avaldanud, et töötab ja tervisliku seisundi paranedes plaanib minna tööle välismaale – seega on vanem võimeline teenima elatist ja osalema ka lapse ülalpidamiskohustuse täitmisel.
5.X esitas 22.11.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse SKA 29.08.2024 otsuse nr P6-2024626492 tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks teha uus otsus, millega määrata toetuse saamine seoses B kasvatamisega.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
4.Kaebaja leiab, et eestkostetava lapse toetuse maksmise lõpetamise otsus on õigusvastane.
6.1.Lapse isa ei täida oma vanemlikke kohustusi, kuigi kohtub aeg-ajalt lapsega.
6.2.Vastustaja ei ole järginud uurimispõhimõtet (HMS § 6). Vastustaja ei ole välja selgitanud olulise tähtsusega asjaolusid ega kogunud tõendeid osas, et lapse isa osaleb lapse kasvatamises. Lapse isa ei toeta last materiaalselt, kuna on töötu. Lisaks on lapse isa võlgnik ning tema suhtes on alustatud täitemenetlusi umbes 30 000 euro ulatuses. Sellega seoses on lapse eestkostja esitanud lapse nimel A. vastu elatise väljamõistmise nõude.
6.3.Haldusmenetluse käigus on vastustaja tuginenud üksnes tsiviilasja kohtuistungi protokolli sellele osale, kus isa ütles, et aegajalt ilmutab ta hoolitsust oma laste suhtes, kes alaliselt elavad kaebaja perekonnas.
5.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
3(8)
3-24-3203
7.1.Eestkostetava lapse toetusele ei ole õigust kõigil eestkostel olevatel lastel, vaid üksnes neil, kelle vanemad on jätnud hooletusse ning ei täida kohustust oma last kasvatada ja tema eest hoolitseda. PHS eelnõu seletuskirjas (PHS 217 SE) on selgitatud järgmist: „See tähendab, et Sotsiaalkindlustusametil on õigus kaaluda, kas eestkostel olev laps on ilma vanemliku hooleta ning seetõttu on õigustatud saama ülalpidamist riigilt. PKS § 122 lg 2 näeb ette võimaluse, kus laps on vanemate nõusolekul läinud elama teise perre. Selles olukorras puudub riigil vajadus sekkuda pere ellu, sest vanemad on korraldanud lapse huve silmas pidades talle kõige parema kasvamise. Seega ainult eestkoste määramine ei ole piisav alus toetuse määramiseks. Näiteks juhul kui lapse üle on määratud eestkoste seetõttu, et vanemad töötavad välismaal, ei ole laps rahalises mõttes hooleta ning riigil ei ole põhjust maksta tema ülalpidamiseks toetust.“
7.2.Viru Maakohtu 21.12.2023 määruses nr 2-22-18337 oleva info kohaselt elas B koos emaga ja kui ema oli haige, siis elas vanaema X juures ning peale ema surma jäid lapsed vanaema juurde elama. Narva linn on avaldanud, et X osaleb laste elus alates nende sünnist ja viimased kaks aastat elasid lapsed vanaema juures kogu aeg. Lapse isa A. on nõus, et temalt võetakse hooldusõigus laste suhtes ja on nõus, et laste vanaema teostab hooldusõigust. Isal endal ei ole võimalusi laste kasvatamiseks. Lastele määratud esindaja on vastanud, et isal on mugavam, kui lapsed elavad vanaema perekonnas, siis on kindel, et lapsed on hoolitsetud. Samuti, et isa elab üksi ühetaolises korteris ja tal ei ole lastele vajalikke elutingimusi. Lapsed suhtlevad isaga. Kaebaja on kohtuistungil avaldanud, et tütar koos lastega oli pidevalt tema juures, seega kõik lapsed kasvasid tema juures. A. aitab rahaliselt. Kohtumääruse põhjendustes on välja toodud, et lapsed suhtlevad isaga regulaarselt, kuid soovivad elada vanaema juures. Kohtumääruses on kohus lisaks välja toonud, et A. on narkosõltuvus ning ta saab ravi. Oma tervislikust seisundist tulenevalt ei suuda ta laste eest vajalikul moel hoolitseda. Samuti on isa avaldanud, et on parem, kui laste vanaema laste varahooldusõigust teostab, kuna tema võib laste vara mitte laste huvides kasutada.
7.3.Lapse ema on usaldanud oma lapse vanaema hoolde. Lapse isa on sellega nõus ja on nõustunud ka hooldusõiguse ära võtmisega. Seega tulenevalt PHS § 20 lg-st 1 ja seletuskirjas antud selgitustest puudub alus eestkostetava lapse toetuse maksmiseks, sest laps on vanemate nõusolekul vanaema peres ja hoole all. Tegemist on peresisese kokkuleppega. Kaebaja on kinnitanud lapse isa rahalist panust varasemalt ja astunud samme, et see jätkuks. Sellisel juhul ei ole laps vanema poolt ka ilma rahalise hooleta.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Kohus leiab, et kaebus tuleb täies ulatuses rahuldada, kuivõrd eestkostetava lapse toetuse maksmise lõpetamise otsus on õigusvastane. Vastustaja on ületanud oma pädevust, kui asus analüüsima, millistel tingimustel on Viru Maakohus eestkoste määratud. Küüniline ja väär on vastustaja seisukoht, et tegemist on peresisese kokkuleppega, olukorras, kus lapse ema on surnud enne eestkoste kohtumääruse tegemist ning isal on narkosõltuvus. PHS § 20 lg 2 ei ole diskretsiooninorm, vaid sätte eelduste täidetuse korral on isikul õigus eestkostetava lapse toetust saada. Toetuse maksmise eelduseks on: 1) laps, kelle vanemad ei täida PKS-st tulenevat kohustust last kasvatada ning tema eest hoolitseda ning 2) lapsele on määratud füüsilisest isikust eestkostja kohtumäärusega (eestkoste kohtumäärus). Käesoleval juhul on PHS § 20 lg 2 eeldused täidetud, kuivõrd vaidlusaluse otsuse tegemise hetkel oli eestkoste kohtumäärus kaebaja suhtes kehtiv. Seetõttu puudus alus lõpetada eestkostetava lapse toetuse maksmine.
7.Menetlusosaliste vahel on vaidlusaluseks küsimuseks, kas vastustaja on õiguspäraselt lõpetanud alates 01.09.2024 kaebajale eestkostetava lapse toetuse maksmise.
4(8)
3-24-3203
8.Vaidlust ei ole järgmistes asjaoludes: 1) A. on lapse B isa; 2) lapse ema suri 03.11.2022; 3) Viru Maakohtu 21.12.2023 määrusega nr 2-22-18337 võeti A. ära alaealise lapse B isikuhooldusõigus ja varahooldusõigus täies ulatuses (resolutsiooni punkt 1); sätestati, et A. hooldusõiguste äravõtmine ei mõjuta tema õigust ja kohustust lapsega B suhelda (resolutsiooni p 2); seati eestkoste alaealise lapse B üle kuni lapse täisealiseks saamiseni 11.12.2025 (resolutsiooni p 3) ning määrati B eestkostjaks X (resolutsiooni p 5); 4) SKA 29.08.2024 otsusega nr P6-2024-626492 lõpetati Xle eestkostetava lapse toetuse maksmine alates 01.09.2024 seoses lapse B kasvatamisega.
9.Tulenevalt PHS § 20 lg-st 1 on eestkostetava lapse toetuse saamise õigus lapsel, kelle vanemad ei täida PKS-st tulenevat kohustust last kasvatada ja tema eest hoolitseda ning kellele on määratud füüsilisest isikust eestkostja. Eestkoste määramine on maakohtu pädevuses (PKS § 173 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 557 lg 1). Eestkostet reguleerivate sätete mõtte kohaselt tuleb eestkostet vajavale lapsele määrata eestkostja (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-132-11). Eestkostja määramise eesmärgiks on tagada lapse õiguste ja huvide täielik kaitse (vt Riigikohtu 23.11.2011 määrus nr 3-2-1-98-11, p 21). „Kolleegium leiab, et olukorras, kus 8-aastasel lapsel puudub vanemaga lähedane ja usalduslik suhe, vanem ei ole varem lapse eest hoolitsenud ega teda kasvatanud, tuleb kõigepealt välja selgitada vanema suutlikkus hooldusõigust nõuetekohaselt teostada. Praegusel juhul ei ole maakohus välja selgitanud, kas isa tegelikult suudab lapse eest hoolitseda ning tagada lapsele sobiva elukorralduse. Hooldusõiguse asi tuleb lahendada esmajoones lapse huvidest lähtudes. Lapse huvide kaalumisel tuleb muu hulgas arvestada, et laps on hiljuti kaotanud ema, tal on lähedane suhe vanaemaga ja ta on kogu oma senise elu elanud koos vanaema ja vanemate poolvendadega.“ (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 04.09.2024 määrus nr 2-22-18337, p 26). Viru Maakohtu 21.12.2023 määrusega nr 2-22-18337 määrati kaebaja alaealise lapse B eestkostjaks.
10.Harju Maakohus on selgitanud PHS § 20 osas, et sätte mõte on, et riik tagab hooletusse jäetud lapsele rahalised vahendid esmavajaduste täitmiseks, kuivõrd olukorras, kus vanemad ei ole suutnud vanemakohustusi kohaselt täita, eelduslikult ei täida nad kohaselt ka lapse ülalpidamiskohustust (Harju Maakohtu 24.10.2023 otsus nr 2-23-115326/13, p 21).
11.Asja materjalist nähtuvalt on lapse isalt ära võetud nii isikuhooldusõigus ja varahooldusõigus alaealise lapse suhtes ning määratud vanaema eestkostjaks. Arusaamatu on vastustaja arutluskäik, kuidas sellises olukorras saab isa täita hoolsuskohustust alaealise lapse eest. Seda enam, et isa on narkusõltuvuse ravil, ta on töötu ning tema vastu on algatatud mitmeid täitemenetlusi võlgade sissenõudmiseks (vt kaebaja 31.01.2025 menetlusdokumendi lisad 1-2).
12.Äärmiselt küüniline on vastustaja seisukoht, et alaealine laps elab vanaemaga peresisese kokkuleppe tulemusel. Lapse ema suri 03.11.2022 ning isal oli narkosõltuvus ajal, mil vanaema esitas eestkoste määramiseks avalduse Viru Maakohtule (vt kaebuse lisa 3, lk 2). Asjaolu, et isa on tsiviilasjas nr 2-22-18337 kinnitanud, et nõustub eestkoste määramisega ei anna kindlasti alust järelduseks, et laps on eestkostel teises perekonnas vanemate nõusolekul. Nagu kohus on eelnevalt selgitanud, siis tuleb eelkõige lähtuda lapse huvidest. Isa nõusolek eestkoste määramiseks on lähtunud lapse parimatest huvidest, seda enam, kui tsiviilasjas nr 222-18337 on tuvastatud, et isa viibib metadooni ravil, kuna ravi ei ole veel lõppenud, siis ei saa kindlalt väita, et laste isal ei ole narkosõltuvust ning olemas on oht, et laste isa võib 5(8)
3-24-3203
kasutada lastetoetusi oma huvides, aga mitte laste ülalpidamiseks (vt kaebuse lisa 3; digitaalse toimiku lehed (dtl-d) 16-17).
13.Vastustaja on viidanud PHS eelnõu 217 SE seletuskirjale, kus on § 20 osas märgitud muuhulgas järgmist: „Võrreldes kehtiva seadusega on lõikes 1 regulatsiooni täpsustatud – toetusele on õigus lapsel, kelle vanemad ei täida perekonnaseadusest tulenevat kohustust last kasvatada ja tema eest hoolitseda. See tähendab, et [SKA]-l on õigus kaaluda, kas eestkostel olev laps on ilma vanemliku hooleta ning seetõttu on õigustatud saama ülalpidamist riigilt. PKS § 122 lg 2 näeb ette võimaluse, kus laps on vanemate nõusolekul läinud elama teise perre. Selles olukorras puudub riigil vajadus sekkuda pere ellu, sest vanemad on korraldanud lapse huve silmas pidades talle kõige parema kasvamise. Seega ainult eestkoste määramine ei ole piisav alus toetuse määramiseks. Näiteks, juhul kui lapse üle on määratud eestkoste seetõttu, et vanemad töötavad välismaal, ei ole laps rahalises mõttes hooleta ning riigil ei ole põhjust maksta tema ülalpidamiseks toetust. [SKA]-l on õigus uurida asjaolusid, mis on esitatud kohtumääruses ning vajadusel anda kaalutletud otsus. /.../ Eelnõus on eestkostel ja perekonnas hooldamisel oleva alaealise lapse toetuse maksmine seotud üksnes eestkostega või perekonnas hooldamise lepinguga – kuni lapse 18-aastaseks saamiseni makstakse toetust ka siis, kui lapsele lapsetoetust enam ei maksta (lõige 2).“1
14.Esmalt tuleb märkida, et eelnõu seletuskiri on vastuoluline, kui üheltpoolt märgitakse, et SKA-l on pädevus asuda hindama, kas olukorras, kus lapsele on eestkoste määratud, on põhjendatud eestkostel oleva lapse toetuse maksmiseks. Samas hiljem on eelnõu seletuskirjas üheselt selgelt kirjas, et eestkostetava lapse toetuse maksmine on seotud üksnes eestkostega.
15.Aga ka juhul, kui lähtuda eelnõu seletuskirjast, et eestkostel oleva lapse toetuse maksmine ei ole põhjendatud, kui vanemate kokkuleppel on laps läinud teise perre elama, siis ilmselgelt sellise olukorraga käesoleval juhul tegemist ei ole. Esmalt puudub vaidlus, et lapse ema oli surnud enne eestkoste avalduse esitamist. Teiseks ei saa lugeda kokkuleppeks isa väljendatud nõusolekut eestkoste määramiseks, kuivõrd kokkulepe eeldab kahte osapoolt. Isa aga on avaldanud nõusolekut eestkoste seadmiseks kohtumenetluses. Kohustus isa ärakuulamiseks kohtumenetluses tuleneb TsMS § 558 lg-st 1. Kolmandaks, eestkoste on määratud nii alaealise lapse isikuhooldusõiguste kui ka varahooldusõiguste üle.
16.Kuigi on võimalik, et kohus seab alaealisele lapsele erieestkoste (nt üksnes varahooldusõiguse osas), siis käesoleval juhul sellist kohtumäärust tehtud ei ole.
17.Viru Maakohus on 21.12.2023 määruses nr 2-22-18337 leidnud järgmist: „Kohus leiab, et tsiviilasja materjalidega on tõendatud, et A ei täida oma kohustust lapsi kasvatada ning hoolitseda nende heaolu, terviseseisundi ja varalise seisundi eest. On tuvastatud, et laste isa ei täida oma vanema kohustusi laste haridus- ja terviseküsimuste lahendamise osas. A on narkosõltuvus ning ta saab ravi. Oma tervislikust seisundist tulenevalt ei suuda ta laste eest vajalikul moel hoolitseda. Samuti on A tema võib laste vara mitte laste huvides kasutada. Seega on tuvastatud, et A ei suuda täita kohustust laste eest hoolitseda. Samuti järeldab kohus, et laste isa ei ole võimeline otsustama laste vara käsutamise, kasutamise ja valdamise üle. Kohus loeb tõendatuks, et A ei ole suuteline korraldama laste igapäevaelu või teostama varahooldusõigust.“ (dtl 20).
18.Käesoleval juhul on SKA hakanud ümber hindama tsiviilasjas nr 2-22-18337 tuvastatud asjaolusid, sh asunud maakohtu tuvastatust erinevale seisukohale. Kohtu hinnangul on SKA sellega ületanud oma pädevust, kuivõrd üksnes maakohtu pädevuses on eestkoste seadmine, sh tuvastamine, kas vanemad täidavad oma kohustust hoolitseda alaealise lapse eest (PKS § 116 lg 2). Hooldusõigus hõlmab nii õigust hoolitseda lapse isiku eest (isikuhooldus) kui ka
õigust hoolitseda lapse vara eest (varahooldus). Viru Maakohus on tuvastanud, et isa ei suuda täita kohustust laste eest hoolitseda.
19.Samadel faktilistel asjaoludel on vastustaja järeldanud esialgses otsuses, et 1) lapse isa suhtleb lastega pidevalt, kohtub lastega, mistõttu ei ole alust järeldada, et lapsevanem ei võta osa lapse kasvatamisest; 2) vanaema ei ole esitanud elatise nõuet, mistõttu osaleb isa lapse ülalpidamise andmises; 3) asjaolu, et lapse isa ei ole kunagi lapse kasvatamises osalenud, ei tähenda, et ta lapse eest ei hoolitseks või ei kasvataks teda. Eelnevast nähtub, et vastustaja seisukohad vaidlusaluses otsuses on vastuolulised, kui üheltpoolt järeldab vastustaja, et pelgalt lastega suhtlemine tähendab laste kasvatamises osalemist, kuid teisalt möönab, et laste kasvatamises mitteosalemine ei tähenda, et isa lapse eest ei hoolitseks või ei kasvata teda. Lisaks on vaideotsuses täiendatud haldusakti põhjendusi ning selgitatud, et 1) alaealisel lapsel on olemas vanem, kes on lapse heaolu ja turvalise elukorralduse määramisel täitnud vanemlikku hoolduskohustust ning 2) vanem on võimeline teenima elatist ja osalema ka lapse ülalpidamiskohustuse täitmisel.
20.Eeltoodust tulenevalt on selgusetu ja arusaamatu, kas toetuse maksmine on lõpetatud seetõttu, et alaealisel lapsel on olemas vanem, kes on täitnud hoolsuskohustust või kes on võimeline osalema ülalpidamiskohustuse täitmisel või eestkostel on laps peresisesel kokkuleppel või vanem ei ole küll osalenud laste kasvatamises, kuid see ei tähenda, et ta lapse eest ei hoolitseks või teda ei kasvataks.
21.Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav (HMS § 55 lg 1). Juba ainuüksi seetõttu tuleks haldusakt tühistada, sest see on vastuoluline ja segane. Kahetsusväärselt ei ole tegemist ka hea haldusega, kui haldusorgan nii vastuolulise otsuse teeb, seda enam, et jättes igasuguse haldusmenetluse korrektselt läbi viimata. Nii ei nähtu asja materjalidest, et vastustaja oleks kaebajat menetlusse kaasanud või teda ära kuulanud (HMS § 40 lg 1), ei ole välja selgitanud olulisi asjaolusid (sh küsimust, kas isa töötab või mitte; milline on tema varaline olukord jne). Nii nähtub asja materjalidest, et vaidlusaluse otsuse tegemise seisuga puudus isal kehtiv tööleping (vt kaebaja 31.01.2025 menetlusdokumendi lisa 1). Veelgi kahetsusväärsem ja nördima panev on asjaolu, et vastustaja ei ole arvesse võtnud alaealise lapse parimaid huve, kuigi SKA-s peaksid töötama just vastava erialase ettevalmistusega ametnikud. Alaealine laps on kaotanud oma ema, tal puudub lähedane suhe oma isaga, kelle juures ta pole kunagi elanud ning selle asemel, et toetada eestkostjat, kes saaks keskenduda laste eest hoolitsemisele ja nende kasvatamisele, on vastustaja lõpetanud toetuse maksmise, sh suunanud eestkostjat esitama isa vastu perspektiivituid elatisnõudeid. Eelarveliste vahendite kokkuhoid kõige nõrgemate arvelt on väär ja käesoleval juhul ka vastuolus kehtiva õigusega.
22.Eelnevalt on viidatud kohtupraktikale, kus on selgitatud, et PHS § 20 lg 1 mõte on, et riik tagab hooletusse jäetud lapsele rahalised vahendid esmavajaduste täitmiseks, kuivõrd olukorras, kus vanemad ei ole suutnud vanemakohustusi kohaselt täita, eelduslikult ei täida nad kohaselt ka lapse ülalpidamiskohustust. Vaidlusaluse otsuse tegemise seisuga puudus alaealisel lapsel esindusõigust omav vanem, kuivõrd ema oli surnud ning Viru Maakohtu 21.12.2023 määrusega nr 2-22-18337 oli A. ära võetud alaealise lapse B isikuhooldusõigus ja varahooldusõigus täies ulatuses (dtl 14). Küsimus, kas isa on võimeline elatist teenima, lapse ülalpidamises osalema või hooldusõigust tulevikus täitma, ei mõjuta eestkostetava lapse toetuse maksmist. Lapse isal on alati õigus pöörduda kohtusse hooldusõiguse taastamiseks, mida on selgitatud ka Viru Maakohtu määruses nr 2-22-18337 (dtl 20) ning juhul, kui eestkoste lõpetatakse, on alust ka eestkostetava lapse toetuse maksmise küsimuses teha uus otsus. Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei ole.
23.Ülaltoodu kokkuvõtteks leiab kohus, et vaidlusalune otsus on vastuoluline, rikub haldusakti üheselt mõistetavuse põhimõtet, rikutud on uurimiskohustust ja
7(8)
3-24-3203
ärakuulamiskohustust, otsus on vastuolus PHS § 20 lg-tega 1 ja 2 ning vastustaja on ületanud oma pädevust, kui on asunud maakohtu asemel hindama eestkoste määramisega seotud asjaolusid (rikutud on res judicata põhimõtet). Seetõttu rahuldab kohus kaebuse täies ulatuses ning tühistab SKA 29.08.2024 otsuse nr P6-2024-626492 ja 23.10.2024 vaideotsuse nr 5.23/28792-2. Kohus selgitab, et tühistamisnõude rahuldamisel taastub esialgne olukord ning jätkub eestkostetava lapse toetuse maksmine.
24.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul on otsus tehtud kaebaja kasuks, mistõttu jäävad menetluskulud vastustaja kanda. Kaebaja menetluskulude väljamõistmiseks taotlust esitanud ei ole, mistõttu jäävad kaebaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
25.Kohus asendab avaldatavas kohtuotsuses füüsiliste isikute nimed (välja arvatud esindajate nimed) tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.